Me mäletame seda, mis toimus eile. Me mäletame seda, kes meile eile jala peale astus,  mäleta keegi seda, kes meile üleeile jala peale astus  ja sellepärast me kipume mälu seostama inimesega. Aga nii kummaline kui see ka ei ole ka loodus mäletab meid inimesi. Me seisame siin Sahalool meie taga on meie praeguse tegevuse monument iru  ja siinkandis maadel on inimene 3000 aastat tagasi harinud põldu. Kummalisel kombel on on see põld see loodus säilitanud mälu  sellest inimese tegevusest ja väga lihtsal põhjusel,  sest inimene põhjustas siin teatud mõttes loodusliku katastroofi. Ta haris neid põlde, sest Kesk-Eestis oli liiga palju metsa,  siis ta jaksa ud seda metsa lihtsalt maha võtta. Ja ta haris neid põlde niikaua, kuni need põllud said viljatuks. Siis ta hakkas siin karja kasvatama, mõtlemata sellele,  et, See on see koht, mis mäletab rohkem kui mingi arvuti deskett. 3000 aastat ei pea vastu ükski kõva mälu. Maa mäletab muld mäletab sõna otseses mõttes. Et tillukesed seemned siit taimede küljest kukuvad alla  langevad mullapinnale, jäävad kõdukihtide alla  ja tärkavad uuesti, aga keegi ei tea täpselt,  millal nad võivad olla mullas. Aastakümneid võivad olla isegi kauem. Ja muld mäletab, milline oli ühe või teise paiga taimkate. Kui inimene on maastiku segi pööranud, siis võib ta avastada  paarikümne aasta pärast, et taimed, mis seal kasvasid,  ennem kui tema sinna tuli, ilmuvad jälle ei tea kust sellist  mullamälu nimetatakse, seemnepankades on  ka veel pungapangad. Sellised pangad on omapäraseks looduse mäluks. Ja tänu sellele mälule võime me leida jälgi kaugete aegade taimestikus. See on see mälu, mis aitab meil meenutada looduse vägevust  ja omapära. Loomad on olnud inimesele kaaslaseks nendest aegadest alates,  millal inimene hakkas inimeseks saama. On arutletud, miks inimene on kodust nud just need loomad  keda ta on kodustanud koera kitselamba hobuse? Jah, kas torkasid need kuidagi kogu kirevast loomariigist  eriliselt silma või tulid nad ise inimese juurde. Siiski on kainem arutus näidanud, et et maailma loomariigist  leidub võib-olla 40 50 loomaliiki, keda nii-öelda tasuks kodustada,  kellel iseloom klapib, kes on nõus inimese seltskonnas elama  ja tema soovide järgi ennast painutama. Tegelikult on just loomad selleks sillaks,  mis aitavad meil kõige paremini tajuda seda ühtsust,  mis on peidetud meie geenidesse seda ühtsust kogu  loomariigiga kogu maailma elusa loodusega. Kuidas tekivad metsa teerajad? Lapsena ma arvasin, et selleks on kahtlemata polk  või rood või jagu sõdureid, kes oma ülemuse juhtimisel need  teerajad sisse tambivad, sest ei ole ju võimalik,  et juhuslikud inimesed leiavad täpselt sama koha kust läbi  metsa astuda. Kui aga ma sain teada, et, et ka loomad tallavad teeradu  siis ma peaaegu et oskasin, hakkasin uskuma loomade jumalasse. Et asi on lihtsam, loodus mäletab, loodus mäletab seda,  kus on inimene, kus on loom kes ka ju on looduse osa astunud. Ta mäletab seda täpselt niisamuti, nagu kui me võtame  selle paetükikese. Ja me vaatame siit. Need on looduse jäljed, need on looduse jalajäljed. Need on teerajad. Kõige mastaapsem, meie eelkäijate kätetöö on Eestimaa loodus. Eestimaal pole paika, mida inimkäsi oleks ühel  või teisel moel muutnud. Enamasti on inimene muutnud loodus sedavõrd palju,  et kõik, mida me näeme auto aknast välja vaadates  või metsas jalutades on tegelikult juba nii-öelda teisene maastik. See on maastik, mida võiks nimetada ka tehismaastik. Kogu Euroopa on tegelikult sellise tehismaastikuga kaetud. See ongi mälu loodusesse salvestatud mälu äärmiselt oluline  osa kultuurist, mis ümbritseb meid kõikjal lausa iga päev. Ent ometi me märkame seda nii harva. Eestis pole vist ühtegi võõramaist puud,  mis nii kuulus oleks. See puu on pärit väga kaugetest aegadest. Maakera katsid hõlmikpuumetsad kusagil 150 miljoni aasta eest. Eurooplaste jaoks avastati see puuliik aga alles 1758.  