See oli 1989. aasta, aprilli lõpus tuli siin meie mail  nii suur lumi et külavaheteedel ei olnud isegi võimalik  sõita väikeste sõiduautodega ja naabrimees Rätsep Elmar läks  meil metsast puid tooma. Ja hobusega metsa minnes märkas tee ääres Lumes midagi siplevat ja ta läks lähemale  ja veendus, et tegemist oli mets ja põrsaga,  no ilmselt oli suur lumi ja aeg oli juba  nii kaugel, et metssigadel olid põrsad ja karje oli liikunud. Kas ta siis oli selle üks pesakonna nõrgem  või ta ei jõudnud järgi, aga igatahes Elmar Rätsep ütles,  et tema ümberringi kedagi ühtegi teist looma  ega läheduse ei näinud, ei kuulnud ka mingit häält. Ja tõi siis selle. Pisikese massa enda poole koju ja ta oli alguses küllaltki  haige ja ilmselt ta oli külmetanud ja karjast maha jäänud  ja siis ta elas kuni septembrikuuni. Ja kuna ta oli pererahvale küllalt tülikas sõi kõik tulvi  sibulad ära ja tuhnis üles peenrad. Tahtsid nad temast lahti saada, otsustasid metsa viia,  aga kuna ta oli laste poolt lutiga söödetud,  siis. See loom oli nagu praktiliselt juba looduse jaoks kadunud. Siis ma isegi helistasin kord Tallinna loomaaeda  ja öeldi, et ei, meil ei ole metsa ja põrssaid vaja  ja vaatasin, mis ikka teha, et kena loomake  ja jahimehed ümbruskonnas olid kõik huvitatud,  oli kuuldud. Et nende sigadega saab koeri õpetada ja ma tõin ta koju  ja siis hoidsin umbes vast oli poolteist aastat vana,  kui esimest korda läbi aia hakkasime koeri ärritama  ja takse ja laikasid õpetama. Ja nii me teda siis oleme hoidnud just koerte presseerimise eesmärgil. Ümbruskonna jahimehed on siin palju käinud enda koertega harjutamas. Ja tagajärjed on head. Sest et on ju palju jahilaikasid ja koeri,  kes pole võib-olla elus silmaga siga läinud  ja kõik on tõudokumentidega. Mitte kunagi elus pole plaan olnud tema hävitamiseks,  ta peab elama ja suurema vanadussurma ja  ja me otsustasime teda siin pidada ja hoida. Räägitakse teid, on nähtud jalutamas aeg-ajalt metsaga. No paaril viimasel aastal me ole käinud tänavu suvi,  ükskord lasime küll maa välja ja ta läks siia naabritalusse  ja sõi kana söögi ära ja tuli koju tagasi. Noh, pole nagu enam nii väga aega ka olnud  ja see tahab aega temaga rohkem treenida  ja käia, aga ta saab jah, nüüd juba sellel järgmisel kevadel  pea üheksa aastaseks, nii et juba aastaid ka,  aga aga kirjanduse andmetel võib metsiga elada 16 kuni 18  aasta vanuses. Tal on olnud nüüd selle aja jooksul on kolm pesakonda  põrsaid olnud, esimene pesakond oli viis. Teine pesakond oli kuus ja nüüd oli jälle viis põrsast. Need kaks kesikud, siin on viimase pesakonna järeltulijad. Nad on kodupuldi ja mets ja ristandid. Nad on küllaltki haiguskindlad ja ei, aga külmakindlad  ega siin aias nad elavad siin kõrval, uudis on nende pesa,  kus nad õlgede sees magavad ja ei ole nad kunagi haiged olnud. Väga lihtne on neid pidada siin põhu sees nad magavad  ja 25 kraadi külma on siis, kui tulevad pesast välja,  siis auravad. Kas meid seal on mingisugune side ka nende teiste metsas  elavate metssigadega? Siiani ei ole otseselt vist metssead siin lähedal käinud,  aga kolm-neli aastat tagasi, kui neid