Täna oleme me Tallinna loomaaias paigas,  kuhu tavaline külastaja kunagi satub. Niisuguseid kohti loomaaias on, aga see on veel erakordne  teiste niisuguste kohtade hulgas. Ja siia tõi meid hoopis üks loodusfilm. Film elavast loodusest, loomadest, taimedest. On omas mõttes imetabane. Imetabane selles mõttes, et ta on igihaljas. See, mis on filmitud 10 aastat tagasi 20 aastat tagasi,  võib-olla isegi veel rohkem. Võib olla vaadeldav ka tänapäev sel hetkel,  sest me teame, et kõik see, mida me filmis näeme,  võib toimuda ka nüüd, täna veel praegu kusagil aga võib  ka üldse mitte toimuda. Sest et vahepeal võib olla see loom, see liik,  see taim olla välja surnud, keda enam ei ole. Ja siis sel juhul muutub see film unikaalseks dokumendiks,  ainsaks liikuvaks dünaamiliseks, tõestusmaterjaliks,  sellest olevusest või sellest taimest. Film, mis meid siia tõi, sai filmitud 18 aastat tagasi  kandis ta nimetust Euroopa arits. Ja sel ajal võis tähelepanelik vaataja. Eesti jõgedel, eriti Põhja-Eestis, kohata veel Euroopa  naaritsa tegutsemise jälgi ja kui tal ka väga vedas,  siis näha Euroopa naaritsa ennast. Kui me nüüd täna läheksime välja Põhja-Eestis sõidaksime  ja lootusega näha mingeid Euroopa naaritsa tegutsemise jälgi  ja järsku kohata tõepoolest ka Euroopa naaritset ennast,  kas see oleks veel võimalik? Noh, ega siin salata, palju ei ole, et olukord on üsna  drastiline selles suhtes väljas võib ju käia  ja väljas on tore käia. Aga selles suhtes ma võingi üsna kindla veendumusega öelda,  et Eestimaa jõgedel praegu leida Euroopa naaritsat on üsna  lootusetu ettevõtmine, sest sisuliselt võib öelda,  et see liik on Eestimaal looduses välja surnud  ja viimane kindel teadmine sellest liigist pärineb 96.-st aastast. No vot, see ongi nüüd põhjus miks me tulime tagasi  nii ammuse filmi juurde ja muide, miks me tulime tagasi  ka siia Tallinna loomaaeda. Aga kõigepealt vaatame filmi. Vähem kui 100 aastat tagasi oli Euroopa naarits Meie väike  kiskjate perre kuuluv veelembene kärplane pea kõikjal ida  ja Kesk-Euroopas tavaline ja oma väärtusliku karusõna tõttu  hinnatud jahiloom. Veel meie sajandi kolmekümnendatel aastatel kütiti Nõukogude  Liidus kuni 75000 Euroopa naaritsat aastas. Mujal Euroopas on ta juba täielikult välja surnud. Meilgi esineda nimi enam jahimeeste aruannetes  ja vaid haruharva leitakse mõne üksiku metsa kaldal jäljerida,  mis võiks kuuluda sellele loomale. Ka meie filmimehed nägime naaritsa leidmisega palju vaeva. Mis on siis ikkagi juhtunud Euroopa naaritsaga? Kuhu ta on kadunud? Maailma parimaid kärplaste tundjaid bioloogiadoktor Dmitri Ternovski. Euroopa naarits oli tõepoolest laialt levinud peaaegu kogu Euroopas. Praeguseks on ta säilinud ainult väikestel hajutatud aladel  Nõukogude Liidu Euroopa osas paikades, kuhu pole veel  tunginud Ameerika naarits ehk mink. Omal ajal toodi meile seda võõramaist looma eesmärgil  mitmekesistada ja suurendada karusnahatoodangut. Ja teda sattus ka Euroopa naaritsa poolt asustatud jõgedele. Arvati, et need kaks liiki on üksteisele väga lähedased  ja et nende vahel ei ole karta tõsist konkurentsi. Pikaajaliste mitmekülgsete ja põhjalike uuringutega oleme  aga kindlaks teinud, et tegelikult on need liigid  geneetiliselt üksteisest väga kaugel. Näiteks Euroopa naaritsal