Väga vaikne Läänemeri loksub kuskil kaugel,  upub üksik laev, süda rinnus õnnelikult tuksub. Käes on jälle kena esmaspäev või umbes niimoodi. Mina. Siin Türisalu pangal ei ole seda hirmu, et laine teeks jalad märjaks,  sest pangal on kõrgust 25 kuni 31 meetrit. Eks nädalavahetuse torm jäi ka oodatust nõrgemaks,  kuid jättis siiski elektrit oma kaks ja pool 1000  majapidamist viis Pärnus ära ühe maja katuse  ja tuul lõhkus minu aia värava. Tuul nüri mind kergelt panga serva poole,  et vaata alla bladislov. Kui ilus ja kui õudne. Tugev tuul muudab inimesed agressiivseks  ja närviliseks. Pikka aega samas suunas puhuvad passaadid  ja mussoonid võivad aga ajada inimese hoopis hulluks. Siiski pole tuul sugugi süüdi selles, et siit pangast  libiseb kogemata või kihutab meelega igal aastal alla  keskeltläbi üks inimene. Nüüd ehitatakse pangale piirded, aga tunnistagem,  ega inimest tema enese eest ikkagi ei kaitse. Miks läheb inimene vahel vaba surma? Teised loomad ju niimoodi ei tee. Inimene on ülimalt sotsiaalne olend, kes ei talu kohe sugugi üksindust. Teada on ka see, et vaba surma lähevad eeskätt üksikud meesterahvas. Küsigem nüüd, kas isased on emastest üksikumad ainult  inimeste juures või on see samamoodi ka mõnede loomaliikide,  näiteks metssigade puhul? Sotsiaalse loomuga loomad metssead veedavad enamuse oma  elust karjades. Vaid täiskasvanud kultidel tuleb oma käe peal hakkama saada,  sest seakarjas on naiste võim ja kultidel siin  ja niisama asja ei ole. Siga on üksinda, väga harv juhus ja siga tunneb ennast  kuidagi hüljatuna ja, ja hirmununa ja siga ei taha elada üksinda. Kas siga, sotsiaalne siga, raudselt sotsiaalne loom. Seakari kõige tavalisem tüüpilisem kari on emispõrsastega. No selge see, kes suurem, tugevam see on pealik Emis on pealik,  siis sinna emi. Põrsastega võivad liituda eelmise Ta põrsad ehk esikud siis võivad tekkida juba natuke  suuremad karjad. Nüüd. Võib liituda veel mitu emist oma põrsastega liitkarja  ja siis pannakse ka ikkagi paika tugevuse järgi,  kes pealikuks, kus saab ja reeglina on selliste karjade  puhul ikkagi. Juhtrollis on emi vana tugev emis. Seakari on niisugune huvitav kooslus, kus kõik Kokk on Omamoodi paika pandud on karjaliider, karjajuht  ja hierarhia on raudselt paigas ja kui sinna ilmub nüüd  mingi võõras liige ja kukub seal korda looma,  siis see tekitab segadust ja tekitab kähmlusi. Karjas elamine on seal ka julgeoleku küsimus. Mets ja kari oma kindla korra ja hierarhiaga on nagu sõjaväeüksus. Karjas suudavad sead kiskjatele paremini vastu seista. Seale looduslikke vaenlasi peale undi eriti ei ole,  hunt on see, kes armastab mets ja liha ja  kelle toidusedelil mets. Kitse kõrval on ka mets seal oluline osa,  aga vastane saab jagu üldse. Ega hunt suurt siga ei puu, muidugi hunt ikkagi võtab  väiksemaid karjast on ju lihtsam võtta põrsaid  ja on ka hundikarju, kes kontrollivad metssigade söötmiskohti. Ja kuna metssiga peale söötmiskohal käimist jääb sinna  lähedusse ka kuskile. Puhkama varjub siis hundid teavad suhteliselt täpselt. Kus nad mets ja karja üles võivad leida ja karjast võetakse  ikkagi ära need, kes eriti lipata ei jõua. Kes huntidele lihtsam saab? Kes vähegi metsas ringi liikunud, on kindlasti peale  sattunud mõnele metsaalusele, kus võib näha tuhandeid metsa  jälgi ning enamasti ka mingit inimtekkelist toidukraami. Selline näeb välja jahimeeste poolt rajatud sigade söötmiskoht,  mida on Eesti metsades tuhandeid. Vaata sead on jahimeeste lisa