Jõulude ajal, kui olin õndsalt täis kapsaid  ja kooke tabas mind äkitselt loomepalang  ning ma kirjutasin iseenese kohta epigrammi. Olen käinud, olen näinud, olen võinud, olen teinud,  olen mees, kes võis ja mees jalgupidi õnne sees heast elust  lolliks läinud. Lõpust arvata, et heast elust pole lolliks läinud üksi mina  vaid üsna tubli tükk kogu inimkonnast. Milles see avaldub? Esmajoones selles, et head elu hakatakse pidama oma  eneseteeneks tasuks tarkuse ja tubliduse eest  enesestmõistetavaks asjaks. Veel enamgi, meid vallutab kujutlus, et suudame tegelikkust mõista,  kontrolli all hoida ning lausa juhtida. Toitu saab säärane usk oma jumalikkuses rohkem küll nagu ebausk. Sellest, et vahel meil koguni üht-teist justkui õnnestubki. Et panime, kui mulda ja näe kasvaski suur puu. Ja see oleks nagu meie teine. Kui aga puu kasvama ei lähe, pole süüdi ju meie,  vaid kehv istik, suur põud või need paganama mügrid seal  mulla sees. Üsna ilmekaks näiteks looduse juhitamatusest on koprad. Pooleteist sajandi eest said nad Eestis otsa. Piibrikasukad olid hinnas ja kopraliha maitses  ja Eestist oli aga põldude ja heinamaade all palju rohkem  maad kui praegu. Kobrastel polnud enam kusagil olla. Poole sajandi eest toodi Eestisse uuesti 10 kobrast  ja nüüdseks on nende arvukus kasvanud enam kui 1000 korda. Siin ja seal kurdavad maamehed, et koprad teevad neile liiga. Kes nad siis on? Kas kasulikud ja toredad loomad või vastikud,  närvilised või lihtsalt koprad? Kõige parem aeg kobrast näha on kevadel,  siis kui neil on pulmad. Veebruari lõpp, märts kui veekogudel hakkab jäälagunema,  siis käivad koprad väljas. Päike loojub, koprad tulevad välja, kui,  siis olla allatuule küljes. Kobras ei näe hästi, kobras, kobra nägemine on kehvapoolne,  ta kuuleb hästi. Ta haistab hästi. Kui kõndida koprapesa kohal üle tema, noh,  pesaruumi või siis ta tunnetab seda maa võnkumist,  need tähendavad, et siis sa kobrast ei näe. Aga kui sa sätid ennast koprapesakonnast parajasse  kaugusesse oled vaikselt ei räägi, istud,  oled alla tuule küljes. Siis sa näed kõike, mis seal toimuma hakkab,  kuni pimedani. Kobrast ennast näha on siiski oluliselt raskem,  kui jälgida nende loomade elutegevuse jälgi. Maha langetatud puud, tammid üle ujutatud,  jõekaldad ja suured kuhilpesad on Eestimaal tavaline vaatepilt. Kuidas sulle tundub, kas ta on selline üksiküritaja  või on ta selline seltskondlik meretegelane pereloom täiega pereloom. Na on väga pereloom, nad saavad omavahel hästi läbi. Kobraga on näiteks niimoodi, et kõigepealt tuleb vana kobras  välja läheb toidulavale ja toidulaval on jäetud alati oks. Mis on selleks, et ta läheb, sööb selle oksa seal ära,  jälgib ümbrust, vaatab asi korras, siis läheb,  toob uue oksa, jätab selle maa läbi, oma toimetusi tegema,  tuleb keegi võtab selle oksa. Ükski kobras ei lähe oma toidulaeva pealt niimoodi ära,  et jäta teisele sinna süüa maha. Kobraste firmamärk on kindlasti tammid, mitme meetri  kõrgused ja kuni sadade meetrite pikkused veepaisud,  mida üks koprapere suudab mõne ööga rajada,  on tõeliselt muljetavaldavad. Kui loomariigis