Tallinna botaanikaaed on selline koht, kus isegi tuisuse  talvise ilmaga võib palmimajas näha taimi,  troopilisi esindajaid õitsemas ja meil ei ole nii,  et on vahepeal sügis ja talv vaid siin on kogu aeg suvi. Kui meie eelmises saates oli juttu sellistest taimedest,  kes esmapilgul jäävad meie meie eest varjule,  siis seekord teeme juttu hästi tavalistest taimedest,  nagu on orhideed, kaktused või palmid, keda kõik hästi  arvavad tundma, kuid tegelikult nendegi seas on esindajaid,  kes, On millegi poolest erilised. Palme tuntakse kogu maailmas ligi 3000 liiki,  2650 liiki. Ja väliselt on nad. Sarnased, kuid tegelikult on palmide seas tohutu  mitmekesisus 2650 palmi seas ainult 10 protsenti on  sõrmlehiseid palme, keda sageli inimesed kutsuvad  käpikpalmideks ja ülejäänud 90 protsenti on  siis sulglehised, palmid nagu minu selja taga olev suur  ja uhke tatlipalm. Palme maailmas. Kasvab väga erinevates paikades Euroopas isegi Lõuna-Euroopas,  palme on ainult kaks liiki. See on potitaimena vahel kasvatatav kääbuspalm,  kes elab Hispaanias, Portugalis ja Malta saarel  ning teine on endeemne liik, esinedes Euroopas ainult Kreeta saarel. Tema nimi on Kreeta tatli palm, ka teda võib meie palmimaja  kollektsioonis näha. Peale Greeta saare kasvab Kreeta tatlipalm veel. Türgis. Arvatakse, et Aafrikas on palju palme  ja kes Aafrikas on käinud siis kindlasti seal hakkabki  mitmeid suuri palme silma, kuid liikide arvu poolest on  Aafrika palmiliste seas vaene. Kõige rohkem on palme meie planeedil, Lõuna-Ameerikas  ja samuti troopilises Aasias. Kui Euroopas kasvab ainult mõni palmiliik,  siis Malaisias, mida võib pidada palmide paradiisiks kasvab  ainuüksi ühe vulkaanilise mäe ümber jalamil. Üle 100 liigi palme palmide 2650 liigi seas on palju  rekordiomanikke näiteks maailma suurimate lehtedega taim on  palm maailma suurima õisikuga taim on palm,  samuti maailma kõige. Õierohkemate õisikutega taim kuulub palmide hulka. Ja kui meie oleme harjunud arvama, et puud kasvavad väga  kõrgeks Eestimaal kõrgeim puu on ligi 44 meetri kõrgune  kuusk siis tegelikult maailmas veelgi kõrgemad. Puudest on mõned liaanid ja üllatav küll,  kuid üks selline isegi kuni 160 meetri kõrguseks kasvav taim  on üks palm. See on nimelt rotang palm, kes elab Indoneesias,  Jaava saarel ja rotang palme. Me tunneme viimasel ajal moodsa mööbli kaudu rotang palmist. Mööbel on väga ilmastikukindel ja talub suvel  ka vihmaga õue jätmist. Maailma suurimate lehtedega palmid on Aafrika liigid,  kelle lehed võivad kasvada isegi kuni 25 meetri kõrguseks. Kui laba ja rootsu koos mõõta. Eestimaal meil kõige suuremate lehtedega taimed on näiteks  takjad või siis aiataimedest, rabarber või kõrvits. Tatlipalmi tuntakse Aafrikas, Aasias 18 liiki  ja üks tatlipalmi liik. Endeemne Kreeta tatlipalm elab looduslikult Euroopas. Tatlipalme me tunneme selle järgi, et nende lehed,  nende lehekesed, on rennija, nii nagu vihmaveerenn. Ja seda saab siin näha ka, kui me lehte lähemalt uurime,  et leht ei ole tal päris lame nagu sarnastele sulgejate  lehtedega palmidel. Tatlipalmidest mitte kõik ei anna söödavaid vilju,  vaid maitsvate magusate viljadega on harilik tatlipalm,  keda tuntakse ainult kultuurtaimena ja kelle maailma suurim  miljoni puuline istandus on rajatud Marokosse Marakese linna lähedale. Tahtlipalmid on teistest palmidest erinevad  selle tõttu, et nad on kahekojalised puud ainult