Siin mail on elatud enne meid inimesi ja küllap elatakse  ka pärast meid. Üheks loomaks, kes saabus varsti pärast mandri jää  taandumist on meie metsade suurim imetaja,  kes võib kaaluda enam kui pool tonni. Põder. Et põder on taimetoiduline, peetakse teda vaguraks loomaks. Ometigi võib tema jahtimine olla veel ohtlikum kui karujaht,  mis olevat niisama väga väsitav. Kui uskuda Otepää vanasõna, mis ütleb. Karutapjal olgu säng põdratapjal kirst valmis. Kust tuleb aga selle looma nimi? Eesti põder, Soome Peura, vepsa Pedr Leedu prieedis. Keeleteadlased pakuvad, et see võib tuleneda balti tüvest pendra,  mis tähendab osanik, kaaslane, ühine ja seletavad asja nii,  et nii suurt looma kütiti üheskoos ja ka saak oli ühine. Mina aga pakun, et see ühine, et see kaaslane,  et see osanik võib-olla põderise. Sest pole ju võimatu, et enne seda, kui siia jõudsid hobused  kasutati ratsa ja veoloomana hoopiski põtra. Just nii nagu veel praegugi kasutatakse põhjapõra. Aga aitab sõnades urgitsemisest. Teeme nüüd tutvust päris põdrauurijate ja põdra uurimisega. Võib ligi astuda. Kas lõualu on enne ära toodud? Väga tore? Väga tore, aga siis, mis kellega on tegemist? Mis, mis jahi piirkond on? Järvselja. Tartu jahindusklubis on tihe tööpäev. Põdrauurija Jüri Tõnisson kogub jahimeestelt Eesti suurima  sõralise kohta andmeid. Kirja lähevad sarvede ja alalõualuude mõõtmed  ning tunnused. Tööd on palju. Põdrarohketes maakondades tuleb ühe päevaga vastu võtta  umbes 300 põdra andmed, sealhulgas mõõta üle 80 sarvepaari. Loa number 83 neli neli kaheksa. Mis kuupäeval see lastud on? 16 november, et sellel ajal on põtradel enamasti sarved veel  ilusti peas ja sellel ka äärmine aru on täpselt sama  põhimõtte järgi jälle mõõdetud, nagu see kõige esimene oli. Jälle paneme tema pikkuse paika 25,2. Ja seejärel ümbermõõdu. Mis on 9,1 vasaku poole mõõdame ära täpselt sama põhimõtte järgi. Üks on kühvli jalgega, teist võib juba peaaegu täis kühvliks nimetada. Sarvedel on siis väheke assümmeetriat selles mõttes,  et arude arv ei ole ühesugune ja kühvel ühel poolel väiksem  kui teisel. Seda tuleb päris tihti ette, et noored põdrad siis,  kui nad kasvavad, nad ei suuda täpselt ühesuguseid sarvi  kasvatada ja ja sama asja esineb ka vanematel põtradel. Nüüd ma pildistan sarve selleks, et muidu meil jääksid  ainult mõõteandmed, aga aga siis jääb ka mingi välisilme  sellest sarvest. On võimalik tekitada eri vanuselistest põtradest sellised kaustad,  et kus siis need sarved on, on korraga näha sama vanustel  loomadel väiksemad ja suuremad ja siis on siin see võimalus,  et, et me saame nad kõrvuti panna ja tekitada sellised vanuseread. Kus on väga hästi, siis tuleb see erivanuses pullide sarvede  laius ja, ja sarve sarvekasvu erinevus välja. Sarved on isaste põtrade, tervise ja elu otsene peegel,  teiseks saab põtrade elujõudu lugeda alalõualuudelt. Kasvu võrdlemiseks tuleb teada põdravanust,  see käib vähemalt Jüri üsna lihtsalt. Põdra alalõualuu hammaste kulumise järgi on võimalik tema  vanust määrata selles küsimuses juba pool vastust oli olemas,  et, et just nimelt alaluulu hammaste kulumispildi järgi,  nagu te näete, et siin hammastel on peal sellised pruunid  pruunid laigud või siis triibud nõndamoodi  ja teatud vanusest alates siis need triibud  siis hammaste ees servades näiteks nad on kas lahus  või siis liituvad nagu sellel hambal siin on näha  ja vaadatakse siis kõigi kõigil hammastel seda nii-öelda kulumispilti. Mida noorem põder, seda vähem seda pruuni näha on,  