Ründame koos Hendrik Relve. Meie rännakut seal India ookeaniavarustes, siis seal saarestikus jätkuvad. Ja erinevalt testist kestab meil saartel aasta ringi üks igavene suvi ja sineta ookeanivesi on kõikidel kuudel aastast soojem kui meie kõige mõnusam mas sisebasseinis. Aga minu meelest on ikkagi see kõige põnevam osa sellidest selle saarte elustik. See on hästi mitmekesine, hästi kirev ja hästi haruldane. Ja eelmises saates me ju rääkisime põhjalikult ühest sellisest üliharuldasest taimeliigist, kes elab ainult siis sellidel, see on siis see oli palm. Ja täna siis avastame sessellide linnuelu. Seal on ka väga palju ootamatusi ja üllatusi. Ja kui me eelmises saates tutvusime Prallini saarega, siis täna läheme Ariidi saarele. Seal asub üks sessellide linnuparadiis. Ja selliseid linnuparadiis on tegelikult sissellidel päris mitmeid. See oli siis üks neid kreooli laule, mida sessellidel hästi teatakse ja osatakse ka laulda. Rütmid on ikka sellised särtsakad ja iseäralikud, nagu nad seal On ja lauldakse muidugi kreooli keeles. Sõnadest aru suurt ei saa ka refräänis on küll üks sõna, vähemalt arusaadav, see on see seis seal loa siis loa tähendab siis sellide kreooli keeles siis selline põliselanike. Et eks aafrika ja väikseima riigi rahvas, kes seal elab Nad on tegelikult oma loodusega päris hästi osanud ümber käia, vähemalt viimase mõnekümne aasta jooksul. Siin on säilinud päris palju niisugust rikkumata loodust. Ja isegi selle sissellide vabariigi põhiseaduses on kohe eraldi rõhutatud, et et igal siis sellide elanikul on õigus elamiseks puhtas elukeskkonnas ja teisest küljest on seal põhiseaduses kirjutatud, et igasesselli kodaniku kohustuseks on hoolitseda selle eest et saarte loodust ei rikutaks. Ja üldse, kui rääkida, siis sellide looduskaitsesüsteemist ja kaitsealade võrgustikust mis on ikka päris hästi sisse seatud. Kui mõelda selle hiigelsuure veeterritooriumi peale, mis siis sellide vabariigil on siis seal kehtivat tervelt kolmandikul sellest alast mingisugused piirangud, põhiliselt on need kalapüügipiirangud. Ja siis saarte maismaal on see kaitsealune ala veel palju suurem, see on tervelt pool kogu maismaast. Ja, ja see omakorda Miksessellide vabariik nii hoolega oma loodust hoiab, on ka päris loogiline. Sest asi on niimoodi. Need kenad troopikasaared meelitavad hästi ligi turiste, turiste ei taha minna rikutud loodusesse ja turism on sessellide kõige olulisem majandusharu. Ja teisest küljest on ka tegelikult niimoodi, et selles Essellide riiki sunnivad loodust kaitsma ja eriti just sealset loodusharuldusi kaitsma ka rahvusvahelised looduskaitseorganisatsioonid, sest siin on ju hulga selliseid liike ja koguni terveid elukooslusi, kes on globaalse pilguga vaadates kogu maakeral täiesti kordumatud ja neid tuleb kaitsta iga hinna eest juba selle nimel, et hoida siis kogu maakera elurikkust. Kui mõelda kogu siis sellide saarestiku peale, siis juba tema asukoht on paljude merelindude jaoks võtmetähtsusega, sest ümberringi laiuvad ääretud veteväljad ja need on ainsad maismaatükid siin keset India ookeani. Ja see tähendab seda, et siis merelinnud teevad siia pesi, neil ei ole lihtsalt paiku ka tuhandete kilomeetrite ümbruses. Ja siin on väga suured merelindude pesitsuskolooniad. Ühes koloonias ei ole mitte tuhandeid mitte sadu tuhandeid, vaid miljoneid linnupaare. Ja üks selline