emaspuud,  kannavad vilju, aga isaspuid on vaja tolmeldamiseks,  nii nagu meil on pajud remmelgad või paplid. Ja tahtlipalmi istandustes istutatakse 100 emaspuu kohta üks  isane puu. Kui keegi suudab lahendada ära sellise põneva Küsimus, et juba noores eas peale seemnest idanemist,  kuidas vahet teha emasel ja isasel tatlipalmil,  siis see oleks kindlasti miljonit dollarit preemiat väärt. Tatlipalme näiteks Aafrikas, eelkõige Lääne-Aafrikas  kasutatakse hekitaimena. Selline on hästi harunev. Taratatlipalm, kelle kodumaa on senegalis  ja naaber Lääne-Aafrika riikides Eestimaal meil tatlipalme  sageli kasvatatakse toapalmidena, sest nad peavad hästi  vastu ja on kergesti viljast. Paljundatavad. Indias olles ma küll seda palmin Kutsuda julgeks, sest kalasabapalmid kõrvetavad vähemasti  osa liike ja kalasaba palm on selline imelik palm,  kes õitseb ainult üks kord elus ja peale õitsemist ta  tasapisi kuivab ja alustab uuesti elu seemnest. Oma nimegi on ta saanud selle tõttu, et tema lehekesed  meenutavad kalauimeid või võib-olla ka kala soomuseid. Käärdega siin keegi tööd ei ole teinud. Kalasabapalmi lehekesed ongi niisuguse ära näritud servaga. Ja tema on ainus palmiliik palmi perekond kalasaba palm,  kellel on nii palju harunenud lehed, kahele sulged,  liitlehed, kääbuspalm. Üks väheseid Euroopa palmi liike erineb talle sarnastest  palmidest selle poolest, et tema leherootsud on ogalised  ja viljad, on tal ilusad, kerajad pruunid kuid inimese jaoks  siiski mitte söödavad. Mõni palmiagu, näiteks Ameerikas elav saabalpalm on niisugune,  kes maapealset tüve ei kasvatagi, kuigi ta võib olla  paarikümne aasta vanune. Vaid tema tüvi vars on maa sees. Ja nõndaviisi ta kaitseb ennast metsa tulekahjude vastu. Kui tulekahjus lehed põlevad ära, siis pinnases kuumuse eest  kaitstud vars elab selle üle ja kasvatab mõne aja pärast  uued maapealsed lehed. Harilik karuspalm, keda inimesed kutsuvad käpikpalmiks,  on meil üks kõige levinumaid toapalme tatlipalmide,  aga viimasel ajal ka populaarseks saanud Washingtoni palmide  kõrval ja karuspalmi pealt me näeme väga iseloomuliku  palmidele saledat tüve ja sageli on palmide tüvi kaetud  ja ümbritsetud tugevate jõhvkiududega millest annab  mitmesuguseid tarbeesemeid punuda. Karuspalm on ka palmidest kõige külmakindlam,  ta talub kuni miinus 13 kraadi pakast. Oma kodumaal, Jaapanis, Birmas ja Kõrgeli maalajas jääb ta  mõneks ajaks isegi lume alla ja seetõttu on teda isegi Lääne  ja Kesk-Euroopas lausa parkidesse istutatud,  kus ta edukalt vastu peab. Kes palmi kodust. Kasvatada siis palmid oma sügava juurestiku tõttu edenevad  paremini kitsastes ja sügavates anumates niinimetatud  palmipottides ja palme. Kui lopsaka lehestikuga taimi tuleks suvel jõudsalt kasta  ja kasvuperioodil märtsist septembrini ka paar korda kuus  sobilike väetistega väetada ja noori palme,  peaksime ümber istutama igal kevadel vanu puupüttides  olevaid isendeid, aga siis, kui anum Kõduneb. Maailmas tuntakse 1400 erinevat kaktuse liiki. Mõnikord arvatakse, et kaktused on veelgi rohkem kuid  siis on sinna sisse arvatud ka sordid ja teisendid  ja vormid ja alamliigid. Kaktuseid on paarkümmend liiki, selliseid,  kes võivad ka Eestimaal meil õues täiesti ilma katmata lume  all talvituda. Nemad on pärit kas. Põhjast Briti Columbiast või siis Lõuna-Ameerika äärmisest  lõunaosast kaktuseid. Sageli kasvatatakse kodudes meil toataimena,  