Saart on inimene asustanud viimased 300 aastat  ja praegu me seisame Vilsandi lõunarannas ühel rannalautril  mis tegelikult on jäänud juba täiesti kuivale. Mitte seetõttu, et täna meri on väga maas vaid vaid seetõttu,  et maa kerkib ja loodus Muutub küllaltki kiiresti. Ja kui siin sajandi algul käisid veel väljas kalapaadid  siis täna on selle rannalauteri kasutamine kalapaatide  hoidmise seisukohalt täiesti võimatu. Meri. Muutub väga kiirelt. Minu selja taga on neli merelaidu mis tegelikult on sajaalul  kõik olnud meresaared, kuid täna on nad kokku kasvanud,  liitunud. Ja kui nüüd Olid nad saared siis läbi, nende oli hea vete vahetus oli  rikkalikum kalastik, kuid täna on nad muutunud poolsaareks  ja seetõttu ka vee vahetus rannikumeres on aeglustunud  ja vähe sellest. Poolsaarte. Äärsesse äärsetesse lahtedesse koguneb tormide käigus vetikamassid. Need jäävad paika, enam meri neid välja ei suuda uhada  ja tekib. Mudastumine nii, et rannikumeres need protsessid nad  ja toovad kaasa teatud, kuid kindla suunas elustikumuutusi. See kajastub linnustikus kajastub kalastikus muidugi  ka rannikutaimestikus. Kui sajandi alul oli Vilsandi rannaniidud kõik hästi ära niidetud,  sest siin on ligi 170 inimest, elas 32 peret  siis tänaseks on inimasustus ligi 10 korda vähenenud. Ja enam vikat siin ei sahise. Ja taimkate on täiesti muutunud. Nii et see Rannikuala. On tegelikult ütlemata põnev bioloogilises mõttes. Sest vee piirist Nii-öelda saare poole umbes paarsada meetrit  ja ka mere poole on selline ala, kus toimuvad väga  dünaamilised protsessid. Nii et Veetemperatuur vee soodus vee veetase. Kõik see määrab rannikumeres toimuvad protsessid. Tartu ülikool on Vilsandi ümbruse merd ja põhiliselt küll  Väinamerd uurinud juba viis aastat ja Vilsandil me oleme  lisaks kaladele mõnel aastal vaadanud ka muud veeelustiku,  ennekõike vetikaid ja paaril aastal koos soomlastega turuülikoolist. Ja praegused tulemused näitavad, et see on Eesti kõige  puhtam vee kala. Ja peaks? Põhimõtteliselt nagu sobima kõigile vee loomadele. Siiski on viimase viie aasta jooksul siin toimunud. Juba kalastikus üsna suured muutused. Ja mis puudutab magevee kalastiku magevee kalastik elutseb  siin Kuusnamäe lahes ja üldse varjatud lahtedes  siis seal on sellised muutused, mis on iseloomulikud  tugevalt eutrofeerunud veekogudele. Järsult on vähenenud röövkalade ahvenlaste arvukus  ja viimastel aastatel on massiliselt ilmunud siia vedesse särge. See ei ole antud juhul küll tingitud eutrofeerumisest,  vaid. Põhiliselt sellest, et Need röövkalad on suuresti välja  püütud Ja lisaks sellele siin Vilsandi ümbruses ei ole  kudemistingimused ahvenale mitte nii soodsad kui näiteks Väinameres. Temperatuur on jahedam ja põlvkond tugevad põlvkonnad  kujunevad mitte igal aastal. Viimane tugev ahvena põlvkond. On siin vetes 1992.-st aastast ja praegu võibki põhiliselt  saada ainult viieaastaseid ahvenaid. Ja kahtlemata on vaja vähendada Eesti ranniku meres püügiintensiivsust. Ahven ja mujal Väinameres näiteks koha on ikka suuresti  välja püütud. Ja kui sellise pressiga jätkata, siis ei olegi loota,  et. See arvukus nüüd taastub, kui, kui vähem intensiivsemalt püüda. Kui on soodsad kudemistingimused, siis võib nelja-viie  aastaga see kalastikupilt võib oluliselt muutuda. Enamus meie projektidest ei ole seotud mitte niivõrd varude prognoosimisega,  vaid rannikumere kalakoosluste struktuuri