söötmisest. Sigade söötmine on moodi läinud ja sellega hoitakse seakari  paigas ja hoitakse arvukus suhteliselt kõrgel  ja eks nad ikka jäävad pidama sinna, kus neid toidetakse  ja kus tal ikkagi talv on see aeg, kus tal toiduvajadus on  olemas ja toit, Ta saab halvasti. Te maapind võib olla külmanud ja, ja just kesikud  ja põrsad, kelle kärss ei ole veel nii tugev,  need ei jõua maapinda tõnguda, et toitu kätte saada. Siga on kõige sööja nagu inimenegi. Võimalusel ei ütle metssiga ära ka lihatoidust,  eriti hinnatud on loomne toit talviti. Seal hiired on molluskid, teod, ta sööb ka raibet  ja ta võib ka, kui. Et ta saab metskitse talle nahka pista, see ei ole talle  mingi kunst. Kuigi metssigu elab meie metsades paarikümne 1000 ringis,  Pole tavalisel inimesel nendega kohtumine just igapäevane. Põhjuseks see, et sead asuvad tegutsema hämaruse saabudes. Kes soovib aga metsaga päevavalguses kohtuda,  võib õnne proovida ja üritada põõnne seale mööda jälgi ligi hiilida. Ja. Ma olen siin natukene arvutanud, kui poolteist miljonit  jagada 20000 ga, siis saame, et tuleb üks metssiga 75 Eesti  elaniku kohta. 12000 põtra annavad, et üks põder 125 elaniku kohta  ja 160000 metskitse teeb, et üheksa elaniku peale on üks metskits. Ei ole just palju, kui võtame juurde ka kõik karu,  koprad, hundid ja teised metsloomad, saame ikkagi,  et metselajate kogukaal summa summarum on vaid üks kuuendik  või üks seitsmendik kõigi meie elanike kogumassist. Tõsi, asja tasakaalustavad tublisti vees elavad kalad  ja õhus lendavad linnud. Siiski tahaks küsida, et mida need linnud seal üleval  muudkui lendavad et kas nende taevas, lendamisel  või vees pladistamisel on ka mingi mõte peale selle,  et meie saaksime neid vaadelda ja ka pildistada. T? Täna oleme osooni saatega Läänemaal põõsaspea neemel. Tiit Randla, miks on see põõsaspeaneem nüüd talviseks  linnuvaatlusseks hea koht? No sellepärast, et siin on meri enamasti lahti  ja sel aastal, kui õiget jääd ei olegi tekkinud,  muidugi on linnud hästi laiali, aga nendel aastatel,  kus on korralik talv, siis nad nagu koonduvad siia rohkem  kokku ja ja põõsaspeanee on istkuulus selle poolest,  et ta kontsentreeritu ka ränne ja rände ajal on ta väga hea koht,  üks paremaid paremaid paiku Läänemere ääres. Ja põhjus on väga lihtne, sest et lindude ränne tuleb  üldiselt ikkagi jäämere äärest. Linnud rändavad edasi piki rannikut Valgemerele  ja valgelt, merelt tulevad Soome lahele ja Soome laht siin  just lõpeb ja siin tuleb neil otsustada,  kas rändeteed siis jätkata. Mööda väinasid meie Saaremaa, Hiiumaa ja mandri vahelt  või lennata otse mere keskele, üle Tahkuna üle Sõrve. Jaanuaris toimuvat kesktalvist veelinnu vaatluse on Eestis  läbi viidud juba üle poole sajandi. Ettevõtmise algatajaks oli kuulus linnuteadlane Erik umari. Kui aga üldistusi teha, siis Tiit Randla sõnul on viimastel  aastatel aulide arvukus ilmselt tänu naftareostustele  kõvasti kahanenud. Samas läbirändavate laglede hulk on pidevas kasvus. Milliseid järeldusi aga linnuvaatluse põhjal teha saab? Kõige paremaid kokkuvõtteid saabki teha talvituskohtade  ja läbirändavate lindude hulga järgi, sest et oma  pehitsusajad aladel need arktilised linnud pehitsevad väga  hõredalt ja väga suurtel aladel Lääne-Siberi tundrates,  kus neid kokku lugeda võimatu ja, ja niisugused arvuread,  mis hõlmavad aastakümneid, need lihtsalt võimaldavad järeldada,  missuguses seisus populatsioonid on ja kus suunas kogu see  looduse värk areneb