Inimsoo ajalugu. Pole üksnes maaharimise, karjakasvatuse,  kunstide teaduste ja kõiksugu tarkust lugu vaid see on  samavõrra ka üleilmse sõgeduse lugu. Sest milleks muuks kui sulaselgeks sõgeduseks pidada,  sõjapidamist? Paraku jätab kogu militaarvärk oma jäljed  ka loodusesse. Siia astangul olevasse paeglinti ehitati ligi 100 aasta eest  kaks uukujulist paarist tunnelit mis lähevad sinna 200  meetrit on üheksa meetrit laiad ja seitse meetrit kõrged. Nende eesmärk oli tegutseda ladudena, et hoida torpeedosid miine,  laskemoona ning tegelikult taheti teha lausa 39  kaksiktunnelit siit kuni tabasaluni välja,  kuid kahjuks või õnneks tuli vahele esimene maailmasõda. Mõni militaarobjekt on maailmas aga eriti kuulus  või ütelgem kuri. Põhja-Poolas Masuuria metsade ja soode vahel on peetud kõik  Euroopa suurimad sõjad. Siin võitlesid Teutoni Ordu rüütlid, Napoleoni sõjaväelased,  vene punaväelased ja Hitleri natsid. Hundikoopasse mitte aga tavalise võsa villemi,  vaid mehe, kes kutsus ennast hundiks maailma kurikuulsama  diktaatori Adolf Hitleri punkrisse. Nimi Adolf pärineb juba vanast kõrgsaksa keelest  ja tähendab halli hunti. Hundipseudonüümi kasutas Hitler juba enne oma hiilgeaega  ning hundile kohase peidupaiga rajas ta ka masuuria metsadesse. De fareis Dip. Üle 200-st ehitisest koosnev kompleks oli nagu omaette väike maailm. Sealt võis leida kaks lennuvälja raudteejaama elektrijaama  hoonetes oli keskküte ja kanalisatsioon oli saun,  kasiino ja isegi kino. 2000-st töötajast 1500 olid sõdurid. Kaitse oli siin maksimaalne. Sõjamasinaga metsateedel sõites tundub lausa uskumatu,  et just siit roheluse keskelt läksid välja inimkonna ajaloo  ühed kõige julmemad käsud ja korraldused. Hundikoopa kompleksis toimus ka Hitlerile tehtud  kõigekuulsam atendaat, mis küll napilt ebaõnnestus. Loodus on selle kõige vaikiv tunnistaja. Märkamatuks jääda sulanduti loodusesse punkrite katustele  istutati puud ja põõsad ning teede kohale tõmmati kamuflaasivõrgud,  mille värvi vahetati vastavalt aastaaegadele. Kilomeetri kaugusel hallidest punkritest asub üks 100  aastane mõisahoone, kus sai öömaja osooni meeskond  ja kus väidetavalt peatus omal ajal ka füüreritollane  armastatu Eva Braun. Lisaks naistele olevat Hitleri nõrkuseks loomad,  keda poputades ta end mitmel korral pildistada laskis. Kuid see võis olla ka järjekordne kavalas suurest juhist  positiivse kuvandi loomiseks. Väidetavalt avaldus Hitleri inimlik pool ainult siis,  kui ta käis looduses kahekesi koos oma saksa lambakoera koldiga. Pikki jalutuskäike. Inimesi taga kartis ja seetõttu pidi ta end pidevalt kaitsma  tuhandete sõdurite abil ning kindlalt võis ta end tunda  ainult koopataolises punkris. 60 aastat tagasi olid seitsme meetri. Maksuste raudbetoonist seintega punkrid täiesti elamiskõlbulikud. Nüüd on näha, kuidas loodus tasapisi kõik tagasi võtab. Endise Hitleri elupaiga on võtnud nüüd üle hoopis nahkhiired. Looduses varjumisel on ka omad miinuspooled,  nimelt olid siinsed soised metsad paksult sääski täis,  nii et sõdurid pidid kiivrite peal kandma sääsevõrke. Sääskedest lahti saamiseks kallati sood õli täis,  siis kadusid sääsed, aga kadusid ka konnad,  see aga ei meeldinud Hitlerile. Temale meeldis