Patrioot ei page Eestimaa talve eest palmisaartele vaid  tervitab rõõmuga iga Eestimaa pinnale langevat lumehelvest. Selge see Saareste sõnaraamatust leidsin ütlemiset. Lumi ajab inimese uuesti toast välja ja nii see ongi,  sest kui ma jätan tänava puhtaks, lükka õhkamata,  siis linnavalitsus ja mupo ja. Nojah, kui ma tõstan labidaga palju lund tee pealt ühte  kohta kokku, siis moodustub lumehunnik. Ega täpset piiri küll ei ole, aga kui mina teen,  siis on hunnik ja kui te tuul, siis on hang. Tuul ei aja aga hange üksnes lund, vaid suudab teha  ka suuri liivahangesid luiteid. Milliseid ja kuidas, seda vaatame Euroopa suurimal luite alal. Slovinski rahvuspark on oma nime saanud siinseid soiseid  alasid asustanud põliste poolakate sloviinide järgi. Selles piirkonnas on säilinud ka traditsiooniline arhitektuur. Slovinski ehk Sloviinia rahvuspark on 32 ruutkilomeetrit suur. Watastis Big Airi Consists What ohver? 1967. aastal rajatud Sloviini rahvuspark on sarnane Eesti  rannikualadele kus mereäärsete liivaluidete taga algavad  soised alad ja järved. Rahvuspark on samal ajal ka UNESCO biosfääri kaitseala  ning Ramsari märgala ja oluline peatuspaik lõuna  ja lääne poole talvituma suunduvate lindude jaoks. Täna ootab meid ees aga matk Euroopa kõrgeimatele liivaluidetele. Sloviini rannikuala männik on huvitav segu nendest kuivadest männikutest,  mida meie oleme harjunud nägema Häädemeestel  ja kablis ning sellest rabataimestikust,  mis on meie soodes ja rabades. Näiteks kasvab siin lisaks mustikale ka meie rabade taim kuremari. Tuleb välja, et ma just rebisin lehe ühelt kõige rangema  kaitsestaatusega taimelt selles piirkonnas. Liivasemate kinkude vahelistes lohkudes vohavad meile  tuttavad turbasamblad. Iidsed sloviinid kasutasid sarnaselt eestlastele  turbasamblaid ehitusmaterjalina ning turvast küttena. Mida lähemale merele, seda kõrgemale hakkab ühtäkki maapind  tõusma ning kõverike mändide vahelt paistavad esimesed liivaluited. Sloviini rahvuspargi düünide piirkond on Euroopa kõige  suurem luiteala. Siinne kõige kõrgem düün on 46 meetrit kõrge. Täitsa lõpp. Liivaluidetel matkamine on nagu üks tõsine mägi ronimine aga  õnneks on ka see kõige kõige kõrgema liivaluite nõlv,  nii et kohe oleme kohal. Siinsed luited liiguvad aastas kolm kuni kaheksa meetrit. See piirkond on pidevas muutumises ja selleks,  et need piirded ja postid siin säiliksid,  selleks peab igal aastal need uuesti üles võtma  ja uude kohta nihutama. Luited on 3000 aastat vanad ja nendele elama asunud  taimestik on kohastunud just siinsete kuivade  ja pidevalt muutuvate oludega. Näiteks üks olulisemaid kaitsealuseid ja Natura 2000 liike  on endeemne linaaria Odora eestikeelse nimega lõhnav käokannus. Sloviini rahvuspargi kõige kõrgem tipp on veel nimetamata. Nii nagu mägede vallutajatel ikka kombeks,  nimetame Poola juurtega Vladislav jaoks selle Korsatsi mäeks. Kohe Korets mäe ida küljel avaneb suurepärane vaade sellest,  kuidas tohutu liivamägi tuulejõul järjest metsa  ja sood enda alla matab. Ka 15 meetri kõrgustel sitketel mändidel pole pääsu,  kui suur ja võimas mass liiva mere poolt järjest peale tungib. Tohutu järsk nõlv ja selline tunne