ja millised meetmed siis kavandada,  et neid paremini kaitsta ja, ja seda kaitse strateegiat. Kuigi vahel võib meile tunduda, et pime ja kõle Eestimaa  pole küll väärt koht talvitumiseks, arvavad linnud ilmselt teisiti. Talvitusajaga loetakse meie vööndis, ütleme novembrist kuni aprillini. Noh, see on praktiliselt, kui tavaline talv on,  see on siis niisugune aeg, kus siseveed on jääs enam-vähem. Ja kui me räägime liikidest, siis sisevetel muidugi on  põhiliselt ikkagi sinikallpardid, ujupardid,  kes talvituvad me allikarias stel jõgedel ja,  ja suurtel allikate ja allikastel kohtadel ga mere ääres. Kuid siin, selles ümbruses ja siin meres on ikkagi  põhiliselt sukelpardid ja kaks kõige tavalisemat liiki,  kes tulevad meile arktilistest tundratest. Need on siis sõtkas ja aul. Neid ikkagi talvitub ja peatub meil siin suurusjärgus tuhanded,  eks ole. Aga peale nende on veel terve rida niisuguseid linde,  keda kohatakse näiteks vaeraid. Nii tõmmu kui mustvaeraid, kohatakse meil  siis kohatakse ja sel aastal on üsna arukalt rohukosklaid  ja jääkosklaid. Nad on ka üsna tavalised ja muidugi kajakatest. Siinsamas praegu lendab ringis kõige tavalisemad naerukajakad,  kes tavaliselt endistel aegadel alati rändasid lõunasse,  aga kes ka praegu osaliselt on siia jäänud talvituma. On ka kalakajakad, on hõbekaakad, on merikaakaid  ja loomulikult on pidama jäänud korvale,  näiteks me kohtasime eelmine nädal paki saarte lähistel neid päris. 50 ringis või, või isegi rohkem, lugesime neid kokku. Meie kesktalvise veelinnuvaatlused on rahvusvahelise  mastaabiga ja kuna jääolud aastate lõikes erinevad,  siis on ka tulemusi põnevam jälgida. Keskel puhus põõsas pea Neeme kandis igatahes tugev läbilõikav. Tuum ornitoloogidel aga tuleb ilma tratsida. Mismoodi üks linnuvaatleja päev süda talvel üldse välja näeb,  seda uurisime Marko Valkeri. Tavaliselt on niimoodi, et kuna see rannikulõik,  mis ta tuleb katta, on suhteliselt pikk,  siis, siis alustada tuleb hommikul kohe,  kui valgeks läheb, see on siis praegu jaanuaris kuskil kella  üheksa paiku ja loenduste tegemisel on siis aluseks selline. Sektorite kaart igal loendajal on oma siis rannikulõik,  mida ta igal talvel loeb ja, ja kuna seda valget aega on vähe,  siis me üritame maksimaalselt paljud punktid ära katta. Vähe sellest, et vaatlustorude ja binoklitega varustatud  vaatlejad rannikul linde loendavad Nad tõusevad lindude  kombel õhku ja loendamatuil talvitujaid ka taevast. Meil riiklikus looduskaitsekeskuses on käivitunud üks  rahvusvaheline linnukaitseprojekt, mis kannab nime vingsouver,  vetlants ja ehk tõlkes siis tiivad vete kohal  ja selle projekti raames me tõepoolest üritame nendest  talvituvatest veelindudest natuke rohkem teada saada,  et kui me varasematel aastatel oleme käinud rannikul  ja üritanud selle vaatlustoruga neid linde vaadata,  siis siis kui te kasvõi vaatate hetkel siia merele,  siis see ulatus, mida me suudame siit palja silma  või vaatlustoruga näha, on suhteliselt piiratud. Aga samas on teada, et, et veelinnud eeskätt just aulid,  kes on siin kõige tavalisemad, koonduvad sellistel avameremadalikel,  kus veesügavus on suhteliselt väike. Kõiki linde muidugi vaatlusega kokku ei loe,  ent vastava metoodika alusel saab tulemuste põhjal teha üldistusi. Kui aga mõni arvab, et talvel külma ja tuulega mere ääres  lindude passimine end kuidagi ära ei tasu,  siis väga pika vaatluskogemusega Tiit Randlal on välja panna  väga põnevaid elamusi. Kui vähegi kõvem