Kui mandrijää siit 13000 aastat tagasi järk-järgult taanduma  hakkas ning maa sulavee järvede alt vabanes nihkus  ka metsapiir loodesse tõmbuvale jääservade järele. Inimene on meie aladel elanud juba üle 10000 aasta,  aga metsa põllumaaks raadama hakkas ta alles paar-kolm 1000  aastat tagasi. Märgatavalt on metsad inimese eest taandunud  ning nende ilme on muutunud viimasel 500-l aastal. Mida võimsamaks. Muutus tehnika, seda jõudsamalt läks metsade  ümberkujundamine ikka buldooseriga puud hunnikusse  ja vesisematesse paikadesse kraavid sisse. Nii ongi meie Eestimaa metsadest suurem osa inimkäte kujundatud. Tihtipeale hooletu metsatööde käigus võetakse kotkalt  pesapuu ja metsloomad, elupaik, hävitatakse alustaimestik  ja pööratakse segi sajandite jooksul kujunenud mullad. Palgivirnade kõrvale jäävad haigutama tühjad raiesmikud. Ajast aega on majandusmetsade vahel ja ligipääsmatutel  soosaartel püsinud väikesed põlismetsalapikesed,  kus elu läheb omasoodu edasi. Kas iga vanamets on põlismets ja kuidas me põlismetsa ära tunneme? Põlismets on niisugune mets, kus aastasadu võib-olla pool aastatuhanded,  võib-olla rohkemgi veel. Inimese majanduslik tegevus on piirdunud ainult jahimehe läbikõndimisega,  kui sedagi. Mõne üksiku ära eksinud seenelise sattumisega sinna. Teiste sõnadega, kus inimmõju ei ole tunda,  kus loodus töötab, tegutseb, elab täiesti omapäisi ilma et  ta oleks mõjustatud inimtegevusest üldse,  eriti aga sae ja kirvega töötavast inimesest. Sääraseid metsi endast mõistetavalt on Euroopasse jäänud  ääretult vähe. Üks tunnus, mille järgi me sageli ära tunneme,  et tegemist on põlismetsaga Eesti oludes,  on see, et iga puu on erivanune ise jämedune. Kõik see, mis sünnib ja kasvama hakkab, see kunagi  ka sureb, langeb maha. Kattub, samal aga muutub mullaks ja annab sellega metsale uue. Viljakuse võimaldab teiste uute noorte pudel kasvada. Säärases metsas on liigirikkus putukate seente,  taimede liigirikkus peaaegu kõige suurem üldse. Kui rääkida veel sellest, kas metsade kaitsmine meil  majanduslikult kahju tekitab või piiranguid tekitab,  siis ma arvutasin ka välja. Kaks aastat tagasi meil on kahesugused andmed  selle kohta, kui palju metsa raiuti. See vahe oli umbes poolteist miljonit. Tihumeetrit, kusjuures see väiksem arv oli muidugi ametlik statistika. Teiste sõnadega, igal aastal veereb Eestis umbes 45000 suurt  täies koormas auto laadungit puiduga mis. Just nagu on ja just nagu ei ole ka see kahju,  mis me tunneme ebamõistliku metsamajandamise teel. See kahju on tuhandeid, kui mitte kümneid tuhandeid kordi  suurem kui see, mis meil saamata jäänud kasuna tekib  põlismetsade kaitsest. Umbes niisugune hinnang põlismetsade kohta. Põlismetsad on bioloogiliselt väga rikkad,  kui kõik põlismetsad ei ole ühte nägu. Selleks, et näha loometsa, tuleb meil minna Saaremaale  või põhja ja loode-Eestisse. Loometsad kasvavad meie paepealsetel. Puudest on loometsas ülekaalus hõredalt kasvavad männid. Nendega seltsivad kuusk ja arukask, sekka veel sarapuud  kadakat ja kibuvitsa. Puud on halvasti laasunud sageli kõveratüvelised  ja paksu korbalised. Õhukese mullakihi all asub meie rahvuskivi baas  või selle