sest nende eest on kerge hoolt kanda. Vastupidi kaktuste puhul sageli kiputakse üle hoolitsema. Tegelikult aga kaktused talvel kastmist üldse ei vaja. Meie kastame siin kaktuseid äärmisel juhul kord  või kaks talve jooksul, aga kodus, kui on mõni jahedam ruum  alla 20 kraadise temperatuuriga, siis võiks kaktuseid mitme  kuu jooksul novembrist märtsini üldse mitte kasta. Kaktused eelkõige asustavad meie planeedil uue maailma Põhja  ja Lõuna-Ameerika kuivemaid alasid. Mägedes võib kõige kõrgemail kaktuseid kohata isegi 3600  meetri kõrgusel. Aga samas on ka kohutavalt suuri kaktuseid,  nagu siin minu kõrval juba 100 aasta vanuseks elanud kaljukaktused,  tõsi isegi nendest on veel suuremaid isendeid. Maailma suurimad kaktused garneegiakaktused võivad kasvada  20 meetri kõrgusteks puudeks ja elada kuni 200 aastat vanaks. Nii et üks taim võib kaaluda kuni 12 tonni. See on paraja elevandi kaal. Inimene meil põhjamaal kaktuseid peamiselt ainult ilu pärast kasvatab,  kuid Ameerikas ka kohalikud kasutavad neid muudel eesmärkidel. Näiteks kaktusest saab teha loomade rünnete vastu elav tara,  kellest läbi tungida on raske. Samuti on mitmetel kaktuse liikidel nagu viigikaktustel  või ka metskaktustel maitsvad söödavad viljad. Ja kaktuste kohta sageli arvatakse, et nad on okkalised,  tegelikult aga kaktustel okkaid ei ole. Need, mis kaktuse varsi ümbritsevad, on tegelikult astlad,  mis on kas muundunud lehed või siis muundunud pungasoomused  ja nende astelde ülesanne. Kaktustel on taimi kaitsta nii ärasöömise eest. Rohusööjad, loomad, kes näljasena kõrbes ringi liiguvad  samuti väikene astla pind vähendab aurumist taimekehast,  sest kõrbes on sademeid vähe. Mõnel pool Tšiilis Lõuna-Ameerikas sajab vihma ainult üks  kord kahe aasta jooksul ja ometigi ei ole see päris elutu paik. Ja viimasel ajal on uurimustega kindlaks tehtud,  et kaktuste astelde ülesanne on ka taimekasvu aeglustada,  sest kui nad kiiremini kasvaksid kuumuses  ja kuivuses, ei tule nad siis nii hästi oma eluga toime. Me oleme harjunud ette kujutama, et kaktused on  kerakujulised taimed, kuid see on ainult osaliselt tõde. Tegelikult on olemas sambakujulise kaktused,  ribiliste vartega kaktused, lausa mao moodi välimusega  ronivaid liike, nagu näiteks on kuulus öökuninganna  ehk kuukaktus. Ja kui enamus kaktuseid oma kodumaal looduses õitsevad  päevasel ajal. Neid tolmeldavad siis liblikad või mesilased on terve rida  ka kaktuseid, kes sõitsevad rohkem öösel,  selline on ka näiteks kaljukaktus. Ja öösel õitsevaid liike tolmeldavad need loomad,  kes siis on öise aktiivsuse ga nagu nahkhiired  või ööliblikad. Kaktuste vili on oma ehituse poolest võib-olla meile harjumatu. Sest kaktuse vili tegelikult on meile hästi tuntud mari,  kuigi me võib- olla esmapilgul kaktuse vilja marjaks ei  julge pidada. No taimeriigis näiteks meile tuntud marjad on arbuus,  kõrvits, kurk, tomat, tatlipalmi vili, aga samuti meil  looduses mustikas jõhvikas või mitmed muud. Ja looduses kasutavad kaktuste marju toiduks eelkõige linnud  ja teised loomad aga muidugi ka inimene ja Põhjamaale sisse  tooduna on kaktuste viljad. Ühed kallimad taimeriigis, näiteks metskaktuse viljakilo  võib ulatuda 600 kroonini. Taimedele on iseloomulik kasvada ülespoole valguse poole. Nii teevad ka kaktused, kuid nende seas on on  ka selliseid erandlikke vorme, kes ei kasva mitte üles  valguse suunas vaid hoopiski külje peale. Ja