Et iseendist inimestest paremini aru saada võrdleme endi  alatasa muu maailmaga, eeskätt teiste loomadega. Et kas me oleme sama kiired kui pantrid,  sama aplad kui haugid või sama usinad kui sipelgad. Meie. Mõtteilma kuulub seegi, et me näeme teisi inimesi ikka  ja jälle loomade kaudu. Mõni neiu on eriti kassilik, mõni mees väga roti,  hamstri või öökulli moodi. Mõni kõnnib nagu part, teine liugleb luigena. Mulle on öeldud, et mina olevat hülge moodi. Ei kalasid armastan ma tõesti ja vurrud on mul ka. Ja kui ma juhtusin kord osa võtma šamanistlikust hingerännakust,  siis kujustasin, ta oleks vaimolendiks, kes mind läbi  maailmade juhtis. Just nimelt hülge. Täna me siiski trummi ei tao ja ei rända Poolamaal  ega hülge juhtimisel vaimuilmas vaid läheme kohale täiesti  konkreetselt koos kaameraga ja hülged ootavad meid juba ees. Danski lahti ulatub sisse pikk ja kitsas helli poolsaar. Poolsaar on tervelt 35 kilomeetrit pikk ning kitsamates  piirkondades vaid 100 meetrit lai. Piirkond on tuntud nii oma kalapüügi kui kuurortite poolest. Helli poolsaare tipus asuv samanimeline linnake on hubaste  jalakäijate tänavatega, armsate vanailmeliste majadega  ning aktiivse kalasadamaga suvituslinn. Siinset piirkonda iseloomustavad tugevad tuuled Takistan  4000-l elanikul ka sügisel pärast turismihooaja lõppu  rannikulinna atmosfääri nautimast. Meie oleme siin aga hoopiski hüljeste pärast. Eestis elab kokku 3600 hall hüljest, kuid Poolasse satuvad  nendest mõned üksikud läbirändajad. Huvitav ongi teada, et need hülged, kes siin Poola rannal on,  ongi just nimelt Eesti päritolu. Kuna neid hülgeid on vähe, siis poolakad on eriti altid neid  hülgeid kaitsma ja hoidma. Seda tehaksegi just nimelt siinsamas Hellis. On siiasamasse liivaranna veerd ehk Danski ülikool rajanud  ka mereuurimisjaama. Jaamas tegeletakse võrdselt nii teaduse kui  ka mereelustiku populariseerimisega. Nii ongi hüljeste basseinid ehk vokaarium linna külastavate  inimeste üheks meelis sihtkohaks. Helli jaamas on hetkel kuus hüljest, kellest kaks on isased,  neli emased ning kolm nendest. Hüljetest on pärit Eestist. Täpsemalt on just sinise, punase ja rohelise märgi juures  olevad loomad. Eesti päritolu. Kuuest hülgest viis on oma elu vabas looduses alustanud. Üks on aga kohapeal sündinud. Helli mereuurimisjaamal on ühtaegu nii hariv kui  meelelahutuslik pool. Ning tõepoolest, külmaks ei jäta need loomad küll kedagi. Meie jõudsime kohale täpselt hüljeste toitmise ajaks. Toitmisega koos toimub ka nende meditsiinilise kontroll. Hü meditsiin selliseks kontrolliks on vajalik kuidagi  premeerida ja enda ligi meelitada. Selleks kasutatakse külmutatud heeringat. Kuna külmutatud heeringas kaotab osa oma vitamiine  külmutamise käigus, siis pannakse uued vitamiinid nende  lõbuste vahele. Hüljeste toitmiseks kulub suur kogus Läänemere räime  või ka Baltic Herring Läänemere heeringas,  nagu nad ise ütlevad. Praegu söövad 40 kilo kala päevas, talvisel ajal aga isegi  kuni 60 kilo. Äärmiselt mõnus ja pehme tunne on selline külm,  aga, aga hästi pehmeme. Kui meile juba tuttav fokk välja arvata,  lastakse kohapeal sündinud kutsikad vabasse loodusesse  kompenseerimaks natukenegi igal aastal kalurite püünistes  hukkunud loomasid. Nendesamade kivide taga seal käivad kohalikud emased hülged poegimas. Pojad sünnivad kaks