murenemisel tekkinud rähk. Vahepealne muld on väga viljakas, aga sademetevaesel ajal  kergesti läbi kuivav. Põhjavesi on sügaval ja pole taimedele kättesaadav. Loometsa all õitsevad lubjalembesed taimed,  haruldasematest võib siin kohata lausa kivide vahelt välja  kasvavad tumepunast neiuvaipa. Sellised kidurad metsad majanduslikku huvi ei paku  ja nii saab loodus siin oma päi toimida. Nüüd aga jõuame Eesti kõige kuivemasse metsatüüpi nõmme metsa. Need on aeglasekasvulised hõredad mitte ainult kõige kuivematel,  vaid ka kõige vaesematel muldadel kasvavad metsad. Kohati võib liivakiht õhukese mullakamara all ulatuda mitme meetrini. Pinnal kuivab muld tihti läbi, võimaldades kasvada vaid  kuivust taluvatel taimedel nagu kanarbik,  nõmmliiva tee ja pohl. Põdra ja porosamblike krõbe kuivad laigud joonistavad metsa  alla ilusaid mustreid. Käijaid meelitavad siia seened, mida need muidu  nii liigivaesed metsad heldelt pakuvad. Pohla ehk paluka järgi on, palume s oma nime saanud pohla  kasvab siin tõesti palju. Aga see on ka hea mustika kasvu koht. Alustaimestikule annab elujõu samblavaibast saadav niiskus. Kaitsealustest taimedest võib palumetsast leida roomavat öövilget. Palumetsad on tekkinud pärast korduvaid põlenguid,  siit ka teine palumetsa nimetuletus, palanu mõt. Kus need meie, Eestimaa karud ikka mujal elavad kui põlistes laantes,  mis oma tiheduse ja hämarusega pakuvad parajalt varju. Vanad kuusemetsad mõjuvad pühapäevatulijale isegi pisut hirmutavalt. Laas tähendab rahvakeeles kõrgekasvulist  ja tihedat okasmetsa. Hämara metsa all võib kohati kasvada tihe rohurinne leselehe,  sõnajala ja laanelillega. Viljakamatel muldadel lisandub jänesekapsas  ja puurindes võtab võimust kuusk. Siit ka nimetus jänesekapsakuusik. Vanad laanemetsad sobivad elupaigaks paljudele lindudele  ja loomadele. Handkak tunneb end siin üsna koduselt. Kuulake. Sellist laulukoori kuulete te ainult kevadises salumets. Salumetsad on tavaliselt kuuselehtpuu segapuistud,  kus kuuse ja arukase kõrval kasvab ka haab saar,  pärn jalakas, vahel isegi tamm, kus kasvab salumets,  siis on teada, et seal on viljakas muld. Nii ongi paljud salumetsad põlluks haritud. Metsaalust katab lopsakas püsikseljarohi mõnel pool  ka karulauk, metspipar ja harilik kopsurohi. Siit seda ka kaitsealust. Näsiniint. Salumetsa iludus on meie kõige suurema õiega orhidee kaunis kuldking. Need rinnuni ulatuvad tarnad reedavad, et me oleme jõudnud soovikumetsa. Selline taimede lopsakus on sellest, et siin on palju niiskust,  aga mets ise on kidur märga, kohati lausa porist. Metsaalust katavad osjad. Varsakabjad ja kõrgetel mätastel kasvavad sõnajalad. Eesti ühed haruldasemad metsad on lammi ja lodumetsad eriti  just lammimetsad, mis kasvavad kevadeti üleujutatavatel jõelammidel,  kuhu tulvaveed eriti rohkesti toiterikkaid setteid kannavad. Ehtsaid lammi ja lodumetsi võib leida vaid suurematel üleujutusaladel,  nagu näiteks soomaal, Alampedja ja Emajõe lammidel. Madalates lontsikutes, mis on märjad ka südasuvel,  kasvab kollane võhmaõk ja soovõhk. Suvel kaunistavad metsaalust õitsvad angervaksad seaohakad  ja tarnad. Lodumetsast leiab endale pesapuu ka inimpelglik