nagu sumpaks jalgu pidi  paksus lumes. Tõsine matkamine. Sloveenia rahvuspargis. Mererannikule jõudes on võimalik aimu saada,  kuidas luited tekivad. Merest välja uhutud liivavallid kasvavad üha suuremateks,  mida kaugemale nad rannast liiguvad. Liiv ise pärineb vaid mõned kilomeetrit kaugemalt järsku  delt liivakallastelt, mida lained igapäevaselt murendavad. Põhja-Poola rannikupiirkond on pidevas muutumises. Kui ühelt kohalt liiva võetakse, siis teise kohta see  kantakse ja seal ka luited moodustuvad. Rahvuspargi idee näeb ette, et kaitsta se loodust ühes  inimeste pärandiga. Nii on majakas ja majakavaht olnud luitealade lahutamatuks  osaks pea kaks sajandit. Tänapäeval on tuletorn automatiseeritud ja  ka suhtumine inimmõjusse on muutunud. Tuletorni tipust seda tohutut ala vaadates on tegelikult  lihtne ette kujutada, millised jõud seda maastikku on kujundanud. Jääaja järgsed ranniku järved, tuul ja meri ongi Sloviini  rahvuspargi loonud. Kajakas on Sloveenia rahvuspargi vapilind  ning meri ja tuul on just need põhjused,  miks see piirkond on üldse tekkinud. Kui Vladislav ei lähe luite juurde peab luide ise tulema. Või kuidas see nüüd oligi? Oletada, et tugeva ja soodsa tuulega liigub luide aastas  kuni 10 meetrit. Siiapoole. Tuleks enne seda, kui Koršet mägi Slovinskist  kohale jõuab maha oma 100000 talve lund. 100000 aasta eest oli inimene vaid korilane. Jah. Lund 100., aga samamoodi. Osad meist on jäänud küttideks tänaseni ja lund tuleb  ka muudkui. Sellest kui palju oleneb aga see, kui rohkelt on meie  metsades loomi. Me võime mõtelda, et mida rohkem, seda uhkem. Olgu meil põder põdras ja siga seas kinni. Kuid mets ei ole põdra ega seafarm. Niisamuti nagu mets ei ole puupõld. Tasakaalu säilitamiseks ei piisa paraku üksnes  talvekülmadest ning jahimeestel pole üksnes luba loomi lasta,  vaid lausa selline kohustus. Osoon käiski koos küttidega jahinormi täitmas. Püssi asemel küll kaameraga. Eesti metsades oli lõpp lõppenud põdrajahihooaja alguses  hinnanguliselt 18000 põtra, see on viimase 20 aasta suurim arvukus. Suur põtrade arv tekitab piirkonniti metsakasvatajatele meelehärmi,  kelle noorendikud on sõralistele väärtuslik toidubaas. Lisaks kasvab maanteedel ulukiga kokkupõrkerisk. Võimalikke ohte ennetades lepiti jahihooaja alguses kokku küttimismäärad,  mille eesmärk oli põdrapopulatsiooni edasine kasv pidurdada  ja arvukust vähendada. Viimane info on see, et üheksa kuni 11 põtra on läinud siia  kääriku alla, aga kolme põtra nähti ka kõssa juures,  kuna see kõs juures on lihtsam aja ta teeme esimese sealt. Las ta saab ühe vasika ja ühe põdra lehma  ja saab lasta ka metsiga. Kui tuleb ette need raadiod, on kõigil olemas,  saate teada anda, mida lasti, kuidas lasti ohutustehnika  laskmise juures 110 protsenti kindel tahete looma. Ajus võib ka lasta, kui olete kindlad, praegust jagame ära,  kestavad ajuriteks. Vanurid ja sandid välja jah. Et siis teete kütiteks praegust, et olge  siis valmis, praegust jagame ära, kestavad ajuriteks. Nii. Ja paariks loe. Üks kaks, kaks. Üks kaks. Teine number ühelt käsi püsti. Üks kaks. Kaks kolm, neli, viis, kuus, seitse. Ajama. Reeglid on selged, juhtnöörid on antud. Minu