Mets nagu muinasjutt ja selle muinasjutu kangelased 22  Tallinna jahimeest, kes vardi metskonnas mets  ja jahi ette võtsid. Plaan on lihtne ja loogiline. Metsavaht Helmi seks annab tulu, tõotavaid näpunäiteid. Tõsiasjale, et jahti pidades tapetakse looduses vabalt  elavaid metsloomi vaatab igaüks meist oma vaatenurgast. Kes näeb loomajahis jõledat tapatööd, kes hindab seda  huvitava lõõgastumisvõimalusena ürgajast saati on  jahipidamine olnud inimese jaoks tähtis elatusviis. Loomi tapeti selleks, et ise ellu jääda. Nüüd kinnitavad jahimehed, et liha isu neid küll metsa ei aja. Üheks põhjenduseks tuuakse ka vajadus loomastiku arvukust reguleerida. Palju paljukes see nüüd loomatsiooni palju,  palju neid loomi nüüd tegelikult metsas lastakse,  aga tähtis on saada kokku. Nii nagu Soomes on praetakse vorstikest ja Jootakse õllekest ja. Ei, meil on kalamehed teinud vanasti niimoodi,  et on kalal käinud ära, siis turuhoonest on nagu räime ostnud. Ma ükskord tegin ka sellise kelmuse, siis sain. Naine küsis, et noh, ei või olla, et Peipsi  siis ka räime juba. Nagu enamikes riikides, nii on ka Eestis jahipidamine  seadustatud ning vormiliselt riikliku kontrolli all. Kui palju loomi tohiks aga küttida, ilma et kahjustuks  ökoloogiline tasakaal? Selleks on vaja teada, kui suured on meie ulukite põhipopulatsioonid. Neid on aga läbi aegade nii ja naapidi vassitud. Salates oli Eestis selline riiklik nagu ulukite ressursi  arvestuse süsteem, tähendab kõik jahimajandid  jahisektsioonid andsid konkreetsed andmed  ja need võeti kokku ja siis nad siis ilmuvad. Aasta kokkuvõte on niisugune ametlike loendusandmetena,  aga vot siin ongi, et see on väga suur, selline subjektiivne  aspekt tähendab ja, ja ka huvidest tulenev selline noh. Sihilik viga tegelikult, et tahetakse rohkem lasta,  siis loetakse rohkem. On ju üldiselt teada, et, Arvukuse tõusuperioodil hinnatakse. Loomi alla ühesõnaga loetakse neid vähem,  kui neid tegelikult metsas on. Ja ja arvukuse languse perioodil on vastupidi. Hinnatakse loomi rohkemaks, kui neid tegelikult metsas on. Alates 60.-test aastatest kuni 80.-te aastate esimese  pooleni ulukite arvukus Eestis tõusis, siis hakkas arvukus langema,  loendusandmeid näidati aga loendajate inertsi tõttu  tegelikes suuremana. Samas on olnud aastaid, mil näiteks Saarmaja on tatra  arvukust on loenduse põhjal näidatud 10 kuni 20 korda madalamana. No kõige suuremat vastuolu on tekitanud alati need numbrid,  mida mina olen andnud näiteks tänavu aasta ma sain,  sundis eile tulemusena, et vabariigis on 120 tundi. Teine teine asi undi puhul on see, et esineb  ka migratsioon. Kui suur see migratsioon on, seda nüüd täpselt ei oska ütelda,  näiteks hiljaaegu jõudis minuni üks kõlakas ma tõesti ei  oska nimetada, et olla nagu 20 hunti ilma loata piiri ületanud,  Eestisse tulnud. Ja samas peab ka meeles pidama, et näiteks Venemaa on meie  piiri vastas teinud kaheksa, üheksa kilomeetri laiuse  sellise kinnise tsooni mida võib ka nimetada siis,  mida ta nimetab sakasnikuks ise ja kus jahipidamine keelatud. Noh, seal on lubatud kõrgetel ülemustel nagu ikka Venemaal  kui lihtinimestel on see keelatud, noh kõrged ülemused tunti,  teatavasti ei jälita, need söövad ikka söövad ikka segusid noh,  loomi, mis, mis, mis vähegi nagu liha annavad. Ja, ja see on siis selline koht ka, kus hundid saavad vabalt  pesitseda ja kus nad saavad Eestisse tulla? Migreenivaid hunte on muidugi võimalik eristada nende  lolluse järgi. Noh, lollus muidugi jutumärkides, sest need kohalikud hundid,  keda on siin