valgeselg kirjurähm. Kui rabalagendikud on kevadeti suurepärased mänguplatsid  tetradele siis vastandina Tedrel eelistab metsis põliseid rabametsi. Sookailud viitavad kindlalt rabametsale ja annavad kuumal  suvepäeval metsale tema õige lõhna mõjudes üsna uimastavalt. Juunis-juulis, kui tupp vil pea seemneid levitab,  kattuvad rabamännid valge vatiga. Rabamännikutes pesitsevaid, haruldasi linde,  öösorri ja kassikaku me kahjuks ei kuule,  aga see-eest on häälekas pesitsuskohta otsiv juhukülaline kägu. Turbasambla mättaid hoolikalt silmitsedes leiame säravate  liinipisaratega putukaid peibutava huulheina  ja meevärvilisi murakaid. Turba pinnasel kasvavad puud aeglaselt. Mõned nendest kiduratest kõverikest rabamändidest võivad  olla vaata et mitusada aastat vanad. Esmapilgul tundub kõdu soomets kõigist metsatüüpidest ürgsem  kuid ringi liikudes leiame siit vanu kraavi kohti. Kõdusoomets on inimese pikaajalise soo kuivendamise tulemus. Siin on üsna raske liikuda, sest puude juurestik asub mulla  pindmises kihis ja nii rebib iga vähegi tugevam tuulehoog  puid juurtega pinnasest. Võib ju küsida, miks neid vanu, kõdunevate  ja surnud puudega risusmetsi üldse vaja on. Milleks on meil vaja säilitada maailma looduse mitmekesisust,  liigirikkust eri elustiku tüüpide rikkust tuleviku jaoks,  eelkõige selleks, et ka tulevikus inimesed teaksid,  milline näeb välja loodus siis kui loodus on loodus ise. Teiseks muidugi teadlaste jaoks, kui tehakse mistahes katse eksperiment,  siis alati võetakse selle kõrvale ka niinimetatud nullvariant. Kuidas. Mis juhtub siis mis toimub protsessidega siis,  kui ei segata vahele kui ükski teguritest ei mõjusta  ja põlismetsandus on selleks nullvariandis,  et võrrelda kas või mistahes metsamajanduslike võtteid,  kuidas metsasaagikus oleneb ühe või teise. Majandusvõtte puhul, millega me võrdleme,  võrrelda saab ikkagi ainult loodusliku häirimata etaloni abil. Ja kolmandaks on ta selleks kohaks, kus paljud inimesed minu  arvates tuhanded inimesed tunnevad ennast rahulikult Kus neil on võimalus järele mõtelda inimese  ja looduse vahekorra üle, nii et nad on mingil määral serva  pidi häirimata, aga sääraseks turismiobjektiks,  mille eesmärgiks pole lõbutsemine, vaid pigem teadasaamine  või pigem järele mõtlemine selle üle, kust me tuleme  ja kes me oleme. Haralisi põlispuid välja raiudes võtame pesitsusvõimaluse  kotkastelt ja musttoonekurelt. Kui see kuusk oleks parimas eas palgipuuks läinud,  siis ei oleks teadlased täna siit leidnud viitteist  suursambliku liiki millest kolm koguni punasesse raamatusse kantud. Mõned sambliku ja sambla liigid on kohastunud elama ainult  väga vanade puude korval. Näiteks sulges õhik ja kopsusamblik. Kuidas neid haruldaste liikide elupaiku majandusmetsade  vahelt üles leida ja kuidas neid kaitsta? Eesti metsapoliitikasse sai 97. aastal siis sisse kirjutatud kompromisslahendusena,  et Eestis võiks range kaitse all olla vähemalt neli  protsenti metsa. Ja see tähendab siis seda, et need oleksid metsad,  mis võib-olla ka praegu ei ole veel põlismetsa seisus  ja väärtuses, aga mis tulevikus siis ajapikku omasoodu  kujunedes saaksid siis selliseks omamoodi nagu