Koos kalendri kevadega saabus kaunis vananaistetalv enam veel,  kui talv ise oligi, on esmaspäev, teine ülestõusmispüha,  aga meie kalendris on see tavaline tööpäev. See, et meil on nii vähe töövabu pühasid peegeldab kui vähe  on pühasid asju meie hingeski. Aga mis see hing üldse on? Kas midagi väikest ümarat ja värvilist, mis on kaetud kõva kestaga? Paljusid jätab täiesti ükskõikseks see, mis juhtus meie aja  alguses 2008 aastat tagasi. Jama, ütlevad nad. Surnud inimene ei saa kolmandal päeval üles tõusta. Olgu või Jeesus Kristus. Mina ütleksin nii, et usutavate asjade uskumine on  igapäevane ja hall värk. Kökimöki olemise müsteeriumini tõstab meid,  aga võime uskuda võimatustesse. Seletamatust tunnistamine. Uskumuste ja ebauskumiste lugu on meie kultuurilugu  ja meie hingelugu. Mitteuskumiste lugu pole miski. Eestis on usutav näiteks kaarnakivi. Et seda kätte saada, tuleb kaarnapesast Jordani jõe äärest  linnumunad ära varastada ja läbi keeta. Aga erinevalt lihavõttemunadest jätta, värvimata  ja ära söömata ning viia pessa tagasi. Kaaren toob nüüd kohale ise värki kivi, millega ta äratab  oma munad jälle ellu. Ta hoiab kivi kiivalt tiiva all ja seda pole üldse lihtne  kätte saada. Kivi ise on väike, tume, libe, must Tal on auk keskel  ja rist peal. Aga tühja sest olematust kivist, vaatame parem kaarnat ennast. Rong ehk Aare oli vanarahva poolt kardetud  ja vihatud lind. Nii nagu ei antud asu huntidele, tuli ka ronkadel inimestest  võimalikult kaugele hoida. Nii said pool sajandit tagasi rongad oma poegi kasvatada  vaid pölislaante kõrgemate mändide latlades. Lugu on ka näiteks avaresega, kes, Siin eelmise sajandi keskel ja ütleme, kullisõdade aegu  eriti suutis elada ainult rabades ja rong  siis oli vastavalt sellist suuremate metsade sisse surutud nii-öelda,  sest talude juures ja kultuurmaastikus need lihtsalt  lihtsalt lasti maha. Mitmed liigid on niimoodi tulnud inimasustusele lähemale  seoses sellega, et neid enam nii tõsiselt ei vaenata. Kuigi rongad on inimasustusele lähemale kolinud,  siis päris taluõue nad oma pesa siiski tegema ei tule. Rongad on metsalinnud ja pesa punuvad nad mõne kõrgema puu latva. Kõrvalises kohas asuv kõrgepingemast sobib samuti pesapuuks. Kõrgepingeliini postide otsas on ka päris päris tihti,  et noh, siin kõik postid ei ole selleks sobilikud,  aga selline nurgapost nagu siin taustal on,  et see juba annab sellise kindla kindla pesa aluse. Noh, kui puuga võrrelda, siis post on kindlasti palju  kindlam alus ka, et et rongapesad üle paari aasta väga-väga  puus ei püsi looduslikult, et. Puu tuulega kõiguvad ikkagi need, sealt varisevad ajapikku ära. Kõrgepinge masti ei ole rong pesakohaks valinud mitte sobiva  puu puudumise tõttu vaid sellepärast, et elektripoistel  lihtsalt parem. Üldiselt on lindudel. Leitud, et tehisstruktuuride või tehisaluste peal pesitsevad  linnud sigivad paremini. Tõenäoliselt on ka rongaga, nii et see on lihtsalt selline  ohutu ohutu paik, kuhu, kuhu nugis üldse juurde ei saa  ja inimene ei hakka trügima. Ronk on terane ja nahaalne lind ja teiste tiivuliste hulgas  mitte just armastatud naaber. Osooni oli tunnistajaks episoodile, kuidas rong kiivitajate  pesas