uurimisega  ja püüame klassifitseerida. Erinevaid kala, kalakooslusi. Meie rannikumeres ja isand on selles mõttes ääretult huvitav. Ühel pool saart on puhas. Merekalastik teisel pool mageveekalastik  ja me püüame igal aastal siin saarel enam-vähem tiiru peale teha. Rannikumere muutused, need protsessid on tegelikult väga  kiired ja kohati isegi uskumatult kiired. Näiteks viis aastat tagasi ühe suure tormi tulemusel tekkis  meil nootama Eesti kõige läänepoolsem saare kõrval üks väike  saar ja tänaseks on see kasvanud ja tõusnud üle merepinna  ligi kaks meetrit. Ja ta pindala on juba ligi kaks hektarit. Ja vähe sellest, et ta nii kähku tekkinud on seal peal juba  üle 20 taimeliigi ja pesitseb ligi 10 linnuliiki. Linnustik muutub. Maastikuga, kui on rannaniidu asemel tulnud kadakas on  tulnud pilliroog siis teatud kurvitsast lihtsalt enam ei saa pesitseda. Ja aga tulevad teised linnuliigid. Ja vete muutumisega põhja põhjataimestiku muutumisega  jätavad mitmed kalaliigid sigimise aga see omakorda Toob muutusi pesitsevas linnustikus. Kui teatud kalaliigid enam ei sigi nende nende arvu,  kus nende nende varu Vähenevad siis nendes toituvad linnuliigid on omakorda Sunnitud kas asukohta vahetama või jätavad meie alal  pesitsemise vahele? Täna oleme rahvuspargi oma jõududega registreerinud 130  pesitsevat linnuliiki. Peatumas puhkamas-talvitumas, sulgemas. Eksijuhukülalistena on meil üle 240 linnuliigi. Vilsandi saar on üks väheseid Eesti saari,  kus on selline pankrannik ja, ja kivine rannik. Ja see on Loomastiku poolest väga rikas ja eriti bioproduktsiooni seisukohalt. Aga see saar on ka õrn ja habras selles mõttes,  kui siia juhtuks tulema mõni võõrliik ja juhtumisi nüüd  ka seda saart asustab kährikoer, mis on meie aladel nüüd  selline mittesoovitud liik ja, ja võõrliik. Ja teine liik, mis võib ohustada seda saart,  on siis Ameerika naarits ehk mink. No mingi sattumine nendele saartele on ääretult lihtne,  tähendab, võiks arvata, inimene arvab, et,  et siin on ikka hulga merd vahel, et kuidas ta siia saab. Tegelikult mingil on väga hea nina. Ta haistab suurepäraselt, eriti ütleme, et kui haha  pesitsusperiood on siis hahku pesalt lendab üles  või ükskõik mis lind, siis ta Oma fekaalid heidab munadel, et see oleks vähem röövlindudel näha,  aga see, kuidas öeldakse hais või, või lõhn lõhn oleks nagu  piinlik öelda, aga hais on niivõrd vägev. See levib mitmete kilomeetrite taha ja kui ta juhtumis on  niisugune vaikne meri, siis juba silmkontakt nähes selliseid saar,  saari, siis ta võtab suuna ja ta ujub täiesti selgelt  selle saare suunas. Ja on tehtud üks selline Rootsis tähelepanek et just nimelt pesitsusperioodidel,  nii nagu munast hakkavad pojad kooruma, hakkavad mingid  rändama vastu tuult nendele saartele, kus on olnud siis. Kus on rikkalikult selline? Linnustik või rikkalik linnustik. Ja sellise liigi olemasolu siin saarel või,  või, või elamine siin saarel lööb sassi kogu  selle saare elustiil. Tema öösel. Kõnnib ringi. Ta. Eelkõige eelistaksin üd tiiru pesi ja just suveperioodil,  kui tal pojad tulevad ja toidutarvidus tõuseb  siis hakkavad tegelikult, et hilisema perioodil sel  perioodil pesitsema tiirud ja eelkõige kannatab nüüd tiiru kolooniad,  need on häiritud ja nemad ei saa korralikult pesitseda. Ja sellega selle liigi arvukus paratamatult saarel väheneb. Üks asi on see, mis ta suudab tappa. Ta muidugi tapab rohkem, kui