Pragmaatiline mõistus ehk praktiline kasu arvestab,  mõtlemine paneb meid alatasa küsima, et milleks on meile  vaja seda, mida pole vaja. Lihtne vastus oleks, et mida pole vaja, seda polegi vaja. Aga see on liiga lihtne. See eeldab, et me teame, mida on meile vaja  ja mida mitte. Kuid kas me ikkagi teame? Pragmaatiline mõistus ütleb, et lund ei olegi talvel tarvis  muidu aina roogi seda ja pole vaja ka jääd veekogudele,  sest me ei kasuta ammu enam selliseid taliteid,  mida mööda muiste hobustega sõideti. Tegelikult pole tarvis enam hobuseidki. Sihuke asi nagu dialektika õpetab aga meile,  et kui mingi jura ajada äärmusliks, saab temast iseenese vastand. Ja nii osutubki lõppkokkuvõttes läbinisti pragmaatiliseks seisukoht,  et meil on vägagi vaja seda, mida meile pole vaja. Näiteks mets, hobuseid. Kaks aastat tagasi jälgis osooni kaamera soomaaniitudele  toodud metsikuid hobuseid konikuid. Tegemist on 1909. aastal välja surnud Euraasia hobuse  tarpani järeltulijatega kelle taastamise  ja tagasiaretamisega Poolas tänapäeval tegeletakse. Nende roll on olnud hooldada niite. Erineva looduskaitseväärtusega ma olen aru saanud,  et nad hooldavad seal ka täiesti tavalisi kultuurniite,  aga eelkõige nad ikkagi teevad nii-öelda looduskaitselist  tööd ja hoiavad avatuna rohumaid. Meie poollooduslike kooslustele oli konikute kari toodud  aastaringseks vabapidamiseks Eesti karmide talvede tõttu. Selline variant ei ole hästi töötanud, kuna rohukamara  juurestik on nõrk ning rohi seetõttu toitainete vaene. Talveks ei jää maha ka piisavalt paksu kulu,  mida lume alt välja kraapida. Nii ei saa need metshobused lisatoiduta meil hakkama. Suur oli aga üllatus, kui osooni Poola reisil metsateel  sõites tulid koonikud meile ise vastu astusid metsast teele  ja ei teinud väljagi, et on suutnud autode vahele. Tulid hoopis ligi ja proovisid ehk saab midagi head põske pista. Sadu aastaid tagasi kõndisid ürgveiste ja hobuste metsikud  karjad tuhandetel hektaritel Euroopa ürgmetsades  ja niitudel. Nüüd üritatakse looduskaitsealadel analoogseid situatsioone  taastada küll oluliselt väiksemate karjadena. Forest tead, Leaving. Metsas vabalt elavad hobused käituvad nagu loomad looduses ikka. Tähtis on oma territooriumi tunnetus ja tugev karjainstinkt. Metsikute tarpannide järeltulijaid Poola konikuid aretatakse  ainult Poolas. Tugeva populatsiooni säilitamiseks peab suguvõimelised  märasid olema vähemalt 1000 tükki. Poolas on neid juba 800. Mitu järjestikust lumerohket talve on meisse tekitanud tunded,  nii nüüd jääbki, päris talved on tagasi. Aga võta näpust. Taas võib kolme kuninga päeval kasvõi golfi mängida. Viimati oli näärikuu algus sama soe 2007. aastal. Golfi asemel teen ma aga seda, mis kolme kuninga päeval ikka kombeks. Põletan ära jõulukuuse. Soojal talvel sooja tuule ääres. Mis mul viga, ei pea väljal värisema ega uru surisema. Tõtt-öelda ei ole ma raasugi kollegiaalne teiste loomadega,  nendega, kes peavad metsas toime tulema ilma elektri,  keskkütte, interneti, aitäh. Kuidas neil seal õieti läheb? Seda käis uurimas Sander Talv on metsloomade jaoks vahest kõige keerulisem periood,  kuidas nad selleks valmistuvad. Kuidas keegi, see oleneb nagu liigiti, aga kõik nad teavad,  et talv tuleb ja kes tahab kevadet näha,  see midagi ette võtab. Siin on näiteks hea näide koprast. Kogu see ettebasseini põhi on nüüd agusid täis topitud,  see on tema toiduvaru talveks ja selle ta  siis siin oktoobri kuu sees novembris ka tegigi. Pesaruumi rajas, näed sinna künka alla? Detsembri alguse külmakraadid ja lumi tegid Eesti looduse  paariks nädalaks valgeks. Siiski pole tänavune talv veel seni tõsisemalt hambaid