toidupoolist käis. Hankimas. Teda röövlindude hulka ei arvata, et on selline varastan  ja kõige söö, et ta sööb nii hoomset kui taimset toitu,  et hooajal söök on ikkagi liha. Kui ta on saadav, aga siis siis võetakse teiste lindude  poegi ja mune, tasandist või võimalus avaneda. Aga ta sööb ka väga edukalt raibet, eriti talveperioodil. Eks seda kõik jahimehed kindlasti teavad,  et, Punase vesti ga mehi metsa vahel näha on  siis rongad ja metsa kohal juba tiirutavad. Ronk on selline varane vesitse ja millal ta endale pesa  punuma hakkab juba? Noh, märtsis märtsi lõpus on tal juba munad,  nii et märtsi keskel ja isegi alguses soojemate ilmadega  veebruaris võib nüüd juba pesa juures askeldamas küll näha. Ronk on tänuväärne pesitseja ka teistele lindudele. Nimelt lahkuvad rongapojad pesast juba maikuus,  siis, kui paljud teised linnud alles alustavad pesitsust  ja nii läheb rongapesa teise ringi koduna juba järgmistele pesitsejatele. Ronk ehitab endale ise pesad ja kui ta need on pojad välja läinud,  siis siis pesa, mille kohta siis öeldakse,  et on risupesa, mis ta näeb selline oksa,  oksa kuhil välja. Siis seda rongapesa kasutavad küll mitmed liigid. Põhiline on leo pistrik kellele ronga pesa on väga-väga meeltmööda. Ma ei suuda jätta ütlemata Et nii rongal kui ka varesel on seitse paari laulu kõrilihaseid. Mida see tähendab? Eks ikka seda, et kui süstemaatika põhjal kuuluvad ronk  ja varese värvuliste seltsi siis vähe veel sellest naljast. Nad kuuluvad ka värvuliste seltsi, laululindude alamseltsi. Inimesed see ei ole anekdoot. Ronk ja vares ongi teaduslikus mõttes laululinnud. Seevastu metsiga ei ole laululind, vaid kuulub sõraliste  seltsi Te mäletsejate alamseltsi. Muidu on ta üks ürgne ja iidne loom. Ka meie inimesed igatseme ikka silmanurgast näha  ja kõrvaotsaga kuulda kõike iidset ja ürgset. Palju mugavam olnuks ju Gennadi, panna veebikaamerad üles  suurde puhtas siniste seintega sealauta kus on kasitud  ja valitud sead. Aga kes seda vaadata tahtnuks? Selliseid sigade söötmisplatse on Eestis kümneid  ja sadu. Ka siin oli veel mitu aastat täiesti tavaline  sigade söödaplats. Kuni tänavu jaanuarini, mil siin hakkasid elama staarid  ja sellised staarid, kelle reiting on Eesti telemaastikul kõrgeim,  kui ükskõik millise teise telesaate oma. Läheme, viime neile natukene teri ja kartuleid,  isegi staarid tahavad süüa. Tartumaal Ilmatsalus elavatest metssigadest on paari viimase  kuu jooksul üle-eestilised kuulsused saanud. Sigade söödaplatsile püstitatud veebikaamera võimaldab igal  loodushuvilisel kodust välja tulemata arvutiekraanilt  metsanotsude tegemisi jälgida. Praeguseks on internetis seatV vaatamisi olnud juba üle  nelja miljoni. Ja varem enne kaamerat iga päev ei toonud,  tõime ülepäeva ja, ja mis iganes, mõnikord  ka kaks, kolm korda nädalas ainult aga nüüd,  et kaamerarahval oleks või huvitavam oleks jälgida,  siis oleme hakanud iga päev tooma, et siis oleks,  mida vaadata, muidu noh, tühja platsi ei ole  ka huvitav porine plats ja muud midagi. Nii et võib täitsa öelda, et staarsead saavad korralikuma  ninaesise kui tavalised? No antud momendil küll jah, suurem populaarsus nende  veebikaameratega tõusis