metsloomi rohkem  metssigu rohkem oli siis detsembri lõpus  ja jaanuari alguses, kui on mets, seal jooksuaeg,  siis oli tihti küll siin põllu peal märgata metskuldi jälgi,  nii et ikka peigmees vist kaunis lähedal on ikka ära käinud. Kui ma televiisoris nägin? Härra Kaupo Ilmetit, kes mõlgutas looduspargi asutamise  mõtteid Elistveresse, siis minul käis ka kohe mõte peast läbi,  et maassal oleks ilmselt õige koht olla seal pargis  ja Eestimaa rahvas ja kõik külastajad saaksid teda näha  ja temaga seal kontakti võtta, jälgida lähemalt metsloomi. Metslooma kodus loata pidada ei tohi, kui aga haige looma  tohterdamise järel teda enam metsa tagasi lasta ei saa,  leidub nüüd paik, kuhu ta viia. See on Elistvere looduspark Jõgevamaal. Esialgsed kuuldused, et Tallinna loomaaed saab endale konkurendi,  ei vastavat tõele. Looduspargi loojatel on aga mitu eesmärki. Elistere looduspark on nii looduskaitse kui  ka õpetamise ja turismiobjekt. Nii et looduskaitse selle koha pealt, et Jõgeva maakonna üks  ilusamaid endisi mõisaparke on saanud funktsiooni  ja teda saab eksponeerida täies ilus, mis sellest säilinud  on turismiobjekt selles mõttes, et siia on nüüd koondatud  mitmeid loomaliike eksponeerimiseks nii õppe eesmärgil kui  ka turistidele. Kes seda koera saba ikka tõstab, kui ise ei tõsta? Ja ma loodan väga, et kui meil see ettevõtmine peaks  õnnestuma ja võib-olla aasta, viie või 10 pärast,  kui keegi nimetab Tavivere valda, siis tal tuleb kohe meelde,  et ahah, see on see vald, kus on loomaaed. Ma ei ole täpselt kokku lugenud, kui palju Eestimaal  loomasid on nii-öelda liikide järgi, sellepärast ma ei oska  ka täpselt ütelda, kui palju neid loomasid saab siin olema,  aga aga peaksid põhimõtteliselt jah, nii rohusööjad kui  ka kiskjad ja kõik siin ikkagi esindatud olema. Aga ma arvan, et, Et seda võib-olla eufooriat ja natukene maha võtta,  siis ütleme nii, et need saavad olema järgmisel aastatuhandel. Ma ei nimetaks seda päris loomaaiaks, nagu,  kui te Tallinna loomaaias olete käinud, olete näinud,  et seal on loomad ikkagi, peetakse suhteliselt väikesel territooriumil. No samad piisonid, kes on küll seal oma uhkuses hiilguses,  asuvad küllaltki sellisel väiksel aial ja asfalt platsil. Siin me ikkagi kavatseme, nad. Panna võimalikult looduslähedastesse tingimustesse see ala  saab neil olema kuni kaheksa hektarit ja,  ja noh, see võimaldaks ikkagi piisanid näha niisuguse võimsa  ja ürgse loomana oma loomulikus keskkonnas,  mitte et ta on sellise apaatse väljanägemisega kuskil  metallaia vahel asfalt platsil. Iga päev ikka saab väheke. Läbi käia, kui joonestajust leivad võtki maha. Nojah, homme siis jälle jah, ei tahagi, et ära lähen  ja buss läheb kurjasti, ka. Ei ole leiba enam. Pole midagi, pole midagi. Me näeme siin seda kohta, seda Elistvere looduspargi skeemi,  milliseks ta peaks siis kujunema välja, mis on  siis siin vahe, vahe loomaaia ja looduspargi vahel on see,  et siin võrdlemisi looduslähedasel hoitakse. Meil olnud olevaid loomi lindusid ja selle tõttu on siin see  vahe sees, sellepärast et me teame, et loomaaias on kaks  kord kaks meetrit, neli kord