Inimestega on nii, et sünnipäevad jagunevad üle aasta. Hüljastel on hoopis teistmoodi üks kord aastas  ja siis saabub hüljeste sünnipäev. Praegu ongi põhiline hüljeste sündimise aeg. Ütle, millal see kõige magusam aeg tänavu on. See kõige magusam aeg on tänavu ja kõikidel muudel aastatel  ütleme just seesama märtsi teine nädal kui,  nagu kõige rohkem nüüd hülge poeg üldse sünnib. See poegimisperiood iseenesest on pikem,  see vältab umbes poolteist kuud, siis detsembri vabandust  veebruari keskpaigast kuni aprilli alguseni. Aga põhiline mass sünnib just märtsi märtsi alguses  või märtsi keskpaigas. Aga millal siis väikseid hülgeid tehakse? Neid tehakse kuu aega pärast nende sündimist. Et Tiinus kestab Julestel 11 kuud. Nii et selles mõttes nagu. Natuke nagu inimese moodi natuke rohkem. Nojah, selles mõttes küll, et, et, Et ta peab oma poega kandma, siis jah, enam-vähem  suurusjärgu suurusjärk sama mis inimesed,  ehk siis enamuse osa aastast. Aga ütle mulle, kus koha peal need meie merehülged  siis sünnivad. Praegusel ajal no eks nad eelistaksin loomulikult jääd,  et nendes piirkondades, kus siis seda jääd on,  aga samas on endal välja kujunenud sellised mõnes mõttes  klassikalised poegimispiirkonnad siis Saaremaa läänerannikul ja,  ja ka lõunarannikul, no vähemal määral siis nüüd Soome lahes,  sellepärast et Soome lahe asurkond on suhteliselt väike. Ja no mingi mingi kamp on kuskil seal Pärnu kandis ka,  aga kuna seal on alati jää olnud, siis me täpselt ei ole  teada saanud, kus nad siis nüüd täpsemalt elavad. Aga kui jääd ei ole, siis nendel pole valikut,  siis nad peavad kuskil oma poja ilmale tooma,  vette nad seda teha ei saa. Ja siis nad ronivad selliste väikeste laidude saarte peale. Tänavu on, kuidas jääga on, kus nad tänavu põhiliselt poeg jood? No tänavu on jääd suhteliselt vähe, mis siis,  et küll olid külmad. Külmad viimased nädalad aga aga ikkagi ikkagi ei ole seda  jääd piisavalt palju, et nad sinna peale saaksid poegida,  et nad on ikkagi Saaremaa ümbruses väikeste laidude peal  siis praegu nagu täielik, nagu ma aru saan,  jah, sünnib umbes olenevalt olenevalt ajast  või päevast, aga, aga kuskil neli-viis-kuus-seitse poega tunnis. Kui rammus see hülge piim on, kui näiteks sa peaks seda jooma? Mis nägu see piim siis oleks? No see on umbes nagu umbes nagu hapukoor umbes samasuguse konsistentsiga. Rasvasisaldus ületab viitekümmet protsenti. Nagu halva sama rammus Julge poeg näiteks hallhülge poeg joob seda kaks liitrit  päevas vähemalt kaks liitrit päevas, seepärast võtab noh,  ligi kaks kilo päevas juurde. Aga mis neist pärast saab, kui praegu nad sünnivad? Kaua nad seal maa peal üldse on? No seal on nad seni, kuni ema nad maha jätab. Ja see on kuskil keskeltläbi 18 päeva, kui ta seda piima saab. Siis ta peab olema omale tankinud piisavalt suured jõuvarud selleks,  et ta suudaks kõigepealt vähemalt kuu aega nälgida. Sellepärast et ema Jah, ja ka vees sellepärast, et ta näiteks üldse ema poolt  mingit õpetust kaasa ei saa, kuidas kala püüda  ja mis kala püüda ja kuskohas püüda ja ise ta õpib algusest,  proovib. Vetikaid ja põhjast, mis ta sealt leiab,  aga muidugi instinkt on nendel vägev. Siis ta peab siis ta peab ellu jääma. Kuni kuuenda eluaastani vähemalt sellepärast,  et, et viie-kuue aastaselt saavad need loomad uuesti sigimisvõimeliseks. Ja oma bioloogilise funktsiooni on ta siis täitnud,  kui ta on vähemalt kaks poega sünnitanud. See