siis kui mustasid toonekurgesid,  vaadati, et, et kuidas see vaadatavus nüüd nende  metssigadega muutunud on. Nad on kasvanud, praeguki on niimoodi, et sekundis võib olla  3000 vaatajat peal. Te ise kindlasti olete ka aktiivne seaTV vaataja,  et on teil ka omad lemmikud välja kujunenud. Kindlasti on, on oma teatavad lemmikud, mida sa vaatad nagu  sümpaatiaga ja ja võib-olla ka kelle käitumisest,  oleneb näiteks suuremad emised, kelle käitumisest olenes  kesikute käitumine, kuidas neid kavandatakse. See ei ole nagu nii nii-öelda otsene sümpaatia,  kuivõrd just see, eks ole, et, et, et kuivõrd hästi  ja kenasti on tervet tervet seltskonda, on suudetud ohjas hoida. Kas on ka mõningane äratundmisrõõm võrreldes inimühiskonnaga,  kui teie näete tuttavad, kas te naeratate? Aga emised naeratavad üksteisele. Nad isegi naeratavad minu meelest natukene vahest kaamerasse,  neil on seal see punane valgus. Aga see ei ole mingisugune piilumine, see me oleme näidanud loomadele,  et me tõepoolest, me vaatame Isegi. Ma arvan, et me kõik vaatame niisuguseid ettevõtmisi nagu  positiivse pilguga ja, ja võib arvata, missugust positiivset  energiat võib liikuda nende kanalite pidi läbi õhu. Looduskalendri veebikaamera annab huvilisele võimaluse  iseseisvalt meie metsas toimuvat vaadata  ja avastada. Muidugi kasutatakse materjali ka teadustööks. Suvise toonekurgede jälgimise tulemusena saadi nende lindude  peresuhete kohta üllatavalt palju uut infot. Mustade lindudega võrreldes on metssiga aga inimesele  oluliselt hingelähedasem ja kodusem loom. Aga kes siin peale metssigade veel käivad? Peale metsiga käivad kährikud. Meil on ka juba välja kujunenud siin kolm,  kolm staari, mõnikord kaks, üks neist on hästi kärnane. Ja, ja siis ülejäänud on linnud. Metskits näitab väga harva. Millegipärast millegipärast jah ei taha. Kui praegu oleks talv maas korralik lumi,  siis käivad kitsed ka hoolsalt, aga noh,  praegu on igal pool mujal süüa saada ja siis ta eriti ei käi. Üle linnud, l linnud. Rebane on ka mõnikord nagu näidanud siin iili ümber sööda,  aga noh, siin ta ei ole maiuspala midagi tema jaoks. Selline vaatamine on ju tegelikult huvitav kogu perele,  et kuidas teie noorem pereliige metssigadesse suhtub? Alguses vaadati suure huviga, et, et kui,  kui seal veel häält tegid, et siis oli eriti põnev,  et, et mõni kohe ehmatas ja hüppas, hüppas korraks eemalegi,  aga, aga, aga nüüd on juba nii ära harjutud,  et näed, nüüd tulevad metsanotsud. Nüüd on kährik. Sest asja teeb veel põnevamaks see, et kuna mikrofon ka,  et kõik, mis siin toimub, hääled võtab ka peale,  mitte ainult pilt ei ole, et ei ole tuim pilt. Et hääli on tihtipeale rohkemgi kuulda, kui kui pildist näha,  et, et vahepeal oli, kui kährikutel jooksu aeg,  siis pildis neid väga näha ei olnudki, et söögi vastu huvi  ei tuntud eriti, aga aga ümberringi oli seda kaklemise kisa  kuulda küll. Kas olete osadele ka mingeid nimesid pannud? Mina ei ole, ei ole, aga, aga keegi on siis. Tõenäoliselt seatelevisiooni vaatajad. Ka sellest rääkida ei oska täpsemalt, aga,  aga kirju on saadetud palju ja ja, ja inimestele meeldib,  et nendel on kindlasti niisugused oma lemmikud,  et meil on lihtsalt