talv on, siis paned selle kolmjala püsti  siia Neeme tipule ja võid kokku lugeda näiteks kümmekond merikotkast,  kes passivad jäätükkide jäävankede peal ja jälgivad linnuelu. Ja. Ja. Inimene pole kotkas, kuid tema suurendab oma visuaalset  võimekust teleskoopide, mikroskoopide, periskoopide  või öise nägemise seadmetega. Kõik algas aga prillidest monoklist. Muide seitsmeteistkümnendal ja 18 10. sajandil peeti kellegi  vaatamist läbi monokli või lornieti äärmiselt välja  kutsuvaks ja häbematuks käitumiseks, mille eest võidi  kutsuda lausa duellile. Pangem tähele, et samamoodi on asjad tihti loomade juures. Nad ei kannata pikka silma vaatamist. Märke loomade käitumisest uurib selline teadusharu nagu zoo semiootika. Meie aga uurime nüüd ühte semiootikut. Ja. Noore teadlase ja luuletaja Timo Marani kohta võib mõnes  mõttes öelda, et ta on mees, kes tunneb ussisõnu. Ta räägib Tartu ülikooli tudengitele loomade suhtlemise,  st. Loen praegu. Kahte loengukursust, soosemiootikat ja ökosemiootikat. Et soosemiootika Peaks rohkem tegelema siis loomade kommunikatsiooniga,  märgilise suhtlemisega ja ökosüsteemi. Ütleme kultuuri ja looduse suhetega semiootilise  komponendiga siin. Aga need piirid mõnes mõttes on üsna tinglikud  ja seda enam, et tegemist on küllalt uute distsipliinidega  ja erinevad autorid päris täpselt ei ole jõudnud omavahel kokkuleppele,  et millega siis täpselt mingi ainevald tegelema peaks. Ollakse seisukohal, et loomad mitte ei reageeri ümbritsevale  keskkonnale kuidagi. Automaatselt nagu mehhanismid, nagu masinad vaid et see Reageerimine või toimimine põhineb? Mingisugusel tajul, et see taju on märgiline Laias laastus tähendab loomade omavaheline suhtlemine  eeskätt info vahetamist ja kaugeltki mitte ei piirdu see  ainult häälitsuste või häältega. Lisaks häälitsustele on siis visuaalsed signaalid. Igasugused žestid, värvilaigud, siin on oluline. See, et, et ka liigutused, liigutuste dünaamika võib siia  alla Et need mitte lihtsalt ei ole niisugused staatilised märgid,  nagu meil on liiklusmärgid inimestel aga lisaks sellele on  hästi olulised ka lõhnasignaalid, siis. Keemiline keemilised signaalid. Mis võivad olla just väga liigispetsiifilised,  nii et. Ühed liigid, siis tajuvad oma lõhnateateid teistele liikidele,  need ei ole kättesaadavad. Paljudel elusolenditel on olulisel kohal puudutused. No aga inimeste puhul on ka näiteks niimoodi,  et tihti me mõistame informatsiooni valesti,  kas loomade puhul ja lindude puhul võib ka ette tulla  selliseid nii-öelda kommunikatsioonihäireid. Mhm noh, siin vist alustada võiks sellest,  et iga loom tegelikult teeb endast oleneva selleks,  et seda informatsiooni õieti mõista. Et, et see on tema jaoks oluline ja üsna sageli sellest  sõltub see, kas ta saab kõhu täis või mitte. Kas ta leiab endale elukaaslase või mitte,  et üsna tihti ka tema elu, et kas ta satub  siis kellegi saagiks või, või jääb ta ellu. Aga just sellest samast ütleme niisugusest semiootika  lähtekohast tulenevalt et elusolendid mitte vahetult ei  reageeri maailma ärritajatele, vaid peavad neid kuidagi tõlgendama,  peavad, ütleme mingisuguse ühe Teate põhjal aru saama, mis selle taga on,  mis sellega mõeldakse, et, et siit tuleb  siis nagu niisugune võimalus eksida. Sama liiki loomade puhul tuleb eksimist harvemini ette juba  ainuüksi tänu ühesugustele, meeleelunditele  ja kehaehitusel. Seega on ka vahetatavad teated sarnased,  aga ühesugused on ka nii-öelda mängureeglid,  kuidas teateid