sellised vormid looduses tekivad kas rahe mõne kiirguse  või ka lindude kaasabil. Kui lind kõrbes maandub kaktuse varre tippu  ja seal natuke nokaga toksib, siis tema tipmine,  kasvukuhik võib viga saada. Ja sellest tulenevalt taimevars ei saa mitte kasvada ülespoole,  vaid hakkab nõndaviisi külgmiselt vohama. Selliseid kaktuseid me tunneme kammvormidena  ja sellist nähtust vastseatsioonina ehk varre külgmise  ebanormaalse vohamisena. No harva juhtub mõningate teiste taimedega  ka nõndaviisi aga paljud võib-olla ei ole kuulnud,  et kaktused lisaks kõrbetele võivad kasvada  ka lausa niiskes troopikas ja näiteks helme kaktuseid  tuntakse Brasiilia vihmametsades koguni 50 liiki. Niisked roopikakaktused erinevad kõrbete  või ariidsete kuivade alade liikidest selle poolest,  et nad elavad esiteks kõrgel puude võras lausa puude  tippudes põhjusel, et alusmetsas puude all on liiga vähe valgust,  aga roheline taim vajab kindlasti oma normaalses  elutegevusest vähemasti mõnda aega ööpäevast valget perioodi  ja puude otsas kõrgemal on lihtsalt rohkem valgust. Kuna troopikas taimestik on lopsakas, siis  ka vihmametsa kaktused, kes elavad puude otsas,  ei vaja enda kaitsmiseks teravaid-torkivaid,  astlaid samuti, ka niiskust on piisavalt  ja sageli nende varred on on pehmed, siledad rulljad  või siis ribilised või, või ka lapikud ja Helme kaktus on  oma nime saanud selle järgi, et tema viljad meenutavad pärleid,  kas siis valget, roosat või punast värvi õitsevad nad varre  pealt aastas mitte kindlal ajal, vaid võivad õitseda  siis meie talves suves, kevades või sügises. Krosooni silkaktus, keda paljud tunnevad kullakerana,  vastab meie tüüpilisele ettekujutusele kaktusest  kerakujuline torkiv ja ribilise varrega. Tegelikult aga ta on üsna erandlik, nimelt  selle poolest, et ta kasvab väga aeglaselt. See suur kullakera on siin juba 90 aasta vanune  ja tema kõrval, need väiksemad on koguni 40 aasta vanused,  kuid õitsenud ükski neist veel ei ole. Nimelt krusooni siil. Ehk kullakera on selline, kes alla 100 aasta vanusena  õitseda ei taha. Nii et kui me 10 aasta pärast uuesti kohtume,  temaga, võib heal juhul ka suvisemal ajal siin õisi näha,  tegelikult aga paljudele tema õite nägemine osutub. Pettumuseks seepärast, et ilusaid uhkeid,  suuri ega erksaid õisi tal ei ole. Tal on õied tagasihoidlikud, siin vare tipus. Kollakat värvi kodus kaktust on lihtne kasvatada seepärast,  et tema ei vaja palju hoolt. Aga lisaks kaktustele on siin teisigi huvitavaid taimi. Ja üks rühm, kellega me täna tutvust teeme,  on kindlasti teile. Värviliste õite poolest tuntud orhideed. Orhideede maailm on mitte ainult salapärane,  vaid ka väga mitmekesine. Kogu maailmas tuntakse 18 ja poolsada orhidee liiki. Ja mitte ainult troopikas ei ela orhideesid  kus on nende peamine kodu, vaid ka isegi kaugel põhjamaal. Eestis elab meil 36 erinevat orhideeliiki  ja vahel arvatakse, et orhidee see on midagi eksootilist tegelikult,  aga orhideelisi ehk käpalisi on maailmas võrreldes teiste  taimedega peaaegu kõige rohkem. Veelgi enam on meile tuntud taimedest võilillesugulasi korvõielisi. Paljud troopikaorhideed ei ela mitte maapinnal,  nagu meie rohttaimed Eestimaal vaid troopikas,  valdavalt orhideed elavad puude otsas. Samal põhjusel nagu vihmametsa kaktused ülevalpool on  lihtsalt rohkem valgust ja kuna orhideede lühikesed juured  maapinnani ei ulatu, siis sageli on nende