huvitav vaadata, et kes meie maade peal  nagu liiguvad, et, et mis karjad parasjagu kuskil käivad. Fännikirjasid sigadele ette lugemas ei käida. Mida vähem loomi söögilaual segada, seda loomulikum on nende  käitumine kaamera ees ja seda parema elamuse saavad  ka vaatajad. Eesti foorumi on aga kommentaaridest pungil. Pihta sellega, et keegi keegi saadab sõnumi,  et oi vot sel sel kellaajal nüüd just tuli peale üks tuli seal,  teised hiilivad ümber läheduses. Nüüd tuli jälle juba, need tulid peale ja need tulid peale  ja ka jälgitakse pidevalt. Väga huvitav on vaadata ja ja tänavad tegijaid ja,  ja kõiki. On palutud lehvitada kaameras on kas Inglismaal  või kuskil keegi damoli saatnud meili, et,  et miks sa niisama tühja käid seal, et tuimat lehvita  kaamerasse ka. Aeg-ajalt olen seda teinud. Milliste pidupäevade puhul siis neile sigadele sellist  erilisemat rooga pakutakse? Kasvõi kasvõi aastapäeva puhul, näiteks naistepäeva puhul  jõulude puhul, kas on nii, et naistepäeva puhul saavad  ainult emised ei saa, kõik saavad ikka. Lemmiksöögiks on telestaaridel mais hernes,  nisu ja kuivanud leib. Viinamarju ja šampust esinemiste eest ei nõuta. Küll nositakse hea meelega talvest jäänud õunu. Liigse õunalembuse puhul on aga oht, et haputoit teeb metsa  ja hambad hellaks. Siga on inimesele uskumatult sarnane loom. Kas ka söögikommete poolest, seda võib igaüks ise otsustada. Nisu ja kartulikoored said metssigadele liharonkadele  ja hiireviule. Siimu toodud moosi sai väikestele linnukestele. Kuidas metssead käituvad, kui nad õhtul siia platsi peale tulevad? Kuidas kunagi, kui konkurente ei ole, siis tulevad  rahulikult platsi peale, kui näiteks. Mingi võõras kari on läheduses siis lausa tormavad platsi peale. Aga muidugi noh, omavahel ikka tülitseme ikka. Kui praegu praegu, eriti kui emised on nagu ilmselt otsivad  poegimiskohta juba siis põrsad on oma pead  ja ja uued uued karjad hakkavad nagu tekkima,  et siis. Siis on seda jagaelemist rohkem kui muidu. Kuidas see jagelemine välja näeb, siis lüüakse kärsaga või? Nojah, kärsaga lausa on. Korduvalt olen näinud, kui võtab suurem põrsas,  viskab kärsa väiksemale alla ja viskab ta lihtsalt eemale. Anrahva poolt siia, nüüd metssigadele, õhtuks laua. Loodame, et seadusooniauke väga suureks ei näri. Kui meie alad on metssigade leviku põhjapiiriks,  siis siia, kalale ja rääbisele oleme levi ala lõunapiiriks,  nad vajavad sigimiseks külma vett ja pikka jääkatet. Tänavu seda taas ei olnud. Mis saab Peipsi kaladest, mida Peipsi enesest üldse kujutab? Värskelt ilmus mahukas raamat, mis kannab lihtsalt  ja löövad pealkirja Peipsi. Ehk raamatu kaalub niigi päris palju on ta tegelikult veel  palju-palju kaalukam. Kui niisugune raamat on hõlma all, siis tuule meid siit  maanurgast naljalt minema ei puhu. Hõlma all on muide inimesel ka süda. Linnutiiva tohterdamine või karupoegade suureks kasvatamine  ongi aga rohkem südame kui mõistuse asi. Nigula metsloomade turvakodus aidatakse igal aastal  loodusesse naasta sadadel isenditel. 