mida vanem põder, seda rohkem. Samavanuseliste põtrade lõualuude võrdlemine näitab  kasvuerinevusi nii piirkondlikult kui aastate lõikes. Väga oluline on toidu kättesaadavus ja kvaliteet. Kui jagub piisavalt toitu, läheb põdral paremini. Seetõttu uurivad teadlased ka põtrade maosisu proove. Sõraliste menüü on küllaltki lai. Ta sööb kuni 250 erinevat taimeliiki. Ja see üks asendamatu tema elupaik on pajustikud,  et ja, ja üleüldse lehtpuud. Et näiteks on kirjanduses lugeda seda, et,  et põdrapullid eelistavad viibida männinoorendikes,  süüa siis männivõrseid ja, ja pudralehmad jällegi on  lehtpuupuistutes ja söövad siis rohkem lehtpuuvõrseid. Aga mina olen tähele pannud sügisesel ajal seda. Et nii põdrapullid kui põdralehma ahmivad  nii palju kui vähegi võimalik lehtpuuvõrseid ja,  ja sinna juurde siis natuke okaspuud ka. Kui sa nüüd selle proovi põhjal pead kokkuvõtte tegema,  siis mis siit kirja läheb? No siit läheb kirja see, et valdavalt, et võib-olla siin  kusagil 90 protsenti vähemalt toidust moodustavad lehtpuude  võrsed ja, ja natuke on siis okaspuud ja,  ja see nende lehtpuude hulgas siis on ka veel lisaks  võrsetele õunu söödud. Ühe asja siit leiab vist veel, vaatame, kas see on kasevõrse. Et tundub küll nii, et on ka kase kasevõrsed siit leida. Siis edasi, nii, aga et kask on põdra l üks niisugune näljatoit,  et kui seda palju on toidus, et siis siis mingisugune hea  märk ei ole siis järgmine märk on see, et,  et võime võib-olla hakata leidma toidust  ka kuusekoort. Kui kokkuvõtvalt öelda, siis milleks uuritakse võtrade maosisusid? Mao sisu uurimise peamine mõte ei ole mitte selles,  et detailselt mis liike põder üldse toiduks kasutab vaid  selgitada välja peamised toidukomponendid,  mis on nende vahekord ja kas nende hulgas  siis on ka selliseid, mis viitavad metsakahjutuse peale,  näiteks kui toidust liiga palju on mändi. Kui sinna juba ilmub kuusekoor, siis on asi hull,  siis on, siis on põtru mingis kandis liiga palju. Praegu me hindame, et põdra toidubaas peaks olema väga heas seisus,  sest noh, arvestades seda viimaste aastate  või isegi viimase aastakümne niisugust intensiivistunud metsaraiet,  siis peale tulev noor toit, et seda peaks olema nagu  piisavalt ja tegelikult noh, ütleme, et, See on ka see, see nagu kütus, mis laseks nagu sellel põdra  asurkonnal jätkata oma kasvamist. Lisaks toitumisele on põdra elujärje näitajaks  ka viljakus, põdralehmade viljastatus ja loodete arv aitab  ennustada meie põtrade tulevikku. Ühelt poolt me, me saame nagu Hinnangu eelneva aasta kohta, et kui hea aasta see nagu  põdra al oli põdra jaoks oli, et kui suur osa mullikatest on  viljastamata ja, ja vanaloomadel seal ütleme,  et kui nad headel aastatel saavad seal kaks järglased Ja, ja kui neil nüüd on nagu teatud aastatel see üks loode,  siis see näitab nagu see, et see eelnev aasta ei ole olnud  kuigi hea. Nende samade viljakusnäitajate või õigemini potentsiaalsete  viljakusnäitajate järgi just seda loodete arvu osa me me  kasutame nagu järgmise aasta populatsiooni juurdekasvu prognoosimisel. Eelmisel aastal need samad viljakusandmed,  mis me põtrade kohta kogu kogume, siis näitasid,  et, et asurkonna juurdekasvu näitajad olid no tubli tõusu  teinud võrreldes eelneva paari aastaga, et  ja sellest võis prognoosida suhteliselt suurt juurdekasvu,  isegi võib öelda noh. Kindlasti selle viie viimase 20 aasta. Ühtede paremate hulka. Millises Eesti maakonnas võiksid olla kõige elujõulisemad põrad? Vot see ongi tore, et me me seda