uinuda konnade krooksumise saatel,  nii et uued konnad tulid metsa sisse tuua. Sõda kaotati ja koletuid kuritegusid mäletab nüüd ajalugu. Hitleri hundikaupa jäänukid jäävad aga masuur  ja metsade südamesse alles ning näitavad,  kuidas on loodust ka kurjuse peitmiseks oskuslikult ära kasutatud. Kuidas saab maalikunsti ja loomi armastada? Tavast noormehest adolf Hitler. Noorest luuletajast Jossif Stalin. Kuidas sünnib sõgedus? Laias laastus ikka nii, et mõni aade või tõemoodi asi  tunnistatakse ülimast ülimaks nagu Hitler,  aaria rassi või Stalin kommunismuse. Kuid kas ka tänapäeval võime me minna oma arusaamade  uskumiste vaadetega lausa sõgedaks? Muidugi võime näiteks absolutiseerides muinsuskaitselist aadet,  võin ma väita, et need Astangu tunnelid tuleks taastada  ilmtingimata esialgsel kujul kuivõrd neis kehastub omaaegne  ehituskunst ja militaararhitektuur. Või tõstes ülimaks looduskaitse võime me tõepoolest hakata soovima,  et loodust kahjustab inimsugu maa pealt hästi ruttu otsa  saaks looduskaitsjat kaasa arvatud. Et siis mahuks lausa iga puu otsa haruldane lend,  orav või lausa kaks. Lend Orav aga nüüd jätkamegi. Udo ja Jaanus on looduseuurijad, kes on oma vaba aja  pühendanud pea eranditult ühe Eestimaa looduse pärli päästmisele. Osoon on hoidnud ennast meeste tegemiste a kursis juba aastaid. Nende südameasi on säilitada meie lendorava looduslik populatsioon. Lendorav elab Euroopa Liidu aladel ainult Eestis  ja Soomes. Kui Soomes on lendorav ka täna laia levikuga liik  siis Eestis on haruldase looma leviala lähiajaloos  drastiliselt kokku kuivanud. Veel möödunud sajandi kolmekümnendatel kohati lendoravat  nii Pärnu, Viljandi, Rapla ja Harjumaa kui  ka kagu ja Kirde-Eesti metsades. Tänaseks on ainsad tõsiseltvõetavad lendurava leiukohad  koondunud Virumaale. Kuigi püsib lootus, et üksikuid isoleeritud lendurava  asurkondi leidub ka mujal Eestis. Kõige kurvem stsenaarium võib siin varsti realiseeruda,  et me meil lihtsalt lendarav kaob meie loodusest ära. Lendorava salapärase elu tundma õppimiseks otsivad Udo  ja Jaanus ning nende abilised Virumaa põlismetsades tema tegevusjälgi. Kuna me nägime, et siin all on mõningad pabulad Ja siis see on teada, et see on lenderavad,  on kasutanud seda õõnsust pesana praegu Jaanus,  siis püüab vaadata, kas seal sees on pesa. Ja kas pesa on kasutuses või võib-olla isegi on näha  lendarava turj? Varjuline loom kasutab oma elukohas mitmeid pesapuid päevas,  tund magav lendorav võib rahus puhata mõne teise puutüve õõnsuses. See ka suurjad avastavad õige pesapuu ongi puhas õnnemäng. Mis on lendorava seisukohast kõige olulisem tema elupaiga  jaoks nad on seotud vanade haavadega, sest. Vanades haabades on nende pesaõõnsused, et see pesaõõs peab  olema täpse mõõduga, nii et ainult ema mahub sisse,  aga mitte vaenlased. Näiteks metsnugised. Lisaks nugisele pistavad ohustatud looma kõhklemata nahka  ka kodukassid ning röövlinnud nagu kakulised  ja raud või kanakull. Ometi ei ole kisklus peamine mõjutegur, mis Eesti  lendoravaid hukutab. Meil ei ole kuigi palju järgi jäänud lendorule sobivaid Elupaiku ehk siis vanu haava kuusesegametsi,  aga veelgi teravamaks on nüüd viimasel ajal kujunenud just see,  et need alles jäänud