juba usinasti nüpeldatud, need kardavad,  need lippe ei karda enam, aga need, need nii-öelda lollid  Venemaa hundid, kes tulevad, need kardavad veel lippe. Ja selle põhjal siis jaimed teevad ka järeldusi,  kas on, on migreerunud või eriti Ida-Eestis muidugi kas on  siis ta migreeni või on ta siis oma hunt,  koolitav tunt, mitmed siin esitatud küsimusi,  mis saab, et kui me läheme Euroopa Liitu,  seal teda kaitsta, akse, mis peaks Eestis hundiga peale hakkama. Ja kui palju peaks ta Eestis olema. Selline ühtne arvamus on, kuna Eesti on lõpuks ikkagi väike riik,  et 50-st tunnist on Eestile küll, sest näiteks Soomes on  vist praegu 100 100 hunti ainult minu teada ametlikel andmetel. Rootsis on umbes samas mõõdus, aga kui suured on nende territooriumid? See ei ole üldse võrreldav meiega. Eesti taasiseseisvumise järel saabus meile niinimetatud hundihirmubuum. Jahimehed rääkisid lausa 700-st kuni 800-st hundist,  teadlaste pakutud arv oli aga mitu korda väiksem. Siinkohal tuleb selgeks teha, et ulukite arvukusest rääkides  kõneldakse liikide põhipopulatsiooni arvukusest. See tähendab laias laastus, et arvesse ei võeta jahihooajal  kütitud loomi ega samal aastal sündivaid poegi. Teine liik, selline problemaatili liik, mida jahimehed noh,  väga palju pattu süüdistavad, on Ilves muidugi. Ja ka Ilvese arvukusega on siin üsna selliseid vastuolulisi andmeid,  ma pean tunnistama, et ma ka eelmine aasta esitasin vist  ilmselt ise natuke väikese arvukuse. Tänavu aasta ma olen hinnanud ilvese numbri suuremaks 400  isendi peale ja ma arvan, et see võiks, võiks juba nagu  hakata tõele lähenema. Eelmisel jahihooajal lasti ametliku statistika järgi 146 ilvest. Loendusandmete järgi jäi neid pärast seda meie metsadesse  veel 1200. Ilvesest salakütid ei hooli, küll aga hindavad põtra. Jahimeestel kogu aeg olnud teda on jahitud,  temast osavõtt on väga prestiižikas olnud  ja samuti on ka Soomes. Seal on eriline hirviporuka, selline niisugune põdrakütide seltskond,  kuhu iga iga mees ligi pääse. Ja, ja noh, sealt kuna sealt saab ka liha  ja sealt saab ilusat sarvi, siis on see niisugune  prestiižikas asi, samamoodi on ta ka Eestis. Ja põder on ka läbi aegade olnud niisuguseks,  võib-olla kõige suuremaks konfliktseks. Objektiks peale võib-olla hundi, ilvese karu,  kui oli põdraarvukuse tõusuperiood, siis hinnati teda  tunduvalt alla. Alla hinnati sellepärast ka muidugi, et noh,  nii-öelda poliitilistel põhjustel oli riigi plaan tuli põtra küttida,  seda pidi tegema jahimees tasuta. Ta pidi oma aega raiskama, ta pidi seda põtra maha laskma  välja vedama, lihakombinaadi üle andma. Sellest ta midagi ei saanud peale maksa ja seetõttu anti  ka väiksemad numbrid, kui. Ametlikult lasti mullusel jahihooajal 1241 põtra pärast  jahihooaega loendati neid 6600. Põdra puhul arvatakse, et salaküttide saagiks langeb  vähemalt 20 protsenti ametlikust küttimishulgast. Ja arvatakse ka, et niisugune kolm isendit 1000 hektari  kohta siis on jah niisugune optimaalne, mis võiks meil olla? Jahimehed peavad seal numbrid muidugi väikseks. Imbi on oma ala suur spets. Alumisel korrusel on põrgu lahti. Imbi lahendab seal meie jahimajanduse, põletavad  päevaprobleemid ja küllaltki hästi. Mägrale mindi järele. Kährik koer saadi. Kangelane ise on tagasihoidlik nagu komme seda ette näeb. Minna juba väiksemate nende kiskjate juurde  ka siis Saaremaa arvukuse loendused toimuvad samuti  territoriaalsete hinnangute põhjal. Ja nüüd tänapäeval on või nüüd on olnud selline ääretult  kõrge kärplaste arvukuse periood eriti