reserviks  põlistele looduskooslustele ja selleks käivitati  siis sealsamas selle metsapoliitika koostamise protsessi  käigus Eesti metsakaitsealade võrgustiku projekt,  millest hiljem kasvas siis välja üks suurimaid  ja rahvusvaheline taanlastega koostöös tehtavaid projekte  siis samanimeline Eesti metsa kaitsealade võrgustik  ja selle projekti ülesandeks oli siis just nimelt hinnata  praegu juba olemasolevatel kaitsealadel range kaitse all  olevate metsade loodusväärtusi ja vaadata siis,  et millised metsatüübid meil sootuks puuduvad olemasolevatel  kaitsealadel ja leida siis väljaspool kaitsealasid juurde  selliseid väärtuslikke ja juba praegu suhteliselt  puutumatumaid metsaosasid, mis võiksid siis liituda  olemasoleva rangelt kaitstavate metsade võrgustikuga. Ja 97.-st aastast siis projekt läks käima  ja nüüd 2001. aasta jaanuaris tõmmati siis otsad esialgu  koomale ja tehti siis kokkuvõtteid, et mida leiti,  kui palju leiti ja kas üldse leiti. Ja tegelikult peab tõdema, Eesti metsad on vähem looduslikud,  kui me seda lootsime ja ootasime. Ja tegelikult see põlismetsade pindala on tõesti tibatillukene,  selliseid päris puutumatuid metsakuuslusi  ja inimtegevuses täiesti mõjutamata Eestis ei olegi selliseid,  kus inimtegevuse jälgi on väga raske tuvastada siiski leiti  ja vaieldamatult kõige väärtuslikumad on meil Hiiumaa metsad. Metsakaitsealade võrgustik valis välja ligi 38000 hektarit metsa,  mis peaks siis jääma majandustegevusest välja nüüd  ja igavesti. Ja sellest siis 29000 hektarit peaks minema range kaitse alla,  kus siis inimene võib küll kõndida enamikel juhtudel,  aga igasugune majandus ja, ja hooldustegevus  ka liigikaitselistel eesmärkidel peaks olema  siis keelatud ja sellele 29-le 1000-le hektarile  siis liideti külge veel sellise niinimetatud tugialad,  kus siis natukene majandamist on lubatud,  aga eelkõige on selle tugiala eesmärk siis puhverdada neid välismõjusid. Ja ühtekokku me leidsime siis, et kuskil neli-viis protsenti  nendest metsadest, mis me läbi käisime, omasid  siis sellist kõrgemat loodusväärtust, mis olid ebatavaliselt  liigirohkemad või kaunimad võrreldes siis  selle muu tavapärase majandusmetsaga, mida me igal pool enda  ümber rohkesti näeme. Ja nüüd me siis loodame, et kõik need alad,  mis me oleme välja valinud et need saavad  siis ka kaitse alla võetud, seadusega ette nähtud korras  ja kõik, mis on täiesti uued kaitsealad,  millel enne ei olnud mingisuguseid kaitsepiiranguid,  Need, siis saaksid olema looduskaitsealad. Ja loomulikult andsime me ka siis soovitusi olemasolevate  kaitsealade laiem damiseks või lahustükkide moodustamiseks  ja vähesel määral siis ka olemasolevate kaitsealade ümbertsoneerimiseks. Et siis kaitserežiimi karmistada. Kindel tagatis haruldaste liikide püsimajäämiseks oleks see,  kui üle Eesti laiali paisatud põlismetsa lapikesi ühendaksid  looduslikud koridorid, mida mööda rändasid liigid ühelt  põlismetsa lapilt teisele. Selleni, et päris need rangelt kaitstavad metsatükid saaksid ühendatud,  selleni on veel jupp maad minna. Küll on meil olemasolevatest kaitsealadest väljaspool ju  ka määratud kaitsemetsi, mille funktsioon on  siis kaitsta