Ega see karu talveuni ei olegi päris talveuni,  see on taliuinak, nagu öeldakse ja ja karu on üsna ergas,  sel ajal keerab ühte külge ja teist külge  ja kui, kui keegi läheb mööda, on see siis loomvee inimene,  siis ta pilguga saadab seda ja tema nüüd viimase piirini  püüab veenduda, et, et kas ta võib jääda veel koopasse  või mitte. Ja kui tal, siis nagu see, see julgus on üle läinud,  siis ta nii nagu suurtükikuul tuleb sealt välja  ja maailma ajaloos ei ole veel, et karu tuleks tagasi. Viimastel talvedel suurenenud metsaraie ja jahiga ei ole  karuelu metsas enam turvaline. Metsamasinate müra ja jahikoerte haukumine ehmatab emakaru pesalt. Hirmunud emakaru oma poegade juurde enam tagasi ei tule  ja nii läheb igal talvel mitu pesakonda karupoegi orvuks. Palju neid metsa külma ja nälga sureb, seda me ei tea. Aga mida teha nende karupoegadega, kes üles leitakse? Loomaaeda neid ei võeta, sest pruunkarud paljunevad seal  isegi hästi. Ainuke võimalus on inimesel võtta karuema roll nad üles  kasvatada ja hiljem metsa tagasi saata. Maailmas on palju niisuguseid kogemusi, kus on metsas leitud  karupojad kasvatatud uuesti metsaloomaks ja,  ja isegi veel enam viimased neli-viis aastat on päris  edukalt kasvatatud isegi loomaaias sündinud karupoegi  vastava koolitusega metsaloomaks, aga see nõuab muidugi väga  täpselt erilise metoodika järgimist ja, ja  ja seda lõpuni pahatihti kipub asi nii olema,  et noh küll neid uudishimulikke abilisi ja  ja ka ka need tegijad ise tahaksid kangesti näinutada neid  neid poegi ja nii edasi, aga üks pisikene viga mingil etapil  või hilinemine isegi selle ühe päevaga järgmisesse etappi  minekul võib tähendada seda, et, et kogu see vaev on,  on lörris. Esimene katse Eestis karupoegi üles kasvatada oli 1998.  aasta talvel, kui Järvamaal jäid kolm karutüdrukut  jahikäigus ilma emata. Algul püüti nendega metskonnas hakkama saada,  aga siis otsustati Venemaal õppima saata. Koolitust saanud karupojad lasti kodukandi metsa,  aga aeg-ajalt tulid nad talude juurde mett  ja marju noolima. Võib arvata, et karude inimpelglikus kadus just seetõttu,  et inimene ei osanud neid beebipõlves kohelda kui metsloomi. Inimese sekkumine metsloomaellu on väga riskantne aga ometi  tuleb surmaohus loomi aidata. Selle tänuväärse tööga tegeldakse juba seitse aastat Nigula  looduskaitseala metsloomade turvakodus. Siit on tervena loodusesse tagasi läinud üle 600 loomaaia linnu. Viimasel kahel aastal on Nigula metsloomade turvakodus üles  kasvanud kaheksa karupoega. See on turvakodu töötajatele tõsine kool  ja vastutus. Igal loomal on mingi taluvuspiir olemas,  tähendab kui suur see on, see sõltub igast indiviidist. Kui sellest ligemale minna, siis ta noh tahes -tahtmata  ründab inimest, kui, kui, kui antakse talle võimalus ära minna,  siis ta läheb ära. Ja noh, endal on ka kogemusi küllalt palju nendega. See ohutsoon võib olla küllaltki küllaltki suur ja. Ja minu soovitus küll inimestele, kes, kes,  kes metsas satuvad looma peale, on kõige parem jääda  lihtsalt liikumata ja anda võimalus ära minna,  eks noh, meiegi teeme väga kriitilist selekteerimisest,  noh mõnda loomaaia lindu pole mõtet piinata. Kuid enamasti me proovime siiski nad ikkagi tagasi loodusele  anda selles suhtes, et ta saaks ise looduses  siis ära elada ja nende kasvatamine on ikka paras probleem omaette,  sest et, et kui nüüd selle helituse või,  või nunnutamisega natuke üle pingutada, siis võib tulem olla  negatiivne ja ja eriti on seda ju näha karude juures,  et, et noh, ikkagi kui ta pisikesed patakad,  siis tahtsid neid ikka sülla võtta ja pai teha,  siis noh, tuli sellest ikkagi väga jõhkra teema hoida,  et, et mitte seda teha. Ja ma siiski olen seda meelt, et, et iga inimene ei tohiks  kodus kasvatada looma midagi. Seadus ei luba, sest et. Täna on ta tore loom, aga talla täielik kiskja  ja kui ta nüüd on inimest enam ei pelga õieti. Ja teab, et, et inimesest on ainult inimesed,  kes saab süüa ja, ja kui sa seda ei tee,  siis ta võib ikkagi väga tõsiseid traumasid esile kutsuda. Et metslooma eriti aga kiskjat üles kasvatada,  selleks peab väga hästi tundma looma bioloogiat  ja käitumist. Venemaal on püütud karusid juba ammu kasvatada,  aga arvestatavaid tulemusi on andnud Valeri Pažetnovi metoodika. Aastakümneid on uurija jälginud karude käitumist  ja toitumist, elades kuude kaupa nendega koos metsas. Alates 90.