meresaar, kus on linnukoloonia ja kus ei ela inimesi. See on ju suurepärane merelindude kodu ja kindlus, sest maismaal neil siin ühtegi looduslikku vaenlast ei ole, ümberringi on veteväljad, mis kaitsevad siia nii-öelda vaenlaste tuleku eest looduse poolt. Ja teiselt poolt on ka see, et linnuvanemad suudavad oma poegi kindlasti ära toita ja suureks kasvatada sest meri pakub alati piisavalt toitu. Ja kokkuvõttes ütlevad linnuteadlased siis sellide kohta niimoodi, et, et see saarestik on merelindude sitta tell India ookeanis. Kõlab ilusti, eks ole. Ja siis lisaks sellele mere linnustikule on sissellidel ka väga eriline maismaa linnustik. Miks ta nii erinäoline on? Põhjus on ikka seesama, et saarestik On nii eraldatud muust maailmast. Siin maismaa linnustiks kujunes ju välja kunagise Kondvana hiidmandri linnustiku järglastest. Ja kui nad juba siia saartele jäid, siis jäid nad otsekui vangi. Jaa, miljoniteks aastateks, sest uusi maismaa linde ei saanud siia juurde tulla, vahemaad on ju liiga suured. Ja siit et ära minna, need linnud ka ei saanud. Ja niimoodi, et siin elasid haruharva ja väga üksikuid maismaa linde mõnikord sattus erakordsete tingimustega näiteks mingite tormide orkaanidega. Sessellidele võib olla ükskord tuhandete aastate jooksul näiteks Madagaskari saarelt, mis asub kusagil 1000 kilomeetri kaugusel siis sellidest lõuna pool. Ja noh, natukene see linnustik täienes, aga üldiselt kogu maismaa linnustik arenes siin täiesti omapead ja väga pikka aega. Ja kõik see kestis selle ajani, kui siia asus elama inimene, inimene tuli siis nii paarsada aastat tagasi ja siis algasid siin lootuses muidugi pöördumatud muutused. Kolonistid raiusid sind metsa, rajasid asemele tuur maid ja kolonistid pidasid kasin jahti kõigele, mis liikus. Noh, kas siis selleks, et lihtsalt süüa hankida või väga tihti ka lihtsalt lõbu pärast keegi pikalt kaugemale ei mõelnud. Ja see see maismaa lindude hulka vähenesid ka tohutu kiirusega ja mitmed maismaa linnud kadusid neil aegadel siit juba täiesti jäljetult. Üks selline, keda praegusel ajal võib ainult pildi pealt vaadata, oli seis selli, kaeluspapagoi nisugune tumedakaelusega punase nokaga rohelist värvi, keskmist kasvu papagoi viima nähti viimast sessellide kaeluspapagoid aastal 1881. Nii et ta on täiesti kadunud välja surnud ja kolonistid muidugi tegid lindudega veel neid muutusi, et nad tõid ise saartele juurde linnuliike tavaliselt lihtsalt ajaviiteks, et vaatame, mis juhtub ja mõned nendest lindudest siis hakkasid siin ka päris edukalt levima. Ühest niisugusest oli meie üle-eelmises saates jutt tuselise Aasiast pärit aina, kes neid on ikka tõsine konkurent kohalikele linnuliikidele. Ja üldse lindude kaitsmisele hakatis Essellidel tõsisemalt mõtlema alles kusagil pärast teist maailmasõda. See oli paljude liikide jaoks tõesti täiesti viimane hetk et siis õnnestus üle noatera väljasuremisest päästa päris mitu liiki. Ja praegu on siis sellidel siis 12 maailma haruldust, sellist linnuliiki, keda nimetatakse Emmdeemseteks, ehk siis need on siis Emmdeemsed liigid on siis need, keda leidub ainult kohapeal ja mitte kusagil mujal maakera peal. Ja siis selli saari on ju palju, neid on üle 100 ja mõned nendest on nüüd jäetud täiesti teadlikult ainult lindude päralt. Ja vot need ongi siis need linnuparadiisid, Nad asuvad päris erinevates siis sellide