lendorava elupaigad  ja mis meil teada on, need on seadusega küll kaitstud,  et seal raiet otseselt teha ei saa. Aga kuna lendravad on territoriaalsed ja,  ja selleks, et nad omavahel kokku saaks ja järglasi saaks,  siis siis on neil oluline, et need lendorava elupaigad oleks  üksteisega ühend. Lendorav vajab ühest elupaigast teise liikumiseks  metsakoridore ehk ühenduskohti metsa majandades tuleb arvestada,  et lageraie ei jäta lendoravale ühest metsatukast teise  liikumiseks võimalust ja loomad võivad kergesti sattuda isolatsiooni. Sellise olukorra vältimiseks tuleb metsa raiumisel säilitada  lendurava liikumiseks ülivajalikud metsakoridorid. Vaatepilt, mis meil siin nüüd avaneb, ilmestab olukorra tõsidust. Lendurava elupaigad taanduvad ja taanduvad  selle ees, et metsa langetatakse siin. Antud juhul ei olegi veel asi kõige hullem kuigi lendorava  asuala praegu on sealpool. Ja, ja kui, kui ta nüüd tahaks liikuda järgmisse,  sobivas se metsa siis siis kahjuks jah, siin on lageraielank,  millest ta üle ei pääse. Lendorav suudab nahavolte välja sirutades liuelda 30  meetrisi ja ka pikemaid vahemaid maas liikumisel on tal aga  raskusi ning tankiskatele abitu saak just seetõttu väldivad  lendoravad lagendikke. Lendarava uurijad pole aga loobunud plaanis teha kõik endast  olenev ohustatud liigi päästmiseks. Ka tänasel välitööpäeval on kindel eesmärk. Iisaku parkmetsast tuleb leida telemeetrilise kaelusega  varustatud lendorav nimega Ülo. Spetsiaalne kaelarihm annab üla asukohast raadiosignaali,  mille põhjal on teadlastel võimalik jälgida,  kui suurt alalendorav oma eluks kasutab. Milliseid piirkondi eelistab ja milliseid väldib? Ülo välja peilimisega on väga kiire, tema raadiokaeluse aku  hakkab lähinädalatel otsi andma. Kaelus tuleb välja vahetada. Ei ole signaali, et kaelus on võib-olla loomal kaelas,  aga lihtsalt patarei on tühjaks saanud, siis? No ilmselt jah, sellepärast et kui, kui ka nüüd loom oleks  hukka saanud, siis, siis saatja peaks ikka töötama  ja signaali andma, aga praegusel hetkel ei,  ei saa nagu signaali kätte. Kuna meil siin metsas on teada nii mõnigi mõningad puud,  kus lendaravid on olnud ja pesi on neil olnud,  siis me kontrollime üle. Need puud, kas on värskeid pabulaid nende puude juures ja,  ja siis proovime, proovime nendest puudest uuesti püüda. Ohustatud liikide kaitse reguleerimises on  ka Eesti riigil oluline roll. Mida teeb riik, et ka. Lend Orav on meil esimese kategooria kaitsele liik koos  kotkaste musta toonekure Euroopa naarits,  aga on ta siis kõige kaitstum seaduse järgi liik,  mis tähendab seda, et tema pesapaiga leidmisel tuleb,  tekib selle ümber automaatne kaitse toonja samuti seaduse  kohaselt tuleb kõik tema elupaigad võtta  ka kaitse all, kas siis kaitsealana, püsielupaigala hoiualana. Mis on lendorava kaitsmisel kõige tõsisemad probleemid? Lendorav on väga peiduline, väga salapärane loom,  eks öösel ta tegutseb, ööloom ta on ja ka tema  tegutsemisjälgi on võimalik ainult väga lühikesel ajal  kevadperioodil tema olemasolu üldse tõestada. Mis tähendab tegelikult seda, et me teame lenduäravast väga  vähe ja ka meie viimastel aastatel oleme ju teinud põhjaliku  raadiotelemeetrilisi uuringuid, mille osas me