ülesanne on veel panna ennast kirja  ja kinnitada allkirjaga, et ma olen jahi reeglitest aru saanud. Tuma Kärevere jahimeestel käib lõppenud aasta viimane  põdrajaht ja hooaja alguses võetud eesmärgile ollakse üsna lähedal. Küttida tuleks veel üks või kaks põtra. Metsloomade küttimismahud lepitakse jahihooaja eelkokku  maakondlikus jahindusnõukogudes. Otsuste tegemisel on abiks põdrauurijate soovitused. Palju meil. Võiks põtru olla paljuski nende optimumide seadmisel me  praegu lähtume siin nagu sellest, mis on nagu inimese jaoks  opti optimaalne, et põdra jaoks sisuline Võiks pidada optimaalset asustustihedus,  sellist, kus, kus, kus tal nagu kõige paremini läheb,  kus on tema viljakus kõige kõrgem, kõik erinevad näitajad  nagu hea sarvekasv loomad tugevad ja söönud hästi meie nagu  kogemus näitab seda, et, et mõistlik oleks seda põtra hoida  seal kuskil 10000 11000 juures, siis ei ole nagu karta väga  ulatuslikke metsakahjustusi ja, ja teisest küljest nagu ei  ole ka nii väga lihtne jahiga ütleme, sellele liigile liiga teha. Kokkuleppeliselt on põdra asustustihedus metsamajanduslikult talutav,  kui 1000-l hektaril elab kuni viis põtra. 2013. aasta kevadeks ületas arvatav põdra asustustihedus  seatud piiri 10. maakonnas. Sõralise ohjamiseks tõsteti paljudes jahipiirkondades  küttimismahte võrreldes eelneva jahihooajaga ligemale  kolmandiku võrra. Näiteks Tartumaa jahimeestel tuli tabada 95 põtra rohkem kui  2012. aastal. See tähendab teie jaoks oluliselt rohkem tööd,  kuidas sina seda tunned? Noh, ma nüüd ei väidaks, et väga palju loomi rohkem oleks,  aga lihtsalt nüüd on pandud meile see limiit suuremaks,  meie limiit jäi küll samaks, aga on kohti,  kus loomi tõesti rohkem, eks alambeid ja looduskaitseala  ka Peipsi ääres on kindlasti loomi rohkem,  kus raske kätte saada. Meil on siin sellised lihtsad metsad, et me saame oma  selle limiidi ära lasta ilusti ja seda väga palju tõsta  ka eriti ei saa, sest siis me läheme tühjaks  ja see auk võib kesta 10 aastat, enne kui alles tulevad  meile oma tasemele. Keskkonnaagentuuri küttimissoovitused arvestavad iga  jahipiirkonna seire tulemusi. Eesmärk on vältida üleküttimist ja säilitada  põdrapopulatsiooni sooline ja vanuseline struktuur  mille järgi need laskelimiidid paika pannakse. See küttimise määr siis tuletatakse maakondade kaupa  ja edasi juba vastavalt sellele, kuidas eri jahipiirkondades  on põdra elupaiku ja sealt tulevadki siis  ka need vahed välja. Et võimalik, et põdra elupaiku kahes naaberpiirkonnas on ühepalju,  aga põtrade loenduse määr, palju nad loendasid,  Peeter on erinev ja sealt tuleb soovituse  siis see erinevus, palju keegi võiks küttida. Ja teisipidi võib siis olla sedasi, et, et jällegi loendati  kahes piirkonnas põtru ühe palju aga ühes on põdra elupaiku  tunduvalt vähem kui teises. Järelikult seal, kus põdra elupaiku on kõvasti vähem,  seal siis, et saavutada normaalne seis, tuleks  ka põtru rohkem küttida. Jahipidamise vajalikkuse kohta on tänapäeval vastakaid arvamusi. Inimkonna ajaloos on jahimehe roll muutunud. Ometi on arenenud maades kütt, metsaelanike  ja inimühiskonna suhete tasakaalustajana asendamatu loodust  austavate jahimeeste