Üleeile laupäeval oli hanipäev ehk Kadri laupäev. Pühapäeval oli kadripäev. Reedel tuleb aga Andrese päev, mis rahvakalendri järgi oli  Kadrisula lõpetajaks talve ja külma alguspäevaks. Uuemal ajal on aga advendiaja alguseks jõuluootuse alustajaks. Täna On kodanikupäev 89 aastat tagasi, 26. novembril 1918  võttis maanõukogu vastu määruse Eesti kodakondsusest. Me tähistame kodanikupäeva juba kümnendat korda. Aga kui isiklikuks minna, siis nüüd puudutab see päev  ka mind. Sest minagi sain sellel kevadel Eesti kodakondsuse  ja suvel Eesti passi. Vaat nii. Mida ma enne seda tähistasin? Eks ikka mitte kodanikupäeva. Käisin salamisi Linda kivi juures nutta lahistamas,  et Ülemiste järv ja selle kaudu kogu Läänemeri ära ei kuivaks. Kui lahtise kõrvaga kuulata, siis on kodanik üks kaunis sõna,  mis seisab mõistetel kodu ja koda. Kodanik hoolitseb oma kodu ja kodumaa eest. Et kodakondsetel oleks kodus kuiv ja soe,  läheb kodanik süda öösel pilkasesse riigi metsa  ja langetab ning kab seal mõne kodumaise kase lepa,  kuuse või männi. Juba Wiedemann toob ära ürgse mees, šovinistliku  ja eestilik rehepapiliku vanasõna. Mets ja naisterahva alumine tagapool on igaühe päralt. Muinaseestlane ei ütelnud muidugi tagumine alapool,  aga meie värk on kombekas ja avalik-õiguslik. See vanasõna sündis sügaval oria ajal. Kui Eesti sai iseseisvaks, hakkasid tema kodanikud küttepuid  ausalt ostma või varastasid vaid sedavõrd,  et säilitada pärimust ja rahvakultuuri. Kasepakud on nii või naamoodi jõudnud siia õuele kuid ei  mahu sellistele ahju. Mismoodi neid küll halgudeks teha? Šao liini templimunga olla 1000 aasta eest lõhkunud metsas  küttepuid paljaste kätega. Sest usk keelas neil kasutada nuga sid, kirveid  või muid terariistu. Kui nii, mina mõttejõudu koondan, vaatame üht looma,  kes hoiab oma kodu suure hoolega ja kannab õiguse  ka eeskujuliku metsakodaniku nimetus jutust. Pole just palju inimesi Eestis, kes on looduses mägraga kohtunud. Seda uskumatum on kuulda, et Inglismaal näiteks elavad  needsamad mägrad tihti linnades ja käivad näiteks parkides,  pühapäeva veetvatelt inimestelt maiustusi lunimas. Meie mägrad on õnneks endiselt metsaelanikud. Suvel ka liigub päeval ringi, aga, aga üldiselt on,  ta tahab ikka liikuda õhtu videvikus juba  ja siis teinekord jääb ka hommikul varavalges koju minekul  kuskil tee peal ette, aga enamasti on ta ikka videviku öö loom. Ja, ja see on talle vajalik, sellepärast et  ega ta ei ole väga kiire loom ja tal ei ole eriti head nägemist. Ja seda tule pole tal kõik ilmselt väga vaja. Aga aga mis tal on, hea on haistmine ja kuulmine. Toiduotsinguil liigub mäger mööda kindlaid radu,  juhindudes lõhnadest, mida ta nina kinni püüab. Mägralinnakute juurest algavad sisse tallatud rajad,  mida mööda mägrad oma igaõhtuseid ringe teevad  ja kõhutäit otsivad. Mänger on kõige sööja. Kas tal seened ka alla lähevad, siin kännumamplid,  need on õige päris head ju. Ei no meile sobiks ta küll ja, ja kännumampel endiselt tal  ei lähe, aga põhimõtteliselt ta