nurka kades. Üks neist näiteks on tenoffi saar, see asub sealt peasaartest graniidisaartest ikka sadu kilomeeter, treid lõuna pool ja tenoffil asub näiteks tiirude koloonia. See on ikka uskumatult suur, seal elab kuus miljonit linnupaari ja see saaremaastik seal niisugune peaaegu Lauzzile, seal ei ole puid, ta on kaetud madala rohuga, ühesõnaga ideaalne koht tiirude pesitsuskoloonia jaoks. Ja ongi nii. Aprillist oktoobrini on sellel saarel noh, võib öelda sõna otseses mõttes iga jalatäis maad kaetud linnupesadega. Linnuteadlased on väitnud koguni seda, et tenoffi saar on kõigi India ookeani saarte seas kõige tihedamat linnupesadega kaetud saar. Üldse. Jah, see sõna siis selle loa seal laulus sessellide põliselanik kreooli keeles, seda see tähendab ja seda ju võib öelda ka siis sellide linnuliikide kohta, kus, kui niimoodi mõelda, siis need linnuliigid on siin elanud ju võrratult. Kauem kui inimestest põliselanikud ja ühte niisugust ehedat sellide linnusaart, kus tõesti on looduslik lindude paradiis, tahtsime me kindlasti näha. Ja selleks saareks sai Ariid. See on niisugune saar, ta koosneb graniidi kaljudest peaaegu üleni tasuv peasaartest põhja pool. Ja seal on pesitsemas ligi miljon lindu ja linnuliik, see on seal kümneid ja nende seas on siis viis, kes kuuluvad just nendesse ishellide Emmdeemide hulka ka. Ja muidugi on seal siis ka muud troopilist elustikku, igasuguseid erilisi taimeliike ja, ja pisiloomi. Ja kogu see saar on üleni üks looduskaitseala ja sinna tohib minna ainult loodusgiidi saatel ja seal ei ela ühtegi inimest, välja arvatud loodusteadlased ja nende abilised. Ja sinna hariidi saarele läksime siis bralini saarest, et see on kõige lähem saar ja sinna tuleb sõita niimoodi, et üle kehani paadiga kuskil kümmekond kilomeetrit. Ja enne kui me läksime, siis juba öeldi, et, et kui nüüd homme kavatseme minema hakata, pole sugugi kindel, kas me saame minna. Sõltub täielikult ilmast ja suuremal osal aastast ei saagi hariidi saarele, sest vahepeal on ikkagi avaookean, seal on väga ohtlikud lained ja ookeani mõista nalja. Ja, ja kui me hommikul läksime, siis meil paistis silm olevat täiuslik, tuult peaaegu ei olnud, taevas oli küll pilves, aga ikkagi sadanud. Oligi hea troopiline, päike ei kõrveta. Ja paadimeeste näod olid ikkagi murelikud. Ja algul ma ei saanud arugi, kui nüüd sealt saarelt välja sõitsime, kes aga, aga avaookeanil saime küll aru, et paat oli väga kiire ja korralik, aga ta oli ikkagi lahtine paat ja kogenud paadimehed teadsid, mis varsti hakkab juhtuma, et ikka päris sageli lõi ikka päris korralike pritsme sahmakaid meile sinna paati sisse. Aga see ei olnudki veel kõige riskantsem osa sinna riidile minekul. Kõige riskantsem oli just maabumine rannas, sest randuda enamikul saare randadel ei saa, seal on järsult graniidi kaljud ja siis on üks väike osa, kus on lauge liivarand, ainult seal on võimalik siis maale minna. Aga sinna rulluvad ikka avaookeanilained. No need on ikka niisugused mürakad, et selle paadiga, kus meie olime, ei tule kõne allagi, et sa sealt siis näiteks ronid maha ja siis lähed kuidagi jala sinna randa välja. Et siis meil oli tulnud vastu omaette niisugune väike päramootoriga kummipaati ronisime sinna sisse ja, ja siis meil kästi istuda sinna kummipaadi põhja hästi kindlalt toetuda ennast vastu, seda põhja ja seljad kindlalt vastu paadi