15 aastat on turvakodu tegutsenud lihtsalt taluõuel. See pilt siin ei sarnane sugugi tavalise taluhoobiga,  siin on näiteks põder kohe teie kõrval. Milliste loomade eest siin üldse hoolt kantud on? Katsume aidata kõiki, ütleme vabas looduses Eestis põliselt  elanud metsloomi, kes on mingil põhjus, kas orvustunud  või vigastada saanud tegelikult üks osa sellest  turvakodutööst või rehabilitatsioonitööst inimestele selgitamine,  et ärge sekkuge liigselt loomade ellu, see tähendab seda,  et nad hea meelega korjaks suurest sellisest  loomaarmastusest kõik väikesed või üksikuna näivad tegelased kokku. Aga kui nüüd looma seisukohalt püüda mõelda,  et siis see ei olegi nii väga hea mõte, et igasuguse  loomapoja koht on ikka oma vanemate kui palju üldse sellise  abi andmisega peaks nagu sekkuma, et võib-olla peaks laskma  ka sellisel juhul nendel loomadel nagu ise toime tulla  või siis mitte toime tulla. Jah, seda võiks teha küll, aga aga ütleme,  et meile tulnud juhtumitest üle 95 protsendi on inimese  põhjustatud vead mida me siis püüamegi nagu parandada,  et seda, seda halba natukenegi eastada, et küll on see  metsaraie küll on need autoavariid, et noh,  seal on juba inimeselt nagu negatiivselt sekkunud,  et katsuks siis selle rehabiliteerimisega jälle natuke  positiivsemalt sekkuda. Ka sellise inimese enda südametunnistuse  ja ja eetiliste probleemideni suuresti suuresti. Inimeste südametunnistusel on aga patte nii palju,  et Nigula võimalused on nende lahendamiseks ammuilma  väikseks jäänud. Aedikud on väiksed ja amortiseerunud loomad elavad  inimestele nii lähedal, et nakkuste saamise oht on suur. Puuduvad korralikud tingimused kõigeks, alates toidu valmistamisest,  lõpetades operatsioonide ning taastusraviga. Nüüd on aga valminud projekt, mille kohaselt peaks Nigulasse  kerkima uhke ning paljude võimalustega loomahaigla. Eks ta on nüüd hästi multifunktsionaalne hoone,  et et väga mitmete asjade jaoks planeeritud Et alumine korrus on siin näha, et on siis põhiliselt ainult et. Ainult selle rehabilitatsiooniga seotud et kõigepealt on  selline kontor, kus saab loomi vastu võtta. Nii kõikvõimalikud Abiruumid toiduvalmistamisruum, hoiuruumid,  kuivatusruumid, pesuruumid, erinevate. Loomade siis hoiuruumid, mis on omaette isoleeritud  erinevate selliste, et vajadustega nõuetega intensiivravi  omaette sellistele raskemate vigastustega liikidele. Kirurgiaruum vajalik labor. Külmikud röntgen ja selline esmane ülevaatusruum,  et esimene korrus siis nagu puhtalt ainult otsese  selle rehabilitatsiooni peale. Teine korrus annaks võimaluse võimaluse kaasata  ka erinevaid muid funktsioone, näiteks. Vabatahtlikke siis võimaluse korral näiteks tudengite kui on  huvi näiteks veterinaar ja tudengite ja ja üldse selliste  metsloomade erialaga seotud tudengite väljaõppe võimalusena  kasutada siis teha väikseid nõupidamisi. See on nii suur kompleks, kas ütleme, kvalifitseeritud  tööjõud oleks, kes oleks valmis siia Nigulasse tööle tulema? Vot see ongi, et, et vajaks ka väljaõppe võimalust. Et oleks neid huvilisi, teadjaid ja samamoodi  ka veterinaare, kes suudaks aidata, oleks rohkem. Et hetkel praegu kindlasti ei ole. Aga miks üldse on vaja sellist eraldi loomahaiglat,  et meil on üle Eesti, on ju loomaarste on päris palju,  et miks nemad ei võiks ka siis metsloomi aidata. Loomaarstidega on sageli