No istuge teedel, siis võtan neid järjest ära. Mis te arvate, kas siin nüüd, viimasel ajal on kitsesid  käinud vaja? Kui nüüd ringi vaadata, et see, see, Sedel on praegu, eks ju looduses piisavalt palju süüa,  muud toitu ja. Ja see on ka niisugune inimene, tuleb, Missugune aasta rõngas on see, kui teie sündisite,  kui vanad te olete praegu? Valeta nüüd, võta, loe siit kaheksa aastat,  eks ju tagasi vaatame niimoodi. Üks-kaks kolm, neli, viis, kuus, seitse,  kaheksa. Siia tegelikult kasvas, eks ju,  selleni viis aastat, me peame isegi võtma selles vanuses viisu. Aga kui te nüüd siin raja peal käite, siis vaadake neid puid  ja mõelge sellele Missuguse puu sa endale sõbraks võtaksid  ja jäta meelde ka, kus ta on, sest pärast te peate oma sõbra  üles leidma. Üks väga oluline osa loodushariduses on keskkonnatundlikkuse suurendamine,  et inimene oskaks siis harmooniliselt keskkonnas elada  ja oskaks nautida keskkonda. Ja võib-olla need lapsed, kes siin nüüd ringi jooksevad ja,  ja täna oma sõpru loodusest otsisid ja otsisid välja noh,  vaatasid nii tagurpidi maailma peeglite abil,  otsisid luubiga kinnitust, kasutasid kõiki oma meeli looduses. Ma usun, et nendel on tekkinud niisugune sügavam kontakt loodusega. Ja siit edasi on võimalik minna nende teadmiste juurde  uurimise juurde avastamise juurde. Et loodus haridus noorte jaoks Eesti laste jaoks  ja mida varem, seda parem. Et see peaks esialgu tähendama tõesti kontakt loodusega. See looduse imelisuse tunnetus, et see peaks tulema  ja nüüd juba järjest saab siis ehitada sinna nende  emotsioonide kogemuste peale teadmisi, oskusi. Riigimetsa majandamise keskus tegeleb ka loodusharidusega,  sest avalik teenus, igaühe õiguse põhinev on tihedalt seotud. Loodusharidusega, sest õpperadade kaudu teabetubade tegevuse  tulemusena jõuab väga palju inimesi loodusesse  ja selleks, et nende looduses käiku oleks tõepoolest sisukas,  et nad oskaksid seda teavet leida, et nad saaksid kogemusi,  et nad saaksid emotsioone looduses viibimisest. Selleks on vaja ka. Teda välja neid inimesi, kes oleksid juhendajad. Loomulikult me pöörame väga suurt tähelepanu tööle õpetajatega,  me püüame jagada teavet läbi kursuste erinevate ainete  õpetajatele ja ka tänasel päeval. Siin viibivad poiste töö õpetuse õpetajad,  kes teevad poistega koos pesakaste, et ka see on üks osa loodusharidusest. On inimese arusaamine, et milline kast hea oleks,  Läheb teinekord natukene kaugele sellest,  et mida. Loodus ja linnud nüüd nagu silmas peavad,  insener mõte on püsinud linnuvajaduste piires. Et ta on selline, ütleme, tehniliselt, on ta üks üks  paremaid ja läbimõeldumaid kaste, mis üldse välja. Riigimetsa majandamise keskusel on ju meil ühe? Üks. Arendatakse. De eesmärk, eks on nagu pakkuda rahvale looduselamusi. Aga peale selle on ka üks oluline niisugune külg  ja ülesanne meil pakkuda nagu. Loodusharidust või harida inimesi loodusest aru saama  ja ja looduses käituma. Harju-Viru regioonis on kolm puhkeala mis on väga  eriilmelised ja Nad on valitud siis lähtuvalt sellest meie  regiooni oma pärast. Üks on Tallinna ümbrus, on Peipsi põhjarannik  ja on rannikualad, mis on küll väga Jupiti kuna riigi metsamaad on seal vähe See on siis mererand. Eestimaa põhjaosas ja sellest rannikualadest lõuna poole  jääb Põhja-kõrvemaa, kus me ka praegu oleme. See ala on olnud 40 aastat vene sõjaväepolügoon. Inimesed pole siia saanud käia. Inimasustust siin ei ole. Loodus on väga eriilmeline. Palju järvi on? On