Taim aut, see tähendab peatada ajutiselt lõhe,  avamere ja kaldapüük Läänemerel. Nii nõuavad juba kolmandat aastat 26 Läänemere äärsete  riikide keskkonnakaitse organisatsiooni kes on ühinenud  puhta Läänemere ühendusse. Coalition, Clean Baltic. Looduskaitsjate nõuetega on ühinenud ka teadlased  ja kalamajandust korraldavad ametnikud. Nii on rahvusvaheline. Mereuuringute nõukogu ises ja Rootsi kala kalaamet. Rahvusvahelise kalavarude jaotamise komisjoni Varssavi  komisjonile teinud ettepaneku peatada ajutiselt  lõhepüügikvootide väljaandmise Läänemerel. Seda selleks, et kaitsta loodusliku Läänemere lõhe. Milleks jälle piirangud, võib küsida rannakalur,  kes võrku merre pannes ikka ja jälle suurt kala loodab. Teadmata, et 90 protsenti Läänemeres püütavast lõhest on  pärit kalakasvandusest. Teate, siin ei saagi keelata sellest, et siin siin ta ongi  kadunud juba. Ja seesama mees, kes ma rääkisin teile teie aruande,  ütles nii, et seal lobi kandisid mehed nagu,  et jutud käivad, et viie-kuue kilosed lõhed saavad kätte  praegu ele head. Tavaliselt ma mäletan siin keskkooli ed vanad kalurid,  kes elasid sinna alati, nimetas, et pea meeles seda,  et kala tuleb sisse avameres, kui tormid on kõik mööda seda raha,  Lobinemini nimetatakse seda kohtnurgas, sealt kala tuleb sisse,  sinine ranna tuleb nüüd ringi raketibaasi juurest Võsule  ja siis mõni üksikuid meie randa tulevad. Need, kes on õige kalapüüja, kes teavad,  kus ole siis panevad ikka sinna teisele poole randa seal  ikka nagu rohkem seda on. Aga seal ma, sest seal on nii palju mehi. Nüüd mehi on kalapüük. Kuskil kohta võrgu tagasi. Ja loodus on ikka, midagi saab, aga mõni päev,  aga kuidas see saab? Üks ütles, et naiste tase, Wolli naine, see on  ka eluaegne kaluritütar oli siin ja sündis siin kohal kohal. Ja siis ta ütles nii et saaki nimetatakse siis,  kui kastiga tuled, kala koju, aga see, mis pani tuled  korraks süüa, siis ei ole saak. Ma vaatasin, mul ükskord oli, noh, oli siis paar nädalat tagasi,  sain kaks sõbeõied kätte, kuskil kahe ja poole kilosed olid  meil kaks tükki ülivõrgus ja, ja peale seda sai nüüd  möödunud nädal vist ühe farelli ka, oli kuskil kolmekilone  nihuke sain kätte, see oli marjaga täis,  marja oli ka ja. Ja kõik, vahest saime kokku siin kuskil noh,  lõuna paiku, tead mis, arutame seda asja,  tead, meestega kui palju keegi sai, kus keegi oli,  nii et. Ja ega siin muidugi nii Igaüks nii ausalt ei tohi rääkida. Kui ema ei ütelnud ja et ma käisin seal ja sain  ka saaki, siis jumal kogu kogu kõik jooksevad sinna. Kalad kõik ankrus, ega seda muidu ole kalauju. Aga kõikidel seda arvamus, et, et kui mees seal sai,  siis mina ka pean saali saama. Tühjad. Eestis on. Praegu järel kuus, seitse jõge, kus lõhe veel sigimas käib  aga neid oli ka siin 11 ja kahjuks need,  mis on Ära kukkunud, need on kõige suuremad jõed,  see on Narva kus on küll nüüd lõhe sees,  aga see on kunstlik populatsioon, asurkond,  mida ainult tänu kalakasvatusele üleval hoitakse purtse,  mis on langenud täiesti keemiatööstuse reostuse. Tõttu elutuks. Samuti Jägala, millele esimene tõke oli enne sõda rajatud Linnamäe pais elektrijaam ja nüüd Lõpliku põntsu on pannud Kehra paberi tööstus. Jäänud järele on väikesed jõekesed veel ja  ka nendes enamuses on lõhel võimalik tõusta ainult mõni  kilomeeter kuni kümmekond kilomeetrit ülesvoolu  ja selle pisikese maa peale ei mahu kuigi palju neid koelmalasid,  kus ta sigida saaks, sest et vajab ta ikkagi kõva kruusast  põhja ja kiiret voolu. Lõhe on niisugune liik, mis on koduhoidja. Ta tuleb oma sünnijõkke tagasi ja kui ühel  või teisel põhjusel üks jõgi on