nüüd kaks-kolm aastat  tagasi ja põhjuseks oli loomulikult üks selline akt,  mida siis meie seadusandlus vastu võttis,  keelati raudadega püük ära. No mul on siin jalg es selliseid väga soliidseid  ja karme riistu, mida nüüd ära keelata, loomulikult nad on  niisugused ebahumaanset, eriti kui inimene  või kelle koer vahele jääb, noh, loomulikult loomad  ka haiged. Ja siin on üks vingemat, neid kasutati vanasti  Saarma püügil ja, ja ka loomulikult teiste loomade püügil  ja sellised separauad mille, tänu millele  ka võib-olla kobras Eestis omal ajal kadus,  sest noh, niisugust primitiivsete asjadega saadi sellest  asjast jagu ja nüüd on lubatud meile siis Need rauad  ka ei ole lubatud, kuigi väikesed siin saab  ka haiget, on lubatud selline konniberi tüüpi raud meie  karusloomade püüdmisel. Eriti on ta möödapääsmatu nüüd kobraste püügil,  sest koprad me alati püssiga ei saa alati kätte  ja eluspüügimeetodeid ei juurdu veel nii lihtsalt. Aga loomulikult jah, need mitut suurust. See on tähendab konkreetselt, sellega saab kährikut  ja rebast püüda ja, ja teinekord ka nukist läheb vahele. Ega see ka väga humaanne ei ole see sellise muidu tapmise moodi,  ta lihtsalt kägistab ta surnuks. Üldiselt. Eks ta ole, aga ilma selleta me ilmselt ei saa  ja metsnugise küttimine võiks muidugi meil olla päevakorras koeraga,  see on hästi emotsionaalne ja kui ta üles otsitakse,  siis, siis, siis saab jahimees seda tulistada saab rahuldada  ka oma. Kirge natukene tappa ja ja siis püssi ka. Mets sigu, last eelmisel jahihooajal 2313. Loenduse andmetel jäi siis metsadesse 8500 metssiga. Selleks, et ulukid metsas talve kergemalt üle elaksid,  korraldavad jahimehed ulukite lisatoit. Jahimehe eetika ei luba vat inimese loodud söögikohas looma  lasta ja nii usaldavad loomad juba harjumuspärastes kohtades  ka edaspidi söömas käia. Harjumaal Mahtra riigijahi piirkonnas söödetakse talve  jooksul ulukitele mitu tonni viljateri. Muidugi käivad ka linnud sealt matti võtmas. Mahtra riigijahi piirkonnas korraldatakse  nii harrastus kui kommertsjahte 22 aastase jahimehe staa. Iga Jaani püüdleb aga sinnapoole, et Mahtra kant kujuneks  aina enam jahimeeste koolituskohaks. Juba praegu peetakse siin õppepäevi, kus tehakse selgeks  nii jahipraktilised nipid, kui kujundatakse jahimehe eetikat. Sealhulgas õpetatakse ka metsea jahti. Metsiga võib-olla. Perspektiivikamad jah, juurukaid üldse Eestis,  sest ta on hästi-hästi, sportlik on tema jaht,  jahipidamine, talle ta pakub huvi, ta on. Vahel tuleb ka kütile kallale ja see pakub,  nagu tõstab närvipinget. Rekreatiivne osa on tal hästi suur tema küttimises. Samas on ta hea lihaga maitsva liha, aga samas on ta hästi  kiiresti sigiv. Nii et minu meelest on ta üks väga perspektiivne uluk. Eestis. Praegu asume jahikantslis, mis on mõeldud metssigade  pettadele jahipidamiseks. Jahikantslist on jahimehel mugav. Jälgida loomi kui ka küttida ja põhiliselt toimub  jahikantsleritest ikkagi valiklaskmine, sest siin on aega  kütil vaadata, millist looma ta laseb. Ja, ja jahikantsel võib olla ka lihtsalt loomade vaatlemise  kohaks või kasvõi loomade filmimiseks. Metssiga on nagu siga ikka, ninaesine on täht  ja söögiajal ei pelga nad vahele inimest  ega vaikselt surisevad kaameradki. Isegi salakütt teeks topelt pattu, kui söövad siga laskma läheks. Paraku ei hooli seatoidust aga kiskjate hulka kuuluv Ilves,  kelle lindpriiks kuulutamist jahimehed liigi kõrge arvukuse  tõttu loodavad. Salaküttimine on kindlasti piirkonniti erinev. Ma arvan, et nii palju, kui ma olen