võib süüa seent juhtumil,  kui seen on hästi ussitatud, sest tegelikult ta ei ole  ikkagi mingi seenesööja, aga, aga just nimelt sead võivad süüa,  põdrad söövad, aga mäger siiski ei lähe laskunii madalale,  aga ta sööb seent siis, kui ta hästi ussitatud. Seda, et mäger endale urge kaevab, on küll vist igaüks kas  lasteraamatutest või siis mõnest laulust kuulnud. Mägra urusüsteeme kutsutakse linnakuteks. Paljudel puhkudel linnakus võib-olla isegi 40 50 urgu urusuuet,  aga ta aktiivselt kasutab ainult siiski viit kuut  ja see sõltub pesakonna suurusest. Ja noh, ta võib ka selline koloniaalne olla  ja üks asi, mis on selle liigi puhul huvitav,  et ta kasutab seda linnakut sajandeid. Need välja, kujunevad täiesti. Välja kraabitud pinnasest terved Mäekülje karniisid võivad kujuneda. Ühte sellist ma vaatasin Soomes ja, ja, ja see on selles mõttes,  et neid pesitsuskohti sobivaid ei ole eriti palju. Mäger elab seal linnakus, aga kas see linnakus võib olla  ka mitu perekonda või on see lihtsalt üks perekond  ja mitu generatsiooni? Üldiselt on ikkagi niimoodi, et tegemist ühe suguharuga  selles mõttes. Selles, et üks. Pesakond, kus on siis vanaloomad ja võivad olla kahe aasta  järglased nüüd pesakonnas võib-olla 90, teinekord  ka rohkem. Aga muidugi on teada ka siin varvastekui mäkra  kütiti siis. Linnakud on nii suured ja võimsad, et on  ka kaks sigivat emast olnud ühes linnakus. Kui mõne metslooma kohta üldse võib öelda,  et ta on tubase eluviisiga, siis on see mäger. Enamuse oma ajast veedab ta oma linnakus. Tubasest eluviisist hoolimata pole mägrad kuigi pikaealised. Tihti on mäkradel suremus pea sama kõrge kui sündimus. Põhjuseks erinevad haigused. Hoolimata põdurast tervisest on mägra enda rasv aga  rahvameditsiinis teada-tuntud ravim. On teada, et tal on nagu joodi arv väga kõrge,  aminohappeline koostis on erinev oluliselt  ja ütleme, et kehva ja Külgse toitumise puhul on see hädavajalik  ja vanasti peetigi ka kobrast mäkra ja koer peeti nendeks imeloomadeks,  kelle rasv ja liha oli siis väga suure ravimitoimega. Kui ootasite, et lõhun kasepakku vaimu ja ihujõul Ja halud lendavad. Siis mängin oma mäkra ja võtan hoopiski kirve. Kätega lõhkudes tuleksid ju pinnud sõrme. Ega kirvega ka alati asi ei klapi, see kirves on  selle paku jaoks ilmselgelt liiga väike. Kui loeme ära aastaringid jagame puuliigi erikaaluga,  korrutame kütteväärtuse ja niiskus protsendiga  ning lahutame puu raiduri, keha pikkuse,  siis saame sobiva kirve kaalu untsides. See kirves. Siin juba oma kaalu poolest peaaegu et sobiks aga ta pole  õige kujuga. See on pigem raiumiskirves kui lõhkumiskirves  ja jääb seetõttu puu sisse kinni. Õige lõhkumiskirves on umbes täpselt niimoodi kiiljas  või siis hoopiski selliselt kiilias. Väga suurte puupakkude puhul kasutatakse  ka kiilusid. Ja kui valdat Eriti mugav mees lõhub aga oma puud hoopiski puulõhkumise masinaga. Milles on puulõhkumise saladused? Pakku tuleb lüüa kas piki või risti oksa kasvu,  mitte pool põiki. Tasub teada ka, et eriti hästi