maakonda päris üheselt  välja tuua ei saa. See on kõige toredam asi, et neid on, neid võib ette tulla  üle Eesti. Põdral maja metsa sees laulavad meie lapsed  ja lapselapsed, sära silmi ja eks me ise tea,  kas hakkame neile selgitama, et pole seal põdra al metsas  mingit maja. Et metsa sisse ehitavad maju üksnes inimesed  ja et üks metsamaja võib-olla kolmekordne kõigi mugavuste  ja kõrge taraga. Aga see võib olla ka liht te põhjamaine märki. Mida me vajame, et selles ilmas olemisest tunda muude  tunnete kõrval ka piisavalt rõõmu? See on oluline, olemuslik küsimus, mille vastusele me püüame  nüüd lähemale jõuda koos Joko Alenderiga  ja läbi Yoko. Vaist ka ikke. Ei tea, kas me saame majja sisse? Kohe katsetan, nii palju, ilma on juba nii palju külmem  olnud ka. Ehk ei ole uks turu sees enam? Tuleb lahti. Elagu. Nii lihtsalt see käiski. See on hea pilt sellest, kuidas söövad. Hiired kroksid sobivad väga hästi hiirtele. Aga tuleb tuli ruttu alla. Ega siin nalja ei ole? Yoko Alender ja Priit Juurmann äratavad oma suvekodu unest  üles vaid korra talve jooksul. Nõva kandis saunamäel käimine on rituaal,  mõnikord koos lastega, vahel sõpradega ja teinekord  nii et võimas hang ei lasegi tuppa tuld tegema. Suitsu. Ja Priit ei pidanud katusele ronima. Pravo, vaata, kostest tõuseb suitsu. Et korstna me üldse ehitasime, eks ole, üle-eelmine suvi  ja eelmine talv me ei saanud siia üldse ligi,  sest siis oli ju hästi palju lund. Nii et talvel teeme, näeme seekord esimest korda suitsu,  sealt korstna, noh, nii et aplaus oli igati absoluutses. Eks ta ikka on niukene ekstreemne, ekstreemne elamuskoht,  et et just see, et sa tõesti tuled ja oledki nagu kõikidest  võrkudest väljas ja eemal, et et selles suhtes jah. Aga selle koha võlu, kui teda kunagi valisime,  seisnes, milles see ei ole. Ma saan aru, sinu mingi juurtega seotud. Et. Tegelikult meid juhatas siia Sven Grünberg,  kellel on omal ka siin läheduses suvila,  aga, aga noh, mis meid muidugi võlus mõlemaid Priiduga,  et see biotop, et see selline nii-öelda kõrge kõrge mets  ja raba ja ja selline selline mets, kus puude vahel siiski  valgust ka näha, ikkagi, et et noh ja ürgne metsavahi koht,  nii nagu ta siin on, et et lähimad naabrid on,  ma ei tea, vist mingi kolme kilomeetri kaugusel,  et, et. Et selles suhtes ta on ikkagi rohkem, noh,  ma ütleks, et ta on ikkagi selline loodusega suhtlemise koht Siin me pigem tuleme ja oleme nii-öelda avatud sellele,  mida see päris loodus paku, et ise nagu väga ei,  ei sekku ütleme, et et noh, isegi nii kaugele,  et, et siin ju elektrit ei ole ja, ja vett ei ole  ja me olemegi otsustanud, et tegelikult nii ongi nagu meie  jaoks hetkel kõige otstarbeka ja ka, et meil ei ole mõtet  nagu üle hinnata ennast selleks üürikeseks ajaks,  kui me siin looduse rüpes olla saame, et et me oleme nagu otsustanud,  et me võimalikult vähe sellesse nii-öelda sekka kama,  mis siin toimub, et, et praegu ka ka ümberringi vaatad,  et ega ju siin rohkem ei olegi midagi vaja,  kui sooja ja selle natukese vett saad sa kodust kaasa võtta,  et ja kuna me oleme selle kaasa võtnud, siis me läheme nüüd  ja lubame endale ühe tassi teed, eks ju,  on hea mõte. Ta ikka tuli välja, nagu ma arvasin. Kas sa seda hetke või sündmust ka mäletad,  millal sa esimest korda elus tundsid, et sul võiks mingi  maakodu olla? See oli kuskil keskkoolis, kui kui ma elasin Rootsis  ja sõitsin iga päev, eks ole, metrooga oma sellisesse  nii-öelda Lasnamäe piirkonna pisikesse kuubikusse õhtul  koolist ja