oleks insenere, siis kindlasti oleksid need koprad. Kobras lükkab otsa põhja ja umbes sellisesse asendisse paneb need,  kui ta tammi alustab, paneb oma roikad. Ehitusmaterjali. Ots, mis üles jääb, jääb vastuvoolu. Kõik tammi peale pandud asjad on vastuvoolu. Siin võib näha, kui, kui suured jämedad tugevad põhitalad,  mis kannavad. Samas kõige sügavam on vesi otse tammi taga,  teispool tammi. Kobras läheb vette tagurpidi tulles esimeste käppadega  veekogu põhjast. Tõstab üles põhjasetet asja ja teeb sellise lausiku tammi. See pool külg koosneb nüüd mudast setetest,  savist kividest, mida iganes ta kätte saab. Siiapoole paneb ta kogu aeg. Oksi vastu ja see on nüüd Üks äraütlemata tugev tamm. Aastaid kobraste eluolu jälginud Vahur arvab,  et koprad on loomult üsna sarnased meie endiga. Väga töökas, väga kodupidav. Samas omaette pere elab omaette naabritega aeg-ajalt  tülitsetakse hoitakse piiri. Rahvuse moodi läheks ta meiega kokku küll  ja ta on aegade algusest selle rahvaga, kes siin meie maad  ja sel on koos elanud. Meil on tavaks mõelda ja öelda, et oma tänaste tegudega  loome me tulevikku homset. See näiks õige olevat, kuid mööndusega. Enamasti tegutseme me lihtsalt heas usus ehku peale. See aga, et me inimkonna ja maailma saatuse pärast  nii kirglikult muret tunneme Näitab meile ära, et tegelikult on meil hirm,  hirm, teadmatuse, tundmatu. Juhitamatut muutuda tumiste ees. Euroopalik progressiusk on seejuures justkui hurraa  karjumine millega me tulevikku tormates endid nagu sõdurid  tagant turgutame. Mida selle hirmuga siis teha? Kuidas temast võitu saada? Jõulukingiks sain ma filosoofilise seike,  kus romaani maailma mõõtmine autoriks Daniel Kehlman. Selles raamatus on palju säravaid mõtteid. Üks neist kõlab aga nii. Kui midagi on hirmuäratav tuleb seda mõõta. Nii. Nüüd ma mõõdangi ära vahemaa sellest puust  tolle puuni. Kaheksa ja pool meetrit. Ja see asi pole üldse enam hirmutav. Veel enamgi. See jupike maad oleks nüüd justkui mulle allutatud minu  poolt valitsetav või võtan taskust kraadiklaasi  ja näe. Pluss üks kraadi. Ilm ei muutu minu mõõtmisest soojemaks ega külmemaks aga  nüüd on ta justkui minu kontrolli all. Kas pole vägev, mis? Aina lollimaks minnes küsin ma nüüd kas me kardame ainult  olevikku ja tulevikku või on meil hirm ka mineviku ees? Mille muuga põhjendada, et me unustame kõik olnu ära  nii kergesti ja nii kiiresti? Piilume nüüd aga hästi ettevaatlikult. Kui hirmus võis olla Hiiumaa, nii. 7000 aasta eest. Oleme Hiiumaal kõpus. 13.-st sajandist pärit allikas kirjutab,  et toona oli tegemist Insula desertaga ehk tühja saarega. Tänapäevane arheoloogia on aga selle arvamuse kummutanud. Nimelt tekkisid siia esimesed asukad juba 7500 aastat tagasi. Kuidas see täpselt käis, seda lähemalt uurimegi. Kutsusime endile teejuhiks Hiiumaa minevikusaladuste juurde  Eesti juhtiva arheoloogi Aivar Kriiska ehk mehe,  kes kõhu kandis hulga auke maa sisse teinud  ja leidnud sealt materjali, mis aitab möödanikku mõista  ja miks me üldse sellesse kohta tulime. No see on hästi tähtis koht kogu Hiiumaa varase ajaloo  selgitamiseks sest