serva. Ja siis randumine seal rannas käis päris seikluslikud paadimees valis siis niisuguse hetke, kui üks suurem laine kaldale rullus ja siis me kihutasime selle laine harjal võimalikult kaugele kaldaliivale. Ja põhjus oli selles, et, et just selle suure lainega sa jõuad siis nii kaugele, et vähemalt need järgmised lähemalt lained ei juhusust täiega üle. Ja paadipõhjas pidime, me oleme sellepärast, et, et see pidurdus seal liiva peal oli ikka väga järsk ja oleksime lihtsalt käkkas kaelaselt paadist üle ääre välja lennanud, kui me poleks seal paadi põhjas istunud. Aga seal rannas metsa ääres olime siis ootamas, kohalike giid oli niisugune noorepoolne mees peas, vägevad rastapatsid. Nii on tegelikult paljudel kohalikel meestel siin kreoolidel selline soeng. Ja tema ütles, et kutsuge mind Jouks. Jah, et mina olen siin riigikaitsealal teadlaste abiline ja ta oli suurepärane, ta oskas hästi inglise keelt, tundis tõesti kõiki taime ja loomaliike, keda me iganes oskasime seal saare peal liikudes küsida ja lisaks veel kõnelda niisugusi, meeldejäävaid, kilde nendest olenditest ja Meliksame seal õige palju niisuguses lopsakas troopilises metsas ja esimesed loomakesed, keda me igal pool nägime, olid sisalikud. Enamasti nad olid sellised käelaba pikkus on ikka meie sisalikud, suuremad ja väga imeliku kehakujuga. Kael oli just hästi jäme ja värv oli neil halli või pruuni tooni ja seljal olid niuksed tumedad täpid. Ja selle kohta siis saime me teada, et tema nimi on Fraiti, skin. Fraitis kink on üks sessellide haruldusi. Ta elab ainult sessellidel ja ka siin mitte igal pool, vaid tavaliselt ainult nendel saartel, kus leidub merelindude kolooniaid. Sest ta saab oma peamise toidu sealt linnukolooniate juurest nimelt öösiti. Kuidas siis toitu otsib, päeval ta põhiliselt tukub siis öösiti. Ta otsib seal pesade ümbert mereloomade ja kalade jäänused. Mida siis need emad-isad oma poegadele sinna pesadesse on toonud ja see on tema põhitoit. Mõnikord harva pidi ta kimbutama ka väiksemaid ja jõuetu maid linnupoegi. Ja, ja seda sisalikuliiki on seal tõesti palju, sest talle jätkub siin palju süüa, sest siin on palju linde ja linnupesi. Aga peale selle Raitis kinki pidi elama sinnariidi saarel veel terve hulk roomajaliike kahte liiki Skink kolme liiki Kekkoosid, need on siis kõik sisalikud ja ka üks maoliik maoliik muide inimesele täiesti ohutu. Ja et miks neid siin nii palju on ikka seesama põhjus, neile jätkub hästi rikkalikult toita. Ja Joe väitis koguni seda, et isegi kui võrrelda seda roomajate asustustihedust siin saarel üldse maailma troopiliste saarte roomajate asustustihedusega, siis siin on see ikka ikka väga suur ja ohtlikud nad tõesti, ükski nendest seitsmest roomajaliigist siin ei ole. Pigem on oht vastupidine. Et see sisalike hulk on siin nii suur, et kui sa kõnnid mööda neid radasid kogu aeg hästi hoolega ette vaatama, et sa ei astuks ühelegi sisalikule peale, mõned lihtsalt vedelevad seal otse keset rada. Ja ükskord selline õnnetus juhtuski mitte meie, vaid meie teejuhiga, ta oli meile midagi seletamas ja astus kogemata sellele Vraiti Skinkile peale ja täpsemini mitte keha peale, vaid just selle saba peale. Ja siis juhtus see, mis Eestimaalgi juhtub, kui astud kogemata Ta arusisaliku saba peale ta haakis enda saba lahti ja põgenes ilma sabata minema ja siis Joe võttis selles kingi