hommikul jälle sealt samamoodi  selle metrooga siis kooli ja ja ma mäletan,  ühel kevadel siis seal üsna üsna nii-öelda lõpupoole,  ma kohe tundsin, kuidas, nagu tahaks niisugust mulla lõhna tunda,  et et nagu see mide, selle nii-öelda loodusega hakkas  tegelikult seal Stockholmi suurlinna elus nagu ära kaduma. Mina julgeks väita, et Eestis on tegelikult selline  unikaalne võimalus. Elada, või saada osa nii sellest kultuursest,  nii-öelda linna linnaelust, kus sul on kõik käe-jala juures  ja kultuurielu on olemas ja kinod ja teatrid  ja kirjandus ja nii edasi ja, ja samas Samas ütleme poole tunniga jõuda sellisesse Sellisesse kohta nagu see, kus me siin täna oleme,  et, et minu jaoks see ongi. Tegelikult Eesti nagu selline konkurentsivõime kõige-kõige  ehtsam näitaja. Muidugi, ma ütlen, et ma, mul ei ole mingeid illusioone  selles osas, et ma arvan, et me siin võiksime veeta terve  suve või, või veel vähem kuskil sellises kohas elada,  vaid et ma nagu täiesti annan endale aru,  et see ongi, see ongi üks, üks teine nii-öelda looduse maailm,  milles meil on lihtsalt au ja, ja suur võimalus nii-öelda  sellest natukene osa saada omal moel, et mina,  mina ei näe küll, et mul mul kuskil maailmas oleks mõnes  mõttes nagu parem elukvaliteet, et et kui me nüüd veel  suudaks natukene seda, seda linnakultuuri  või seda linnakeskkonda, noh, mille, millele ma olen oma  nii-öelda erialases töös, millest ma olen palju rääkinud,  et et seal linnakeskkonnas on meil palju palju veel ära teha,  et see, et see linnakeskkonna elu muutuks veel paremaks,  et me saaks ka seal rohkem õues olla ja tänaval olla,  et me ei peaks kogu aeg autos olema, et eks nagu lastele  ka me üritame selgeks teha, et nad ise õpiksid nagu tähele panema,  et tõesti, kui on nagu liiga palju müra või kisa  või või liiga palju nii-öelda ekraani taga olemist,  et mis, mis tundeid see tegelikult nendes endas nagu tekitab,  et nad nad oskaks, d seda ise nagu tähele panna,  et, et meie seda ei peaks neile ütlema, vaid et neil tekiks  nagu selline enesereflektsioon põhimõtteliselt. Selleks, et avastada Yoko maakohta pisut kaugemalt tuleb  meil siiski istuda autosse ja teha natuke müra. Saunamäe ümber on kõrget metsa, mis sügiseti muutub seene  ja marjaparadiisiks. On üliromantiline jõekäär, kus suvel saab ujumas käia,  kui kaheksa kilomeetrit mereni tundub olevat liiga pikk tee. Ja muidugi on seal unikaalsed sood ja rabad. Nüüd edasi jääb ju tegelikult kogu see suur. Läänemaa suursoo ja, ja noh, sellist sellist rohusood mina  ei olnud nagu tegelikult kunagi näinud, et sa oled nagu  samal ajal nagu oleks keset merd ja ja samal ajal oled nagu  metsas järsku jälle, et. Siis oli seal kurgesid terve hunnik ja noh,  siis siis me oleme kohanud siin metsa all ühte musta  toonekure paari ja, ja noh, üldse see, et kui,  kui me siin tihemini käisime, kuidas siis näiteks iga kord  üks metsise paar meid tervitab kas tee peal samas kohas,  et siis sa nagu saad aru, et nad elavad siin  ja me tuleme neile külla, mitte vastupidi,  eksole. Alati noh, igalt välisreisilt tagasi tulles ma jälle nagu tunnen,  et ega ikka sellist sellist elukeskkonda nagu Eestis naljalt  ei ei ole kuskil, et noh, sa võid mingi teistsuguseid  nii-öelda asju kohata noh loomulikult kuskil on toredad,  soojad kliimad, eks ole, kuskil on äge suurlinnakeskkond,  aga, aga just see nii-öelda rikkus ja tasakaalustatus,  mis, mis meil on siin nende erinevate nii linnalise kui,  kui looduskeskkonna näol, et noh, lisaks muidugi on