on 38 kromosoomi mingil aga ainult. Hinnaaeg neil aga osaliselt kattub. Minkidel algab see kuu kuni poolteist varem  ja Euroopa naaritsa pulmaperioodi alguseks on enamik mingi  emasloomi juba viljastatud. Ent isased on veel üpris aktiivsed. Nad leiavad üles ka Euroopa naaritsa emasloomad esimestena  ja viljastavad neid. Eksperimentaalselt on tõestatud, et mink võib Euroopa  naaritsat küll viljastada ent mõne aja pärast loode kärbub emakehas. Niisugune liikidevaheline isolatsioon embronaalsel tasemel  viibki lõpuks Euroopa naaritsa väljatõrjumiseni. Kõikjal looduses, kuhu ilmub mink, kaob paratamatult Euroopa naarits. Kollasega on tähistatud Euroopa naaritsa elualad. Raamatu Nõukogude Liidu imetajad andmetel oli ta reaal  niisugune veel umbes 20 aastat tagasi. Pruuniga on märgistatud punktid, kuhu asustati 20000 minki. Neist 5000 Euroopa naaritsa elualadele. Ameerika naarits kohanes hästi ja hakkas kiiresti levima. See protsess on pöördumatu peatada, seda ei ole enam võimalik. Euroopa narits on määratud kaduma maailma faunast. Meie jõgedelt on Euroopa naarits kadunud kuidagi märkamatult  ja kiiresti. Juba mõnda aega peaks tema nimi ja pilt asuma hoiatusena  kõikide punaste raamatute punastel lehekülgedel. Seni on ta aga jõudnud sinna vaid mõnes liiduvabariigis  ja sealgi ainult valgele lehele. Tõsi, Euroopa naaritsale on kehtestatud üldine jahikeeld  kuid vaevalt küll see abinõu teda hävimisest päästa suudab. Vähesed veel säilinud Euroopa naaritsad elavad aga oma elu  nii nagu seegi, kes pikkade otsimiste tulemusena meie filmi  üheks tegelaseks on saanud. Temale on nüüd hinna ajal kõige tähtsam leida endale paariline. Emasloom. Suunanäitajaks on lõhn. Naaritsate pulmamängud toimuvad tavaliselt märtsis,  aprillis emas ja isas loom elavad alati eraldi. Kohtutakse ainult paaritumisekspaarilist. Otsides võib isane läbida üle 10 kilomeetri päevas. Tavaliselt on naarits üsna hääletu kuid mitte alati. See kudrutamine on isaslooma lembelaul. Nii tervitab ta välja valitud ja meelitab teda pulmamängule. Naaritsa pesaurg võib asuda pehkinud kännu all kaldavallis  oksarisu või kõrk ja kuhila varjus mahalangenud õõnsas puutüves. Kuid igal juhul on see veevahetus läheduses. Mõnikord asub uruava isegi allpool veepinda. Harva kaevab naarits endale ise uru. Tavaliselt kasutab ta juba olemasolevat süvendit  või vallutab on tatra mügri või mõne teise väikeloomauru  ning vaid kohendab seda. Pesast viib välja harilikult ainult üks käik. Peale põhiuru on naaritsa veel varupesad  ning vahepeatuspaigad. Pesa vooderdatakse sambla, kuiva kulu lehtede  ja saakloomade karvatuttidega. Eriti hoolikalt teeb seda emasloom kellel on järglasi oodata. Poegade ilmaletulekuni on jäänud vähem kui 10 päeva. Kadunud on tavaline vilkus ja kergus. Saaki tabada on nüüd märksa raskem. Laste arenemiseks üsas on aga vaja piisavalt toitu. Tavaliselt kannab naaritsa ema poegi 40 kuni 43 päeva. Ebasobivate tingimuste korral aga võib loota areng ajutiselt  hoopis seiskuda. Ja siis võib tiinuse aeg ulatuda 76 päevani. Ilmselt on niisugune varuaeg sellele väikekiskjale,  kelle järglaste ja ka ta enda elu sõltub suurel määral  ainult jahiõnnest ja küttimisosavusest liigi säilitamiseks. Äärmiselt oluline. Naarits toob ilmale tavaliselt neli kuni viis haruharva  