ringi liikunud  ja Eestimaad mööda ringi, ma arvan, et lõunapiirkond on see  ehk suurem. Idapiirkonnas on, see võib -olla kõige suurem Ida-Eestis Ida-Virumaal. Kogu Peipsi-äär on niisugune jah, niisugune kriitiline no  nagu öeldakse, ääremaad ääre pressi all ja kuhu,  kuhu ka suundub, tegelikult ütleme, et linnast teatud  seltskond ja on ka seltskondi, kes on spetsialiseerunud  ainult looduskaitsealade peale. Näiteks ma tean, et Alampedjal on lastud vähemalt leitud  nelja lastud põdra jäänused soo soodelt. Soomaa looduskaitsealadel on töötab vähemasti üks  või kaks seltskonda, kes on spetsialiseerunud nende  kaitsealade peale. Nii et selles mõttes kaitsealadel on, on see vastuoluline funktsioon,  nad on seal jahimehe küll välja tõrjunud. Kuid see järelevalve küsimus jääb ikkagi. Me peame seda ressurssi hästi. Sealt kasutama, siis on see ressurss kvaliteetne  ja sellega kindlustame ka selle meie nõndanimetatud  niisuguse poliitilise fraasi liigi mitmekesisuse. Sellepärast et Meil on tähtis hoida ikka aborigeensed liike  heas seisus ja siis võimalikult maha suruda need tulnukliigid. Ja siis on garanteeritud ka, et meil see loodus säilib  sellisena nagu noh, me ise tahaksime teda ühel  või teisel moel näha. Teadlased loodavad, et nende arvamust ulukite arvukuse  hindamisel tulevikus senisest rohkem arvesse võetakse. Ulukite loendamisel on aga segadust senisele juurde tulnud  eramaade osakaalu suurenemise tõttu. Kuidas siis saada tulevikus tõesemaid arve? Seires tuleb minna üle natukene teist metoodikat kasutada,  me peame selekteerima välja teatud territoriaalset grupeeringut,  teades seda bioloogilist külge, siis me saame teha  suhteliselt täpse paranduse ulukite arvukusele ja,  ja seda teed, peame minema. Kui me seda teed ei lähe, siis me loeme ikkagi natukene valesti. Ja noh, me peame rääkima ka jäimeestega omavahel lahti  sellise terminoloogia mõistete küsimuse tähendab,  et kui me riikliku loenduse arvud anname,  siis see on ajast aega olnud põhipopulatsiooni arvukus,  me ei saa rääkida siin. On möödapääsmatuks tingimuseks praegu jahindus õige  korraldamise seisukohalt väga korrektne ulukite arvestus  vajalik sisse viia. Peab olema selline üksus, keskkonnaministeerium peab olema  selline infokogumis üksus kus oleks siis tööl neli-viis inimest,  kes tegelikult kelle põhitööks olekski ainult oma  selle uluki Eesti ulukifondi noh, inventeerimine tema kohta  andmete kogumine ja siis planeerida ka küttimist seal. Eriti loomade arvukust. Mõjutada on On raske, kuna seitsmekümnendatel aastatel,  kui oli tohutu kitsearvukus Eestis ja, ja praktiliselt oli mets,  kits, lindprii, siis ei suutnud jahimees teda nagu püssiga  arvukust alla suruda. Muidugi on teatud liike ja, ja teatud kohti,  millesse tuleb äärmise ettevaatlikkusega limiite määrata. Ja arvestades, arvestades kõiki muid faktoreid,  mis seda loomaliiki võivad häirida või tema arvukust alla  viia ja sellele vastavalt ka siis Jahipidamist, kas. Pidurdada või, või aktiviseerida? Kahjuks on tänapäevased jahipidamisvahendid. Minu arvates Meie kütte natukene mõjutanud laiskusele ei  viitsita enam hiilida, nii palju peibuta peibutusjahti. Sest kuna jahi-karabin Millega võib lasta ikka 100 ja üle 100 meetri? Natukene jahimehe osavus ja, ja, ja võib-olla isegi looduse  tundmine ja uluki uluki tundmine väheneb sellega  ja sellest on muidugi kahju. Näed jäljestki leitud? Notsud olevat aga kurjast nõust vist teada saanud  ja nii jäidki püssirauad seekord nõgiseks tegemata. Keda siis esimeses pettumuse tuhinas süüdistada?