mingit keskkonnaseisundit, millel on oma  kaitse-eesmärk ja nemad siis moodustavad omalaadsed sellised,  kas siis levikukoridorid või, või laiemad kaitsemetsaribad. Kus siis majandustegevus on natukese väiksema intensiivsusega. Aga päris sellist omavahel liidetud metsaosade võrku me  Eestis ilmselt niipea ja kergesti ei saavuta,  sest meil on ka teada selliseid suuremaid  põllumajanduspiirkondi nagu Järvamaa ja Harjumaa põhjaosa,  kus kus sellise üldise metsamustri taastamine on ilmselt võimatu. Kui territoriaalselt põlismetsad enam ühtset tervikut ei  moodusta siis seda enam tuleks hoida üksikutel  põlismetsalappidel eluahel katkematuna. Iga liik oma elutegevusega loob võimalusi teisele. Ahela katkemine kasvõi ühel ülikohalt võib põhjustada  looduses suure hävingu. Kuidas tagada kõikidele liike? Praegune hetkeseis seoses nüüd metsakaitsealade võrgustikuga  on selline, et, et, et väga suur ja, ja tänuväärne töö Nende  alade väljaselgitamisel ja inventeerimisel  ja piiride määratlemisel on, on tehtud see,  mis on hetkel tegemata, see on nende aladele  kaitse-eeskirjade koostamine. Seni kui neid kaitse-eeskirju ei ole, et siin võib võib-olla  jääda mulje, et, et, et noh, teades seda,  mis meie metsanduses toimub siin väga intensiivsed raiemahud ja,  ja nii edasi, et siis äkki jääb kohati mulje,  et, et kuna see kaitse-eeskirjade protsess võtab aega,  et siis saad, käivad neis metsades juba praegu. Ma võin kindlasti lohutada selles suhtes,  et, et vähemasti riigimetsades ei, ei toimu nendes metsades  nendes potentsiaalsetes tulevastes kaitsealustes metsades  mitte mingisugust raiet. Et on ilmselge, et see, et, et et me säilitame kuskil neli  või siis rohkem protsenti oma metsast raieteta,  see on tegelikult noh, oluliselt väärtuslikum kogu  ühiskonnale ja, ja kogu Eesti metsandusele kui see,  kui me nüüd ütleme utilitaarselt selle ressursi praegu  praegu ära kasutasime, nii et et mida aeg edasi,  seda, seda rohkem ilmselt tõuseb tõuseb tähelepanu alla  ja muutub väärtuslikumaks niisugune mets,  mis mis ei ole selline ilus Puhas läbi raiutud. Puistu vaid, vaid pigem on niisugune. Looduslik ja, ja, ja vanu puid ja, ja surnud puid  erivanuselist metsa nii-öelda täis niisugune looduslik kooslus,  nii et meie metskondade ja, ja riigimetsa majandajate  selline hinnang või sellised arvamused on ikkagi väga palju  muutunud ja ütleme siis edasi arenenud. Nii et, et kohati on tehtud lihtsalt sellele kaitsealade  võrgustiku projektile ka ise ettepanekuid,  et, et mul on siin metskonnas mingi väga huvitav  ja vana metsatükk, et, et ma sooviks, et,  et te selle kaitse alla võtaksite. Nii et on, on kindlasti hakatud aru saama sellest,  et mets ei ole ainult puit, vaid ikkagi midagi,  midagi hoopis muud. Ja tegelikult olekski oluline rõhutada seda,  et meil on juba seadusjärgselt määratletud kolm erinevat metsakategooriat. Kolm eri tüüpi metsi võib meil olla tulundusmetsad,  kaitsemetsad ja hoiumetsad. Need metsad, millest me täna räägime, kaitsealade metsad,  kaitsealade võrgustikumetsad, nemad on, on hoiumetsade  kategoorias saavad sinna tulevikus kuuluma ja,  ja loomulikult nende metsade eesmärk on on kindlasti liigi  