lähevad pakud lõhki pakasega siis,  kui veemolekulidest on saanud jääkristallid. Noh, ja virutada tuleb muidugi ka. Saaremaalt kihelkonnast pärineb puulõhkumise kohta vanasõna,  et anna aga valu vaiale küll vai ajab reied laiali. Üldtuntud on ka ütlemine, sel puhul, kui teine  või kolmas kirvehoop ei taba sama löömisjälge,  et siis kasvab veel. Mis asi, seda mulle ema ei ütelnud, ütles ainult,  et kasvab veel. Kasvamine on üldjuhul hea asi. Kui muidugi see, mis kasvab, ei ole just soolatüügas  pangalaen või Sosnovski karuputk. Mõned asjad ei taha ka ise kohe sugugi kasvada  ja neid tuleb ette kasvatamisega tagant turkida. Kasvatame ette, siis laseme vette. Need kümnesentimeetrised, tõugepojad alustasid oma elu siin  Haaslava kalamajandis. Nüüd laseme nad oma tulevasse kodujõkke Emajõkke,  et viie aasta pärast neid juba näha. Poolemeetrise na. Haruldasi tõugjaid kasvatatakse kalamajandis koos mitmete  teiste Eesti kaladega. Alles pärast põhjalikku tervisekontrolli  ja parasitoloogilisi uuringuid võib kasvanduseasukaid  loodusesse lasta. See on nüüd See tõuges, keda me siin kevadel hakkasime Õigemini, me oleme juba mitu aastat üritanud  ja sel kevadel siis õnnestus inkubeerida tõuget siin Riina  Kalda kalamajandis ja ja nüüdseks on siis sügis käes ja. Kalad on suvi otsa tiigis elanud ja, ja aeg on nad  loodusesse lahti lasta, selle jaoks nad siin ongi,  et, et nende loodusesse asustamise plaan sai kunagi peetud ja,  ja nüüd on õnnestunud see siis teoks teha. Kui vanad juba nad on nii vanad, et sellel kevadel koorunud  marjast suvi otsa on nad kasvanud, et ütleme pool aastat,  siis peaaegu täitsa nagu sügisene räime. Jah, ilus, hõbedane kala. Palju neid kalu siin selles basseinis olla võib? No kokku oleme sel aastal saanud umbes 22000 isendit. Ja, ja seda võib päris heaks tulemuseks lugeda esimese  esimese aasta kohta. Ega ta nii libedalt ei ole käinud, see tõuge kasvatamise  kogemus Eestis siiani on puudunud ja oleme juba mitmendat  aastat seda üritamas, et esimestel aastatel  nii hästi ei läinud, et see on õigupoolest esimene kord,  kui kui see tõuge kasvatamine on siis korda läinud. Tänased tõuge pojad on kasvatatud kevadisel kude ajal  Emajõest püütud täiskasvanud kaladelt kogutud marjast. Tavaline kalamees peab aga püütud tõug kiiresti lahti laskma,  sest tegemist on kaitsealuse liigiga, mille püüdmine koos  säga tuura ja harjusega on Eestis keelatud. Tõukes praegu on kaitse all püüda, teda ei tohi. Ta arvukus on kõikuv nagu paljudel kaladel viimasel ajal  tänu soojadele aastatele on tõuge arvukus siin mõnevõrra  tõusnud ja Ja on teada, et tõuget on juurde tulnud,  aga ikkagi praegu see arvukus nii kõrge ei ole,  et teda nüüd lausa püügikalaks võiks. Võiks kohe kohe homme päev kuulutada ja siis? No me loodame, et kui nüüd see Piloot projekt saab läbi ja, ja, ja äkki õnnestub meid veel  asustada siia süsteemi, et võib-olla selle kaugem tulemus  võiks olla see, et tõuget võiks jälle püüda. Praegu me laseme siia sisse neid vist natuke üle 20000 oli nii,  