Kutsikas ta oli sügisene kutsikas. Kui talle silmad pähe tulid, siis oli lumi juba maas. Nii harjus ta kohe hangedes püherdama ja mängima. Ei olnud tema jaoks maailmas midagi lõbusamat, kui lumesadu ja tuisk neil riistal lõpmatuseni taga ajada. Tuisk oli niisama väsimatu Evallatu nagu teise hundikoerakutsikas. Kevadtalvel õppis ta lumepalle püüdma. Ta haaras neid kõrgele õhku karates. Kui nad tema imestuseks ära ei lagunenud, siis kandis ta neid kiivalt suus hai, kuidas ta siis traavis, kui palju üle meelikust ja edevust. Aga kui lumepalle künkaharjalt alla veeretati seest leida need peremehe kätte tagasi, kutsikaliku uhkusega, kõrvad kikkis ja kiitust oodates. Siis saabus kevad ja ma oma lõhnadega oli talle suureks uudiseks. Esialgu oli paljast maad vähe, ainult mõni üksiklapike kändude ja suurte puutüvede ümbruses. Siin nägi ta esimest korda kärbseid. Need äratasid imetlust, kuid varsti said aru, et tal nendega head läbisaamist ei ole. Lumi sulas ja kahanes. Tuulevaiksete metsaservadel, kuhu paistis päike. Algase elu. Lepatriinu ronis mööda kõrt üles helendava taeva ja soojust kiirgava päikese poole. Mullustel lehtedel istus liblikas ja avas ning sulges tiibu. Ta oli ärganud siin, kus esimesed Sarapourvad, niisama kollased, nagu temagi juba homme-ülehomme tolmleme hakkavad. Tema oli neist ette jõudnud ja pidi nüüd ootama mitte mujal, vaid siin, kust oli talvitunud? Ei, kuhu tal oligi minna. Ümberringi valitses alles talv. Ühel lõunapoolsel metsa serval nägi kutsikas esimest korda liblikat. Hulk aega vaatas ta seda uut olevast imestunult ja hakkas teda siis taga ajama. Üleannetele kutsikal oli see lõbus mäng. Aga liblikale tähendas see kas elu või surma. Metsaalune täis lund kõrgel puude latvade kohal lagedatel väljadel puhus tarretama panev tuul. Ja liblikas kutsika eest polekski lennanud. Ikka pöördus ta viimaks oma päikesepaistelise põõsa alla tagasi. Korda viis või kuus põgenes liblikas vallata kutsika eest ringles lume kohal ning lendas ikka jälle tagasi sinna, kus päike oli ta äratanud. Niisugune oli tema elukäsk. Viimaks kutsikast tüdines sky ja viskus lõõtsutades kõhuli lumme. Talle ei meeldinud paljas maa. Lumes oli tal kodune hea olla. Aga kevad ei hoolinud sellest, et ta lund armastas. Ja viimaks jõudiski kätte aeg, kus lund leidusel üksnes padrikutes. Kuid sealgi oli ta kokku sulanud. Ühel päeval võis peremees viimase lumepalli teha. Ja kui ta selle künkaharjalt jälle alla veeretas ei toonud kutsikas seda talle enam kätte nagu varem. Ta haaras veerema lumepalli suhu, ajas jalad harki ja hakkas seda sealsamas künkal ahnelt sööma. Kägu kukkus, ilm oli soe ja kutsikal näis olevat lume söömisega hirmus kiire. Ja nii ülemeelik polnud veel kunagi olnud. Nüüd kiideti teda selle eest, et ta oli talve ära söönud. Ja Kunsikas oli uhke ning läks isegi edevaks, et ta säärase vägiteoga oli hakkama saanud.