tore,  kui su lapsed siiski emakeelses keskkonnas kasvavad,  et ka seda ei tohi ära unustada, et see on väga oluline minu  jaoks Teil on lapsed hästi erinevas, vanuses, väga väikesest,  kuni juba sellise varateismeliseni, kuidas neile see  looduses käimine ja, ja, ja maal olemine tegelikult sobib. No ma arvan, et kõik lapsed, kui nad selleks võimaluse saavad,  siis õues olla nii-öelda nende loodus elementidega annan  neile ainult seesama lumi või annan neile seesama liiv,  mis siin all on, suvel, eks ole, ja nad on juba õnnelikud,  et see, neil ei ole nii-öelda kedagi, kes neid ahistajaks  ja ütleks, et ei, nii ei tohi, nii ei saa,  et et lapsed saavad looduses küll väga nagu hästi hakkama ja,  ja ma arvan, et see on hea, et nad näevad  ka jällegi nagu seda nii-öelda üht ühte võimalust,  mida see maailm pakub, et et ega paljud suurlinna lapsed  ikkagi tänapäeval enam ei teagi, ei saagi aru,  mis, mis see ikkagi on, mille peal me jalutame siin  ja mis see, mis see meie jälg ka on, eks ole,  et kindlasti see, see vahetu looduskogemus on oluline. Inimliku linnaelu väärtustab Yoko vähemalt niisama palju kui  puutumatut loodust ja viimastel aastatel on temast saanud maitseka,  linnaarhitektuuri ja inimsõbraliku elukeskkonna eestvõitleja. Päevases töös kultuuriministeeriumi ja arhitektuurinõuniku  ja Tallinna linnavolikogu liikmena seisab ta tulihingeliselt  agelt iseenda ja oma mõttekaaslaste põhimõtete eest. Ma arvan, Tallinnast rääkides ja, ja ilmselt on see tõsi  ka paljude või, ütleme suuremate teiste suuremate Eesti  linnade puhul, et see linna linnakeskkond peab muutuma selliseks,  kus eelkõige inimesel on hea olla, mitte autol. Selleks ei ole vaja teha väga suuri investeeringuid,  küll aga peab olema väga hea nii-öelda terviklik kava,  kuidas kogu linnale läheneda selle selles võtmes näiteks taanlased,  kes on selles osas hästi pikalt juba 60.-test alates seda,  seda nii-öelda inimmõõdet sinna linnaplaneerimisse sisse  toonud nad on sellega ära tõestanud, et see tegelikult on  majanduslikult kasulik, et need inimesed,  kes viibivad linnaruumis mitte autos vaid just nimelt kas  siis jalutades või, või jalgratta sõites,  nad on ka palju altimad käima väikestes poodides,  mis tee peale jäävad, nende tervis on parem. EV hoone on natukene sinu esimene ma ei tea,  kas töövõit või midagi sellist, ilmselt kus sa tunned,  et need asjad on, on igati paigas. Nojah, ma laiendaks seda tegelikult seda Fhoone fenomeni  kogu sellele Põhja-Tallinnale, kus justkui nagu rohujuure  tasandilt tekkis selline soov, selline vajadus ise kujundada seda,  seda keskkonda, kus me elame, seda ka seda ettevõtluse mõttes. Eks me justkui oleme saanud siin ise kaasa aidata sellele,  et see keskkond muutuks selliseks, nagu ta meile meeldib,  aga üldiselt ma pean muidugi ütlema, et minu jaoks on just  oluline see, et see fookus arhitektuuri mõttes ei oleks  kitsalt selline nii-öelda arhitektuur kui ilus,  esteetiliselt ilus maja, vaid see oleks just kogu  selle elukeskkonna terviklikus. Suvila võib teha puust, kivist, savist või muudest  käepärastest materjalidest näiteks lumest  või jääst. Siis pole see küll enam suvila,  vaid talvela. Jää võib olla vägagi püsiv. Islandil pakuti meile limpsida jääd, mis oli enam kui  miljoni aasta vanune. Kuid siiski on jäää vaatamata oma nimele,  et jää asi, mis meie kliimas kauaks ei jää. Aga mis ta ikkagi on, see? Õues on jube külmaks läinud ja kogu järv on paksu jääkaane all. Miks aga tekib jää vee peale, mitte veepõhja? Jää