kaitseliselt ülisuur, kuna nad pakuvad võimaluse pelglikel  liikidel elada, pakuvad neile selleks sobilikku elukeskkonda. Täpselt samamoodi tuleks rõhutada kaitsemetsade tähtsust. Neid metsi küll majandatakse ja, ja kujundatakse seal  inimese poolt. Teatud liikidele sobivaid selliseid arenguniše Samamoodi ka tulundusmetsad tegelikult mida,  mida me majandame küll selgelt ikkagi nagu rahalise tulu  saamise eesmärgil. Ei saa ka väita seda, et neis metsades nüüd see bioloogiline  mitmekesisus ilmtingimata nagu vähenema peaks  ka lageraietel tegelikult teatud liikidele,  need samad lageraied sobivad väga hästi kui nad on,  kui lageraied on kujundatud nii-öelda loominguliselt,  sellisel juhul nad pakuvad ka metsamaastikus täiesti  huvitavat vaatepilti. Nii et, et tegelikult võiks öelda seda, et,  et nii palju kui on, kui on erinevaid liike,  nii palju on ka nende liikide poolt sellist erinevat  elunõudlust ja, ja, ja kui me nüüd oma metsi majandame  mitmekesiselt Osa metsi jätame raiest raiest välja, osades metsades,  teostame lageraietes, lageraieid osades ei teostajai. Me jätkame sellist mitmekülgset metsa majandamist,  siis on garanteeritud ka ka bioloogilise mitmekesisuse  säilimine metsades. Kuna põlismets on saanud omapäi kasvada inimene ei ole siin  palju toimetanud, siis pakub ta elupaika paljudele liikidele,  kes mujalt Euroopast on juba kadunud või muutunud väga haruldaseks. Praegu käibki Eestis suur looduse inventuur,  et selgitada välja üle euroopalist huvi pakkuvate liikide elupaigad. Natura 2000 üleeuroopaline kaitsealade võrgustik näeb ette,  et iga liikmesriik Tagaks kaitse tema territooriumil asuvatele ohustatud  liikide elupaikadele ja ohustatud kooslustele. Ohustatud koosluste hulka kuuluvad ka. Põlismetsad heas looduslikus seisundis metsad  ja kindlasti me saame kasutada selle töö tulemusi  ka meie rahvusvaheliste kohustuste täitmise juures. Ja põlismetsad on oluline kooslus Natura alade nimistus. Siia alla. Liigi liigenduvad mitmed erinevad elupaigatüübid,  mille kõikide kaitset mitte ainult meie oma seadused  ja kohustused bioloogilise mitmekesisuse ees,  vaid ka Euroopa Liidu nõuded. Meilt ootavad liigid, kes leiavad elupaiga. Ja võimalused täisväärtuslikuks eluks paljunemiseks,  metsas. Loodusmetsas. Me saame rääkida näiteks lendoravast liigist,  kes on nii Eesti seadusandluse järgi range kaitstud riik kui  ka samal ajal Euroopa Liidu seadusandluse järele riik,  kelle kõik elupaiku tuleb kaitsta. Kui me vaatame lindude poole, siis me saame rääkida must  toonekurest kõikidest meie kotkastest, samuti Euroopas  haruldaseks jäävavatest, räniriikidest. Samuti on palju mardikaliike Kes sõltuvad? Vanadest loodusmetsadest see nimekiri on pikk. Euroopa on meie looduse puutumatust väärtustanud põlismets  on üks osa sellest. Nüüd on meie otsustada, kas me tahame, et kõik Eestimaa  metsad oleksid ühenäolised läbi raiutud. Paldimetsad või seame esikohale looduse püsiväärtused. Jätame surnud puutuud kalend oravale. Põlispuu musttoonekurele. Kõduneva lamatüve rohelisele hiiuprale. Ja puutumatud soosaared pakastan. Igal liigil peaks olema võimalus elada just temale sobiliku  ja meelepärases elupaigas.