see probleem, et. Et nad ei ei taha väga metsloomadega tegeleda. Nad väidavad, et nad ei tunne neid nii hästi,  et ravida, et otsustada nende edasise saatuse üle. Riiklik looduskaitsekeskus, kellele Nigula turvakodu kuulub,  peabki nüüd otsustama, millises mahus kõnealune projekt ellu viia. Lisaks loomaarmastusele tuleb neil arvestada  ka riigi rahakoti paksusega, sest ehkki ehitusraha  loodetakse saada eurotoetustest, peab keegi haiglat  ka tulevikus üleval pidama. Samuti peab iga juhtumi puhul küsima, kas looma  või linnu aitamine kokkuvõttes loodusele rohkem kahju ei tee. Kasvõi turvakodusse sõitmiseks kulutatud kütuse näol. Inimühiskonnas me oleme harjunud alati hädasolijaid aitama. Kuivõrd me nüüd loomariigis peaksime, kui,  kui tihti me peaksime sellest abi pakkumisest loobuma,  kas siis selle tõttu, et see abi andmine ise tekitab  loodusele rohkem kahju või siis sellepärast,  et see abi saanud loom hiljem nagunii saaks hukka. Jah, see on täiesti õige küsimus. Tegelikult ongi ju asi niiviisi tihtilugu juhtunud,  et inimene meelitab loomi enda ümbruses se linna elustiku  linnakeskkonda luues neile sobivad tingimused toites neid. Ja praegu ongi nii, et tegelikult linnades ongi kõige rohkem  selliseid abi vajavaid linde loomi tekkinud või,  või, või tulemas. Et kui me vaatame statistikat, siis ligi 50 protsenti on  Harju Rapla regioonis ja üle 30 protsenti Tartu Jõgeva ümbruses. Kus selline rehabiliteerimiskeskus ideaalis üldse asuma peaks,  kas ta peaks olema kuskil asula lähedal või just kusagil  võimalikult äärealal ja metsas? Noh, selles osas praegune keskus, mis, mis Nigulas töötab,  on muidugi väga sobiv. Selleks otstarbeks, et rehabiliteerida ja aidata neid loomi,  keda tagasi loodusesse lasta. Sest et selline keskus peabki olema võimalikult  looduslähedastes tingimustes. Et kujutage ette, kui, kui karu poegi on vaja üles kasvatada,  siis nad peavad küll võimalikult vähe kokkupuudet omama  sellise inimkeskkonna, aga, ja, ja olema väga  looduslähedases lähedastes tingimustes. Aga kui me linna loomade ja lindude Juurde tuleme nagu tuvid, varesed ja kajakad,  siis kindlasti. Nende taastamine võiks toimuda ka sellises keskkonnas,  millega nad on harjunud. Nii et selles mõttes Nigula keskus oleks sobiv ikkagi  looduskaitsealuste liikide abistamiseks otseselt. Meil on ka kokku lepitud kohalike velskritega,  et kui leitakse teatud regioonis abi vajav loom  või lind, siis Velsker tuleb, vaatab ta üle  ja otsustab tegelikult, mis selle looma linnuga pihta hakata. Eesti on Tuusti sõnul siinses piirkonnas ainuke riik,  kus metsloomade abistamine täielikult riigi rahastatud on. Mujal teevad selle töö ära loomakaitse, seltsid  ja kohalikud omavalitsused ning maksavad annetustega kinni vabatahtlikud. Mereäärses riigis on muidugi riiklikku korraldust tarvis kas  või õlireostuste ajal viga saanud lindude raviks. Tänaseks on riiklik looduskaitse keskus langetanud otsuse  Nigula turvakodu laiendamiseks vajalik krunt ära osta. Kindlasti kerkivad sinna loomade hoidmiseks sobilikud aedikud. Hospitalihoone suurus on aga veel lahtine. Karupojad peaksid seal aga kindlasti oma ruumi saama,  sest neid on Nigulas 10 aasta jooksul