töö tulemusel koguneb väärtuslik info  ulukite uurimiseks. Teisalt täidetakse maaomanike ees võetud kohustus  metsloomade arvukuse reguleerimisel. Mis need kõige tähtsamad punktid, mida peavad jälgima ajajad,  kes on ajus ja mehed, kes on kütiliini peal,  no kütide põhiülesanne ikkagi looma ära küttida,  olla vaikselt seal kütiliini peal peab vaikselt olema,  mitte liikuma ja olla põõsa taga või kuuse taga. Aja te põhi. Teema on see, et nad peaks olema ühes rivis minema  ehk ühe joone peal liikuma, vahepeal rivistuma,  häält tegema ja mitte ära eksima ja ajurite ülesanne  ka jälgida neid loomi, kes tagasi pöörduvad,  et sealt mitte vahelt läbi jookseks või kui läbi jooksevad,  siis anda teada kütidele, et loom läks tagasi. Põder läks tagasi aju kaamera juurest. Mingi lask külas, aga mis lask see oli, kas oli naaber? Naaber sektsiooni jahimeeste püss või meie oma ta veel ei tea. Läbi metsa kaikunud hõiked ja esimene püssilask on ajanud  liikvele seakarja. Lõi tagasi, siiapoole, mina ei näinud, ma olin lagedal püsti. Sa palju vaatad jälge veel või? No nii, aju on lõppenud, tuleme siia majame maja juurde. Kuidas loom sinu ette ilmus ja kuidas sa teda tabasid? Tulimegi jahikaaslasega tagasi tulevat looma jälitama  ja ja, ja nii, nii ta trehvas metsa alla metsa nägin  ja metsa la ka lasin. Ja, ja, ja loom ka kohe kukkus. 15. detsembril lõppenud põdrajahihooaja kokkuvõtted selguvad kevadeks. Jahimeestelt laekunud vaatluskaardid ning täiendavad jälje  ja pabula loendused annavad värske ülevaate,  kas Eesti metsades on soovitud arv põtru. Kellegi tõenäoliselt ei ole Eestis vajalik  ega ei ole ka kasulik põdrale endale, kui,  kui meil näiteks asustustihedus tõuseks sinna seitsme  või 10 isendi kohta 1000 hektari kohta, nagu ta on Skandinaavias. Samas ei ole põdra jaoks kuidagi kasulik ka,  kui, kui see asustustihedus langeks näiteks alla kolme  isendi 1000 hektari elupaiga kohta meil siin Eestis,  et et siis hakkab see juba asurkonnale endale  ka nagu nii-öelda kurja kaasa tooma. Lumi, mis lumi vaata siit, vaata sealt. Sellise kerge kuiva lumehelbes on olnud eestlastel ka. Eel. Kave kihu kübe suur ja lai, lumehelbes on olnud lemm laig  või lont, suur ja märg, lumehelves aga lots,  lorts või tollakas. Mis taga siis ikkagi on see lumi? Kui lühidalt vastata, siis lumi on üks hunnik lumehelbeid. Kui lumehelbeid ei oleks, siis ei oleks ka lund. Aga mis on lumehelves lumehelves on üks lumeosakene,  mis koosneb väikestest jääkristallikestest. Ja ma igaks juhuks tuletan meelde Neil inimestel,  kes võib-olla täpselt ei tea, mis on kristall. Et kristall on selline kõva aine. Mis koosneb kindlas korras olevatest molekulidest  ja nii tihedalt, kui vähe saab? Vesi on hoopis teistsugune aine kui paljud ülejäänud ained. Veemolekulid ei ole sirged, see tähendab,  et veemolekuli koosneb ühest hapnikuaatomist  ja kahest vesinikuaatomist ja need paiknevad selliselt. Ma ei tea, kuidas kindlaks tehtud, aga on kindlaks tehtud,  et siin on hapnikuaatom ja siin ühel pool  ja teisel pool on. Vesiniku aatomid ja kõik see kokku on veemolekul. Ja need elektronid siin molekulis on nii jagunenud,  et hapnikuaatom on negatiivse laenguga ja