varred varustatud  toidu ja vee reservuaaridega, varremugulatega. Põhjamaa liikidel aga selliseid maapealseid varemugulaid ei esine. Minu käes on üks troopiline puude otsas elav epifüütne  orhideeliik kelle õied on tagasihoidlikud  ja taimemaailmas ongi nõnda. Kui õis on väikene ja silmapaistmatu, siis on nad hulganisti koos,  et koos paremini tolmeldajale välja paista. Kui õied on väga suured ja värvilised, nagu näiteks  kuukäppadel siis on õied ka palju tagasihoidlikumate  mõõtmetega ja lõhnki on suurtel õitel tagasihoidlikum kui  nendel väikestel. See troopikaorhidee lõhnab väga meeldivalt,  meenutades muraka küpsevilja lõhna. Orhideede puhul, võib-olla paljudele teadmata on  ka see, et nende seemne sees, mis on imekerged  ja ühel taimel võib valmida isegi miljoneid. Üksikseemneid toiduvaru endospermi või toite koe näol ei ole  nii et selline imetillukene õhk, kerge seeme vajab  idanemiseks seeneabi. Ja alguses, kui noor orhideetaim hakkab kasvama,  siis nii nagu on kurgil või kõrvitsal, keda me oleme  külvanud idulehti orhideeliste idanditel,  ei ole looduses troopikas levivad nende imekerged seemned,  õhuvoolude ja tuule abil ühelt puult teisele,  kus nad siis kas oksa õnaruses või koorepraos sobilikke  tingimusi leides idanevad kogu maailmas. Paljud orhideeliste käpaliste liigid on muutunud haruldaseks  eelkõige selle tõttu, et nende kasvukohtasid on hävitatud  ja inimene on ka paljusid liike nende kaunite õite poolest  hävitanud liigse noppimise teel. Meil Eestimaal näiteks kõik 36 liiki on seetõttu võetud  kaitse alla. Ja meie looduslikest käpalistest kõige silmapaistvam  suuremate õitega on kuldking, keda rohkem võib näha. Põhja ja, ja Lääne-Eestis, kellel näiteks seemnest idanemise  idanemisest õitsemiseni kulub keskmiselt 17 aastat,  et ka nende Arengutsükkel ei ole mitte kõige kiirem. Võib-olla troopiliste orhideede käpaliste puhul on omapärane  ka see, et nende lehemass lehestik on suhteliselt vähearvukas. Lehti on puude otsas elavatel liikidel vähe  ja seda lehtede vähesust kompenseerivad fotosünteesivad. Orgaanilisi aineid valmistavad rohelised juured,  juured ka epifüütsetel orhideedel. On rohelist värvi, see on üsna erandlik,  teistel taimedel see tavaliselt nõndaviisi ei ole. Ja ka õieehitus on orhideedel hoopis teistmoodi tolmukaid. Õie sees on neil vähe ja tolmuterad. On mitmekaupa omavahel kokku kleepunud ja is isegi on hoopis teistsugune. Koosnedes ülahuulest ja alahuulest ja sageli veel õieneelus  on kontrastselt värvunud triipe täppe ja laikusid,  mis aitavad tolmeldajatel, loomadel, eelkõige putukatel  ja lindudel, paremini siis õie seest nektarit üles leida. Lõhna siin küll tugevat tunda ei ole, kuid  selle eest õied on uhked. Tema nimi on harjakas torukäpp, kes elab kaugel Imalaja  mäestikus ja võib looduses isegi hiiglaslike mõõtmeid omandada. Suurimad kogumikud on koguni kahemeetrise läbimõõduga leitud. Meie väikesel Eestimaal võime looduses kohata 3000 erinevat taimeliiki. Nende seas on vetikaid, samblaid, sõnajalgu,  puid ja põõsaid ja muidugi arvukalt mitmesuguseid rohttaimi  kes kevadeni ei jõua oodata, kuni lumi sulab  ja loodus tärkab, siis esimeste taimedega võib tutvust teha  klaasi all troopilistes majades, mõnes botaanikaaias. Tallinna botaanikaaias kasvab koguni 8000 erinevat taimeliiki,  keda me muidugi ühe päevaga kõik ei näe. Kuid aja jooksul on võimalik nendega paljudes tutvust teha.