neli meetrit on kuskohal kitsed  ja kõik paiknevad aga siin, nagu te näete,  et kitsede aed on kaheksa hektarit, piisanitel on 22 hektarit,  et nendel on võimalik, tähendab, loodus lähedased olla  saavad ka ise toituda sellest, sellest, see on  siis tema üks põhi põhierinevus. Aga muidugi looduspargi põhimõte on niimoodi,  et õpetada inimestele tundma loodust tegelikult nagu ta on. Noh, esimesed loomad on kohal, ma tahtsin. Tahtsin ütelda niimoodi, et me tahtsime esimesed loomad siia  sisse panna, meil tavaliselt ja paljudel inimestel siiski  nähtud metskits aga kahjuks Tallinna loomaaeda tulid sisse  koerad ja mursis selle metskisse karja maha,  mis oli ette nähtud siia praeguses turvaaeda. Ja meil oligi mõte esimesena paigutada, et  siis selle järgi hirved siis edasi põdrad  ja siis piisonid, nii oli, tähendab meie esialgne kava,  kuid me peame alati arvestama selle kohta,  et kuidas me saame, noh, ütleme asustusmaterjali. Ma ei arva, et, et see noh, piisani toomine siia oleks nüüd  või sellest looduskeskkonda, oleks nüüd mingi põhimõtteid  rikkuv asi, sest noh Piisan ei ole mitte ise ära kadunud, siit piisan ikkagi,  on ju kogu Euroopast ära hävitatud ja ja,  ja selle tagasitoomine tema sellisesse loomulikku keskkonda,  kus ta ka varem on olnud on, ma arvan, igat igatpidi. Mõistlik tegu. Looduspark on, on nagu rohkem loodust ja,  ja, ja vähem loomi. Ja loomaaias on siis selle vastupidi, et seda metsikut  loodust on natuke vähem ja ja loomi jälle rohkem,  nii et selles mõttes nad on noh, analoogilised asjad,  aga, aga. Noh, mitte päris need samad, sest ühed on linnas  ja teised on ikka linnast väljas ja nii toimub terves maailmas,  et need nagu Saksamaal kutsutakse neid himat parkideks ja,  ja Austrias vildparkideks ja kuidas kusagil need enamasti  ikkagi on kas otseselt filiaalidena või siis niisuguste  nõustamise alustena päris loomaaedade juures  ja kui kusagil tekib probleeme sellega, et,  et inimesed ei tule küsima ja on loomad väga santi olukorda pannud,  siis saadetakse tavaliselt ka loomaaia inimesed  inspekteerima seda asja, nii et ma arvan,  et, et kui terve maailm on, on hakkama saanud,  siis küllap sa saadakse ka meil, peaasi et neil on endal  tahtmist asja uurida ja ja, ja katsetada,  aga mitte käega lüüa. Et Eestisse tekiks Tallinna loomaaia kõrvale veel mõni  teinegi loomapark või hirveaed on. Igati tervitatav, sest. Kõikidel loomaaedadel on probleem, kuhu panna enda. Kasvanduses saadud järglased ja, ja see vahetus erinevate  loomapidamisasutuste vahel on on üks võimalus,  kuhu siis panna neid saadud järglasi. Nagu postipakid, saabusid Tallinna loomaaiast uued loomad,  Elistvere loodusparki, ribasepojad, talusid sõitu hästi  probleemiks sai aga nende jaoks tehtud aia pealmise piirde puudumine. No need kaks rebast siin meil on, ma olen nad ise üles kasvatanud. Aga nemad ei ole veel koos olnud niimoodi,  et see ongi hea, et suur puur on, siis saab niimoodi korraga  nad kokku lasta siia siis nad ei lähe kaklema ja,  ja söötmisega pole mingit probleemi, nad söövad kõiki asju,  kasvõi koeratoitugi. Kala, hakkliha, liha, muidugi oleks hea,  kui