sellel samal künkal, mis kunagi oli  rannavall ja mille ees loksus, siis vesi on elanud  hülgekütid ja see on esimene koht, kus nende kiviaegsete  hülgeküttide jälgi üleüldse leiti. See konkreetne koht on nüüd tegelikult mitte kõige vanem Hiiumaal. Me oleme ajajärgus umbes 4500 aastat enne Kristuse sündi. Aga siit natukene maad edasi on leitud ka niisugusi ülekütti laagripaiku,  mis noh, kuuluvad sinna 5000 605000 505100 aastat enne  Kristuse sündi, Ajal kui, kui esimese inimesed Hiiumaale tulid. Loomulikult, ega me ei saa ju välistada seda,  et, et nad siin käisid ka varem. Aga ma ei usu, et väga palju varem Ajal,  kui nad siia tulid, siis sellest 1000-st ruutkilomeetrist,  mis Hiiumaad praegu on, oli tegelikult väljas ainult mõni ruutkilomeeter. Aga sellele vaatamata see see pisikene saareköks oli  piisavalt atraktiivne, et, et siia tulla ja,  ja noh, ilmselt põhjus on ka väga selge. See on terves Läänemere regioonis niisugune ajajärk,  kus hakati tegelema hülgeküttimisega. Ja noh, mandri pealt võttes mööda oli läinud  ehk juba isegi 1000 1500 aastat seda hülgeküttimise oskust  ja traditsiooni ja, ja küllap nendel kaugetel  hülgeküttimisretkedel leiti ka saared ja,  ja. Kuidas see ka kummina saab? Toona asus Kõpu mandrist umbes 80 ja Saaremaalt vähemalt 40  kilomeetri kaugusel nii et meresõitjatel pidi varuks olema  kõva tahe ja head alused. Muistselt neemelt on välja tulnud rohkesti tuleasemeid  ning tööriistu. Aga mil moel arheoloogid otsustavad, et just selles kohas  tasub kaevama hakata? Me prognoosime Omaaegsed merekõrgused. Vaatame, millised on olnud. Transkressioonid regressioonid sellel sellel veekogul,  mis siis parasjagu on Läänemeres olnud. Ja ja nende järgi. Liikudes maastiku nende teadmiste järgi ja,  ja nähes muistseid, rannamoodustisi, rannavalle  ja nii edasi. Just nimelt nende pealt me ütlesin. Lisaks veel see, et noh, on aja jooksul kogunenud piisavalt  hakata saaks juhuslikult pärast juba süstemaatilise otsimise  tulemusel teavet, milliseid kohti on eelistatud,  millised on need paigad, mis kiviaja inimest tõmbasid. Tavaliselt on need siis mingisugused meemed,  väikesed lahed, aga on alati olemas ports asulakohti,  mis ei ole süsteemsed mis alati erinevad ja,  ja seal me oleme natukene hädas, aga need on alati olemas. No praegu siin hetkel on tegemist olnud selliste  arheoloogiahuviliste metssigadega, aga siinkandis tegelikult  leiti ka see esimene koht siis tänu pullile hoopis. Jah, me oleks nagu ajas tagasi jõudnud, et et umbes  samasuguses situatsioonis kükitas siin 80.-te aastate  alguses arheoloog Vello Lõugas ja, ja pulli poolt puseldud  maapinnast ta need esimesed leiud korjaski,  nii et, et see oli selline õnnelik juhus. Jah, metssead on meil selles mõttes head abilised vahel  vahel nad rikuvad ka, aga, aga vahel nad just nimelt avavad. Selliseid kohti, kus ise nagu ei oska abiga maast rii õige pea,  leiamegi kvartsikillud, mis annavad märku iidsetest tööriistavalmistajatest. Ümmargusi vorme armastav loodus nimelt teravaid asju ei tee. Arheoloogid on tänaseks Kõpust leidnud 15 asulakohta. Vanimuistis on üks