saba oma peopesale ja näitas seda meile. Saba vingerdas tal peo peal nagu priske ussike ja, ja see ongi ju see asja mõte, et et niimoodi vingerdades ka arusisalik juhib tähelepanu siis oma lahtihaakunud sabale ja pääseb ise plehku vaenlase eest. Ja siin oli seesama kaitsevõte sellel sisalikule ainult selles kingi saba oli palju, priskem seal niuke viie senti dimeetri pikkune, üsna jäme ja vingerdas mis hirmus. Joe, tegin midagi sellist, mida mina küll Eestis ei ole kunagi näinud, et keegi arusisaliku sabaga teeb, aga, aga miks mitte? Et ta viskas Skingi saba sinna kuskile lagedale maalapile metsa alla ja muidugi see vingerdav saba silmapilkselt endast põõsast keegi lind krahmas selle noka vahele lendas minema. Ja ma arvan, et see suutäis maitses talle väga hästi. Ja nüüd, kui me veel seal radadele edasi liikusime, siis oli seal veel ühte loomakest hirmus palju igal pool. Nii et kogu aeg vaata ette, et peale ei astuks ja tema välimus oli võib-olla mõnele meie seltskonnast isegi hirmutav, tavam sisaliku välimus, ta kui hästi lihtsalt kirjeldada, ta nägi välja nagu käelaba pikkune mustvorst ja selle vorsti all oli siis lugema hulgal pisikesi punakaid jalgu. See on ka siis sellide haruldus. Liiginimi on sisselli 1000, jalg nende 1000 jalgadega ma olin üldiselt Aafrikat troopikas juba varemgi kokku puutunud ja ma teadsin, et ta, et neil on küll niisugune heidutav välimus, aga inimesele on sisuliselt täiesti ohutu, tundub, et ta ei ole mürgine, ta ei hammusta sind kuidagi ohtlik kult ja halvemal juhul eritab ainult jalgade juurest välja nõret. Et see pole üldse mürgine, aga, aga haiseb üsna vastikult. Ja nüüd tegid seoses niimoodi, et võttis ühe sellise selli 1000 ja laiendale käevarre peale ja näitas, et tõesti midagi hullu ei juhtu, natuke aega siis 1000 jalg tal seal liikumatult ja siis pärast lühikest järelemõtlemist. Kompass kõigepealt oma pisikeste nihukeste tangide moodi sustega käevarre nahka. Aga noh, natukene kergelt niimoodi ilmselt leidis, et see on liiga kõva ja jättis siis selle järele ja hakkas siis mööda käevart oma lugema, hulga jalgadega sujuvalt edasi liikuma. Ja Joe julgustas meid ka, et proovige ka, et see vahva kogemus, et ei ole niisugust kogenud ja mõned julgemad proovisid, mina ka, proovisin. Rist imelik tunne muidugi, paned omale siia käevarre peale niisuguse. No ütleme, niisuguse väikese tumeda verivorstikesed ja vaatad, mis ta teeb, kui ta niimoodi oma Suistega nahka kompas, see ausalt öeldes tekitas ainet nihukest kõditunnet ja kuidas siis edasi vudis liiga kerge kõdi, aga muud midagi ei olnud, ta isegi ei üritanud seda nurjata. Nagu kuskil mujal Aafrikas, ma olin kogenud tõesti täiesti huvitav ja uudne ja ohutu kogemus ja, ja siis Joe teatisel seda rääkida, et see Shelli 1000 jalg on kõigi maailma 1000 jalgade seas väga kuulus, sest tal on eriti palju jalgu. Ja noh, seda on siis uuritud ja, ja teadlased on India lugu kokku lugenud ja üldiselt, et tuleb öelda, et ega maailma kõigi jalgade hulgas ei ole ühtegi 1000 jalga, kellel olekski 1000 jalga isegi mitte ligilähedalt 1000 jalga sessellide 1000 jalal on see kõige suurem siiski see jalgade arv. Nii et tal on jalgu 139 paari ehk siis jalgu. 