väga palju erinevaid taimi. Pinnamood on väga vahelduv ja siin on meie regioon nagu. Suhteliselt palju tegutsenud puhkemajanduse valdkonnas. Siin on matkarajad, siin on loodus, õpperajad,  loodus, hariduse osakaal nagu järjest suureneb selles meie töös. Et inimesed lihtsalt ei käiks siin lõket tegemas,  et nad saaksid ka infot, teadmisi. Ja nüüd on meie puhkealadel Üritatud käima panna teabetoad ja üks selline on meil  ka aegviidus endises metskonnamajas mis. Toimub koostöös Harjumaa keskkonnateenistusega. Neid on meil kogu Eestimaa peal mitu tükki neid on? Saaremaal on siis, on roosa metskonnas on,  siis on tulemas, meil kauksis ja praegu oleme me aegviidus,  mis siin teabetoas siis tehakse. Alustuseks ma siis räägin, mis me siin täna teeme,  mismoodi meie päev kujuneb ning tutvustab neile  ka maja, praegu me oleme siis meie niinimetatud raamatukogu ruumis. Ja siia ma olengi kogunud uusi ja huvitavaid raamatuid. Ning välja on pandud ka meil ne väike jäljenäitus. Ja lapsed küsivad hästi tihti, et kuidas need jäljed tehtud  on ja et nad on nii huvitavad. Ja siis, kui me oleme seal metsas ära käinud,  oma väikse jalutuskäigu teinud ja metsast hästi palju  rääkinud ja siis me tuleme siia ja lapsed hakkavad mulle joonistama,  näiteks mul ongi mõned vahvad joonistused siin. Mismoodi nemad on, kujutab siis seda? Metsa ja seda ringkäiku seal metsas. Inimesed, kes soovivad siis omal alal niimoodi natuke  põhja-kõrvemaad külastada võivad kasutada sellist voldikut. Siin on vahva kaart ka. Siit saab nagu alguse saare loodusrada ja siin on näha kohe  need sarja Jür Gorg, mis on meie maakonnas külas ainulaadne moodustis. Ja koht on muidugi huvitav ka ajalooliselt kuna see koht on  olnud kunagi siin metsavendade laagriks. Hiljem olid pioneerilaagriks ja nüüd on ta  siis Eesti skautide laagrikohaks ja nagu sa näed,  et siin on Üks väikene mälestus samas püstitatud. Mis on just nende noorte skautide ja kaidide poolt  püstitatud Eesti metsavendudele ja see püsti  siis 98. aastal siin, kui oli siin suurlaager Ja see on siis hea algus ka meie loodusrajale,  mis hakkab siit siis nüüd minema mööda sellest vanast  metsavena punkrist, mis paistab seal puude vahel. Ja läheb siis siin neli kilomeetrit edasi  ja jõuame lõpuks siis saeveskisse välja,  kus siis ta saab kokku kala tee ka. See on nüüd huvitav maja, mida nimetatakse vana pagana  majaks vanapagana maja ja, ja seega mets on vana pagan,  mets ja huvitav umbes e nime talle just inimesed pannud. Ja mitte väga ammu tagasi, 1964 filmiti sellist filmi. Vanapagan aga siis tol ajal oli siin ju hoopiski filmidekoratsioon,  oli see suur õlgkatusega vanapagana? Tähendab aeg tegi oma töö ja. Ära lammutada, kui nad olid sees lihtsalt  ja kuna rahvas teades seda kohta jäi siia käima. Ja siis sellepärast saigi ehitatud siia selline teine maja  sees on siin ka selline näitus pidat, avatud  ja kus saab jälgida seda filmitegevuse käiku. Ümberringi on põlismets, mida eriti meeldib siin rahvale vaadata,  kuna ta on siin 150 aastat vana. Ja sellist metsa Eestimaal nii väga palju ei olegi säilinud,  sest päris majandus metsas peaks ta olema ammu juba ära  raiutud ja uus mets peale pandud, aga siin me just hoiame ta sellepärast,  et oleks vaadata, milline mets kunagi meil kasvas. Mõnedele puudel on siin ka peale märgitud need kõrgused  ja läbimõjud, kus siis saab oma silma harjutada,  mis siis käivad, kas see ongi nüüd see Sakala tee  või see on jah, meie kandi nüüd kuulsama objekte  