suuremat sorti lõkkease,  mille vanuseks raadiosüsiniku meetodi ga määrati 7600 aastat. Ent lähistel asub ka paik, kuhu iidseid hiidlased päriselt  kanda kinnitasid. Umbes 6000 aastat tagasi olid siin sellised püsiasukad peal. See võimaldas siin seda äraelamist. Millised eeldused, tingimused siin valitsesid. Ma kujutan ette, et, et need Noh, taimestik oli suhteliselt analoogne noh. Nii paljukest kui, kui arheoloogiline materjaliga on andnud on,  eks ole, on meil ettekujutus siin. Pähklite kasvamisest õietolmuanalüüsi järgi me teame siin männimetsadest,  aga noh, ennekõike, Ja see tähendab seda, et selleks ajaks oli,  oli saar hoomatavalt suurem kui, kui see esimene pisikene  muinassaar kõpus. Ehk siis see saar oli muutunud sedavõrd suureks,  kuhu mahtus peale elama vabalt aastaringselt,  nõnda si, et, et kasutades ära siis neid ressursse,  mida oli võimalik saada merest. See tähendab siis kalapüüki, see tähendab  siis hülgepüüki. Lisaks siis mandril või noh, siis ütleme seal maismaal  olevaid võimalusi oli, oli võimalik elada aasta. Kui aga saare püsiasukad ära surid, tuli nad kuhugi matta. Umbes 1000 aastat enne meie aja arvamist olid Eesti alal  levinud sõõrjad kivikalmed, mille keskosas asus kirst  või mitu kirstu. Keda siis sellistesse kalmetesse maeti? Küllap tuleb, siin tuleb siin ikkagi nagu selles keskses  kirstus näha mingisugust ühiskonna mudelit. Või, või noh, saame vähemalt hoogu juurde oma oma tõlgendustele,  et, et, et meil on tegemist ikkagi hierarhilise ühiskonnaga. Kus ühe või teise inimese rolli selles, selles ühiskonnas on  rõhutatud ka matmistraditsiooni läbi et see keskne kirst  peab kuuluma mingisugusele kogukonna juhile või,  või selle lähematele sugulastele, lähematele inimestele,  sest Eesti on niisugune ala, kus mõnikord on kesksesse  kirstu maetud ka lapsi ja naisi. Ehk siis võimalik, et, et, Me näeme siin mingit noh, pärilikku omandit ja,  ja pärilikku staatust, mis sellega edasi antakse,  aga see on siin üks suuremaid Hiiumaa. Põllukivi hunnikute väljasid ja ja selliste põllu. Peenarde välju ehk siis muistne muistne põllujäänus mis,  mis jah, on niisugune hästi spetsiifiline,  hästi iseloomulike omadustega või, või selliste joontega,  et, et kui me vaatame kas või seda konkreetset põllukivihunnikut,  siis siin on ära kasutatud rändrahnu ehk  siis kivid on põllu pealt kokku visatud just nimelt  selle Selle rändrahnu ümber ja, ja see on nüüd üks väheseid kohti,  kus me oleme Hiiumaal, lisaks siis hanikaitse laiule neid. Põlde ka uurinud. Ja, ja siitsamast. Üks väljakaevamise tulemus on see, et, et kusagil 12.  sajandil On on siin haritud, põldu. Seega lükkavad taolised leiud ümber Läti Hendriku väite,  nagu oleks Hiiumaa olnud 13. sajandi alguses puhta inimtühi paik. Aga ajalugu armastab ümber kirjutada iga ajastu. Üht näidet näeme kõpus eksitava sildi näol. Ketne Kalme, kusjuures me nüüd praegu oleme,  on, on väga põnev etapp Hiiumaa ajaloost,  sellepärast et. Hiiumaa on üks neist vähestest piirkondadest,  kuhu on on ulatunud muuhulgas niisugune Skandinaavia pärane  kalme traditsioon, kus On rajatud matmispaiku  ka keskse kirstuga aga selle keskse kirstu ümber  ja peale on siis kuhjata niisugust kiviprügi  ja kruusa. Ja ega me päris täpselt isegi ei tea,  kuidas me peaksime seid, kalmeid dateerimata,  aga ka kusagil noh, võib-olla mõni sajand enne enne Kristuse  sündi või hoopiski mõni sajand pärast Kristuse sündi on,  on selliseid kalmeid rajatud ja, ja, ja Kõpu on,  on selles mõttes taas erandlik koht, kus  kus selliseid muistiseid leidub. Aga 15. 