seitse täiesti abitut poega. Nad on kaetud tiheda titekarvaga, pimedad  ja nende kuulmeavad on suletud. Isegi pea tõstmiseks jätkub neil vaevalt jõudu. Et lastele piima jätkuks, peab ema väsimatult jahti pidama. Jõgi ise ja paarisaja meetri laiune kaldariba kilomeetri  ulatuses kummalgi pool pesaurgu on tema jahimaa. Kõik mis liigub ja millest jõud ning osavus üle käib võib  siin talle saagiks langeda. Ka vilgas mügri ei ole erandiks. Pojad on juba 10 päeva vanused. Karvkate on tihenenud ja muutnud värvi. Ilmunud on esimesed Euroopa naarit, selle omased valged  karvad suu ümber. Emapiima vajavad nad iga päevaga ikka rohkem  ja rohkem. Neli nädalat on pojad urusügavuses ema piima lutsinud,  maganud ja kasvanud. Välja on kujunenud Euroopa naaritsale iseloomulik valge  karvavõru suu ümber. Kuuldeavad on avanemas õige pea avanevad  ka silmad. Ja ikkagi on nad veel täiesti abitu. Pooleteise kuu vanuselt ei taha pojad enam pesas püsida. Esialgu on nad üsna kohmakad ja kartlikud. Suur maailm aga kutsub avastama ja mängulust ei mahu enam  kuidagi väikesesse urgu ära. Mängides kinnistuvad ja arenevad täiuslikeks esivanemaid,  geenidesse talletatud eluoskused ja kiskja osalus. See on möödalendava kanakulli kõige Vaevalt ta küll mänglevaid naaritsapõnne märkas aga säärane  on kord, ema instinkt igal juhul lapsi ohu eest kaitsta. Kahe poole kolme kuu vanuseid naaritsapoegi on vaevalt  võimalik emast eristada. Mõned isased pojad on vaata et temast suuremadki. Vanaloomast erinevad nad vast ainult veidi tuhmima karvkatte poolest. Nad on võimelised endale iseseisvalt elatist jahtima. Mänguhoos muutuvad omavahelised nääklemised järjest tõsisemaks. Peagi pere laguneb. Varsti jätkavad pojad eluteed igaüks omaette. Ja juba järgmisel aastal oleksid nad võimelised naaritsates  sugu jätkama. Euroopa naaritsa kui Ligi on väljasuremisele määranud  kunagine inimese ahnusest, teadmatusest ja rumalusest tehtud viga. Kas jätkub inimesel nüüd teadmisi, tarkust  ja tahet seda hävivat loomaliiki päästa? On see veel üldse võimalik? Jah, veel on see võimalik ning seda tuleb tingimata teha. Selleks on tarvis kasvatada ja paljundada Euroopa naaritsaid  inimese kaitse all kasvandustes, loomaaedades,  biojaamades. On vaja luua nende jaoks looduslikud reservaadid,  kuhu ei pääseks min näiteks meresaartel. Ühte niisugust reservaati on juba hakatud looma. 81. aastal viisime esimesed Novosibirski akadeemia  linnakeses üles kasvatatud 25 Euroopa naaritsat kurili  saarestiku Kunasiri saarele. Sahalini teadlaste Voronovide tähelepanekute järgi kohanevad  nad seal hästi. Aga kuidas on lood meil Eestimaal? Euroopa naarits on siin põlisasukas. Ameerika naaritsat aga pole meie looduses kunagi asustatud. Kuid see-eest on meie väikesel territooriumil tervelt 12 karusloomakasvandust,  kus peetakse üle poolesaja 1000 Ameerika naaritsa. Igal aastal põgeneb sealt mink ja asub ilma luba küsimata  elama meie jõgedele. Aastakümnete jooksul on nad kohanenud meie loodusega  ja laiendavad oma valdusi niisama edukalt kui mujalgi. Nii et ka meil on Euroopa naaritsa kadumine ainult aja küsimus. Kas väärib oma majandusliku väärtuse kaotanud hääbuv liik  veel üldse inimese tähelepanu? Me oleme aegade jooksul targemaks saanud  ja teame, et loodus ei ole mitte juhuslik kogum  