-test aastatest on perekond Pasetnov üles  kasvatanud ja metsa tagasi lasknud üle 60 emata jäänud karupoja. Ka Nigula metsloomade turvakodu kasutab Pašetnovi metoodikat  mugandades seda Eesti oludele ja täiendades oma kogemustega. Kõige raskemaks ja olulisemaks peavad karukasvatajad  karupoja võõrutamist inimesest. Kui karupoeg hakkab inimest usaldama, siis temast enam  metslooma ei saa. Noh, nii väikseid karusid ei ole Eestimaal tegelikult  vähemalt ametlikult minu teade üles kasutatud kuskil. Alguse id o on võib-olla kõige lihtsam osa sellest,  et et tuleb nad panna oma normaalseid vajadusi rahuldama  selles mõttes, et väljaheiteid et kõht oleks korras  ja toitmine noh, õigel ajal õiges kohas,  õige segu ja nii edasi. Aga vot nüüd, mida aeg edasi, et seda keerulisemaks see asi läheb? Varsti võib sellest tõesti rohkem öelda asja kohta teadus ed. Et tuleb nendega käituda niimoodi, et nad tegelikult ei  harjuks väga inimesega ära, sest plaanis on nad ikkagi saata  metsa tagasi, seal on nende koht. Tiomid on umbes kahe poole kuused. Ja võrreldes tõesti eelmise, korraga on nad väga palju muutunud,  nad on juba natukene rohkem karumaad, karu nägu kõnnivad,  päris kenasti jooksevad, see tuleb neil ka kenasti välja,  selles suhtes on enam-vähem vist kõik muutunud,  et sülle ei võta, käega ei puutu, juttu ei räägi  ja nii edasi ja nii edasi, praktiliselt nii et et lutipudel suhu,  samas on kõrval ka kohe kauss, et nad ikka üritaksid hakata  iseseisvalt sööma. Spetsiaalne riietus, et nad harjuksid ainult  selle riietusega inimest nägema, noh, mida ilmselt tavalises  lootuses ette nagu ei tule. Peale kolmandat kuud muutub asi juba kriitiliseks,  kui siis mööda on pandud, siis on juba väga raske vigu parandada. Nii et see periood on nüüd meil just tulemas ja,  ja õnneks on ka sealt Venemaa kogemused olemas,  et, et mida, mida võib teha ja mida mitte. Järgmine etapp ongi nii, et loomad peavad jõudma,  need viis karu peaksid jõudma siis metsa  ja ja, ja neil on siin ka tehtud oma olemise koht,  aga aga see ei olegi määrav, vaid vaid, et nad hakkaksid  siis Ise toitu otsima juba aseknoovidel oli väga huvitav uurimus tehtud,  et esialgu nad toituvad 80. taimeliigist  ja lõpuks võtavad kasutusele 10 kuni 15,  nii et noh, eks siis see on ka katseeksitusmeetod minu arust ja,  ja ei ole neil mõtet a kätte näidata, et see on nüüd hea  ja see halb, see, see ei vii kuskile. Mida nad seal täpselt päeval teavad, seda me ei oska praegu  isegi enam täpselt öelda, sest ka meie käime neid vaatamas  umbes kaks korda päevas, siis kui toiduviimise aeg on. Aga eeldada võib, et nad jooksevad ringi,  magavad, sest nad on ikka veel üsna väikesed. Nii ja ronivad siis mööda puid, treenivad oma muskleid  ja küüni. Metsaaedik ongi ju ehitatud selleks,  et karupojad saaksid teha esimest tutvust kõige siin  kasvavad ja harjuda pisutki endale ise toitu muretsema. Neile antakse küll ka lisasööki seda, mida nad on juba pikka  aega saanud kõikvõimalike pudrude näol. Kuid siin üksinda ringi ukerdamine ja, ja tutvumine nende  metsaasukatega annabki siis sellisele väiksele karupojale  võimaluse leida loodusest midagi huvitavat,  mida saab hamba alla panna. Mida saab katsuda, kuhu saab midagi kaevata. Ja kõik see ongi neile siis edaspidiseks eluks vajalik. Nüüd on siis karulapsed kuue kuu vanused  ja valmis