ka Sakala tee ja mis tuleb siis kurja nüüd sinna puue tuleb  Kurgjalt ja läheb siis Viljandi poole, kust käis  siis Jakobson, ajaleht toimetamas siis Viljandis? No ja olen kuulnud ka, et seda Sakala trassi  ja väga palju neid matkajaid ikka käib siin  ja aga kas nad käivad jala või või ratastega  või kuidas nad käivad pidevalt viimase ratastega  ja hobustega. Aga me tahame seda natukene siin parandada,  et oleks võimalik ka sõita terve rada ratastega näiteks  mis on väga populaarne. See on siis selline puhkekoht, kus on võimalik istuda,  heinet, võtta lõket ja ja meil on nad kõik ära nimetatud,  see on nüüd siis kabelimäe puhkekoht, kuna nende küngaste  nimed siis kabelimäed, kabelimäed ja, ja on siin tegemist  siis ka midagi vana vana kohtadega või ta on ikkagi jah  matuste kohtadega seotud ka veel on siin olnud kunagi nii,  et nii, et ta on ka küllalt ja ajaloolise hõnguga koht Nad  tahavad puhata siis ka. Tulevad ja nad ka puhkavad ja seal teevad tuld  ja üles natuke. Silma ei tuleks jah. Aga mis jõgi, see on saarjõgi? Salast mööda siis tuleb lootrada ja siit metsast tuleb,  jõuab siia ja siin on siis väikene matkamaja,  mis on ka iga õigus objekt, kus siis on võimalik peale matka  tulekut puhata. Kas see on nüüd see rada, mis algas sealt skaudilaagri  juures täpselt ja, ja selle raja peal sina nüüd  siis nii-öelda piltlikult õpetajad ka skaudtee looduse järgi tundma? Ta ei ole mitte ainult skaud, vaid. Noored kooliõpilased ja. Nendele pakub eriti huvi aga no skautidega sa teed ju  ka nii-öelda otse otse koostööd ja koostöö ja,  ja kõikvõimalik. See oli endine metsavai maja aga juba ammu keegi elanud  ja sai ümber ehitatud niinimetatud igameheõiguse  ja majakeseks matkamajakeseks, kus on siis kõigil soovivad  vaba voli sisse minna, puhata aga võtta lukk  ka ees, saati vanasti lukk ees, seesama ainuke nukk,  mis, Vaatame vaatame järgi selle. See on juba mõnus lõhn, tuleb vastu sihtima. Nii see laudtee läheb suure kuresoo raba peale. Seal pool aga on vana õline hüpassaare metsavahi koht  kus sündis meie helilooja Mart Saar ja kus ta  ka elas. Kaua aega. Ja see koht on saanud nagu rahvale üsna niisuguseks huvitavaks,  turismi või, või, või matka kohaks. Siia on juba võib-olla isegi üks pool sajandit juba tehtud. Kultuuriloolisi matku me tahame siin organiseerida suure  Jaani ümber niisuguse ringmarsruudi, kus me näeme  kultuuriloolisi ja, ja ajaloolisi ja loodusloolisi  huvitavaid paiku. Paljud ajaloomälestised ja arheoloogiamälestised asetsevad  riigimetsa majandamisega keskuse allatavatel metsaaladel  ja siin on nüüd meil ka selja taga, kohe üks,  üks väga-väga nii-öelda kuulus koht. Lõhavere linnamägi, sina oled kohalik mees  ja tead hästi selle nii-öelda ajalugu. Noh, see ajalugu on siin kivi peal ka kirja pandud,  aga see on kolmeteistkümnesda sajandi algupoolel. Tähendab. Kohaliku rahva. Tolleaegse juhi Lembitu linnus oli siin. Ja. See küla oli siin ligidal ja kui vaenlane tuli maale,  siis kohalik rahvas tuli siia varju ja et sellele  sissetungijale vastu hakata. Linnus tegelikult põletati nende võitluste käigus maha. Aga see mägi meie selja taga, see on siin alles. Ja Lembitu võitlus lõppes madise päeva lahingus 1217,  aga selle mäega on seotud ju, nagu teada  ka mõned lausa kultuurisündmused. Siit. Kandi ju väga tugevad ja, ja kuulsad heliloojad kappide suguvõsast. Villem kapp kirjutas ju selle Lembitu ainetel ooperi  ja see on otse nii-öelda selle linnamäe mõjul,  sest ta ise see Villem