ta sööb näiteks hahkadel,  ta sööb lihtsalt ära noh, limpsib verd või  siis sööb mõned pehmemad kohad ära. Sööb ainult rinnalihaseid ja ülejäänud jääb siin vedelema. Aga kõige hullem on see häirimisfaktor tegelikult,  kui tema on kevadel juba peal. Paljud linnud ei tulegi siia saarele pesitsema  ja siin võib juhtuda, et näiteks sellest rikkalikust  linnustikust Juhtumis äkki äkki selgub, et kaks korda vähem on ühte  või teist liiki saarel pesitsemas? Seega. Osa riike on. Hästi õrnad nendele võõrliikidele ja, ja selles suhtes on noh,  veel kord tuleb rõhutada seda, et, et nende liikide siia  tulemine paratamatult lööb segamini selle meie põlise  või noh, väljakeelse aborti se asurkonna või,  või, või need populatsioonid ja ja need on häiritud  ja selle tõttu selle tõttu siin mitmedki liigid võivad minna,  nagu öeldakse, madalseisu teised hoopis ära kaduda. Ja Vilsandi ja selle linnustiku seisukohalt  ka väikesed laiud ja et sellised pesitsuskohad siin seetõttu  on äärmiselt vajalik jälgida seda, et see liik nüüd küll  siia ei tuleks ei suvel ega talvel. Vilsandi rahvuspark tunneb kõige rohkem muret ümbritseva  mere pärast. Me ju sõltume absoluutselt merest ja, ja ta ümbritsebki meid  praktiliselt peaaegu et igast küljest ja merelt tulevadki  meie ohud. Nafta ongi meie üheks peamiseks probleemiks,  peale selle muidugi ka meresaastad mis tõuseb aasta-aastalt  ja et tegemist on siin siis väga tähtsa linnualaga. Õigemini paikneb siis Vilsandi rahvuspargi peal kolm väga tähtsat. Linnukaitseala. Mis on siis rahvusvahelised ja peale selle on ta Ramsari  konventsiooni ala. Ja siin on väga palju selliseid liike, mis on maailmale. Ohustatud näiteks üheks liigiks, mis kohe on seotud,  siis naftakatastroofidega on siis meil talvitub maailma üks  haruldasemaid linde, kirjuhahk, Nad tulevad siia talvituma  ja nende põhiline niisugune tegutsemisala  ja pesitsemisala on hoopis meist kaugemal Siberi aladel,  Leena ja ja Indi Kirka Jõgeda aladel, kus neid  siis elab kusagil 200000 ringis ja siin Vilsandi vetes on  neid siis igal talvel talvitumas kusagil kuni 600000 isendit. See on siis suur protsent kogu maailma haruldasest linnuliigist. Ja kui nad on talveti siin hoopis teistsuguse käitumisega,  kui nad on oma pesitsusaladel nad on siin väga,  väga tihedas salgas. Ja kui juhtub üks salk ujuma, kas naftalaiku? Tormide ajal on see lindudele väga ligitõmbav koht,  sest seal ei ole niisugust tormilainetust  nii tugevat. Või ujub ta siis seesamane salk näiteks kalurite võrku,  siis on see lausa massimõrv. Teiseks ohustatud liigiks on hall üles. Niipea kui toimub meres mingisuguseid muutusi. Nii kajastub see ka hall ülges. Allhülgeid arvatakse olema Läänemeres 5000 ringis. Meie aladele tulevad nad aga poegima veebruaris  ja märtsi alguses ja neid tuleb siia siis üle 1000. Kogu Eesti Läänemere alal on neid kusagil 2000 ringis. Ja. Neid ohustab siis see, kui nad on saanud jälle Söögiks, või kui nad on püüdnud väga palju selliseid kalu,  millel on väga suur raskemetallide sisaldus sees  või on murk, mürkkemikaalide kontsentratsioon on  siis rasvkoes väga suur. Hülged poegivad, kuid nende pojad on nõrgad  või on emad juba nii elujõuetud, et ei suuda neid poegi toita? Kolmandaks ohustatud liigiks on merikotkas. Võib öelda, et merikotka arvukus on viimasel ajal kõvasti  tõusnud ja seda tänu talvisele lisasöötmisele. Meie alal Vilsandi rahvuspargi alal