18. sajandiga ja maa-aluse kalmistuga ei ole siin jah,  paraku midagi tegemist. Nüüd jalutame siis ühel sellisel paigal,  kus noh, kogenud silm teeb kohe kindlaks,  et tegemist on sellise kultuurmaastikuga,  mitte need künkad ja seesama iidne tee, kus me käime,  et ei ole sellised looduslikud Jah, see on Kõpu külas üks üks nauditavama vaatega  kultuurmaastik ja tõepoolest, mis on hästi-hästi  mitmekihiline ja, ja mitmetes erinevatest aegadest  ja ja noh, tegelikult ka tänapäevane inimene loob siin seda  maastikku ju ju jätkuvasti. Aga noh, muuhulgas on selle selle maastiku osa selliseks  selgeks dominendiks. Pronksiaegne Kivi Krist Kalme selle kalme ümber on üks  väheseid varaseid asulakohti, mis me oleme  siis leidnud, mis on hilisemat kiviajast. Aga, aga ei ole siis veel keskaegsed, et noh,  tõenäoliselt selle leiumaterjali järgi, mida me siit  natukene nüüd korjanud oleme, võiks olla tegemist  siis pronksiaja või, või päris rauaaja alguse asulakohaga  sealt kusagilt Kristuse sünnipaiku Kogu selle mineviku võimsa tulevärgi sees olles tekib mul küsimus,  et mida võiks arheoloogid leida kõpust näiteks 5000 aasta pärast. Et sõltub just nimelt sellest, et kas jääb valitsema see Et luuakse uus, nii, et vana ei säili või leitakse endale  koht selles juba olemasolevas maastikus. Inimkond on võimeline juhtima loodust maailma kui ta ei tule  hästi toime endaga gi. Meil on majandusteadus ja hulk tarku teooriaid. Ometigi tabas meid majanduskriis. Seoses sellega on mul vaatajate ees väike võlg. Sügisel, kui naftabarreli hind oli langenud 60-le dollarile,  lubasin ma, et nii madalaks see küll ei jää  ning ma olen valmis jooma kasvõi bensiini. Ei jäänud. Langes alla 40 dollari. Aleksander von Humbolt sööb selles raamatus kuraare mürki. Ega minagi kehvem ei ole. Teie terviseks. Suu veel bensiini täis. Julgen ma väita, et majanduskriisist on meile  ka kasu. Kriis paneb meid paika peaaegu sama hästi kui maavärin  või veeuputus. Et mis sa, konn, köhid, ei juhi sa suurt midagi. Tulevikuhirm võib aga meid ka ära halvata,  muuta täiesti teovõimetuks, et nii kui nii on kõik,  mis me teeme, loodusele kahjulik ja kõige parem oleks,  kui meid polekski. Võrula kalakasvatuses kasvatatakse tillukesi meriforelle  ja lõhesid. Kas me peaksime kartma, et asi võib väljuda meie kontrolli  alt just nagu kobrastega? 