Kap oli see Suure-Jaani mees  ja ta väga armastas käia siin nendes metsades  ja ta oli nagu väga looduse sõber. Ja, ja siin toimus ka muide, 1962, Lembitu vabaõhuetendus  seal üleval päris selles jah, päris mäe peal kohe  ja see oli väga huvitav sündmus, tohutu rahvas oli,  oli, oli koos. Puhkemajandusosakonna üks olulisi niisuguseid tegevusalasid  on ka jahimajandus. Ja. Praegu me olemegi Suure Jaani jahimajas,  mis on ka omamoodi nagu õppeja teab, et juba  jahimajandusalal siia majja on kogutud väike kollektsioon  nendest jahitrofeedest, sarvedest, nahkadest,  koljudest, mida meie metsades leida võib. Siin. Üks Eestimaa võib-olla üks ilusam, ilusam loom,  metsakass. Ilves. No ilvest kellegagi segi ajada meil ei ole. Tema jäljed on ka kodukassi, jälgede, suurendatud koopia aga  kuna tema käpp on talvel karvane hästi, siis jälg paistab  lume sees hästi suur. Ilvese nahad, need on mitmesugused osa on hästi täpilised,  nagu, nagu see nahk siin osa on niisugused ühtlased,  pruunid. Aga öeldakse, et see täpilisus näitab  selle looma niisugust elujõudu. Et kui ta on täpiline hästi, et siis ta on oma parimas eas. Mis siin? Noh, see on üks meie metsade suurim kiskja,  see on pruunkaru nahk. Tema neid id loomi ka arvestatakse Eesti metsades kuskil 600  ringis ringi liikuvad rohkem küll seal Kirde-Eestis,  aga on ka Kesk-Eestis ja, ja isegi Lõuna-Eestis. See on sellesama karu kolju. Ja see kolju annab ka kuldmedali välja. Siin on nüüd üks hundikolju. Ja siin on üks Ilvese kolju. Ei no jutusta natuke nendest põdrasarvedest  ka siin on sul päris. Suur kollektsioon juba ühed on pulksarved ja,  ja jäävadki enam-vähem pulksarvedeks. Ja teistel põtradel kasvavad niisugused vägevad kühvlid pähe,  kus on labaserv ja siis on, on on arvud seal küljes,  siin keskel on näha ühed võimsad sarved,  need on pronksmedali sarved. Ja siin te näete, et see kännase ümbermõõt on juba üsna  vägev ja, ja sarud, need harud on pikad ja põdrasarvede  juures tulebki meil arvestada. Ühesõnaga, mõõdetakse ära kõige suurem laius nendel põdrasarvedel. Siis mõõdetakse ära sarve pikkus. Tagumist külge mööda, siis mõõdetakse ära siit kännase  ümbermõõt nelja sentimeetri kauguselt. Ja siis, kui need siis mõõdetakse ära veel nende sarvearude  keskmised pikkused ja keskmised ümbermõõdud  ja noh, siis on vastavad koefitsiendid ja valemid,  kuidas siis arvestatakse välja see punktisumma. Ja selle järgi siis võib ütelda, kas see on kuldmedalisarv  või on ta hõbemedali sarv või, või ei ole ta üldse medalit väärt,  kuidas üleval pidada ennast kui need loomad metsas vastu  tulevad või me kohtame neid? No reegel on see, et ega metsas ei tasu loomi karta. Enamus loomi laseb ise meie teelt jalga,  juba kardavad meie lõhna ja noh, kui tuleb karu vastu,  siis tuleb jääda rahulikuks. Ja kui ta tõesti ei kavatse ära minna, siis vaikselt eemalduda,  soovitatakse veel tagurpidi eemalduda. Ja noh, teine ohtlik loom võiks olla metssiga oma põrsastega. Aga ei soovita ka mitte mitte jooksu jooksu pista. Võib-olla ütelda mõni rahulik sõna talle,  ta läheb ise minema. No kõige toredam vist oleks neid lihtsalt vaikselt vaadelda,  ma arvan ka, et elusloom oma keskkonnas on kõige ilusam. Minu jaoks on hariduses alati kolm aspekti,  kõigepealt teadmiste osa teadmistel põhinevad oskused  ja kõige olulisemana hoiakud ja väärtushinnangud. Ja ma arvan, et loodushariduse Puhul on eriti oluline see, et inimesel tekiks see õige suhe,  selline õige hoiak ümbritseva suhtes.