pesitseb neid juba kolm paari. Ja nende arvukus kogu Eestis. On tõusuteel, kuid seda ainult niikaua, kui meri on puhas  ja nende toit on mürgitu. Vilsandi looduse taluvus Seda on päris raske praegu määratud määrata  ja selle kohta ei olegi tehtud spetsiaalset uurimistööd. Aga on. Teada väga pikad andmete read, kui palju on Läbi ajaloo külastanud inimesi aastate järgi. Ja sealt on niisugused andmed, et 1900 kolmekümnendatel aastatel,  kui oli siis eelmise Eesti vabariigi ajal Vilsandi õitseaeg  kui Vilsandile tuli Tallinnast spetsiaalne aurulaev,  kes tõi turiste ja kui tulid laevad isegi Inglismaalt loodushuvilistega,  et saada ise oma käega Artur Toomi poolt ulatatud linnumuna  katsuda või siis linnupoega paitada siis oli märgitud,  et ühel päeval külastas Vilsandi saart 1000 turisti. Kuid praegusel ajal, kui inimesed on saanud tagasi oma maad  ja kogukonna koosolek otsustas Nad ei sooviks,  et nende maadest käiks kogu aeg enim mass üle. Siis on määratletud selline kriteerium, millest meie nüüd ütleme,  selle saare looduse poole kaitsjad ka üle ei astu. Me oleme jälle võtnud selle piiri omaks ja üle 3000 turisti  siis Vilsandi saare peale me suve jooksul ei lase. Vaikad Vilsandi saarestik on olnud I sajandite üks parimaid Eesti lindude rändeteesid,  siit läheb läbi miljonid ja miljonid Artilise mereparte  kevadel ja sügisel samuti. Ja me olime juba ennem mitmes rahvusvahelises koostöövõrgus. Küll oma rannikualade kahe rannikuala küll kolme tähtsa  linnupaiga kaudu, nii et see märgala statuudi saamine läbi  Eesti vabariigi valitsuse oli sõna otseses mõttes päris  loogiline jätk. Ja neid märgalasid Eestis on täna 10. Soomes ja Rootsis on üle üle paarikümne. Ja tähtis ei ole niivõrd nende arv, vaid nende otstarbeks  paigutus lindude rändeteedel. Ja Vilsandi, võib-olla ei ole see kõige tüüpilisem märgala  selles mõistes, et et siin on niisugused pankrannikud ja,  ja soolane merevesi. Kuid meil on rahvuspargi piir tunduvalt laiem. Täna pindala on 18 ruutkilomeetrit ja selles suures  looduskompleksis on palju Saaremaa rannikujärve on madalaid  lahesoppe ja kõik see kokku. Annabki väga huvitava looduskompleksi, kus, Rändlinnud saavad puhata ja sulgida ja toituda  nii et. See on suurim väärtus, et me, meie loodus on bioloogilise  nii mitmekesine. Ramsari. Ala. Peab vastama. Nõuetele kriteeriumitele, et linnuliikide Peatuvate linnuliikide. Haruldasem linnuliikide protsent, näiteks valge posk lagle  ja lääne palearktika populatsioonist on meil kuskil 12 protsenti,  kes peatub. Toon teise näite sukelpartlaste hulgast kirjeahk,  kelle. Populatsioon talvitub on 34 protsenti Lääne palartika  vastavast linnukogumist. Nii et Tammsaare jala ei ole valitud ki ainult nii,  et siin on ilus maastik või siin on tõesti tõeline märgala  vaid nüüd nende liikide kaudu. Nende liikide arvukuse kaudu on liigid õigemini teinud ise valiku. Et see on Rammsaare ala viis aastat tagasi Algas Saksamaalt rigeni saarelt. Peale üks uus liikumine nimelt. Hakati välja valima Läänemere. Niisuguseid tüüpilisemaid huvitavaid. Geoloogiliselt ja bioloogiliselt mitmekesisemaid alasid. See töörühm. Leidis omale peavaru Helsingi. Konventsiooni. Töörühmade hulgas ja viieaastase töö tulemusena on Läänemere  äärest välja valitud 63 tähtsat rannikukaitseala. Eestis on kuus. Punkti ja Vilsandist nendest on kaks. Arilaiu poolsaar oma veealuste. Leetseljakutega ja Vilsandi Saarestik