278 tükki. See oli siis ikka see kreooli laul, mis on pühendatud siis sellide põliselanikele ja mis siin meie saates me võiksime siis mõelda, et seisse loa hulka kuuluvad ka ehk siis kohalikud linnuliigid. Ja neid Linde kohtasime küll igal sammul, nad olid ikka väga erinevad, kõigist ei jõuagi rääkida. Ja metsa vahel oli rohkem nagu maismaa linde ja nende hulgas üks niisugune tõeline sissellide legend oli see, kes keksless kohe mitmel korral okstel üsna meie nina ees. Tema nimi on seischelli Harak, ööbik. Kui nüüd mõelda eesti lindude peale, siis ta meenutas kõige rohkem mõnda rästast võib olla musträstas põhiliselt tume kuub, aga aga temal siis seal sees seal liha Rakööbikul siiski ka niisugust valgeid laike seal keha peal. Ja õieti sule on tal mitte must, vaid tumesinine. Ja loomulikult ei ole ta ligilähedastki ühegi rästa sugulane, see on ikka üks väga omaette haruldane lindude perekond, need Harak, ööbik. Ja see lind oli tôesti tõelises väljasuremise ohus. Siis kuskil 1970. aastal, kui tuuli siis linnuteadlastel tõsiselt pähe, et uurime järgi, palju seda lindu ikkagi nüüd on. Siis ühel saarel ainult oli teda järel soli fregati saar ja seal oli järel 16 isendit viimast isendit sellest sesselli Arak ööbikust. Ja noh, selleks küll üle noatera, aga siis asuti teda hoolega kaitsma ja ja viima teistele saartele, kus tal on head elamistingimused ja praegu elab teda siis sellide neljal saarel ja siis muuhulgas ka siin Ariidil. Ja Neid on siis kokku noh, siis ütleme maailmas või siis Essellidel 1000 isendit, mitte rohkem ühe linnuliigi kohta on see väga vähe. Aga teistpidi võib küll öelda, et noh, otsesest väljasuremisohust on ta nüüd pääsenud kuigi ülinapilt. Ja siis nägime me siin veel ühte sessellide linnulegendi, tema nimi on sesselli sinituvi. Ja tema saatus nii traagiline just ei ole, nagu sellel sisselli Harokööbikul. Ta nimelt on olnud kogu aeg olemas mõnedel graniidi saartel. Aga alati ja kõikjal on teda olnud väga vähe ja tema arvukus langes kogu aeg. Aga siis, kui teda asuti kaitsma, siis praegu ta otse väljasuremisohus ei ole. Aga mujal maailmas teda küll kohata ei ole võimalik peale sessellide. Ja noh, tema välimus. Me nägime teda küll lähedalt, küll kaugemalt niisugune kodutuvi suurune punase peaga halli kaelaga, musta kehaga, niisugune kena ja maitsekalt kostümeeritud tuvi, ütleme niimoodi. Ja üks eri, eriti kummaliselt ma ütleksin, lausa skandaalset käituv sesselli tuvi juhtum, millele me peale satub, sime, oli küll väga meeldejääv. Nimelt otse tee ääres, bukerdes seal põõsaste vahel üks selliseni tuvi. Peale vaadates oli kohe selge, et nad ilmselt meeltesegaduses ta, ta nagu tuikus lausa jalgadel lendu ei kavatsenud üldse tõusta. Kui me lähemale läksime, ütles meile otsa, üldse ei kavatsenud kuskile ära minna. Ja esimene mõte, mis sul pähe tuleb, on muidugi see. Nojah, et Lyndon haige või vigane või siis teine mõte, see, et võib-olla tal on lähedal pesa, et ta siis nagu meelitama, tab vaenlaste poegade juurest kaugemale. Agatšov siis seletas, mis on reaalsus, reaalsus on see, et sessesselli sinituvi meie ees on parajasti purupurjus jah, just nimelt maani täis ja ta ei jaga enam maad ega ilma. Ja meie muidugi ei saanud aru, et mismoodi, kuidas blind purjus siis Joe seletas, et et siin on siis niimoodi, et siin leidub põõsastel vahel päris palju käärinud marju. Ja kui tuvid neist endale ikka pugu ikka täiesti täis söövad Vat siis nad satuvadki sõna otseses mõttes joobesse. Ja noh, siis nad on nagu kõik joobnud olendid, koordinatsioonitaju