nädalat on ema piima peal. Pärast seda on oluline töö kohalikel treeneritel õpetada  pojad elusaid kalu sööma. Ja juba kahe-kolme kuustena asustataksegi nad suurde merre. Homeni. Eile il on the tall. Hüljeste arvukuse kahanemise lugu Poolas on sarnane teiste  Läänemere äärsete riikidega. Kunagisest 100 tuhandelise arvukusega Läänemere asurkonnast  jäid 100 aastaga alles vaid riismed. Põhjuseks küttimine rasva ja naha pärast  ning tapmine kui kalurite toidukonkurent. Praegusel hetkel ei ole ühtegi kindlat tõendit,  et Poolas hallhülged looduslikult paljuneksid. Tõsi, Poola on Eestiga võrreldes ka mõnevõrra raskemas seisus,  sest säärasest asustamata laidude küllusest nagu Eesti  rannikul võidakse siin meid unistada. Inimeste ja loomade sarnasuse asjus väidetakse näiteks,  et koerad on sageli oma peremeeste ja peremehed oma koerade moodi. Seda võib selgitada nii, et kui inimene selle koera võtab,  siis valib ta ja alateadlikult just niisuguse isendi,  kes talle enesele millestki sarnaneb. Kui aga üks loodusfotograaf on leidnud enesele lemmiklinnu  10 aastat muudkui jälgib ja pildistab, jälgib  ja pildistab kas siis tuleb midagi sellest linnust  ka temasse? Et tõuseb vahel lausa lendu või et viib pruudile kosimiseks kala. Kristo lugu jäälinnust ja Sven Sasekist Aga siin näeb muudki Mink ja saarmast ja näe siinsamas  uisasunni liiga kõvasti, rääkisime. Ei, liiga lähedal, sattusime peale ja teeme otsa ära. Siuke nägin, nägin, pani sinna paremale poole kaldasse. Tegelikult võiks proovida küll, et kui me läheme siit nüüd  metsa seest, et siis me ei ole nii nähtavad,  sest praegu me tulime lageda peale välja. Et kui me läheme nüüd sealt metsa sees, siis sealt vahetub  isegi mingi kaadri saada. Lähme, proovime. Me oleme sinuga tulnud Eesti ühte kaunimasse kohta  taevaskotta vaatama ühte Eesti säravamat lindu,  jäälindu taevaskoda on selline märgiline koht jäälinnu jaoks. Miks see on nii? Taevaskoda sellepärast, et, et taevaskojas tegutses minu  jaoks Eesti number üks jäälinnu fänn, kes on Erik Umari ja,  ja tema oma uurimistööd siin tegi ja, ja tema veetis siin  väga palju aega ja loomulikult, kui me vaatame ringi,  eks ju siis ei ole, ei ole raske mõista,  et miks ta seda tegi, et siin on värvi nii maastikul kui  siis ka siis jäälinnu poolt siia külvatuna. Miks sina oled? Jäälindu armastama õppinud, et miks sa oled sellega  nii tihedalt seotud, Sa oled seda väga palju pildistanud. Jaa jaa, väga palju juba järgmine aasta saab 10 aastat,  aga seda on nagu raske öelda, et miks mingi asi niimoodi  hinge poeb, et, et ikka kõik läheb selle esimese kohtumise  emotsiooni juurde, et kui sa oled kuskile juba ära armunud,  et sa ei saa, et kuule, ma hakkan nüüd midagi teist armastama,  et nii see ei käi, milline see esimene kohtumine oli siis? Esimene kohtumine jäi nagu tegelikult oli,  minul oli Saaremaal, see oli jaanuarikuu  ja ilus õhtu oli, päike paistis ja siis nagu suvalises mõtlesin,  et lähme vaatame ühe koha veel ja, ja vesipapi asemel hoopis  jäälind istus niisuguse noh, ka nii lähedal,  umbes nagu see paljandon niimoodi üle jõe ulatuva oksa peal ja,  ja päike paistis peale ja selline noh, see oli kohe jäi kohe  mällu ja, ja sealt peale siis hakkasin ma otsima otsisingi  Erik Umari materjalid ja hakkasin jäälindu Eestis otsima  ja ja sattus just selline