minetanud oma lõhekarja,  siis iseenesest ta ei taastu. Ta võib küll teinekord spontaanset või juhuslikult. Toimuda, aga see ei ole enam see lõhe, see on teine lõhe,  mis seal on ja selle kunagise lõhe oleme me igaveseks kaotanud. Võsu räägivad, et nagu vesi orest sellepärast  ka nagu kadus ära, lõhe tahab ju puhast vett  ja nii et selle küsimuse praegu nagu kõik jäävad nagu võlga,  et et mis põhjus, et miks kala vähenes, seda praegu ei oska  mitte keegi öelda. Samuti on muidugi lõhe arvukust maha tõmmanud ülemäärane  püük ja just avamere püük. Sest et kui ikka sisse üks lõhepüügilaev võib lasta 21  kilomeetrit võrgujada ühe korraga, siis sellel kalakesel  sealt mööda minna on üpris raske ja samuti  ka rannapüük, see rannapüük, mida tehakse just spetsiaalsete  lõhe püünistega. See, mis kaasa püügina siin satub mõnele õnnelikult  rannakalurile võrku ka teinekord. See ei ole see, mis selle lõhe kadu oleks põhjustanud. Üks häda on veel, see on üks sündroom, mida kutsutakse M 74,  see M on siis miljöö või keskkond, sest seda seostatakse  just keskkonna toimunud muutustega. Ja see seisneb selles, et. Osal lõhe emaskaladel järglased kohe pärast koorumist surevad. Aeg maha just loodusliku. Lõhe kaitseks loodusliku lõhe, see tähendab lõhe,  mis on sündinud looduses, mis on läbinud eluvõitluse  ja toob oma järglasi looduslikes tingimustes. Rootslased on teinud väikese uuringu lõhe elutsüklit kli  kohta ja see pilt on üsna kurb. Emakala koeb keskeltläbi 8500 marjatera,  millest koorub ja jões. Läbi eluvõitluse läbi haiguste saab küpseks  ja laskub merre 51 kala. Meres kasvavad, nad koguvad jõudu ja kasvu  ja nendest 33 pannakse nahka, 11 püütakse kalurite poolt kinni. Tagasi jõkke on tulemas seitse ja sellest seitsmest püütakse  jälle kuus kinni, enamasti ebaseadusliku kalapüügi teel  ja vaid üks pääseb lõpuks jälle kudema. Meie aitame lõhet Eestimaa jõgedesse tagasi tuua kunstliku  taastootmise teel, see tähendab seda, et me kasvatame  kogutud marjast. Kaheaastased laskujad, noorkalad ja laseme need jõgedesse  suudmete lähedale. Tavaliselt toimub see maikuus, kui veetemperatuur on alla 10 kraadi. Ja see lõhe elutsükkel on selline, et ta  siis laskub samal kevadel ta laskub jõest merre,  toitub, teeb oma pikki rändeid ja, ja toitub seal  keskeltläbi kaks aastat ja siis tulles tagasi samasse,  siis ta on juba niisugune. Kudemisvõimeline kuskil kolme, nelja, viie kuue kilone,  see tavaliselt toimub teisel mereeluaastal,  nüüd tsükkel, meil algab marja võtmisest siiamaani,  me oleme võtnud mujalt marja, sellepärast et me ei ole. Meil ei ole oma sugukarja veel olnud loodud,  nüüd see hoone, kus me praegu oleme, see ongi mõeldud oma  sugukarja hoidmisega. See on just selleks, et eri jõgede veel säilinud Lõhepopulatsioone hakata toetama sellega,  et võtta sealt marja, luua oma sugukarjad,  mis oleksid ka nagu selle genofondi hoidmise paigaks. Ja, ja siis nimelt selle konkreetse jõe kalad hoitakse  eraldi sellest marjast koorunud kala hoitakse eraldi  ja lastakse just täpselt sellesse jõkke tagasi,  millest on võetud. See see mari, nad tulevad ikka kehvem ini toime kui nüüd  looduslikult kasvanud kalad, kuna nad on siin basseinis  tihedalt nende eest on hoolitsetud ja nad on oma suure  massiga ju no harjunud üksteisega koos olema parves  ja sellepärast loetaksegi niimoodi, et üks looduslikult  kasvanud laskuja lõhe võrdub kahele kasvatatud kalale nüüd  isegi mujal maailmas tehakse neile niisugused  spetsiaaltreeningud selleks, et need õpetada toime tulema,  näiteks elektrisoki ajal lastakse kajaka topise seal kohal  niimoodi kala kohal tiirelda ja nii