1997. aastal võttis Läänemere kalanduskomisjon vastu  tegevuskava lõhe looduslike populatsioonide tugevdamiseks  ja taastamiseks. Eesti ainus riiklik kalakasvatus on põlulas tegutsenud juba  kümmekond aastat. Praegu kasvatatakse ühe ja kahe aastaseid lõhe  ja meri forelli noorkalu asustamiseks Põhja-Eesti jõgedesse. Siin basseinis on praegu need kalad, kelle me võtsime Kunda  ja õest 2001 ja 2002 sügisel. Teaduslike uuringute käigus või seire käigus on need võetud  väikeste kalade na viie grammistena siia majapidamises leks,  et nendest sugukalad kasvatada. Et Kunda jõe looduslik lõhe on Eestis üldse üks paremini  säilinud populatsioon ja et seda populatsiooni nüüd  dubleerida kalakasvanduses, et mingisuguste ootamatutel  asjaoludel see läheks igaveseks kaduma ja samal ajal me  saame kasutada seda paljundamiseks ka, mispärast just Kunda  egi Kunda jõkke me ise kunagi ei ole kalu asustanud,  seda hoitaksegi looduslikuna vastavalt siis rahvusvahelisele  lõheplaanile tuleb neid jõgesid, kus veel looduslik on,  täielikult säilinud, tulebki hoida sellises looduslikus olekus. Basseinis ringi ujuvad viie-kuue kilosed,  lõhekalad on põlulas ühed väga tähtsad tegelased. 160 lõhet ja ligi 300 meriforelli moodustavad Eestis  ainulaadse sugukarja, kelle geneetiline profiil peaks  vajaduse korral kogu hääbuva loodusliku populatsiooni päästma. Praegu on tõesti nii, et ega lõhe ja meriforelli sugukarja  ei ole Eestis kunagi peetud, et meie alles tegelikult  ka õpime seda tegema ja, ja kobame niimoodi,  et kuidas ta meie tingimustes välja tuleb. Aga Soomes on muidugi midagi väga kaua aastaid juba juba  kõiki ohustatud liike hoitud kalakasvanduses just seda  selles mõttes, et dubleerida seda looduslikku populatsiooni,  mis muidu on hävimisohus, aga Eestis ta on. Ma arvan, et ajaloo vältel ei ole kordagi olnud sellist varianti,  et sugu kalu peetakse hoonetes sees ja, ja kalakasvand Kas teil on mõte tulevikus ka oma ampluaad,  nagu laiendada lõhelt ja meriforellilt teiste liikide peale? Meie arengukava, mis nüüd on kinnitatud,  näeb küll ette ka teiste liikide katsetöid ja,  ja kui nüüd siis õnnestub, et ka edaspidi,  siis Siiga ja Harjust eelkõige on, on seal tahet. Kas sugukarja järglased on asustamisel ka vastupidavamad  või kuidas need suhted on? Kes on looduses sündinud, see on juba ju läbinud kohe  varasest east alates loodusliku valiku etapid  ja see on kindlasti kvaliteetsem ja parem,  et, et seda nüüd küll öelda ei saa, et kasvatatud kala oleks kvaliteetsem. See on tegelikult ammu teada, et, et kaks kasvatatud võrdub  ühe loodusliku laskujaga. Igal sügisel kogutakse marja ja niiska nii looduses kasvanud  kaladelt kui ka kasvanduse sugukarjalt. Viljastatud mari jääb haudemajja arenema  ning mõne aja pärast võib hakata jälgima suurtest  marjateradest välja vingerdavaid eelvastseid. Nendest kalamaimudest saab juba aasta pärast asustusmaterjal. Aga kui marja viljastamiseks läheb, siis te sätite  konkreetse isase ja emase suguproduktid nagu kokku,  et et mille järgi te seda valikut teete,  et kes, kes nüüd seekord läheb? Tähendab, kõigepealt ma valin välja muidugi niisad,  mis on kvaliteetsed, see on esimene asi,  et ma vaatan mikroskoobiga ära spermatosoidude liikuvuse,  et kui ikkagi niisk on kehv, siis ma ei saa seda ju kasutada. Ja need on nüüd siin, teie oma sugukalade järglased,  jah. Ja need on meie Kunda jõest pärinevad sugukalade lapsukesed,  kes on, kes on