tekib vee peale sellepärast et õhk seal vee kohal on  hästi külm, seal hakkab vesi jäätuma. Aga kui vesi ära jäätub, siis veetihedus on suurem kui jäätihedus. Jää pikka jää, jää. Ja ma arvan, et te tahtsite tegelikult teada seda,  mispärast on jäätihedus väiksem, kui vee tihedus tavaliselt  kõikide ainete korral on nii et kui aine on tahkes olekus,  siis ta on raskem, tema tihedus on suurem vedelas olekus on  ta kergem tihedus väiksem, aga veel on vastupidi. Ja kui nüüd hästi meelde tuletada eelmist saadet,  kui me rääkisime jääkristallidest, siis seal me rääkisime,  et jääkristallid on kuus nurgelised ja keskel jääb üks tühi koht. Ja vaat see tühik on nii suur, et sinna mahuks peaaegu üks  vee molekul veel ära. Tegelikult päris hästi ei mahu, aga peaaegu mahuks. Ja kui nüüd seesama jää ära sulab Siis see korrapärastatus kaob ära, veemolekulid saavad  igatpidi liikuda, üksteisele minna nii lähedale ka,  kui nad tahavad, enam ei ole seda keeldu,  et nad pead paigal olema. Ja siis neid mahub ühte ruumalasse rohkem kui kui jää korral,  kui nad pidid ilusasti kuue kandiliselt olema,  keskel tühjus hoidma. Ja selle tõttu siis ongi jäätihedus väiksem kui veetihedus  ja jää jääb vee peale. Kui see nii ei oleks, siis oleks kaunis kole,  eriti kalade elu, sest kogu aeg, vesi on vastu külma,  õhku muudkui jäätab, jää on raske, vajub aga põhja  ja kõik veekogud külmuvad talvel põhjani ära. Kuna tahke jää tihedus on väiksem kui vedelal veel tekib jää  vee peale, mitte veepõhja. Jääl on üks vahva omadus, see on libe ja  selle peal saab uisutada, kuid miks jää on libe? Tuleb välja, et jää on sellepärast libe,  et ta meie jala all uisu all läheb märjaks. Sulab ära. Ja on olemas kaks teooriat, mis põhjendavad jää sulamist  meie jalgade või uiskude all. Üks teooria räägib, et kui on väga suur rõhk,  siis ju suur rõhk sulatab jää ära. Teine teooria väidab, et kui on tegemist hõõrdumisega,  nagu meie jalad vastu jääd hõõrduvad siis see tekitab  soojust ja see soojus sulatab jääd. Hästi lühidalt kommenteerime neid põhjusi ka. Kuidas see rõhk saab siis jää ära sulatada? Tavaliselt see juhtub uiskude all, jalatallad on liiga suured,  seal ei ole nii suurt rõhku, aga uisutera all on rõhk  nii suur et uisud litsuvad jääkristallid katki. See korrapära saab rikutud molekulid lähevad segamini,  aga segamini olevad molekulid, need ongi juba vedelas olekus  ja tekib seal vedelik ja vedelik on alati libe  ega muidu ei määritaks õliga igasugu asju,  et teha libedamaks. Ja hõõrdumisega eraldub alati soojust, kes ei usu,  hõõru, kui käsivastastikku tunnete lähevad soojaks,  lähevad. Nii eraldub hõõrdumisel ka natukene soojust jalgade  all ja sellest piisab, et õige õhuke veekiht tekitada  ja põhjustada libedust. Et see jutt mul õige on, seda võib igaüks kontrollida sellega,  et kui on hästi külm ilm, siis jää ei ole väga libe,  seepärast siis sellest hõõrdesoojusest ei jätku,  et veekihti tekitada, aga soojema ilmaga on ta libe. Kasutage siis jäälibedaid omadusi ja minge uisutama. Ühel kevadtalvel unustasin Peipsile minnes jäärauad maha. Jää oli peegelsile kaetud kerge veekihiga. Istusin oma toolil püügiaugu ääres, sikutasin ahvenaid. Puhus maa tuul, mis läks aina tugevamaks. Hakkasin ma libisema koos oma tooliga Venemaa poole. Libisesin ja libisesin, midagi teha ei saanud,  kuni sõbrad, kellel olid jäänaelad saabaste all mu lõpuks  kinni püüdsid. Mida ma tahan sellega ütelda? Ainult seda, et kui tuul mind vahepeal ära ei puhu,  kohtume nädala pärast. Kolm osoon.