näidanud. Ometi ei saa metsloomad jätta midagi juhuse hooleks. Valmistuda tuleb halvimaks. Kobras on siis siia saanud suure tammiga hakkama või? See oli selline hädaasi, et sügisel kusagil,  kus ta ennem elas, seal ei jätkunud tal vett. Kopra seisukohast on tema jaoks kaks olulist asja talvele  vastu minnes. Et oleks piisavalt palju süüa. Ja see, et veetase eluruumide juures oleks piisavalt kõrge. Täpselt nii. See on ülioluline, ilma veeta ta talve üle mingil juhul ei ela. Ja toiduvaru on teine asi ja sellepärast nad  siis oma tammid, värgid teevad. 2002. aastal juhtus selline hull lugu, et  siis tuligi see talv niimoodi, et vett oli maru vähe  ja näiteks Omedu jões said kõik koprad otsa,  seal tuleb halb aekivi. Talv tuli maru külm, vesi oli madal ja need käigud,  mis viisid toiduvarude juurde, jäätusid põhjani läbi  ja koprad ei pääsenud oma toiduvarudele. Läbi aegade on inimene püüdnud looduses toimuvat jälgides  külma saabumist ette ennustada. Kas selline prognoos alati täppi läheb, on muidugi iseasi. Kunagi sai välja pakutud selline asi, et et kui kobras kõige  aktiivsemalt hakkab tööle, siis mingi kahe nädala pärast  hakkavad veekogud kinni jaatama ja mingil ajal ta nagu kehtis. Tänapäeval on see loodus läinud kuidagi suseks imelikuks,  et ei ole nagu sihukest ettemääratust ja  ja koprad tegelikult panevad teda vist päeva pikkuse järgi paika,  et novembris tehakse ikka asi ära ja praeguseks on talvevaru varud. Kui me nägime kopra puhul, kuidas ta endal talvevarusid on kogunud,  siis siin on näha, et põder sööb seda, mis ette juhtub  või jah, põder on selline puutoiduline tegelane ja,  ja temal talveks varusid korjata tarveks pole. Ja mis ta siis praegu teeb, koorib puid. Samas sööb selliseid pastapliiatsi, jämedusi,  võrseid, täiskasvanud põder seal 25 30 kilo ööpäevas,  paneb puukoort. Ta on alalõuaga, lükkab, Siin on nagu peitlid hambad. Ma, ma mau koorid nii palju kui ulatab. Siin on ta remelgat võtnud. Ta ei tohiks nüüd küll kedagi vihastada,  sest see tema toit, toit ongi. Põdra söömisega on niimoodi, et põder peab sööma kiiresti. Tähendab, kui põder sööb, ta tekitab palju kära ka,  et kui võtab nüüd mingisuguse peenema puu ette,  siis selle võra käib ja hunt kuuleb. Jahimees kuuleb. Mõnel ajal ka karu kuuleb, kõik tahavad põtra süüa,  et põdral pole aega oma toitu peeneks närida. Ta neelab selle alla ja lõpuks, kui tal siis kõht täis on,  otsib mõne mõnusa koha, paneb külje maha  ja nüüd hakkab mäletama. Näed, kus siin jäljed, mis siin jälgede järgasi jälje  rägastiku järgi võib ütelda, näed, selline ümmarguse kujuga  jälg seal. See tundub olema pullijälg. Aga see siin, mis on terav otsast, see peaks nagu lehma oma olema,  aga äkki läheksin vaataks, kas siin kuskil maganud  ka on? No see õnnestub välja selgitada, nii lihtsalt. Siinsamas on jah ja. See on üks noor loom olnud, kes on siin maganud. Vaata, siin on kohe Siin on kohe üks suurem suurem tegelane külje maha pannud. Ja näed, kui põder põder magab, siis tema maad paljaks ei kraabi. Tal on selline vägev torukarv. Näed, siin on neid karvu isegi näha. Sa vaata, missugune vägev pikk arv ja maru tihe toru karv,  tähendab, kui teda niimoodi murda, siis ta kergesti murdub. Teda ei saa põrandale vaibaks ega ainult seina peale ta kõlbaks. Aga see, et ta seest tühi, on see karv, see hoiab  siis hästi sooja, see tähendab, et ta õhuruumi õhuruumi on rohkem,  ta on kohanenud nagu külmades oludes elamiseks. Kits praegu, kui pikali viskaks, siis tema kraabiks maa enne paljaks. Tal on ka torukarv, aga see on ikka lühem  ja tema ei taha, et lumi tal külje all sulama hakkab  ja näed, siia on veel ühe hunniku ka