tõlgendatakse. Semiootikud ütlevad selle kohta, et sama liiki isenditel on  ühine kood. Näiteks mõistavad kõik koerad suurepäraselt,  mida tähendab saba, liputamine või saba jalge vahele tõmbamine. Koerte puhul üks huvitav asi, võib-olla see,  et inimene ju koera tõugusid, on hästi palju muutnud. Me oleme aretanud nende näoilmeid, mõnel bokseril on  niisugused rippuvad mokad, paljudel koeratõugudel lõigatakse  ära saba ja. Kui ei ole saba, mida niimoodi lehvitada,  siis see, seda võib mõelda, mis nendele  kommunikatsioonivõimalustele teeb, mida siis koerlased on  harjunud evolutsiooni käigus üksteisega suhtlemiseks kasutada. Timo ütleb, et inimestele omast lobisemist esineb loomadel  lindudel ilmselt harva, sest ka jõude aega on metsarahval  oluliselt vähem kui inimestel. Erinevad liigid pööravad üksteisele tähelepanu ikkagi  enamjaolt siis, kui selleks on konkreetne. Et ütleme siinsamas samas metsas ma ei kujuta ette metskits või,  või põder või nad võivad rahulikult koos eksisteerida koos elada. Aga see ei tähenda veel seda, et nad peaksid omavahel  kuidagi väga tihedalt suhtlema. Loomad kindlasti ei räägi sellel viisil,  nagu meie seda teeme, selles mõttes, et nad ei suuda keelt  niimoodi kasutada. Nad ei suuda sel viisil kombineerida. Väljendusvahendeid lauseid ja, ja seda infot edasi anda,  nagu meie seda praegu vesteldes teeme näiteks. Loomad räägivad. Tavaliselt üsna lihtsatest asjadest, kui  siis mõelda selle all neid tähendusi, mida nad oma  mingisuguste signaalide või märkidega edastavad et üks asi,  mis mul siin meelde tuleb. Praegu on Toomas Sebeoki, kes on soosemiootika alusepanija  tema üheses sees olnud niisugune väike sõnastik  rohutirtsudele ritsikatele, mis siis peaks? Andma edasi neid põhilisi tähendusi inimkeeles,  mida tirtsud oma häälitsustega oma sirinatega väljendavad. Ja kui ma nüüd õieti mäletan, siis neid Tähendusi oli seal kuskil neli-viis ja esimene nendest kõlas nii,  et elu on ilus, kõik on hästi. Teine kõlas nii, et küll oleks tore armastada kedagi. Kolmas kõlas nii, et. Sa oled minu titooriumil neljas, kõlas nii,  et ta kuulub mulle siis vastassoos partneri kohta. Viies kõlas, et küll oli tore armastada. Ja see enam-vähem see sõnavara on, mis siis neile  omavaheliseks suhtlemiseks on tarvis. Ka tuju ja meeleolu, ühtlustamine või sünkroniseerimine on  lindude-loomade suhtlemise juures tähtis. See on hästi tähtis selleks, et näiteks oleks võimalik  paaritumine aga see on ka tähtis. Olukorras, kus loomadele seisavad ees mingisugused suured muutused. Näiteks kui linnud lähevad rändele Gonrant Lorents, üks, siis tuntumaid etnolooge oma raamatus  on kirjeldanud seda, kuidas üks hakiparv võib  siis edasi-tagasi lennata kusagil toitumisala ja. Puhkeala vahepeal seal ütleme paarisaja meetri  või kilomeetri Ses vahemaas, suutmata siis otsustada, kumba ta tegelikult  tahab teha, et kas ta tahab veel sööma minna  või ta tahab minna puhkama ja selline asi just paljuski on selle,  ütleme niisuguse tuju või meeleolu sünkroniseerimisega seotud. Timo seletab, et ökosemiootikat huvitavad sellised küsimused nagu,  mis põhjustel me mingeid kohti looduses teistele eelistame  ja kuidas me neid eelistusi edasi anname. Paljud looduses seed tegelevad just nimelt paikadega. Palju on kirjutatud saartest ja alutaguse piirkonnast. Taolises looduskirjanduses põimuvad omavahel paikkonna  loodus ja kultuurilugu. Nii nagu siinne puhtulaitki Läänemaal võlub meid oma  põlispuude ja tammehiiglasega. Aga see on ka koht, kus on suvitanud üks baltisaksa  tuntumaid biolooge. Jakob on üks küll. Looduskirjanduse traditsioon Eestis ulatub. 