talv, kus tegelikult jäälinnu  talvitus päris palju Eestis ja ühe lõigu peal,  kus mina siis leidsin, oli lausa viis jäälindu. Ja, ja sealt see, see Pillerkaar, see jäälinnu armastus minu  jaoks alguse saigi. No elupaik on tal ka niisugune spetsiaalne,  et ta armastab näiteks seda taevaskoda, kus on sellised  liivakivi paljandid, et kus ta, kus ta siin elab. Tema tema tegelikult teeb siia siis neid erinevaid,  siis niisuguseid avausi, õendusi, aga ta ei ole selline lind,  kes kindlasti ainult paljandis elab, et mina olen leidnud  pesu sealt ka juurte alt. Et ongi, et ta võib täitsa teha kaldavalli,  mis võib-olla siis mullane liivane või siis liivakivi,  eks ju. Ta on ju hästi pisike, kuidas ta  selle uru sinna teeb, oi, see on nüüd, see on raske töö,  see on raske töö, tavaliselt pruudiga kahasse ehitavad. Ja, ja see on ikka kõva toksimine, alguses esimene kild,  see on kõige raskem töö, et siis edasi läheb juba juba kergemalt. Aga ma arvan, et siin on elupaik nagu väärtuslik. Põhiline, mis määrab ära elupaiga looduses on ikkagi  toidubaas ja kui toidubaas on hea, siis ollakse nõus nagu  siukesi pingutusi tegema, et saaks, saaks  ka hea elu. Aga kuidas tema pulmamäng on, ma olen kuulnud,  et see on kuidagi kuidagi eriline ja pulmamäng,  jällegi, kui jäälind, ütleme suvel ja kevadsuvisel perioodil  on väga häälekas, siis pulmamängu ajal ta veel erakordselt häälekas. Ja, ja siis lennatakse omavahel ringi, isa emane lendavad ringi,  selleks ajaks on neil juba pesaurg valmis vaadatud. Aga lõpuks peab ikkagi isale tõestama ära,  et tema suudab siis peret toita. Ja enne paaritumist ei toimu, kui isa ema  selle kala püüdnud ja emane selle siis vastu võtab. Ja, ja selle ümber käib ka niisugune hoopis teistsugune lennustiil,  et kui jäälind muidu lendab niisuguse sirgenesed  ja kiiresti madalal veepinna kohal, siis seal tehakse  igasuguseid piruette, lennatakse kohapeal tehakse nii-öelda  sellist hõljumislendu. Et, et see on, see on väga kihvt. Ja siis, kui ema on nagu nõus, et tundub,  et on taibukas ja tubli isane, et siis võtab kala vastu  ja siis on paaritamine ja seda tehakse, ütleme ühe kahe  päeva jooksul niimoodi mitu, mitu korda nii hommikul kui õhtul. Kuna jäälind on väga pelglik lind, siis me proovime talle  läheneda nüüd läbi metsa. Loodetavasti jõuame talle väga lähedale. Ei näe praegu, ta on niisugune suht närviline olla,  küsi ühe otsaga kaua, et maja ära läks juba edasi,  et lähme meiega edasi, onju Ta juba tajus,  et me oleme siin lähedal ja ei no see esimene,  see, et nii lähedal talle sattusime, vaata,  see juba sundis seda rohkem lendama. Et kui sa panid tähele, siis lennustii oli  ka teistsugune. Vaata, enne kui me ta kaugelt vaatasime,  onju siis ta lendas niimoodi rahulikult ja nüüd ta pani nagu  torpeedo on ju, tegi häält ka, sai natuke pahaseks. Kui hästi on ühel tavainimesel üldse võimalus jäälindu näha,  kindlasti eristataksin kahte momenti, üks on nagu lihtsalt  näha ja teine niimoodi lähedalt kuidagi paneeritult vaadelda. Et lihtsalt nägemiseks kindlasti taevaskoda,  niisugune kindel koht, et kui siia tulla,  kas väike või suur taevas koda nenda, vahel liikuda,  siis suvisel ajal see on praktiliselt võimatu,  et jäälindu ei näe. Nüüd teisalt, et siin hakata nüüd jäälindu vaatlema,  et kuidas ta nüüd käitub ja mis ta teeb sama asju  