pannud. Sellised pabulad on põdral talvisel ajal,  ütleme sellest ajast, kui ta hakkabki puud sööma,  suvel ta sööb rohtu puulehti, kõrgeid rohttaimi,  veetaimi, siis oleks põdra eksperimendid sellised nagu  lehmal oleks kõht kinni. Aga praegu näed, on selline mõnusa väljanägemisega nagu  šokolaadikompvek ja pabulate järgi võib ütelda,  et need on nüüd lehma omad. Aga põdrast rääkisime, põder elab selle talve tõenäoliselt  üsna hästi üle ja mis saab kitsedest? No kitsedega on niimoodi, et oleneb talvest. Kitsega toimub siis selline asi, et kits hakkab sööma,  kui rohi ära kolletub, siis metsa alt igasuguseid igialjaid,  taimi ütleme, et pohla, selle aasta võrseid,  üks lemmiktoit on tal mustikas. Kanarbik läheb loosi ja nagu näha, käib põldude peal orast  võtmas rapsi. Mida iganes kitse jaoks see külm ei ole üldse hull,  aga hull on see paks lumi. Vaata, kitsejalg on nagu luuavars ja katsu sa paksu lume  seest luuavarrega see mustikavarsti a kraapida. Selleks tegevuseks kulub energiat rohkem,  kui sa tagasi saad. Ja siis juhtub selline asi, et kits hakkab sööma. Puude pungasid ja peenivõrseid metskits ei söö kunagi puukoort. Karmidel ja väga lumistel talvedel viivad jahimehed  metskitsedele lisasööta sööma koondunud kitsed on sobiv  märklaud kiskjatele läbi talve kestab olelusvõitlus,  kus sõraliste grupivaimul on ellujäämises suur roll. Kitsed koonduvad talveks nagunii, üksikul kitsel on raske  talve üle elada, aga need pundid on parajad sellised alla 10  kui metsas vaadata, siis neli-viis-kuus,  sellised on parajad pundid, see tähendab,  et kui Neid on seal neli tükki pundis, siis kolm tükki magavad,  üks hoiab silma peal. Kõik söövad, üks jälle valvab kuidagi kordapidi,  on see ära jagatud? Tõenäosus kiskja väljapeilida on suurem kui üksi olles. Nüüd me oleme kopra tegevusjäljed ära näinud,  põdra ja kitse omad ka, kus me nüüd lähme? Mul on siin metsnugisele jäetud üks lõks ülesse,  vaatame kas saaki ka on. Ohoh. Midagi tundub, et on kohe kindlasti. Näed pesuehtne nu pesu pesuehtne nugis, jah,  ongi lõksu läinud. Talvine aeg on siis üldiselt ka nende väiksemate kiskjate  arvukuse reguleerimiseks kõige õigem. Täpselt niimoodi, et ütleme, et, Et rebast ja kährikut ja nugist ja neid kõiki kütitaksegi  kütitaksegi talvel Et nende arvu on tarvis tasakaalus hoida. Et neid liiga palju ei saaks, et kui neid liiga palju tuleb  rebastel ja kährikutel haigused, kärntõbi  ja teine asi, ära süüakse, kõik, keda süüa on. Mis selle tulemus siis praegu on, et on õnnestunud  siis nende arvukuse ohjamine ja mis, mis tulemused on? Sellega on nüüd niimoodi, et veel mõni aasta tagasi  jahimehed küttisid ainult sõralisi et väikekiskjatele ei  pööratud mingit tähelepanu. Praeguseks hakkab karusnahk hinda minema. Nahale on ka turg tekkinud ja jahimehed on uuesti küttima  hakanud ja seda on tarvis. Seda on tasakaalu hoidmiseks tarvis, et need traditsioonid  taastuvad ja see tähendab, et linnulaulu tuleb metsa juurde. Tetre metsist, laanepüüd. Hea näide on valge jänes, keda juba ongi metsas. Kui mõni aasta tagasi oli tema jälge vähem kui Ilvese oma  siis sel aastal olen näinud päris mitut noort valget jänest. Tähendab, et nende arvukus ka ilmselgelt taastub. Viimase talvise metsa vaatamisväärsusena jääb meil Vahuriga  takseerida õige unikaalne eluase, mägra linnak. Praegu me olemegi sellise keskmise suurusega nägralinnaku peal,  siin on mingi 15 uru, ava vast kokku, kuidas nemad salveks valmistuvad. Agla ülesanne on suve teisest poolest peale endale naha alla  hakata rasva koguma ja ta hakkabki siis kuskil augustikuu  sees üliagaralt toituma ja sööb ta kõike,  mis ette satub. Käib viljapõldudes ja võib