20. sajandi esimesse poolde. Uuemal ajal see looduskirjandus traditsioon muidugi on hästi rikkalik,  et siin Fred Jüssit või Peeter Ernitsa või Rein Kuresoot. Aili Paju võib nimetada. Tiit Leitot. Huvitav on veel see, et kui vaadata ringi teistes Euroopa maades,  siis midagi sarnast võib-olla leiab, ütleme natukene Skandinaavias,  võib-olla ka Lätis, Leedus, aga üldiselt. Niivõrd nagu niisugust tugevat loodusesse kirjutamise  traditsiooni ikkagi väga palju mujal ei ole. Aga kuidas sa selle ökosemiootika ja soosemiootika juurde jõudsid? Ja. Ma usun, et, et siin taga on ilmselt niisugune  mõtestamispüüd või arusaamispüüd, et kuidas looduses mingid  asjad toimuvad ja miks nad just sellisel viisil toimuvad,  et ma selles mõttes ilmselt olen niisugune õnnelik inimene,  et ma olen lapsest saadik erinevate elusolenditega koos olnud. Et lapsepõlves ja, ja teismelise eas kõik suved ma veetsin  siis maamajas, kus mu isa Rein Maran tegi loodusfilm,  selles mõttes kokkupuuted erinevate metsikute loomadega. Ilvese Saarma metskitsega sookurega minu jaoks olid  küllaltki sellised igapäevased ja, ja, ja  siis niisugune vahetu kogemus. Et mil määral need elusolendid toimisid kuidagi mõtestatult,  mil määral nad toimisid inimesega sarnaselt ja,  ja kuidas nad olid erinevad inimesest. Et, et püüd nagu sellest aru saada ilmselt kuidagi on mind  sellele teele sundinud. Sinul on ilmunud kolm luuleraamatut. Sinu isa teeb filme loodusest. Kas loodus sunnib looma? Ma usun, et vahest võib nii öelda küll, et,  et siin noh, tundub, et on nagu kaks asja olulised. Et esiteks see, et loodus on hästi mitmekesine  ja teiseks see, et loodus on hästi ootamatu Et looduses on nii palju erinevaid tahke,  ma ei mõtle siin mitte liigilist mitmekesisust,  vaid just nimelt seda, ütleme, erinevate tajude  või erinevate kogemuste mitmekesisust. Et tegelikult iga inimene, kes nagu loodusesse läheb,  põhimõtteliselt on tal see nagu isiklik loodus,  et ta ise paneb endale kokku selle mis tema jaoks loodus on. Ja semiootikuna vaadates mulle tundub, et et võib-olla see  on üks, ütleme heade tekstide Omadus, et neil on palju võimalikke interpretatsioone Lähenev öö lisab taevale tumedat. Tooni. Päikese punane sau. Allpilvede sulguva lau. Kiiresti kaotab viimaseid ergavaid jooni. Kaugemal rüsijääl. Mere rahulik hääl. Korda üht lihtsat põhjani puu. Tume sool. Ma kirjutan loodusest mitmetel erinevatel viisidel selles mõttes,  et ma kirjutan ütleme päris teaduslikku teksti teaduslikku artiklit. Ma kirjutan ka loodus. Esseesid aga siis jääb midagi, mida ma nendel nendes  kirjutamisviisides nagu hästi väljendada ei saa. Ja selle jaoks jääb siis üle loodusluule  ja ma sõnastaks seda niimoodi, et, et mind võib olla. Looduses luuletajana huvitab just see Mida hästi ei saa sõnastada selles mõttes,  et ta on kuidagi sõnastamise või mõtlemise eelne see tähendab,  see niisugune teatav vahetu kogemus või teatav tunne,  mida sa saad, kui sa loodusesse lähed. No. Semiootika on teadus märkidest ja märgisüsteemidest  ning inimene on õppinud nägema looduses seda,  mida teised loomad ei näe. Ta on õppinud nägema ka valikuliselt. Tänane mõttetera inimese nägemine on täiuslikum kui mistahes  kotkal mida ta ei taha. Seda ta ka ei näe. Tõesti, tõesti? Kes järgmisel esmaspäeval 20 null viis osooni ei vaata,  see meid ka ei muu. Näe. T kolm. Kosoon.