hüljes aga. Iga aasta. Püütakse nii-öelda kalapüügi kõrvalt neid hülgeid välja  Läänemeres vähemalt 500 tükki. Kas nad vette lähevad, hea meelega või? Ma mõtlen alguses esimest korda. Ja no oleneb, see on täiesti täiesti individuaalne,  mõni laps kardab vett, mõni laps solistab esimestest  elupäevadest või nädalatest seal sees. Pojad ujuvad täiesti rõõmuga, vabatahtlikult. Aga näiteks tihti on väga naljakas vaadata,  kui hülge poeg näiteks inimese eest põgeneb  või tahab nagu ära minna, et siis, kui ta jõuab ninapidi veepiirile,  siis see on tema jaoks midagi niivõrd ootamatu,  et ta keerab otsa ringi ja hakkab ennast nagu maa peal kaitsma. Aga mõni läheb vette ja teda enam rohkem ei näegi. Kuhu nad üldse rändavad? See Läänemeri on nende jaoks piisav konnatiik,  et sellest ristipõiki üle ujuda ei ole mitte mingisugune küsimus. Ja noh, nende märgistamise andmete järgi on poegadel  tendents esimestel elukuudel või eluaastatel minna lõunasse  kus nad seal käivad ja mis nad seal teevad,  seda täpselt ei tea, aga aga siis justkui nad on saanud  enamvähem sigimisealiseks või natukene varem,  siis nad tulevad nendesse piirkondadesse tagasi,  kus nad siis ise sündinud on. Ja. Väga tihti. Tulevad nad poegima täpselt samasse kohta,  kus nad ise sündinud on, nii et on selline sigimispaiga  konservatiivsus täiesti olemas. Palju siis elama jääb, keskeltläbi? Nendest, kes sünnivad normaalsetes tingimustes nii-öelda  või loetakse looduslikult normaalseks suremuseks viis protsenti,  et 100-st viis sureb ära mingisuguste sünnitraumade südamerikete,  muude põhjustega, aga, aga kui on nüüd soojad talved  ja nad on siis nüüd hunnikus koos seal saarte peal,  siis on suremus kuni 30 protsenti, nii et et iga kolmas vend  ei näe merd. Ütle, kas hüljeste arvukus on nagu väiksemaks läinud  või tihti räägitakse, et et võib-olla, eks hoopis liiga  palju saanud siia Läänemerele. Palju hülgeid. Vastavalt sellele, mis me oleme kokku leppinud,  me räägime ainult nendest loomadest, mida me oleme näinud. Ja siis, kui kõik need ütleme Eesti Soome Rootsi ja Venemaa loendusandmed kokku panna. Siis me saame suurus suurusjärguks umbes 9000 looma,  see on nagu see minimaalne arvukus. Kui palju neid tegelikult on, seda ei tea,  aga kindlasti kindlasti ei ole neid paarkümmend 1000. Aga samas jälle 100 aastat tagasi või isegi veel vähem,  oli neid ju vist ikka tunduvalt. Kas siis oli neid paarsada 1000? Et, et 100 aastaga on, on inimene saanud  selle selle loomaliigiga suhteliselt hästi hakkama. Asi on siis selles, et tähendab meri nagu on,  aga järelikult inimesi on rohkem tulnud mere äärde  ja mere peale, aga süüa on vist vähem meres. No söök on muidugi üks asi, teine teine asi on,  on. Kõikvõimalikud uued moodsad küttimismeetodid,  mida hakati kasutama 20.-test aastatest alates Vintpüssid, ja, ja, ja kõik, kõik muu, lisaks kaubandus. See tähendab, et hülge nahk ja rasv läks,  läks hinda ja moodi. Ja siis muidugi, inimene sai hakkama eriti alatu trikiga,  nimelt ta mürgitas selle mere ära. Mis mõjutas otseselt hüljeste sigimisedukust  nii et hinnanguliselt üle poole näiteks Botnia lahe  viigritest olid sigimisvõimetud? Sa oled vist käinud seal kandis täpselt jah,  ma olen täpselt selle sama koha peal käinud nüüd täpselt 19  aastat tagasi kus need kaadrid on võetud küll mitte,  küll mitte kopteriga jää peal, nii nagu seal filmis oli,  aga aga seal kaldal ja seda kalda kalda elu  või seda surma