kõikvõimalikke liike, vaid terviklik kooskõla line süsteem,  millest ka näiliselt tähtsusetu lüli väljalangemine tekitab  tõsiseid süsteemi ümber organiseerumisi ja paratamatult  vaesustumise suunas. Ka inimene on üks lüli sellest süsteemist. Tema enda olemasolu huvides on säilitada looduse terviklikust. Elujõulisust. Isegi kui kauged kuriilid osutuvad Euroopa naaritsale  niisama sobivaiks kui tema ürgsed pärusalad on üksainus  väike asurkond liiga vähe selleks, et liik säiluks. Saari naaritsa jaoks sobivate jõekestega meil on. Võib-olla kõlbaks tema uueks, teiseks inimeste poolt  kaitstud väikeseks koduks Saaremaa. Võib-olla Hiiumaa? Kas meil jätkub mõistust, tarkust ja tahet säilitada Euroopa  naaritsat seda kaduvat loomaliiki kasvõi väikeselegi  osakesele maast? Kus ta on alati elanud? Bioloogia doktor Ternovski ennustus. Ja hoiatus osutus tõeks. Filmis esitasime omal ajal üleskutse. Luua meil siin Eestimaal kusagil mingi kaitseala eraldi  privaatne koht Euroopa naaritsa jaoks. Nüüd me oleme Tallinna loomaaias, kus on,  on tervelt neli. Niisugust veidrat baraki moodi ehitist kus on on hulk Elamuid puure, milles peaaegu igas ühes elutseb Euroopa  naarits või kaks. Kas nüüd Tallinna loomaaed ongi ainukene koht,  kus Euroopa naarits võib veel elada? No kuidas nüüd sulle vastata sellele, mis üldse siin No kuskil peab see ju toimuma, esiteks see tegevus  selle liigi kaitseks, aga kui ma esiteks sinu vastuse vastus  sinu esimesele küsimusele Vorovin anda, et kas see on  ainukene koht, siis ei ole. Aga kindlasti on Tallinna loomaaed praegu selline keskne koht,  kus tegeldakse selle praeguseks hetkeks ikka Euroopa  mastaabis üliharuldaseks jäänud ja hävimisohus oleva liigi säilitamisega. Peale selle on olemas teisi loomaaedu, kus  ka veel Euroopa naaritsat peetakse ja meie juhime  siis sellist suurt ja laialdast koordineeritud paljunemise programmi. Aga samal ajal Tallinna loomaaed on endale võtnud  selle funktsiooni siis nagu olla selle programmi juht ja,  ja ka samal ajal tuumik. Ja sellel eesmärgil siis on välja ehitatud tõesti siia  sellised noh, täiesti eraldiseisev paljunduskeskus Eek  Panaritsa jaoks, kus meil hetkel on 117 isendit  ja kokku me võiksime pidada tõsis tingimustes siin kui  vähegi meil jaksu ja rammu. Ja noh, ka raha on loomulikult kuskil 145 150 looma. Ja. Noh, kui sa nüüd küsid, et kus neid veel peale peale  selle on, et nad siin vangistuses on, siis paaris kohas  maailmas on neid muidugi ka veel looduses säilinud,  aga üldiselt on olukord ikka üsna üsna kehvapoolne selles suhtes,  et midagi ei ole öelda, see liik ikka looduses paistab  täielikult hävivat, kui me midagi ette ei võta. Ja vot see ongi siis üks võimalus, kuidas midagigi teha  selle liigi säilimiseks, et hoida teda tehistingimustes,  kasvatada teda, vaadata, et see geneetiline materjal sellest  loomast säiliks. Aga kas nüüd tulevikus ongi meil ainukene võimalus Euroopa  naaritsad säilitada niisugustes kasvanduses,  loomaaedades? Selline tehistingimustes säilitamine, eks ta on rohkem  selline ikkagi nagu looma aseaine suurel määral,  sest loom on ikkagi loom ainult sellisel juhul  ja liik, kui ta on looduslikus keskkonnas  ja omab oma rolli selles suures ökosüsteemis. Ja, ja selles suhtes loomulikult võib öelda,  et, et see