ja pulmamänge näed, häälitseb. Et seda näha, siis soovitakse otsida mingi vaiksema koha võtmemoment,  on siin siis ikkagi pühendada aega ja, ja mingi varje võiks olla,  nad jälle häälitseb. Et see on väga hea, siis meil on vist võimalus ikka teda  siit näha. Ma arvan küll, ma arvan küll. Kui hääl juba ütles, et ta on kohal, siis,  siis ei ole nägemine enam kaugel. Keda ta sööb, siin ta on ju kalastaja, eks kalu ta sööbki,  missuguseid kalu igasuguseid, mida ainult kätte saab. Poegade ajal on niimoodi, et, et need, need kalad,  kala suurus, mis pesale viiakse, sõltub sellest,  kui vanad pojad on. Et tegelikult jällegi üks väga hea vihje sellele,  kes tahab jäälindu vaadelda ja aru saada,  et mis staadiumis pesitsus on. Et kui jäälind tuleb niisuguse ikka korraliku kala a,  siis on na pesitsus juba lõpujärgus nagu alguses keskmised  või päris pisikesed. Et siis on teada, et poed on väikesed veel. Aga kuidas see tema kalastamine käib, et siin on kohe hea näha,  et seal see kaares, eks ju, ja see alumine oks talle meeldib  siuke niimoodi pool kuni meeter veepinnast kõrgemal  ja seal ta istub ja nii ka vaatab, kuni kalavaru alt mööda  läheb ja ja paneb siis nagu rakett sinna sisse,  niimoodi sulpsaki kaob korraks vee alla ja  siis tuleb välja. See on, see on ka üks kindel, kindlasti üks looduse üksi  kihvtimaid vaatepilte väike linn, eks ju,  läheb vette, võtab kala ja siis lendab sellega madalal jõe  kohal niimoodi. Et inglise keeles on tal väga põnev nimi King fish  ja inglise keeles, sest eestikeelne jää nimi tuleb saksa  keelest nagu Irgel, aga muidu on ja muidugi peetakse teda kuningkalastajaks,  et et ongi niisugune väike nokk, kõik on nagu  ebaproportsionaalselt pikk hoopis okaga kala kinni  ja siis on ka üks oluline moment on see,  et kui ta nüüd kalastab niisuguse peenikese oksa pealt,  kus on hea nagu ennast ära lükata ja tee teinekord töötab  see oks hoolauana siis nüüd, kui kala käes on,  ega seda ei saa kohe sööma hakata kala nii väga sitke  ja elus. Siis ta lendab sellise mingisuguse toekama oksa peale,  kuhu ta siis kala uimaseks lööb. Sa oled teda jälginud talvel, kuidas te meie,  Eesti talves üldse hakkama saab? Oi, ega, ega tegelikult lindudel, kes rändavad,  ega nendel tegelikult külma vastu eriti midagi ei ole,  põhiline see, et toit kaob ära, kui toitu on vähe,  on ju ja toitu hankida on raskemaid, eks praegu kui ei ole,  eks ju, lehtede katvat niisugust varjavat rüüd siin ümber  siis ta on nagu alasti nii-öelda, et ta peab jahtima,  jahtides rohkem riske võtma. Ja, ja teine asi on see, et meil lähevad ööd pikaks ja,  ja kui toitu on raskem kätte saada päeval valgel ajal,  siis öö on ju meil 13 14 tundi rohkem, isegi siin kõige  hullemal ajal veel. Ja kui noh, seal on miinus 10 15 20 kraadi,  eks ju, siis see ongi see, mis kurnab lõpuks ära,  et sellepärast nad ei saa jääda 2011 see talv hakkas  samamoodi nagu praegu, et olid mustad jõulud,  mingi väike hirme oli maas. Ja, ja siis järsku veebruari alguses tegi üle nädala  selliseid päevi, kus olid ööd, olid allpool isegi miinus  kolmekümmet ja siis see jäälind ilmselt,  kes seal oli jäänud talvituma siia riskinud,  ilmselt hukkus. Sest mul on fotod ka sellest, kus ta on ikka üleni jääs,  sulestik, kõik, kõik on jääs ja ta sattus sellisesse nõia  ringi sellepärast, et et ta pidi jahtima,  