edasi,  et ta õpikus kartma ohtusid ja õpik juba looduses toime tulema. Aga mis puutub nüüd sellesse, sellesse? Taaspüüki siis noh, Soomes ja Rootsis, kus on rohkem  selle asjaga tegeletud on tehtud kindlaks,  et parimal juhul võib saada tagasi kuni 15 protsenti nendest  vette lastud noorkaladest juba juba suurema Lõhe on siirde kala suur rännumees need kalad,  mis tulevad ilmale Botnia Lahte suubuvates jõgedes liiguvad ja rändavad edasi läbi  mitme riigi majandustsooni kuni Läänemere lõunaossa välja  ja selle tõttu, et midagi täiesti korralikku  ja niisugust kvaliteetset lõhe heaks teha,  siis teda tuleb kambaga teha, see tähendab,  et selles peavad osalema kõik maad, mis Läänemere kaldal  paiknevad ja siis Nüüd on jõutud nii kaugele, et Läänemere kalanduskomisjon,  mis on kalanduskonventsiooni nii-öelda täide saatev organ  võttis siis vastu lõhealase tegevusplaani,  mille eesmärkideks on see, et saavutada 2010.-ks aastaks  niisugune seis, et kõik jõed, mis Ees on omad lõhekarjad, looduslik likud,  karjad annaksid vähemasti 50 protsenti potentsiaalsest  toodangust muidugi laskujate toodangut, sest et praegu on  see enamusel juhusel juhtudel mõni protsent  või parematel juhtudel 10 protsenti ainult  ja teiseks, et riigid püüaksid taastada siis neid jõgesid,  mis kunagi olid lõhe, jõed ja ka sellest veel ei piisa,  siis seda kala tuleb ka nii-öelda ratsionaalselt kasutada,  sest ega kalapüük sellepärast päris kinni ei lähe  ja see ongi üks kalanduskomisjoni ülesanne,  et siis leppida mängu nii-öelda mängureeglid kokku,  et kuidas seda lõhet püüda ja millal teda püüda  ja millal teda ei tohi püüda ja selleks on terve rida  niisuguseid rahvusvaheliseid sätteid ja iga riik peab ise  ka hoolitsema selle eest, et tema vetes ikka lõhe jõkke  sisse pääseks, et see suuda oleks vaba püünisteks  ja sellepärast on ka meil Eestis tehtud kilomeetrised keelualad. Jõgede suudmetesse. Väga hea, et Eesti on käivitanud oma rahvusliku lõhe  taastootmise programmi ja juba on konkreetsed tulemused  ka silmaga näha. Aga siiski on olemas ka palju parem meetod lasta loodusele  ise lõhe eest hoolt kanda. See annab palju kiiremini tulemuse ja on  ka märksa odavam. See on ikka ja seesama nõue paariks aastaks peatada lõhepüük Läänemerel. Siin Eesti kalurid, rannakalurid, kes oma üheksa tunnise  väljapüügiga aastas. Suured tegijad pole, aga üle mehe. Ülelahe naabrid soomlased on just need, kes praegu näiteks  kõvasti vastusõdivad Euroopa Liidu nõudele lõpetada  ülipikkade üle kahe kilomeetri ulatuvate Triivvõrkudega püük Läänemerel ja sõdivad vastu  ka Varssavi komisjonis. Nendele ettepanekutele, mis ütlevad, et Läänemerel lõhepüük  tuleks ajutiselt peatada seetõttu ikka kõige parem oleks aeg  maha lõhepüügil ja rakendada rohkem abinõusid lõhe taastootmisele. Norralased ütlevad, et ei ole halba ilma,  on halvad riided. Me võime seda parafraseerida, et ei ole halbu teid,  on halvad sõidukid. Kui inimesed umbes 6500 aastat tagasi ratta leiutasid,  kusagil sumeri kandis siis võib-olla nad ei aimanudki,  et ratas on selline asi, mida tegelikult looduses ei ole. Ja ratta kaudu kaitseb inimene ennast temale kuidagi  natukene võõra looduse eest. Jalgratas võib tunduda küll selline roheline leiutis,  mis ei saasta õhku ega raiska fossiilseid kütuseid. Ent jalgratta sadulasse istudes tunneb inimene kindlalt. Ta ei pea olema kontaktis selle kuidagi temale võõra maaga  rohuga mullaga ja ta jõuab rattaga palju kiiremini loodusest  jälle koju tagasi. Urbanistlik müüt metsa kurjusest annab meile kindlust,  et meie praegune eluviis on kõige parem. Parimatest parim. Ja mets on ikka ja