saaksite elus toitu neil kuidagi anda hiiri  või näiteks sellised, kui nendest pärast metsa lased,  siis nad ei oska veel kedagi püüda. See poiss on meil rotte püüdnud juba, aga tema ei ole meil  kedagi püüdnud. Nii et nad päris nälga ei ja, ja kui tahate metsa lastes  vähemalt paar nädala peaksid siin puuris elama. Ja kui uksegi lahti teete, eks ole, siis toitke ikka neid edasi,  nad käivad siin söömas vähemalt nii kaua,  kui nad oskavad hakata, õpivad juba metsa ise kedagi kinni püüdma. Aga praegu üldse selle puuriga peab natukene midagi tegema,  sest et te siia võrgud peale panema, sest nad ronivad  ja hüppavad üle. Nii et kui me praegu nad välja laseksime,  kohe nad oleksid kohe metsas. Muidu puur on jah, väga ilusti ja kõik siin on,  mulle meeldib, ainult lähevad kohe üle. Kui me ostame poest näiteks sama seda piima ja,  ja linnalaps vaesekene mõtlebki, et see noh,  piim tulebki kuskilt poest ja, ja paki sees ja,  ja ei mõtle üldse sellele, et kus ta tegelikult tuleb. Täpselt sama on nende metsloomadega, et,  et kui kui neid näidatakse kuskil sellistes väga kitsastes  tingimustes ja, ja mitte sellistes, noh,  kus välja paistab, milline see. Looma enda selline loomulik elukeskkond on siis,  siis võib tekkida kaasaja lastel täielik väärastunud  ettekujutus elus loodusest. Elistvere looduspargil on siis veel ka üks niisugune ülesanne,  nagu paljudel teistelgi Euroopa parkidel on,  et meil kahjuks ikkagi juhtub õnnetud meie metslindude ja,  ja loomadega, nad saavad õnnetuse kannatada  ja kui nad ikkagi on veel elule määratud,  siis me neid neid tähendab, püüame siin siis hoida,  nagu kevadisel ajal võib olla selliseid juhuseid,  kus koha näiteks üksikuid meskisse talled on jäänud,  ema, saan surma või midagi. Iga loomapargi rajaja peab aga muidugi. Väga hoolikalt läbi kaaluma, mida ja kuidas ta oma  loomapargis Toimetama hakkab. Viies november oli päev, mil Tallinna loomaaias pakiti  muuhulgas sõiduvalmis kaks kabehirve. Sündmus oli piisavalt tähtis ja uudistajaidki oli tulnud  loomaaia varahommikust rahu rikkuma. Kõige rahutumad olid muidugi loomalapsed,  keda harjumatu sõit ees ootas. Ahastus kabehirvede silmis rändas koos hirvedega kitsukestes  transpordikastides pakiautosse, et kolme tunni pärast minna  vastu kõigele uuele Jõgevamaal Elistveres. Loomaaia pakiautomaati polnud see esimene loomade vedu. Nagu loomaaia direktor sõidu eelõhtul mainis,  ei tasuvat nii lühike ots mingit pabistamist. Ometi sai noorloomade hooldaja Liivi Allas alles viis  minutit enne ärasõitu teada, et peab loomi saatma minema. Alles hiljem selgus ka, et kaasas polnud piisavalt esmaabivahendeid. See on suurtüki kastid ära vahetada. Ega teil siin kofeiini või midagi sellist ei ole? Teil ühte nõela või midagi sellist ei ole. Õhu välja laskme. Ühe kabehirve õnnetu hukk oli tragöödia,  milles üheselt süüdi pole ilmselt keegi kaasa sõitnud. Loomaaia töötaja tegi looma elustamiseks kõik,  mis tema võimu sees. Ometi said nii kabehirve, üleandjad kui vastuvõtjad valusa  õppetunni kabehirv toona peab nüüd esialgu ilma paariliseta  hakkama saama. No sellega on nii, et Eesti vanasõna on,  et