koorunud selle aasta kevadel  ja praegu nad nimetatakse siis sama suvisteks,  et et nad on nüüd niisugused alla 10 grammi raskused. Lõhemaimud löömaimud. Mis nende saatus edaspidi on, kui kauaks nad siia basseini jäävad? See nüüd sõltub suurusest, et osa kindlasti me asustame juba  aastasena ära, ehk siis järgmisel kevadel,  aga, aga siis väiksemad jäävad veel aastaks sisse  ja siis asustame kahe aastasena ära ja muidugi nendest me  jätame ikka igast partiist, jätame natukene asenduskalade,  kes siis asendavad? Neid suukalu, kes praegu juba vanaks on saanud? Põlula kalad tunneb ära lõigatud rasvauime  ja märgiste järgi pärast paari aastat Läänemeres tulevad suguküpsed,  lõhed ja meriforellid koduvetesse tagasi. Harrastuskalamehed kinnitavad, et asustamise tulemusena on  lõhe ja meriforelli populatsioon kõvasti tõusnud. Aga kuivõrd erinev kahe väliselt sarnase liigi kasvatamine on. Ega põhimõtteliselt ongi kasvatamine ka sama,  aga siiski, kui sa kasvatada need iga päev  ja vaatad, siis natukene erinev on nende käitumine. Meriforell on võrreldes lõhega palju kartlikum  siis no meriforell on muidugi väiksem, ta jääb ka,  jääb ka kasvatamise väiksemaks, et et praegu on näiteks kui  suuremad lõhed, on meil 15 grammised, samasuvised,  merivarel viie grammine, ainult et et kasvatamisel ta  nii kiiresti ei kasva ja, ja eks seal muid erinevusi on ka,  aga ikka teine liik ja siis on natuke teised kombed ka. Mulle tundub küll niimoodi, et lõha on niisugune julge  ja rabeleb ikka, kui sa kahvatud võtad, ütleme sorteerid  või paned ta nõusse, et ära viia kuskil teise kohta. Aga meriforell on kuidagi niisugune vähem,  rabeleb ja viskab kohe pikali ja annab alla või. Selle, et mina ei ole, mind ei olegi olemas üldse,  meriforell on teistmoodi käitumisega küll. Kui meriforelli käitumine on naiselikum ja õrnem,  siis lõhe on meie kalade kuningaks. Mõlemad liigid vajavad aga piiratud kudetingimuste  ja röövpüügi tõttu pidevat taasasustamist loodusesse. Aga millal me Eestis võime hakata rääkima taastunud  populatsioonidega lõhejõgedest, et kui palju seda ava  asustamistööd veel tegema peaks? Ma pean ütlema, et praegu tänavused seireandmed näitasid  väga head taastumist mitmetes jõgedes, just nimelt möödunud aastal. On õnnestunud kudemine ja ma loodan, et ka tänavu on kõrged  veed ja röövpüüdjad said vähem kallale nendele jõgedele  ja et kudemine, looduslik kudemine õnnetust. Kui palju nüüd meie veel peame lõhega tegelema,  eks seda näitab siis tulevik, et need seireandmed seda  näitavad ja kui lõhet peaks vähe vaja olema,  siis meriforelli on ikka vaja ja teisi liike ikka saame  edasi kasvatada, et ilma tööta me kindlasti ei jää. Ma targutasin täna maailma juhitamatusest  ja meie sisemisest hirmust tuleviku ees hirmust,  mis võib pärssida meie elurõõmu ja teovõime. Tõesti-tõesti selles ilmas elamine vajab paraja portsu julgust. Mis asi on aga julgus? Püüan selle oma suutmist mööda sõnades se panna. Elamisjulgus see on valmisolek ebaõnnestumiseks. Seega unistage ja võtke ette. Aga olge ka valmis selleks, et võib minna noh,  viisakalt üteldes, nii nagu alati.