oleme saanud  palju targemaks, aga ikka võib vist kindlasti öelda,  et on väga palju asju, mida me tegelikult ei tea,  et väga raske on kaitsta tegelikult liiki,  mida sa hästi ei tunne. Meil toimub vastavalt seadusele selliste liikide kaitse  konkreetsete tegevuskavade alusel. Esimene enda tegevuskava valmis ja kiideti heaks aastal 2006. Praegu on. Koostamisel uus jätkukava järgmiseks viieks aastaks,  mis peab selle aasta jooksul ehk siis 2014  ka kinnitatud saama ja loomulikult rakendatud. Kuidas põhjendada seda, miks on meil vaja lennuravat kaitsta? Noh, lendorav kõige lihtsamalt on põlislooduse sümbol,  kui lendoraval läheb hästi, läheb kindlasti  ka paljudel teistel liikidel hästi. Et lendoravad on ööloomad, siis tuleb enne pimeduse  saabumist neile lõksud valmis seada. Ilus Vabula hunnik, täitsa värske. Nii et see, selles pesapuus äkki äkki isegi keegi on sees. See puu läheb loosi, siia läheb siis esimene püünis. Paneme esimese püünis siis niisama, lihtne ta ongi,  et siit poeb siis orav sisse. Kukub siia põhja, siit ise välja hüpata ei jõua,  nii et jah, see on libe plastik, et, et kui ta hüppab,  siis, siis ta ei jää küüned kuskile taha  ja ja, ja see auk on ja see kumerus on ka tehtud  spetsiaalselt selleks, et puu kumerusega kokku,  et ta ei pääseks siit vahelt välja hüppama. Nüüd kui orav täna selles puus on, siis loodetavasti ta  näitab meile ennast ja no selleks me paneme ta üles. Künnised on puude peale üles seatud. Loodame, et mõni loom langeb lõksu, meie läheme nüüd eemale  ja ootame pimedat. Siin maas on üks murdunud puu, Jaanus, see oli enne  lendurava pesakuu, mis siit leiab. Kui vaadata nüüd sõltuvalt aastaajast lendrava pesa võib  olla nagu erinev. Aga kui me võtame välja selle siit, mis siin on,  ütleme, on sellised habesamblikud või muud puu peal kasvavad  samblakud ja siis on siin ma vaatan põhja  ja sammalt. Siit me leiame ühe rähni, sule veel, näete,  rähn teeb õõne. Ja siis, kui rähn on oma õõne ära kasutanud,  siis tuleb siis kas lendura või tihane. Vahel on niimoodi, et ilmselt lendra võib tihase välja kupatada. Vahel on nii, et on olnud lendrava pesa ja  siis on mingi aasta eel pesitseb seal tihene,  järgmine aasta tuleb lend. Kaks ja pool tundi olen ma oodanud. Võib öelda, et vaikselt hakkab mingi kannatus katkema. Lepime kokku, et kannatame veel pool tundi,  kui ka siis lendorav meile ennast ei näita,  pole üliharuldase looma nägemise õnn. Täna meiega. Kolm tundi ootamist on ennast ära tasunud,  sest Udo just praegu andis mulle teada, et loom on sees. Me näeme esimest lendoravat. Tore, et on, on veel ikka loomi siin ja noh,  veel vahvam oleks, kui ta nüüd emasloom oleks. Et see annaks aluse mõelda, et siin võib neid rohkem olla  ja ka tulevikus neid sündida. Ja jah, kaelust ei ole. Uus loom, teie vist pole näinudki? Ilmselt võib-olla olen, aga alla ei ole. Kõigepealt tuleb siis kontrollida ära, kas see uus saatja  ikka töötab. Mul on 304. Nüüd on see sagedus meil salvestatud ja me saame hakata  loomale kaela panema, seda. Isana jah. Nii alguses esimest korda Loomadele kaelust pannes nad eriti ei taha,  sellega. Ai. Nii hästi polegi hammustada saanud. Nüüd siis läheb see mutter kinni, et kaalus jääks püsima. Nüüd paneme