olen ma seal näinud. Jääb nagu mulje, et kuramuse tapavad kõik maha seal  ja kuidas see pilt tegelikult on, palju neid hülge üldse on ja,  ja kui palju neid siis tegelikult. Maha notitakse, selge see, et nad tapavad kõik maha,  mis nad kätte saavad aga kätte nad saavad  ja nendel on ka loomulikult omad kvoodid,  kui palju nad tohivad neid maha tappa? Ja. Minu teada oli see kvoot 80000 looma, see on  siis vanad ja, ja pojad kõik kokku. Aga? Seal on nüüd selline selline. Väikene konks juures, et selles kohas sigib kogu Barentsi  mere Grööni hülge populatsioon mis on suurusjärgus 300000  kuni kuni 400000 looma. Praegu on hülgel Läänemeres range kaitse all,  aga. Hiljuti, või üsna hiljuti kütiti neid ka siin. Millised seosed võiks olla selle valgemere näiteja  ja ütleme, Läänemere vahel? Seal on nüüd kahesuguseid seoseid. Kõigepealt. Esimene esimene seos. On see, et juhul kui Läänemeres oleks samasugune sama  arvukas populatsioon, siis kannataks neid täpselt samamoodi  siin ka siin küttida. Ja teine, teine asi on see, et, et hülgeküttimine kui  niisugune Seda arvatakse, et see oli üks põhjus, mis pärast üldse Inimesed siia aastatuhandeid tagasi pidama jäid. Arheoloogilistest luuleidudest enamiku moodustavad hülgeluud. Ja muidugi see see elulaad ehk siis hüljes,  kui üks põhiline. Toiduallikas. Kestis ju aastatuhandeid ja see põhimõtteliselt On olemas  veel praegugi, kuigi mitte mitte kui põhilise toidu objektina. Ei ole see üles tähtis, aga traditsioonid on alles küll väga  vähestest paikadest. Üks nendest on siis Eestis, Kihnu, aga Ahvenamaal ja,  ja ka Rootsis. Need väikesed kogukonnad, kes traditsioonilisel viisil veel  hülgeid kütivad. Kas vanal ajal üritati ka kuidagi siin Läänemeres ohjata,  seda hülge tapmist? Jah, selliseid. Otseseid protsente loomulikult keegi välja ei arvutanud  ja keegi täpsemalt ei teadnudki seda, et kui suur on näiteks  populatsiooni juurdekasv või kui suure osa  ja missuguseid vanuseklasse sealt võib siis,  kui palju ära võtta. Ma mõtlen, sellist klassikalist jahindusbioloogilist alust  sellel loomulikult ei olnud. Aga ajaloolised ürikud väidavad, et näiteks Rootsi kuningas  oli kehtestanud hülgepüügipiirangud Botnia lahel teatud  piirkondades ja teatud ajal. Kuna see hakkas, hakkas mõjutama juba kergelt seda kohalike  inimeste saagikust, kui neid sealt liiga palju võtta. Sajandi alguse möödunud sajandi lõpus. Oli näiteks Kihnuski selline kord, et üks kütt võib Ühe püügireisi jooksul tuua kaldale ühe täiskasvanud  hallhülge ja kaks poega mitte rohkem. Lihtsalt sellepärast, et, et inimesed ahneks ei läheks,  ju nad siis said ka aru, et et, et on võimalik loodusele see  põnts üsna hästi ära panna. Teaduslike loenduste arvutusmeetodite ja statistikat. Kevad hakkab nüüd mühinal edasi arenema,  millal hülged kaovad lõplikult maa pealt ära. Ma mõtlen maismaa pealt, seal, kus nad hülgepojad. Nad peaksid kuskil aprilli esimesel nädalal peaks olema,  nagu öeldakse, plats puhas. Siis neid. Juurde enam ei sünni ja need enamik nendest on juba niivõrd  vanaks saanud, et kõht on tühi ja vaja merre sööma minna. Siis nad ilmuvad korraks sinna tagasi. See on siis maikuu lõpus, kui hakkab neil karavahetusaeg. Nad peavad olema võimalikult palju veest väljas,  et nende. Naha füsioloogilised protsessid saaksid soojuse  ja päikesevalguse käes ilusti areneda. Ja siis nad kaovad uuesti sööma. Et juuli. Ja augusti veedavad need põhiliselt sukeldudes.