jah, umbes paarkümmend 1000, kui paljud nendest paarikümnest  1000-st ütleme suguküpsuseni jõuavad? Seda ei olegi võimalik ka päris täpselt ennustada. Jääb ainult üle loota, et võimalikult palju. Osad tõugemaimudest jäävad kalamajandisse  ka talvituma. Selle ajaga kasvavad nad piisavalt suureks,  et järgmisel suvel Emajõkke lastuna märgist jõuavad kanda. Alles märgistatud kalade suguküpsuseni jõudes võib hinnata  asustatud kalade ellujäämise edukust. Aga mis nendest väikestest kalamaimudest siin jões nüüd saab,  mida nad sööma hakkavad ja kuidas nad sellise külma ilmaga  hakkama saavad? Tõuges saab külma ilmaga on ta sunnitud hakkama saama meie oludes. Aga põhimõtteliselt käib nüüd asi nii, et tõenäoliselt ta  enam eriti ei toitugi, nüüd ta hakkab endale talvitumiskohti  otsima ja kala erinevatel eluetappidel viibib erinevas kohas,  nüüd nüüd nad otsivad endale koha, kus talv ära üle elada  ja võimalikult noh, väikse energiakuluga  ja võimalikult väikeste kadudega selles mõttes,  et keegi neid ära ei sööks ja otsivad võimalikult hea  elupaiga ja siis kevadel asuvad jälle toituma  ja siis hakkavad suuremaks kasvama. Mis nende suurimateks ohtudeks on siis sees? No suurimateks ohtudeks on ikka see, et,  et keegi nad ära sööb siis ta talvitub, järgmisel aastal  kasvab jälle ja nii edasi, kuni siis Umbes viie aastaselt on ta jälle suguküpseks jõudnud kasvada  ja ja siis on valmis jälle kudema minema ja,  ja, ja koeb nagu öeldud, kiirevoolulistel kohtadel. Ja, ja nendega on Eestis probleeme paljudes väiksemates jõgedes,  kus ta varem on käinud, vanad inimesed veel mäletavad  kus nad on väga palju ja massiliselt teda seal näinud. Püüdnud omal ajal kärestikus sündinud kalamaimud võtavad  õige pea suuna suuremate veekogude poole. Eestis on nendeks peamiselt suur Emajõgi. Peipsi ja Võrtsjärv. Emajõe õngemehed tunnevad tõugjad tema silmatorkava  käitumise ja temperamendi järgi. Tõugias on ju kalameeste seas tuntud kui vaatemänguline kala,  kes käib pinnavees lobistamas. Jah, käib jah, tõuges, tõugas on tõesti,  kui ta toitub, siis ta on väga, väga huvitav teda jälgida  ja öeldakse, et tõuges kasutab niisugust nippi,  et et on väga tugev, tugev, suur, suur, suur kala,  hästi hea ujuja ja, ja ja siis öeldakse,  et tõuges selleks, et saak enne püüdmist uimastada,  kuna tõugel ei ole suus õigeid hambaid, ta on karpkalalane,  selline röövtoiduline küll, aga aga aga siis tal on saagi  haaramisega keerulisem lugu kui näiteks haugil või. Ja, ja siis ta öeldakse, et oma võimsate sabalöökidega  ja neid pradimaid kuulebki siis jõe ääres tihti. Uimastab oma saakobjekte, kelleks on teised kalad,  tavaliselt suhteliselt väiksemat sorti kalad,  näiteks viidikad väga tihti. Ja siis ta pidi neid uimaseks lööma ja siis  siis ära noppima. Põhjamaades on tavaline, et vähearvukad kalaliigid püsivad  looduses tänu pidevale kalakasvatuse kalade asustamisele. Eesti veekogudesse lastakse maimusid tähtsamate toidukalade  arvukuse suurendamiseks aga tihti ka lihtsalt kodutiiki asustamiseks. Tõugad