aga jahtida ei saanud, sest oli nii-öelda kandam oli seljas,  ta lendas klõbises jää järgi, niimoodi lennu,  see lend, raske, väga nukker vaadata ja nõiaringi selles mõttes,  et jahtida ei saanud, aga sooja oli vaja  ja kõige soojem koht oli siis vahetult vee lähedal  ja nii külma ilmaga, eks vesi aurab. Ja see aur kõik sadestub sulestikku ja see jää nokk oli kinni,  tegi lahti niimoodi, purustas nagu noka küljest otsast jääd  ja ja saba ja kõik, et see oli. Et seda pildid said tehtud, aga jah, väga nukral meelel. Just hetk tagasi sattusime jäälinnule ootamatult peale,  õigemini meie ehmatasime teda ja siis ta lendas siit vjuhti  10 kuni 20 meetrit sekundis kiirusega. Ja nüüd me peame teda uuesti üles otsima. Ma imestan üldse, kuidas sa suudad teda siin looduses eristada,  et ta on ju nii pisikene, aga sa ise nägid teda enne kõige esimesena. Jajah, nii kui sealt metsa vahelt välja tulime,  nii ma kohe nägin, et et ma ei tea, silm on nagu harjunud  sellega juba treenitud nii-öelda või noh,  mitte treenin, vaid ise treeninud. Et see ongi, et kui sa midagi oled nii palju näinud,  siis kuidagi silm ka iseenesest haarab seda. Õnneks ta on selline sinine, et natuke ta ikkagi siin  sellises hallis või rohelises looduses eristub,  aga suvel tegelikult on niimoodi, et et see omas keskkonnas  võib see siuke kirev värv isegi olla tal nagu kaitsevärviks,  et et altpoolt üles vaadates on ju, kui ta siin kuskil mõne  lepaoksa peal niimoodi istub, siis tema,  see oranž rinnaesines ju sulandub selle paljandiga ilusti  hops ühte ja ülevalt poolt nagu üks tema niisugusi peavaenlasi,  kes on raudkull näiteks, onju siis kui jäälind istub siin  kuskil oksa peal on ju niimoodi jahib, kalastab ja,  ja raudkull ülevalt lendab siis siuke sinine vesi võib olla,  petab ta natukene ära, et see, see jäälinnu  siis selg ja sinine vesi niimoodi sulanduvad ühte,  aga noh, see on niisugune ideaalne elupai. Nüüd peab olema väga tasa, sest just siin puude taga on,  ta peaks kuskil olema. Loodame seda näha. Õnn oli täna meie poolel ja kuigi oma silm nägi lindu vaid vilksamisi,  jäi uhke kuningas taja pildile maha langenud kuuseoks  jäälind ilusti kohe peal, isale jään. Ei tulnud tühjade kätega tagasi. Alanud on jäälinnu aasta ehk siis ornitoloogiaühing on  valinud selle aasta linnuks jäälinnu miks just jäälind? Me oleme tegelikult aastaid juba mõelnud,  et võiks ükskord olla üks selline hästi atraktiivne,  tore lind ja jäälind, kindlasti on Eesti linnustikus üks  selliseid kihvtimaid elukaid, eks ole, oma värvide poolest. Ja teine põhjus on see, et kui me kandidaate vaatasime,  siis jäälind jäi meil silma selle poolest,  et ta on, vaatab vastu tohutu paljudelt loodusfotodelt. Ta on üks armastatumaid objekte, eksole,  keda pildistada, kuigi mitte väga lihtne,  aga, aga hästi palju pildistatakse, aga samas rohkem juttu  temast ei ole nagu eriti midagi kuskil. Et on olnud fotode peal. Et oleks võib-olla aeg seda kaunist lindu inimestele  tutvustada rohkem. Ja teine asi veel, et tema sellise arvukuse kohta,  et kui palju teda Eestis on või kus ta täpselt siin,  milliste jõgede peal ta võiks meil pesitseda,  et selle kohta ka tegelikult väga head infot meil ei ole. Eestis arvatakse, et teda on siin, kui ma õigesti mäletan,  50 kuni 300 paari vist terve Eesti peale kokku üldse. Ja ta ei