hetkel haseaine ja ka hädaabinõu,  et see liik säiliks, aga samal ajal on ta  ka üks suur eeldus selleks, et meil oleks võimalus seda  liiki ehk taastada kuskil teistes kohtades nagu näiteks  Eestimaa ühel saarel Hiiumaal. Sest siit tuleb see materjal, et võib-olla taastada  siis Euroopa naarits elujõulise poolt japopulatsioonina Eestis. Eelmisel aastal tegime kaks sellist eksperimentaalset  loodusesse laskmist kokku lasime 17 looma loodusesse  ja tulemused olid ausalt öelda palju paremad,  kui ma ennustasin ja praegu võib öelda, et Hiiumaa looduses  tõesti liigub ringi üks väikene grupp loomi,  kes on hakkama saanud selle vaevalise ja keerulise protsessiga,  mis, mida kujutab endast tehistingimustes sündinud looma  loodusesse minek ja sealsete tingimustega kohanemine. Ja see annab meile nagu julgustust asja edasi ajada  ja järgmisel aastal või sellel aastal, õigemini prooviks  siis seda asja hoopis suuremal määral ette võtta. Nii et tõesti 40 ja 50 loomaga katsetada,  lasta neid loodusesse ja neid jälgida ja näha,  et kas me siis saame selle liigi Hiiumaa looduses taastada. Aga noh, vaata, kui me nüüd praegu siin käisime,  tulime siia sisse, siis needsamad Euroopa naaritsad meie  tulemiste peale pistsid oma pead välja, tulid võre peale. Kuidas nüüd saab olema Hiiumaal, kui nad näevad inimest,  kas nad tulevad ka inimese juurde ja, ja kuidas reageerib inimene? Väga hea küsimus tegelikult, kui sa räägid Hiiumaa inimesest,  siis Hiiumaa inimene on olnud erakordselt soodne ja,  ja sõbralik ja, ja mõistev selles selle projekti suhtes  ja tõesti proovinud meid igatpidi aidata  ja toetada. Aga nüüd, kui selle va vaese naaritsa seisukohast võtta,  siis tõepoolest ta on ju nagu linnalaps siin kuri  tingimustes harjunud, et ta saab oma toidu ette ja,  ja ei ole tal karta mingisugust suurt kurja kiskjat,  kes talle kallale võiks tulla. Nii et ennem seda, kui me neid nüüd Hiiumaale loodusesse lassime,  me tõesti pidime proovima midagi teha selleks,  et neid natukenegi ette valmistada. Noh, nii palju kui me oskame seda teha, see on küllalt  keeruline nii-öelda siis elus eluks vabas maailmas  mis tähendab siis seda, et me proovisime üht-teist ette  võtta selleks, et nad saaksid aru, millised on need toidubaasid,  mida nad loodusest võivad saada. Närilised, kalad ja, ja ütleme ka seal kahepaiksed konnad  ja sinna juurde ka natukene sellist asja nagu inimese  kartlikkust ja ka kiskja kartlikkust, nii et,  et nad suudaksid hoida siis nende ohtude eest ennast,  mida nii-öelda vaba maailm või loodus võiks endast kujutada. Eile. Nagu looduses ikka, on ju igal olevusel oma vaenlased. Kuidas on Hiiumaal looduslike vaenlaste No vot kiskjate puhul on see asi üsna keeruline,  sest et üldiselt kiskjate vaenlastest sellisel kujul  üldiselt teadusel eriti palju andmeid ei ole  ja viimasel ajal on hakatud üldse rääkima nii-öelda kiskjate  vahelisest kisklusest või agressioonist. Ja kui nüüd sellest vaatevinklist asja vaadata,  siis kes võiks olla? Ohtlik naaritsale, Hiiumaa loodusele esiteks röövlinnud  suured kotkad, suured öökullid ilmselt vähemal määral,  aga sinna juurde tuleb ka veel kährik, koer,  rebane. Keda võiks veel välja pakkuda, on kindlasti ilves,  sest ilvese toitumises on teada näiteks loodusest,  et on leitud naaritsa