lasime me nüüd Emajõkke, et kes siin veel omakorda ootavad. Meie majandis on veel, on haug, linask ja koha,  kasvatame väikest asustusmaterjali Eestimaa veekogudesse,  järvedesse ja jõgedesse. Aga vaatame, siin vist peaks, mingi siin on linaski,  on nii selle suvised kui kahesuvised linas me olemegi  hoidnud hoidnud väljas, sest tema on niisugune hästi niisugune. Hea taluvusega kala, kuidas kalad sellisele solgutamisele  vastu peavad linas? Linas peab hästi vastu, aga kohaga küll selliselt käituda ei või? Koha on ikka õrnake paanika õrnake. Aga mille poolest see tõu ja kasvatamine  siis teistest kaladest ka erinev on, on ka raskem? Ma ei oskagi öelda, et raskem, aga selle marja võtmisega oli  natuke nagu probleeme, sest noh, ta on karplane  ja me tema marja püüdsime võtta nii nagu karkalalt  ja samamoodi seda kleepuvust eemaldada, aga tõugjamari on  palju kleepuvam ja ta atahab palju pikemat segamist  ja palju suuremat hoolitsemist, aga edasine oli juba nagu karp. Kala tuli silma peal hoida ja puhastada ja,  ja päris ilus väljatulek oli. Nii et tõuge, see on üks täitsa täitsa isemoodi kalasist. Ja on täitsa isemoodi kala ja päris huvitav oli  ja meile andis ka uusi kogemusi ja juurde. Kas üle Euroopa kaitstud kalaliik meie vetes  ka ükskord harrastuskalameestele vabaks püügikalaks saab,  ei tea. Üks emane tõugja suudab kudemisel korraga väljutada  ligi pool miljonit marjatera. Meie selleaastane panus oli küll mõnevõrra tagasihoidlikum,  kuid mitte vähem tähtis. Päris esimene pääsu. Ka selles vallas, et, et pilootprojekt ja eks näis,  loodetavasti saame seda tööd jätkata. Ma usun, et tõuges on väärt küll, et talle. Tähelepanu rohkem pöörata. Ülioluline totaalprojekt on tänapäeval taastuvenergia kasutamine. Kasepuud käivad selle alla, ei lähe pooltsadat aastatki,  kui üks kask meil kasvab õue peal just maja ukse ees. Nafta või kivisöe moodustumiseks kulub mõni miljon korda  rohkem aastat. Tegelikult annavad puud palju rohkem sooja kui maa,  kas kütteõli, päikesepatareid, maa, küte  ja nii edasi. Kuidas. Väga lihtsalt puid peab saagima lõhkuma,  riita laduma ja tuppa vedama. Seda tehes saab sooja palju enamalt, kui üksnes elektri  või gaasikütte nuppu vajutades. Küttepuude varumine on paljude inimeste jaoks haarav harrastus. Ei ole harv, kui mõnel vanemal inimesel on puid valmis viieks,  10-ks või koguni 30-ks aastaks. Eriti peen on muide põletada kaminas antiikseid küttepuid,  mis pärinevad eelmise sajandi algusest üle-eelmise sajandi lõpust. Need võivad olla ka kunstipäraselt nikerdatud  ja peitsitud. Et aru saada, millise rikkuse sees me keset oma metsa  tegelikult elame. Tasub ära käia seal, kus sadade kilomeetrite ulatuses ei  kasva ühtegi korralikku puud. Ehk ainult mõned vöökõrgused. Vaevakased. Kuna maailma lõpp oli silmaga nähtud Ja käega katsutud tuli asuda tagasi teele kodu poole. Ent see oli paras katsumus. Põhja-Norra mägiteedel sõites tuleb aeg maha võtta. Esiteks on teed üsna kitsad ja lauskmaaga harjunud  eestlastele veidi ohtlikudki. Teiseks