aias ka käia,  õunu võtmas, igasuguseid tiguseid, limukaid konnasid. Magral on siis selline asi, et tema ongi talveõuna jäänud. Kusagil siin mäe sees on tal nüüd magamistuba. Muidu kogusemägi on seest nagu üks aukudega juust läbi  õõristatud mitmekorruselisi käike, asju aga magamistuppa ta  varub kulu ütleme, kilpjalga, mida iganes,  kuivatab hästi ära lehti. Samal ja seda on seal ikka mitu angutäit  ja terve mägrapere, maga on emamägeda isamäger,  neil on abielu, nad elavad ki kahekesi koos  ja nende pojad ka. Ja siin lähevad ka mingisugused jäljed, kas see tähendab seda,  et mäger käib siis talvel üleval ja luusib ringi või? Mäge nüüd küll üleval ei käi aga kui neid jälgi nüüd  lähemalt uurida, näed, siis need on allüürnikud. Need on kähriku jäljed, mägrad praegu sügavalt magavad,  siis saab kährik ka magraurgudes kenasti talve mööda saata. Mäger enne kevadet siit välja ei tule, tema magab ühe jutiga,  aga kährik vahel käib puru ees, vaatab ilma,  kui leiab, et asjad on sobilikud, ilm on sula,  siis ta teeb ka suuremad ringid ja halva ilmaga tuleb rebane  ka siia varju. Mäge võiks nad küll välja lüüa, sest on neist tugevam,  aga üldiselt ta lepib nendega, et noh, tüütud nad on,  aga las nad. Metsloomadele on talve üleelamiseks erinev taktika. On neid, kes panustavad toiduvarudele. Leidub loomi, keda aitab raskel ajal kambavaim kuid on  ka neid, kes vajadusel asustavad võõraid eluruume. Jõuluaja lõpetuseks. Oli kolmekuninga päeval kombeks kõvasti süüa,  juua, laulda ja puha. Mina küpsetan tänase eri roana jõulupuu tulel viimase  verivorsti ja söön selle siis hardas vaikuses ära. Idüll on täielik, puudub vaid linnulaul. Tõsi, mõned linnud laulavad nii peenikese häälega,  et minuvanune inimene ei pruugi seda enam kuulda. Ei kuule linnulaulu, tõesti ei kuule. Kuid eks kuulakem vaadakem siis, mida räägib meile märksa  madalama häälega Karl Ander. Mind on juba tükk aega köitnud. Nüüd Euroopa oma koolipri idi rohkem tuntakse teda siinmail  siiski kuldpea ja pöialpoisi nime all kusjuures viimased  kaks nime on ta õigustatult välja teeninud. Pöialpoisi ladinakeelne nimi regulus tähendab tõlkes kuningakest. See viitab pöialpoisi kuldkollasele kroonile,  mis ta pea nuppu ehib. Mul on olnud piisavalt õnne pöialpoisiga tõtt vaadata. Ja minu arvates on pöialpoisil kurb nägu. Pöialpoiss on Euroopa väikseim lind, kaaludes kõigest viis  kuni kuus grammi. Võrdluseks võiks tuua, et 20 eurosenti kaalub 5,74 grammi. Euroopa koolipriiks kutsutakse teda oma iseloomuliku koha  peal lendamise tõttu kusjuures ta on võimeline samal ajal toituma. Mina kutsun seda vurlennuks. Pöialpoisid on äärmiselt vilkad linnud, kes enamjaolt  tegutsevad kuusikutes kauem kui neli sekundit. Pöialpoiss naljalt paigal ei püsi. Paljud ei ole neid linde kohanud seepärast,  et sageli huvitavad nad kõrgel okste varjus. Suurem tõenäosus on neid kohata kuuse ja männi noorendikes. Kuna pöialpoiss on pisike, siis peab ta pidevalt sööma. Söömata võib pöialpoiss juba ainuüksi paarikümne minuti  jooksul kaotada kolmandiku oma kehakaalust  ja ligi tunniga hinge heita. Talvisel ajal on pöialpoiss meie metsade üks arvukamaid linnuliike. Paljud meie pöialpoisid liiguvad lõunasse,  aga samas tuleb meie aladele talvituma külalisi Soome  ja Venemaa aladelt. Pöialpoiss on tilluke ja tema hääl on väga peenike. Tema laul on lausa nii kõrge, et eakamad loodushuvilised  teda ei kuulegi. Isegi siis, kui ta kõrva all laulaks. No nii Poisid on ära nähtud. Päkapikud on ka ära käinud ja jõulupuustki alles vaid tibake tuhka. Järgmiste jõuludeni on 352 päeva kuid ärgem laskem tuju langeda,  sest osoon on tagasi juba nädala pärast. Kolm osoon.