siin on positiivne laeng. Ja see, et veemolekulil on niisugune keeruline ehitus  ja elektriline laengud. Sellest ongi tingitud, et me ei saa neid laduda nagu  puuhalge riita vaid nad peavad võtma erilise kuju  ja on kindlaks tehtud, et kõige parem kuju neil on  korrapärane kuus nurk, tihedamini neid paigutada ei saa. Kuus nurka. Miks lumehelbed on sümmeetrilised, see on mind  ka lapsest saadik vaevanud. Nüüd ma juba tean, et lumehelbed koosnevad jääkristallidest,  mis on kuuenurksed ja ma olen palju kirjandust uurinud  ja arvutist lugenud, et teada saada, miks nad kõikidest  kuutest kuuest nurgast ühtemoodi hakkavad kasvama. Seletatakse seda asja nii, et tingimused kõigis kuues nurgas  on ühesugused ja siit õhust tulevad veeauru osakesed  siiapoole ja kleepuvad siia külge elektriliste jõudude tõttu. Ja igasse nurka kleepub alguses üks osakene. Natukese aja pärast kleepub siia teine veel  ja kaks tükki ja, ja siia ka kaks tükki. Kõik olukorrad on igal pool ühesugused ja sellepärast  tekibki niisugune sümmeetrilise areng. Aga mispärast selle kuju muutub, et üks lumeelves on ühtemoodi,  teine teistmoodi? See tuleb sellest, et lumehelvesi püsib paigal. Ta langeb tasapisi allapoole tuule õhukene puhub teda  sinnapoole ja ta on väga väike. Tema mõõtmed on alguses umbes üks sajandik mikromeetrit. See on nii imepisike. Et juba natukene teises kohas on tingimused juba teised  ja seal liituvad need uued osakesed, hoopis teistmoodi  hakkavad hoopis niimoodi kasvama. Ja siit võib-olla pärast saavad omavahel kokku. Lähevad veel kolmandasse kohta, sa hakkad siit kasvama. Mis värvi lumi valge? No aga kas on valge, kui lähed õhtu koju,  talvel lumi on maas, lähed valgusfoori juurde,  ootad rohelist tuld, punane tuli põleb, vaatad foori alla maha. Lumi on roosa. Natukese aja pärast läheb kollaseks. Ja siis, kui roheliseks läheb, siis võid hakata üle tee minema. Nii et lumi, nagu valge pabergi on just seda värvi,  mis värvi valgus talle peale langeb. Aga alati ei ole ka valges ehk päeva valguses lumi valge. Ma ei tea, kas teil on aega olnud kunagi taevasse vaadata,  kui lund sajab. Siis ei ole lumehälbed sugugi valged. Tumehallid on tumedad, tumedad lund sajab ülevalt alla. Ja kui nad lumehelbed jõuavad sinuni, kogu aeg lähevad allapoole,  sa vaatad neile järgi. Näed, ei ole tumedad valged on. Kas siis ongi nii, et lumeelbed on altpoolt tumedad  ja pealtpoolt valged või? Ei ole. Aga miks nad siis paistavad nii? Vaat sellepärast paistavad, et kui lumehelbes on üleval,  siis taevast tuleb valgus läbi lumeelve minu silma ei jõua,  kõrvalt tuleb, aga läbi lumeel ei jõua ja ma näen,  et sealt ei tule, valgust on tume. Vaata must mööda läheb siis sealt peegeldub hästi palju  valgust tagasi selle helbe pealt ja ma näen,  et on valge. Nii et kui nüüd vastata teie küsimusele,  siis võib öelda, et lumehelves on seda värvi,  mis värvi valgus talle peale langeb. Mina mõtlesin vahepeal õige sügavalt selle üle kas oli  lapsepõlves lumi kuidagi valgem ja seda oli nii,  nii, nii palju. Jõudsin ühe, peaaegu täiesti teadusliku järelduseni,  aga nimelt. Mida väiksem labidas, seda rohkem lund. Uued üüratud tarkused juba nädala pärast. Kolm osoon.