suureks kasvatatud  koguni 30. Linde ja põtra võib veel enam-vähem mõista  siis seda, kuidas koduses majapidamises karusid kasvatada,  sellest ma küll aru ei saa. Ega ma ise ka väga ei saa aga lihtsalt vajadus on selline,  et neil on väga erinevaid etappe vaja. See algus noh, tavaliselt on nad siis kuused  või veel nooremad. Et see peab olema hästi soe. Ja, ja siis elu käigus on siis näidanud,  et selline talvel meie kliimas suudame siis praegu sooja  hoida oma toas oleva ruumi, kus on neile  siis vajalik temperatuur, sest meile elamiseks oleks seda  jälle liiga palju. Aga küll siis tasapisi karupoegade kasvades seal temperatuur läheb,  võetakse järjest ruumis ka madalamaks. Ja järgmine etapp ongi nüüd selline maja,  mida saab väga külmadeks öödeks kütta, natuke soojemaks,  aga juba selline peaaegu välistemperatuur  ja samas on siin sellised võimalused, et nad saavad  ka kohe õue tulla, et õues käimine pärast selline pikatoas  viibimist on ka selline paratamatu. Tasapisi harjutatav tegevus, et kõik siis tasapisi  ja siit sellest. Karumajast ja, ja sellest siin lähiaedikust järgmine etapp  on metsaaedik kus on siis täiesti selline omaette olemine  väikese sellise varjualusega ja, ja see on ikka tükk  ja maad suurem, kui need aadikud siin üldse kõik kokku. Seal on liikumisruumi, tegutsemisvabadust,  ronimisvõimalusi, mis iganes. Nii on metsas, kui, siis päris tagasi ütleme,  et sõltub sellest, kuidas nad arenevad, aga hiljemalt  septembris enam-vähem tagasi. Et üks piirav piirav tegur on see, et isakarude jooksuaeg on  enam-vähem niimoodi augustis. Et isakarud ilmselt oma sellised konkurente väga ei taha  tunnistada ja siis ta hea meelega murraks noored karud maha,  et et ei ole seal vahet, kas see noor on emane  või isane, et seetõttu me oleme nagu püüdnud aadikas rohkem  hoida ja pärast siis sellist. Sellist jooksuaega püüdnud võtta, et sa saad ta iseseisvalt  juba hakkama saama. Sellisel juhul võib vist küll kindlalt väita,  et need 30 karu on ainult tänu teile ellu jäänud,  et looduses nad mingil juhul ise ei oleks hakkama saanud. Jah, juhused olid sellised, et nad olid liiga väikesed,  oleks lihtsalt ära külmunud. Kuna noh, ema ei kipu selle tagasitulemisega eriti hiilgama,  et pigem pigem jääb see hirm suuremaks kui see ema armastus. Kui hea meelega need loomad siit pärast metsa tagasi lähevad,  nad harjunud siin süüa saama ja tulevad pärast uuesti ronima  väga hea meelega, näiteks kui millaski viisime hülgeid merre,  siis on näha kohe, et need tegelased said koju  või kui me viime karud karu aeda, metsa on,  siis on ka selline noh, neid vaadates selline tunne,  et nad said koju. Et see on tegelikult hästi niisugune mõnus tunne,  et kui, kui sa saad kellegi kuskil lahti lasta. Et see on küll niisugune hetk, kui kui nagu noh,  tunned, et teed midagi asjalikku ja ise oled  ka rahul, aga aga eks neid õnnetumaid juhtumeid on  ka ja noh Nagu elus ikka, et siis ei olegi nii väga lõbus töö. Saade tehtud loomad nähtud jääb ütelda lõpulause,  millest sedapuhku on saalomonliku haaret. Mis sigadele hea see siigadele halb, ilmal endal üksainu. Nädala pärast järgmisel esmaspäeval kohtume juba sulaselges suveajas. Kolm osoon.