pole, ohutunne on kadunud, kõik maailm on väga vahva, kuigi teeb silmades natukene ringi. Aga siin Ariidil ei pidanudki see olema siis selli sinituvi ohtlik, sest siin ei ole ühtegi kassirott teiega üldse muud olevust, kes niisugust kaitsetus seisundis looma võiks rünnata ja noh, inimesed, kes siin on, need on ka niisugused loodushoidlikud. Nii et võib siis nii mõelda. Sis sellide linnukuulsus võib Ariidil vahel endale tõesti väikest tripsutamist lubada ja tunda ennast nagu tõelises linnuparadiisis maapealses paradiisis. Tema tunneb siin ennast küll nagu vanajumala selja taga ja seal, kui me edasi veel liikusime seal Ariidi saarel, siis me nägime päris paljuga linnupesasid ja linnupesade olid linnud haudumas. Nad ei peljanud üldse. No üks põhjus on see, et, et siin tõesti on kogenud seda, et inimene, kes siin liigub, ei ole neile vaenlane, ainult nad ei oska teda nagu karta. Ja mõned linnud, kes seal pesa peal olid, nad olid ikka väga huvitavad. Et üks oli niisugune, ta oli maapinnal põõsa ääres, teest umbes meetri kaugusel, tali suuruselt, et nagu niisugune väiksemat sorti kajakas, pikk kollane nokk, musta-valgekirju keha ja tohutult pikk saba. See üks pikem sabasulg, see oli ikka kohe tõesti poole meetri pikkune vähemalt sama pikk kui kogu linnu keha. Ja välimuse järgi oli ka selge, et see peab nüüd olema üks merelind selleks saleda välimusega ja, ja suurte pikkade tiibadega. Ja tegelikult oligi tema nimi on väike troopikalind ja vot merelinnud nüüd erinevalt nendest maismaa lindudest nad on ikka enamasti kosmopoliidid sest merel nad toituvad ja toitu otsides nad võivad lennata ikka sadade kilomeetrite kaugusele. Nii et et seesama väike troopikalind teda leidub ka teistes India ookeani saarestikus ja üldse ka mitte ainult India ookeanis, vaid ka Atlandi ja vaiksel ookeanil troopilistel meredel. Ja siin on Ta erinevalt tavalisest olekust lihtsalt hästi julge, sest siin on teda kaitstud ja hoitud ja siin pesitseb ta väga julgelt ja niisugusi, just erinevaid tiiru liike, näiteks merelindudest on siin Ariidil ikka väga palju, mitmed nendest lausa rekordilist linnukolooniat. Täna näiteks on seal roosa tiiru koloonia, mida loetakse kogu India ookeani kõige suuremaks roosa tiiru kolooniaks ja siis väike-tõmmu tiiru koloonia, mida siis linnuteadlased hindavad kogu maailmas kõige suuremaks selle liigi pesitsuskoloonias üldse. Ja nende suurte kolooniate ligimene muidugi ei pääsenud ja ega me ei tahtnudki minna, milleks linde häirida. Aga siinsamas metsaski oli neid piisavalt ja, ja kõige meeldejäävam nendest oli ausalt öeldes haldja stiir nimigi tal selline noh, kuidagi muinasjutuline see haldjas tiiru välimus juba oli ka täiesti nime vääril. Niisugune hapra peenikese kehaga, üleni valge, niisugune hästi peen ja pikk ja musta värvi. Ja kuidas istus seal okste peal vahel puude okstel, siis paistis, et tal nagu tõesti istus, seal jäi seisnud, jalgu polnud üldse näha. Tegelikult haljastiirul on jalad olemas, nüüd on hästi tugevate küünistega, et saab sellest puuoksast hästi kinni hoida. Aga temagi on siis niisugune kosmopoliit, et teda elab ka Vaikse ja Atlandi ookeani troopilistes osades. Ja selle liigi niisugune eripära on selles, et haruldane tiirude hulgaseta pesitseb siis puu peal. Ja tema pesa on ka väga haruldane. See on siis selline, et kui täpsemalt öelda, siis haldjas