jäänuseid. Ja see võikski olla praktiliselt siis kõik  ja no loomulikult inimene, inimene, metsik,  metsistunud koerad ja võib-olla ka isegi metsistunud kassid. Nii et selles virvaris ja keerukuses selles sellisel  harjumatul loomal ellu jääda esialgu üldiselt  ega nii väga lihtne ei olegi. Noh, aga. Ühel loomakesel peale selle, et ta suudab leida omale  elupaiga elukoha et ta suudab leida omale toitu. On tarvis tõepoolest küllaldaselt määral toitu ja,  ja sobivat elamispaika. Ega Hiiumaal väga palju jõgesid ju ei ole  ja kuidas seal seal toidubaasiga on? No eks see on olnud ausalt öelda meie natukene murelaps ka,  et, et kuidas nad ikkagi oma toiduga seal hakkama saavad,  aga aga noh, suur oli meie rõõm, kui me neid esimesi loomi  seal Hiiumaal jälgisime, kõigil neil oli raadiosaatja kaelas,  nii et me saime enam-vähem teada, kus nad liikusid kogu aeg. Et, et toitumisega neil eriti suuri probleeme ei ole,  kohe oli näha, et, et nad on saanud seal konni,  kätt ja kalu kätte ja isegi väiksemaid linde kätte,  rääkimata putukatest. Ja siis, kui me neid taas kinni püüdsime,  et mõningad seal äpardunud saatjad nendel loomadel kaelast  ära võtta, siis meie rõõm oli päris suur,  kui me näiteks siin paar nädalat tagasi avastasime,  et üks loom on võtnud sellest hetkest, kui ta lahti lasti,  ligi 250 grammi juurde, mis tähendab siis peaaegu kolmandiku  oma kehakaalust mis on väga hea näitaja ja samuti  siis üks loom, keda me viimast korda kaalusime jaanuaris  ja siis nüüd paar nädalat tagasi ka veel korra,  siis tema oli võtnud juurde 150 grammi, mis näitab,  et tegelikult toidubaas looduses ei ole neile probleem. Vähemalt praeguses kontsentratsioonis. Aga noh, tulevikus Hiiumaa jõgedega võiks muidugi üht-teist  ette võtta ja vetega näiteks, et see vesi  nii kiiresti sealt saare pealt ära ei voolaks. Häda selles, et seda saart on ju tohutult kuivendatud. Ja siis see toidubaas läheks paremaks, eriti konnade osas. Ühe liigi elu tagasi toomine loodusesse On see, mis, mis annab inimesele nähtavasti seda vajalikku  inimväärikust ja, ja inim olemist. Kas on tulevikus? Ja kas on ka praegu meil Eestimaal veel niisuguseid liike,  keda otseselt ähvardab oht? No see on nüüd Noh, kui väga -väga intrigeerida, siis ma võiksin öelda,  et on küll ja, ja kui asjad väga halvasti lähevad  ja praegu tundub nii, et ta läheb, siis võib täiesti  ootamatult üheks selliseks väga ohustatud liigiks mõne aja  pärast ohut ohust osutuda Meie enda tavaline orav. Sest häda selles, et, et kuskil viis aastat tagasi Itaalias  lasti loodusesse Ameerika mandril pärit hall orav  kes levib praegu mandrimaal ja võib täiesti olla,  et ühel hetkel see skeem, mis on tegelikult kindlaks tehtud  juba Inglismaal, et tall, orav tõrjub välja meie tavalise  Euroopa punaorava. Et ühel hetkel on olukord Eestimaal ja kogu Euroopas täpselt  samamoodi nagu naaritsaga. Et meie enda orav on väljasuremis ohus, suudab võib-olla  säilida ainult saartel. Ja igal pool liigub ringi Ameerika päritolu võõrliik  hallorav mis on natukene suurem, kena väljanägemisega,  aga paraku sellele ökosüsteemile võõras liik. Ma arvan, me tuleme tingimata selle juurde tagasi,  kuidas ja mismoodi õnnestub meil siin tagasi tuua loodusesse  Euroopa naarits ja missugune saab olema tema käekäik edaspidi?