on sealkandis lihtsalt nii palju vaadata. Imeilusate siniste fjordide kõrval võib näha mäetipp,  millelt juulipäike pole suutnud lund sulatada. Ja sealsamas sööstavad mööda mägede külgi üksteise kõrval  alla mitmed metsikud kosed. Pärast pikka sõitu jõuame lõpuks välja altasse umbes 13  poole 1000 elanikuga linnakesse, mis nimetab end virmaliste linnaks. Seal on lihtsalt nii selge taevas, et virmalised  ehk aurora Pareli nime all tuntud nähtus on seal väga hästi vaadeldav. Alta on tuntud ka oma. Kalju jooniste poolest, mille 1973. aastal avastasid  juhuslikult kaks koolipoissi Kiviaja muuseumis,  võib näha UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud jooniseid,  mis kujutavad iidsel ajal seal elanud Komsa kultuuri,  inimeste elu ja uskumusi. Esimeste kaljujooniste vanuseks on hinnatud umbes 6000 aastat. Viimased on aga tehtud ilmselt kaks ja pool 1000 aastat tagasi. Ent Alta on kuulsust kogunud ka muuga kui kaljujooniste  ja virmalistega. Siin asub Põhja-Euroopa suurim kanjon, kus voolab  väidetavalt üks maailma parimaid lõhejõgesid. Kohalike sõnul on 10 kuni 12 kilosed lõhe siin üsna tavaline  nähtus ent suurim välja püütud lõhe kaalus koguni 25 kilo. Ometi on see looduskaunis koht tavaturistile üsna raskesti ligipääsetav. Nimelt otsustas Norra riik 1970.-te lõpus rajada siia suure hüdroelektrijaama. See aga tekitas suurt vastuseisu nii saamides,  kes alta jõge pühaks peavad kui ka keskkonnakaitsjates. Põlisrahva meeleavaldused surus riik jõuga maha  ning nüüd on enam kui 100 meetri kõrgune tamm paigas. Alta konflikt on üks neid sündmusi, mida muidu  nii demokraatlik Norra senimaani häbeneb. Ehk on see turvalisuse kõrval üks neid põhjuseid,  miks Alta Kanjoni hüdrojaama külastamine on piiratud. Rannikud. Mööda alla Soome poole sõites aga kohtab pea igal  kilomeetril vaateid, mis lihtsalt sunnivad bussist väljuma,  et lasta end imetleda. Parklatega vaatluspunktides võib aga näha kümneid inimeste  laotud kivitorne. Tuleb välja, et kunagi jätsid üksikud rändurid taoliste  tornide alla oma teateid andes märku sellest,  kes nad on, kust tulevad ja kuhu edasi siirduvad. Tänapäevaks on see komme unustuse hõlma vajunud,  ehkki torne püstitavad inimesed siiani hea meelega kohalikud  siiski sellisesse omavolitsevasse looduse ümberkorraldamisse  hästi ei suhtu. Sest Põhjala karmis kliimas on iga inimese jäetud jälg väga  visa taastuma. Norra-Rootsi ja Soome piiride ristumispaigas muutuvad mäed  üha kõrgemaks ja mägede tippudes olev lumi püsib seal terve  suve jooksul. Ehkki Põhja-Norras asuvad fjordid on üks osa maismaale  ulatuvast Arktika ookeanist, ei jäätu talviti kunagi. Põhjuseks vana hea golfi hoovus, mis toob sooja  ka polaarjoone taha ja võimaldab niimoodi äraelamist  nii inimestele, loomadele kui ka lindudele. Talveperioodiks aga mägedevahelised kitsad teed suletakse,  sest sõitmine muutuks neil lume ja tuule tõttu liiga ohtlikuks. Soome poole sõites hakkab looduse pilt kiiresti muutuma. Maastikusse ilmuvad taas vaevakased ning kilbis