Paljud linnud on oma nime saanud selle järgi, millist häält nad teevad. Tänapäeval on küll linnunimetusi püütud teha selliseks, et nad pigem selgitaksid lindude omavahelist sugulust, nagu näiteks lehelinnud on nimetatud salu-lehelind väike lehelindmets-lehelind. Aga siiski on jäänud veel mitmeid häälitsustele viitavaid nimesid käibele või siis kasutatakse neid paralleelselt nii-öelda ametliku nimetusega. Näiteks võib tuua peoleo või kiivitaja koovitaja, viupardi, öösorri või tänase linnurubriigi peategelase tikutaja. Tikutaja kuulub kurvitsialiste hulka. Kurvitselised on enamasti rästad taguni kajakasuurused, pika nokaga linnud ja neid tuntakse ka kahlajate nime all. See viitab nende toiduhankimise viisile. Nimelt võib neid sageli näha kas madalas vees või mudas kõndimas ning oma pika nokaga sealt, et söögipoolist otsimas. Söögiks on neil tavaliselt erinevat selgrootud ja nende vastsed. Kuritselistel on väga tundlik kompimismeel ja seda just noka tipus. Nii et väikeste loomakestega püüdmiseks ei pea nad neid nägemagi ja kui noka ots vastu seda väikest loomakest puutub, saab linud aru, et tegemist on maitsva kraamiga ja see rändabki tema noka tikutajad elavad märgaladel kas lagedatel, luhtadel, märgadel, rannaniitudel või ka soodes ja rändel võib need näha kui mujal igasugustel mudastel aladel. Talveks nad muidugi Eestisse ei jää ja otsivad soojemaid ja toidurikkamaid kohti näiteks Vahemere ümbruse maades. Milline see hääl siis on, mille järgi tikutaja oma nime on saanud? Nagu nimigi ütleb, teeb tikutaja tikud tikut. See heli võib veidike varieeruda, mõnikord on ta kiirema, mõnikord aeglasema rütmiga. Aga seda heli kuuleme just kevadise pesitsemise ajal. Tikutaja repertuaaris on veel teinegi laul, mis kõlab aga hoopis erinevalt eel kuuldud tikutamisest. Selle teise hääle järgi on pandud tikutajale ka teine nimigi. Mida küll pigem rahvasuus on kasutatud see teine nimi. On taevas, OK. Nimi justkui ütleb, et millegipärast on tikutaja sarnane taevas lendavale sokule. Lendamisega on asi selge, tikutaja ju oskabki lennata. Aga sokku meenutab just see hääl, mida tikutaja õhus oma pesitsusterritooriumi kohal teeb. See on justkui kodukitse Mäkitamine või siis vurriga tekitatav undav hääl. Ja seda põnevat häält tekitab tikutaja mitte häälepaeltega noka abil vaid hoopis sabasulgedega tikutajal sabas veidi rohkem sulgi kui tavaliselt teistel kurvitsialistel. Ning ta suudab oma külgmisi sabasulgi teistest eraldi külje peale sirutada ning need hakkavad lendamisel õhuvoolus vibreerima. Nii et see, kuidas hääl tekib, ongi veidi sarnane vurri põhimõttele. Sageli kuuleme tikutajateme ühitamist hämaruses või lausa pimeduses. Ning kui siia lisada veel soomaastiku salapära, saamegi kokku päris müstilise elamuse.