talle kõrvamärgi ka, küsis mille jaoks. No see on siis, kui, kui juhuslikult näiteks saatja üles  ütleb ja ei ole teada, milline loom on. Nii nüüd siis kaalume ära. Koos kotiga on 100. Seitse 180 180 180, koos kotiga 45 grammi maha,  see on siis 135 või. Vastne kaeluse omanik punub pimedusse. Ta ei tea, et annab oma panuse Eesti lendoravate kaitseks. Loodame, et meie põlislaante sümboli elu õnnestub juba  lähiaastatel otsustavalt parandada. Ennist võtsin ma suur Suu täis inimsoosõgeduse asjus ja soovides järjekindel olla,  pean nüüd küsima, et aga mina, kas mina ka olen  siis sõge? Kindlasti mitte, sest Eesti rahvusringhääling ei  saaks ju lubada, et keskkonnasaadet juhib Sõge saatejuht,  kes ajab sõgedat juttu. Teiselt poolt, aga vahel lähen ma jõe äärde. Püüan õngega hulga kalakesi, lasen nad siis kõik vette  tagasi ja ise väidan juurde, et see on maailma kaunimaid  ülevamaid tegemisi. Karl Ander nii sõge siiski ei ole, sest tema ei püüa õnge,  vaid kaameraga ja mitte kalakesi, vaid urva linde. Praegusel vaiksel ning jahedal ajal võib tunduda,  et enamik linde on pagenud külma ja toidunappuse eest lõunamaale. Üllatus on suur, kui märgata puude võrastik,  kes sädistavaid ja seal toituvaid linnukarvi. Suurima tõenäosusega on tegemist turvalindudega. Mina nägin esimest korda Urva linde loodusfotograafi Remo  Savisaare fotodelt. Pärast seda tekkis mul suur huvi nende lindude vastu. Lugesin nende kohta raamatutest, vaatasin pilte,  videosid ja siis see juhtus. Kohtasin neid ühel kõledal ja sombusel oktoobrikuisel päeval  umbrohu puhmas. Meil urvalinnud ei pesitse ja on pelgalt läbi rändajad. Esimesed salgad saabuvad septembrist novembrini  ja see, kaua nad meie mail peatuvad, sõltub sellest,  millised on ilmad ja kui suur on seemnesaak. See varblasest pisut väiksem ja hulga heledam lind toitubki  peamiselt seemnetest, näiteks umbrohuseemnetest,  kuid siiski tihedamini võime kohata urvalinde turnimas  ja vahel ka pea alaspidi toitumas lepa ja kaseseemnetest. Ka Eestis on tõestatud mõne turvalindude pesitsemised aga  meelsamini pesitseb ta siiski näiteks tundraaladel. Kevade algab urvalindudel üldjuhul märtsis,  aprillis. Olen märganud, et sügisrände ajal urvalinnud aeda paigutatud  söögimajja eriti ei kipu. Häda sunnil külastatakse söödaplats käredama pakasega,  meelsamini aga tulevad seltsiva iseloomuga urvalinnud  aedadesse kevadel arvatavasti toidunappusest. Kui aias juhtuvad tegutsema nii urvalinnud kui  ka nende kaugemad sugulased, leevikesed,  siis viimased tikuvad urvalinde ära kasutama. Olen tähele pannud, et leevikesed lasevad platsile enne urvalinnud,  kontrollimaks, kas õhk on puhas ja siis vallutavad ise söögiplatsi. Sageli tuleb vaguratel urvalindudele alla vanduda. Oma kogemusest võin öelda, et punase peanupu  ja kollase nokaga urvalinnud on üsna julged. Neid võib jälgida lausa paari meetri kauguselt. Muidugi tuleb olla paigal ja vagusi. Kui tehagi mõni äkilisem liigutus, siis hea toidukoha korral  tulevad nad alati ringiga tagasi. Tuleb ainult olla kannatlik. Tuleb olla kannatlik, ütles Karl Ander. Mina kordan sedasama, sest olla järjepanu nädal aega ilma  televaatajateta on mul ikkagi väga-väga kurb. Kuid pole viga, kannatame ära. Kolm oson.
