On linde, kelle olemasolu looduses on inimesel mõnikord isegi üsna keeruline kindlaks teha. Samas on liike, kes lausa ise oma väljanägemise ja vahest ka häälega kutsuvad, selle järgi, et keegi neid märkaks. Üheks selliseks linnuks on ka siidisaba. Siidisaba on umbes kuldnoka suurune lind, kuid väljanägemine on tal palju põnevam kui kuldnokal. Siidisaba üldine värvus on beežikas, kuid selles välgatab siin-seal ka musta, kollast ja punast ja isegi valget. Sabaots on tal kollane. Silmade ümber on must mask nagu röövlil ja samamoodi must on ka tema lõuaalune. Tiivasulgede tipus on vanadel isaslindudel näha punaseid vaha ja listakuid mis on andnud neile lindudele ka inglisekeelse nimetuse. Vägsung ehk otsetõlkes vahatiib. Kõige silmatorkavam tunnus aga nendel lindudel peas. Pealael on neil ilusti, et nagu väikesel kaka tuul, see, et on neil sageli vastu pead liibunud, nii et lennu lennu ajal ei pruugi seda kaugelt näha olla. Aga kui linnud istuvad põõsas ja nad on üsna usaldavad linnud ja lasevad lähedale, siis siis võib seda tutti näha ja omavahelises suhtlemises kasutavad nad omamoodi märguandena, millega nad oma oma meeleolu ühel või teisel moel väljendavad. Sageli saame aga siidisabade kohalolekust teada hoopis tänu nende erilisele siristavale häälitsusele mis muutub eriti kuuldavaks, kui linnud parves liiguvad. Ja parvedes me neid enamasti kohta mägi. Harilikult mõnekümne kaupa, aga suuremates parvedes võib-olla lausa sadu linde. Siidisaba ei ole tegelikult eesti kohalik liik. Ta pesitseb Põhja-Skandinaavias ja Siberis sealsetes metsades taigas ja tema levila ulatub isegi Ameerika mandrile, kus ta on samuti põhjapoolsema levikuga. Niisiis, kui sügisel põhjas olud karmiks lähevad ja toitu napib, hakkavad siidisabad lõuna poole pehmema kliimaga aladele liikuma ja osa neist satub ka Eestisse. Toiduks on siidisabade talvisel ajal erinevad marjad, näiteks pihlakad, ka tuhkpuu või arooniamarjad või kui aias on õunad kogemata korjamata jäetud, siis saavad nad ka neist endale vajalikud toitained kätte. Mõnes mõttes käib Marju kandvate puude, põõsaste ja siidisabade vahel omamoodi koostöö, sest siidisabad aitavad marju süües nende taimede seemneid levitada. Teadlased on isegi leidnud, et need seemned, mis marjatoiduliste lindude kõhust läbi käivad idanevad kiiremini kui lihtsalt mulda poetatud seemned. Võiks ju küll arvata, et seedimise käigus saavad seemned mingil moel kahjustada aga marjasöömisele kohanenud lindude ainevahetus on nii kiire, et marja sees olevad seemned upuvad teisest otsast enne välja, kui neile mingit kahju saab üldse sündida. Marju hankides võivad siidisabad päris osavalt okstel turnida ja lausa akrobaatilisi nippe demonstreerida. Mõnikord nopivad nad Marjuga lausa lennu pealt nagu kooli brid, kes siis taime õitest koha peal lennates nektarit söövad. Kuigi ma ütlesin, et siidisabad Eestis järjepidevalt ei ela, on seda liiki ühe korra siiski Eestis pesitsemas leitud. Kuna tegelikult tema pesitsusalad ei ole Eestist eriti kaugele, siis võib täiesti vabalt nõnda ollagi, et aeg-ajalt mõni siidisaba paar otsustab ka meil pesitseda siidisaba tutvustuse. Lõpetuseks mängin ette ühe salvestuse, kus ongi kuulda siidisabade siristavaid kutse, häälitsusi.