ole ka mujal Euroopas või oma levialal üldse ei ole  ta väga sage, et teda nüüd kõik kohad paksult täis oleks  tuhandete kaupa. Et saada uut infot jäälinnu kohta, on sel aastal avatud  spetsiaalne jäälinnu kodulehekülg, kuhu igaüks saab  sisestada oma teavet nähtud linnu kohta,  kus ta pesitseb ja millistel vetel kalastab. Olge aktiivsed ja head jäälinnuaastat. Mina olen täiesti nõus sarnanema mõnevõrra hülgega aga  kellega sarnaneb meie Kristo või kas on üldse sünnis  võrrelda inimesi loomadega? On see ülendav või on see alandav? Eks asi olene vist loomast, sest kes ei tahaks olla vägev lõvi,  kraatsiline hirm või uhke kotkas. Kui aga kellegi kohta öeldakse, et tõhk või hall hiirekene või. Ärme ütle, vaatame parem päriselt. Viimasel ajal on olnud metsas käik osa minu päevaplaanist. Peale pildistamise ja jalutamise olen viinud  ka lindudele pisut noka sist ja nad on hea meelega  selle vastu võtnud. Ühel hämaral õhtupoolikul aga jalutasin taas metsas  ja jõudsin söögiplatsini peale hilja peale jäänud tihaste,  kes toidumaja kiigutasid, märkasin rohu ja sambla sees  tegutsemas ka tumedaid vilkaid varjusid. Jäin ootama. Rohutuustide vahel siblis meeletu kiirusega leethiir. Tegemist on hamsterlasega, kes on üsna vilgas  ja tegutseb peamiselt metsade alustaimestiku varjus kuid  teda võib kohata ka niitudel ja mina olen kohanud teda isegi aedades. Leethiirel on saba lühike, kõrvad pisikesed  ja karvkate rooste karva pruun. Vaatamata kaitsevärvusele soovib leethiir jääda märkamatuks  sest vaenlasi tal jagub. Leethiirepalast ei ütle ära kakud, kärplased,  kullid, kassid, rebased, isegi metssead. Leethiired on kõige sööjad, Nende menüüs on pungad,  lehed, marjad ja putukad. Linnusöögiplatsil käis Leethiir lindude poolt maha aetud  päevalilleseemnete järel, mida ta üritas võimalikult palju  enda põske mahutada ja siis arvatavasti enda peiduurkasse toimetada. Leethiir oli iga päev hämara saabudes kohal  ja ta polnud üksinda. Sambla vahel tegutses üks pisike karihiir. Karihiir on Eestis muidugi mitu liiki, kuid neid eristada  palja silmaga on üsna keeruline. Eriti aktiivse eluviisi tõttu. Karihiired on samet ja tumeda karvastikuga. Neil on pisikesed silmad ja kõrvad. Minu kodukülas kutsutakse neid pika ninaga hiirteks ikka seetõttu,  et karihiirte koon on pikk. Karihiir liigub väga kiiresti, kulutades palju energiat  ja sellepärast peab ta kogu aeg sööma. Ööpäevas sööb ta isegi rohkem, kui ta ise kaalub  ja kui ta peaks üle 10 tunni toiduta olema,  tabaks teda näljasurma. Vaenlasi on karihiirtel palju, kuid süüa teda väga paljud  liigid ei soovi arvatavasti muskuse lõhna tõttu. Ega teda tabadagi kerge pole, kuna ta liigub mööda käike  sambla all ja talvel lumekatte varjus. Sageli võib tunduda, et hiir on hiir kuid kui varuda pisut  aega ja tähelepanelikumalt näiteks metsalust jälgida,  siis võime kohata pika koonuga pisikest karihiirt  ja temast pisut suuremat lühikese sabaga leethiirt. Kuna nad väldivad liigset tähelepanu, siis võime neid leida  oksarisu alt ja rohu seest. Hülged jäälinnud ja hiired on nähtud ning kui loomariigi  vaatlemine aitab inimesel tõepoolest paremini aru saada sellest,  kes ta ise on hunt või hüljes, siga või kägu  siis oleme ju taas iseendale raasikese lähemale jõudnud. Nädala pärast püüame pääseda endale veelgi lähemale. Kolm oso on.