iseseisvaks eluks. See on just see aeg, kui avatakse metsaaediku väravad  ja karupojad lähevad oma esimesi samme tegema vabasse loodusse. Võiks arvata, et nad tunnevad ennast selle suure vabaduse  eest selliselt, abitult või hirmunult. Kuid tegelikult on see just vastupidi. Nad pääsevad sellest aadikust niivõrd, kuivõrd see suur  ikkagi ei ole, aga aga nad tunnetavad metsloomana ikkagi  seda vabadust, kus neid midagi ei piira. Ja võtavad sellesama Tõelise vabaduse täiesti mõnuga vastu on täiesti kindel,  et nad otsivad kõige esimesena ühe veekogu  või koha, mis on niiske ja hakkavad seal mängima. Ja oma sellise suure vabaduse esimese rõõmupuhangu nad  tavaliselt niimoodi veelombis või veekogus välja elavadki. Nüüd, kuna väravad on avatud, jätkame mõned päevad lisasöögi andmist. Kuid arvata võib, et tutvunud siin aedikus juba saadaolevaga  lähevad nad sedasama tuttavat. Taime marja putukat otsima ka selles suures Vabas looduses, nii et enam nad nagu lisasöögist sõltuvuses  ei ole. Ja, ja paari päeva pärast ma võtame ka. Putru ja ilmselt siis võib arvata ka, et nad ei Tule tagasi enam oma algsesse elukohta ega üldse siia  ümbrusesse vaid sõltuvalt ülejäänud metsloomadest  ja eriti liigikaaslastest hajuvad ära ja otsivad omale  sellise territooriumi, kus nad on rahul nii territooriumi  kui ka naabritega. Iseseisvas elus on kõige suuremad karupoegade elu ohustajad. Kindlasti suured isakarud kes ei karda ka sedasama  niinimetatud tugevat mänget karulõhna. Mis on näiteks teistele loomadele takistuseks,  ütleme, huntidele ja hulkuvatele koertele,  kes oleks ka eriti väikse karuvaenlased Aga on ka üks kindel vaenlane, teda ei ehmata ei karu lõhna  ega ka miski muu, see on inimene oma ettearvamatu käitumisega. Eriti kui arvates, et väiksed karupojad on kõik hästi malbed  ja ja sõbralikud loomad ja, ja eriti kui nad on inimese  juures üles kasvanud, siis eeldatakse seda,  et tegemist on selliste kaisukaru tüüpi väikeste armsate  kommidega ja unustatakse ära, et tegelikult on siiski Looduses elavate kiskjalistega, kelle käitumist ei oska ei  meie ega, ega mitte keegi täpselt ette arvata. Aga kuna inimesel on kõikvõimalikud meelitus,  ähvardusvahendid? Siis. Paratamatult võib juhtuda nii, et, et inimese võim jääb  sellel kohtumisel peale. Kui Eestimaa metsades veel karusid on, nii et neile võib  isegi jahti pidada siis mujal Euroopas see enam  nii ei ole. Kõrvuti hundi, ilvese ja kopraga on karu kantud Euroopa  Liidu loodus direktiivi ohustatud liikide nimekirja. Kui me tahame olla arenenud Euroopa riik  siis meil on kohustus karu ja tema elupaika kaitsta. Nii nende karude kui üldse taastuskodu kohta oleme tõdenud  ka just sellist suhtumist, et see taastuskodu suund on  täiesti vale lähenemine asjale. Meid süüdistatakse selles, et me sekkume vahele Tavalise looduse kulgu ja loomade elusse tegelikult  unustatakse kas tahes või tahtmata. Vahelt ära pisiasi, et nii nende konkreetsete karuema koos  poegadega ja taastuskodu vahel on juba inimene ükskord  sekkunud konkreetsel karude juhtumil siis nii. Jahi tõttu kui ka metsaraiet seetõttu et see taastuskodutöö,  mida me tegelikult teeme Pigem püüab just siluda neid inimesi tehtud vigu just seda  jahti ja metsa raiet, kus emakarud on aetud põgenema  või või hävitatud ja neid elupaiku, mida metsloomadel oleks vaja,  ka neid jääb iga päevaga järjest vähemaks. Kui nad niiviisi jäävad, siis, siis ongi ainukene normaalne  alternatiiv see neid metsade kasvatada, aga ta peab teda  kasvatama normaalseks, kui ta on ta kasvatanud normaalseks metsaloomaks,  mida on korduvalt maailmas tehtud ja mitte eriti kaugel. Sealsamas. Venemaal, kus need meie esimesed karud õppust saamas käisid? Siis tuleb noh, normaalne partner välja,  kes kasutab temaga paralleelselt ja, ja võrdselt loodust,  aga kui, kui nüüd teha vigu, siis võib endale kasvatada vaenlase,  muidugi.