tiirul ei olegi pesa. Ta nimelt otsib välja mõne puu peal horisontaalse oksa, kus sees on siis niisugune oksa lohk ja muneb sinna oksa lohku lihtsalt ühe muna seal ilma igasuguse vooderdusetaja ja seal peal ta siis haudub, jäävad need haldjas tiirud, keda me seal puuokstel nägime, kes justkui istusid seal tegelikult nad olidki hautomas oma ainukest muna seal oksa lahus. Ja linnuteadlased on seda püüdnud ka mõistatada, miks seltsi linnule hea on, et kui ta pesal üldse vooderdust ei ole ja linnu-uurijad on siis pakkunud välja, et põhjus on selles, et kui ei ole pesa vooderdust, siis ei ole linnu parasiitidel kuskile ennast peitma ja kusagil sigida, nii et see on palju puhtam parasiitidest kui korralikult ehitatud linnupesa. Ja miks haldjastiil sinna oksa lohku ainult ühe muna alati muneb, põhjus ka väga lihtne, sinna lihtsalt ei mahu rohkem mune siis mõni nendest veeriks üle ääre välja. Ja nende haldjas tiirudega me saime siis osaliseks võiks öelda linnuparadiisi kõige traagilisemale etendusele, mida me oma silmaga seal Ariidil nägime. Seal eemalt vaadates oli siis niimoodi, et oli üks jäme puuoks niuke horisontaalasendis ja selle oksa peal vastas kokku olid kaks haldjas tiiru ja ilmselgelt olid nad ikka ägedas tülis. Ja Me teejuht siis seletas, et tüli põhjus on selles, et vot just selle koha peal, kus nad võitlevad, on üks väga hea oksalohk just selline parim, parajalt sügav, järskude seintega, et muna kindlasti sealt välja ei pudene. Ja selliseid ideaalseid oksalohke on raske leida. Ja siis haldjas tiirud lihtsalt võitlevad selle nimel, et kes selle endale saab. Ja seal käis ikka ikka tõsine niisugune kähmlust, nad olid nokkapidi koos rabelesid ja hüppasid edasi-tagasi. Siis korraga nägime me täiesti selgesti, et sealt ülevalt oksa pealt pudenes alla mingi pisikene Valev pallikene. Ja see oli ju selge, mis nüüd oli juhtunud, nüüd oligi juhtunud tragöödia. Selles suures võitlushoos olid nad lihtsalt ühe selle muna, mis oli juba sinna lohku poetatud üle ääre veeretanud, tänud, see kukkus maha ja muidugi läks puruks. Ja ega me nüüd täpselt ei tea, mis sealt edasi sai, need haldjast tiirud emaslinnud saatsid mõlemad ka natukene nagu mõtlikusse seisu, jäid mõtlema, et mis nüüd saab. Aga kui mõelda looduse seaduste peale, siis küllap siis tugevam emalind sai selle ideaalse pesalohu endale ja munes sinna siis uue muna hakkas seda hauduma. Noh, selline see linnuparadiis on, kuigi inimene hoiab siin linde ja loodust hoolega, siis ega siis looduses endas ka linnuparadiisis konfliktid ja tülid olemas. Ta ei ole, et siin käib ikka võitlus nii liikide vahel kui vahel ka liigisiseselt. Ja see kuulub naguniisuguse maise linnuparadiisi juurde. Aga ometi kokkuvõttesse Ariidi saar jättis ikka vägeva mulje, nii et iga loodussõbra jaoks on ta kindlasti väga huvipakkuv paik ja, ja kui keegi sellidele läheb, siis kindlasti tasub ette võtta, aga see retk sinna Ariidile kordumatud elamused on garanteeritud. Niisugune sai siis tänane saade sessellide saarestiku linnuparadiisi idest ja, ja linnustikust ja Ariidi linnukaitsealast. Aga järgmises saates saame juba tuttavaks ühe väga erilise seischellide loomaga. Teda ei ole olemas mitte kusagil mujal kui see sellidel. Ja tema nimi on seischelli hiidkilpkonn. See on loom, kes on jõudnud isegi seischellide vabariigi vapile. Rändame koos Hendrik Relve.