järvele  jõudes märkame, kuidas taimestik ulatub vaid poole saana mäeni. Tegu on 1029 meetri kõrguse tipuga, mis muide polegi Soome kõrgeim. Selle au on endale võtnud lähistel paiknev haltimäetipp,  mis ulatub tervelt 1328 meetrit üle merepinna. Olgu, kuidas on, aga osooni meeskond võttis samuti ette enam  kui kilomeetrise mäetipu vallutamise. Tõusu pikkuseks oli tervelt neli kilomeetrit  ning laudtrepp ulatus vaid poole mäeni. Veidi enne seda võis aga näha, kuidas vaevakaskedega kaetud  maastikust sai kiviklibune tundru. Seal tuli juba hoolega jalg ette vaadata,  et mitte ninali käia. Ent avanevad maastikud. Ja monotoonne astumine ikka ülespoole võtsid hinge korraks kinni. Muuseas on kilbis järvi see koht, kus peaks olema Euroopa  kõige puhtam õhk. Ümbruskonnas on aga 40 mäetippu, mille kõrguseks on vähemalt kilomeetre. Ka kestab talv seal tunduvalt kauem kui mujal Soomes  ja virmalisedki külastavad seda paika väga tihti. Kõik see teeb kilbi servist väga populaarse sihtpunkti. Kilbi servi järve ja saana mäe kohta on kaunis legend,  mis räägib sellest, kuidas noored armunud oma pulmapäeval  kurja nõia tõttu olid sunnitud 11 kaotama  ja pruudipisaratest tekkinudki kilbiservi järv. Kilbisjärvi on oluliseks tundra koosluste uurimise kohaks,  kus töötavad paljud teadlased. Muuhulgas uurivad. Ka lemminguid, pisikesi tundranärilisi, kes kaaluvad 30 kuni  112 grammi ja kelle pikkuseks on kuni 15 sentimeetrit. Loomakesed on inimpelglikud ja neist on teada palju põnevaid lugusid. Kui näiteks talv juhtub tundras soe olema,  on need närilised võimelised paljunema meeletu kiirusega. Ent populatsiooni kasv toob kaasa toiduvarudele. Kahanemise ja nii on loomakesed valmis massiliselt rändama  uutele jahimaadele. Üks levinud eksiarvamus aga räägib, et lemmingud on  võimelised massiliseks enesetapuks. Nii see siiski pole ja pealegi väidetavalt on kõigi  elusolendite seas suitsiidi valmis sooritama ainult inimene. Tagantjärele võib tõdeda, et mäkke tõus saunale polnud  poolki nii raske kui mööda treppi alla tulek. Ja mis oleks olnud lihtsam, kui teha enne jalalihastele  veidi sooja. Aga see on kõigest tagantjärele tarkus. Kilbiservilt võttis aga osoon suuna kodu poole. Üsna lühikese ajaga läbisime üle 1000 kilomeetri  ning jõudsime tagasi Eestimaale. Külas on hea kodus veel parem. Kaugelt maalt koju jõudes täidab kodanikuhinge  nii ülev tunne, et oleks nagu puuga pähe saanud. Ega see pole ka mingi kunst. Puuga saab pähe juba siis, kui küsime küttepuude ruumeetri hinda. Ja veelgi hõlpsam on saada pähe puuga siis,  kui loome liiga kõrge ja vildaka puurida. Minu kodutänavas On üks puuriit, mida polegi õige puuriidaks nimetada,  vaid, mis on pigem halu installatsioon, küttepuude projekt,  performance. Avalik-õigusliku ülbusega näitame seda teilegi. Vaadake ja ütelge Kas ei tee nii hunnitu hunniku nägemine Tallinna linnas  seest soojaks? Siit ka osooni tänane tarkusetera. Tõeliselt soojal inimesel pole mitte kusagil külm. Kohtume järgmisel esmaspäeval 20 null viis. Kolm osoon.