kus on laudas, seal on lauda taga ja selles mõttes on,  on sedasi, et ikka juhtub. Siin võib-olla oligi põhjuseks ka see, et  nii palju uudistajaid oli, kui, kui seda looma hakati ära saatma,  sest praeguseks on selgeks saanud, et, et surma tegelik  põhjus oli stressist, mitte mingist sissesöödud kraamist põhjustatud,  nii et et selles mõttes muidugi võib-olla tegid need  Elistvere omad liiga suurt niisugust lärmi  selle ümber, et pool Eestimaad tahtis kangesti kõik seda  asja kajastada. Aga kuidas põhjendada seda, et esmaabivahendid ei olnud kaasas? Stressi vastu on nüüd muidugi raske mingit esmaabi asi noh,  nagu leida üldse ja see noh, niiviisi võib,  võib asja interpreteerida see, kes on asjast  nii kaugele, et arvab, et iga asja vastu on võlukepikka olemas. Üldse on suremusega, nii et loomaaedades  ja loodusparkides täpselt samamoodi on suremus oluliselt  väiksem kui looduses. Ja, ja, ja tehistingimustes elavad loomad elavad tunduvalt  kauem kui, kui on märgistamistega selgeks saanud looduses. Nii et et eks põhjus ole see, et, et pooled elumured on  nende eest kõik ära lahendatud. Tegelikult elu näitab, et üsna paljudele aspektidele ei  osata alguses kohe tähelepanu pöörata. Väga oluline on veterinaarteenistus. Kus ja kuidas on organiseeritud? Loomade veterinaarjärelevalve või, või hooldus,  sest. Nii nagu inimesedki on loomad Surelikud neil käivad haigused. Kimbutamas. Ja ja iga nagu me isegi peame aeg-ajalt oma küüsi lõikama,  nii peab ka maniküüri või pediküüri tegema  ka loomadele. Oskajaks õpitakse, kus on aga Elistvere loomade hooldajad  oma ametit õppinud. Nii palju, kui on õpetatud siit loomaaiast  ja siis ise olen raamatutest lugenud. Aga noh, ma arvan, et ega loomatoitjaks pole keegi õppinud  talitajaks Ma arvan, et see on peamine, et loomi armastada ja. See polegi tähtis, kas on mingi soodi, ma ei tea,  pole vaja niukest artist. No ega keegi ei sünni targana ja, ja nagu laulusalm ütleb,  surrakse ka ikka lõpuks lollita. Aga nii palju, kui, kui nendel endal tahtmist on,  saavad nad ju kirjanduses tuhnida ja just  nii palju, kui nad meie käest nõu küsivad,  me neile ka nõu anname, ei lähe ennast toppima nüüd ülearuse lõpetama,  aga kui neil probleeme on, siis nad on alati teretulnud. Teadlaste ja asjatundjatega. Kooskõlastamine ja nende pidev nõuanne, ma arvan,  et see on noh. Kohe hädavajadus ja, ja ilmselt tulevikus me peaksime  rääkima sellest, et meil on siin kohapeal oma spetsialistid. Sellepärast et me siin ise ka, kui hakkasime  selle ideega nagu. Noh, edasi töötama, siis mõtlesime, et mis see siin on aed ümber,  loomad sisse ja kes tahab, see tuleb ja vaatab  ja meie kasseerime raha. Nii lihtne muidugi see asi ei ole, sest juba koduloomadegagi  tegutsemine on küllalt keeruline metsloomadega veel seda enam. Eesti metsad on õnneks veel loomarikkad,  ehkki looduspark tähendab loomadele suhtelist vabadust. Pole loota, et nüüd Eestis nagu seeni pärast vihma hakkaks  loomaparke tekkima. Elistvere on esimene alternatiiv ja peab suures osas õppima  iseenda õnnestumistest ja ebaõnnestumistest. Rõõm ja mure käivad seal käsikäes, nagu elus ikka.