alati kõrge ning kuri  ning metsa kutsu lausa põrgukoer. Mis siis, et kodune kutsu hammustab meid sadu  ja võib-olla tuhandeid kordi sagedamini,  kui seda teeb see päris metsakutsu. On palju põhjusi muidugi, miks inimene ennast metsas  ebamugavalt tunneb, aga üks nende seast ja olulisem on  kindlasti see, et metsas ei ole pangaautomaate. Sa võid selle pangakaardi küll kusagile koore vahele toppida,  aga puu sulle raha tagasi ei anna. Me võime arvata, et need Prügimäed need iseeneslikud või isetegevuslikud prügimäed,  mis meie kohutavatesse peletavatesse hirmuäratavatesse  metsadesse tekivad üha enam ja enam, et need näitavad  kuidagi meie inimese lohakust ja hoolimatust looduse vastu. Ent me võime vaadata asja ka teisiti, et  nii see ei ole, kaugeltki mitte. See näitab seda, et inimene tunneb ennast metsas väga ebakindlalt,  ta tahaks ennast ümbritseda seda nende asjadega,  millega ta on harjunud. Ta on harjunud kodus elama koos roostes plekkpurkide  kilekottide telliskivitükkidega ja sellepärast ta igaks  juhuks tassib iga metsaserva natukene seda kunstliku  ja inimese poolt meisterdatud kraami, et kui ta juhuslikult  metsa satub, siis ta tunneks ennast kodusena  ja et see mets ei paista s talle nii kohutavat hirmuärata. Einar Tammur Alamped ja looduskaitse alal rääkis ühest uuest rahvakombest,  mis on levinud nii-öelda masside hulka. Tegelikult ähvardab ju meid kõiki metsa minnes ära eksimise oht. Mets on kõrge ja kuri ja sellest ohust pääsemiseks on väga  lihtne võimalus. Tuleb lihtsalt oma tee tähistada selliste toredate  võimalikult kergesti silma hakkavate lintidega. Nõnda pääseme ikka turvaliselt sellest pimedast  ja niiskest metsapõlve põuest koju. Me kõik oleme silmanud Eesti maanteeääri palistavaid  plekkpurkide rida ja küllap paljudki meist on mõelnud,  et miks nad need plekkpurgid sinna maanteede äärde tassivad,  kui palju lihtsam on nad prügikastidesse visata,  et põhjus on lihtne. Kas te olete lugenud muinasjutu Hansust ja Gretest sellest kuidasmoodi,  nemad metsast välja said, mida nad poetasid oma teele  selleks et leida tagasi tee koju. Nüüd ei ole meil vaja enam kulutada kivitükikesi,  meil on plekk purgid, millega me märgistame tee,  et leida tagasitee koju. Kui Hansul ja Grete oleksid olnud plekkpurgid  siis nemad ei oleks nõia kätte sattunud. Me oleme harjunud sellega, et elusa looduse revolutsioon  tipneb inimesega, kelle muuga ja olles seda evolutsiooni  veidikene tundma pinud oleme me muidugi muutunud küllaltki  kärsituks evolutsioon evolutsiooniks, aga asjad käivad liiga aeglaselt. Nõnda olemegi valmistanud selliseid kummalisi koeri  ja lehmi, lambaid, mida see emakene loodus poleks eales  osanud nii-öelda uneski näha. Nüüd on kärsitus jõudnud kolmandasse faasi. Muide. Mitu magustoitu, sinu tamakutsi täna on söönud? Ta sai kaks tükki, aga siit metsa alt natukene. Leidsin pohli veel juurde, nii et praegu on päris rahulik,  me võime veel natukene edasi rääkida. See on tõepoolest tore, et. Inimestel on valmistatud sellised tamakuutsid,  Ta saab neid sööta. Ei oota, ta saab neid ravitseda, saab magama panna,  ta peab pidevalt nende eest hoolitsema. Nii et ta ei pea puutuma neid loomi, loomad paratamatult haisevad. Nad võivad hammustada, nad, neil on oma tujud,  aga see vist ei ole nii. Ja loomad jätavad igasuguseid jäätmeid endast tama. Kutsi juures on võib-olla kõige võluvam see,  et kui Üks lemmikukene juhtub ära surema, mida juhtub mõnikord paar  korda päevas, siis on ju kerge. Väikse nupuvajutusega jälle uus. Ja aga siiski kui sinu oma koju tahab, siis  siis ei jää mitte midagi muud üle, kui talle lihtsalt järgneda.