aastal ning pärast seda on õlmikuid istutatud väga paljudes  parkidesse ja aedadesse ka Eestis. See puu on elus fossiil, see tähendab seda,  et ta on püsinud see 150 miljonit aastat peaaegu muutumatuna. Ning nõndaviisi kasvata ka siin. Ning on paraku sattunud küllaltki keerukate vaidluste objektiks. Kummaline on see, et see, see hõlmikpuu on istutatud just  nimelt sellel ajal. Ja enam-vähem täpselt samal aastal, kui hakati ehitama  Estonia teatrit siis selle sajandi alguses. Ja nüüd, kui ta on kasvanud suureks, takistas ta uue Estonia  teatri ehitamist. Kas see ei ole siis üks näide sellest kuidasmoodi loodus? Meie enda antud sõnumeid mäletab, see ongi üks looduse mälu  monumente Eestis. Igal sügisel muutuvad linnud närviliseks  ja põhjust on palju, sest ees on reis lõunamaale  ja mitte ainult linnud, vaid ka inimesed,  kes neid linde püüavad siin kablis Pärnumaal. Läti piiril püütakse linde mitte selleks,  et süüa nii nagu Itaalias, vaid hoopis teistel eesmärke. Mis ajast see mõrnu üleval on? Esimene katse selle mõrra ülespanemiseks oli 68. aastal,  kuid ta oli tunduvalt väiksem ja nendesamade esimeste  postide juures siin siis oli. Selle mõrra algus 70. aastal, siis venitati ta juba 70  meetri pikaks ja praktiliselt samas kujus,  ta on ka nüüd säilinud siiani. Palju selle ajaga nüüd on kokku püütud linna. Peaks olema hakkamas arv jõudma poole miljonini. Ja me loodame, et, et, et selle numbri me järgmine aastaga  täis saame, siis on ka kaitseala poolt rõngastatud ligi  miljon lindu. Ja ikkagi meie põhiline linnud, mida me siin püüame,  siis on pöial poiss ja tihased ja see on kõik mõne  sügiskuuga siis. Jah, see on siis september oktoober. Ja ütleme, et milline see kõige magusam päev on siin olnud  selle 30 aasta jooksul, et kui palju siin linde ühe päevaga  võib läbi käia. See nii kentsakas kui ta ei ole, aga ma mäletan,  et selle päeva algus oli väga nukker, sest et me saime mingi  sadakond lindu ja Agu Leivitsaga kahekesi me siin putkades  ööbisime õhtul siis istusime maha ja siis hakkas tulema  pöial poissi ja see arv küündis kolm üle 3000. Miks see mõrd on üldse siia pandud üles panna kusagile mujale,  see paistab, et siin on metsad, metsariba muutub hästi  kitsaks ja, ja, ja linnud, kes liiguvad mööda puid  ja kasutavad siis noh, metsaliigid kasutavad oma rändeteel  just niisuguseid kinni kasvanud alasid, siis siin on kõige  kitsam see metsariba ja, ja tänu sellele on ta surub siia  kokku kogu selle rändevoolu ja ühtegi linnu rände uurimine  ei ole võimalik sedasi, et, et me Eesti suurim  ja teised ei uuri, see nõuab ka infovahetust,  mis teistes jaamades sünnib. Et me teaksime ka taasleidude koha pealt,  et mis, kui palju kaugele on meie linnud läinud,  kas nende omad on siia tulnud ja loorvõrkudega püütakse  Soomes väga aktiivselt. Lätis kahjuks on järgi jäänud üks ainukene linnapüügikoht,  see on pappes. Leedukatel on praegu kaks jaama käigus ka rüsadega  ja siis on endises Kaliningradi oblastis. Aitan lennujaam ja selle ja muidugi tuleb ära mängida,  et poolakatel on neid lennujaamasid hulgi. Pöialpoiss on siis Eesti väiksemaid linde  ja tema kehakaal on siis viis grammi, kuid Kabli linnujaamas  on ta üks arvukamaid linde, keda me püüame  ja praegusel momendil üle 100000 on ta kätte saadud. Ja samal ajal selle linnu juures on üks huvitav asi,  et, et ta on ka Kabli kõige suur suurem rändur,  kuid üle Balti mere läheb ta ka kõige kiiremini meie  andmetel ühe ööpäevaga on ta suutnud jõuda  siis Rootsi, siit. Kõige klassikalisem uurimisobjekt üldse lindude st on  rasvatihane ja kui Kesk-Euroopas Lääne-Euroopas  või Briti saartel on seesama rasvatihane see kõigile tuntud  linnuliik meil. Täieline paigalind. Nad ei soorita mingeid sessoonseid liikumisi,  siis siin Baltikumis või Skandinaavias võib see lind võtta  ette küllaltki pikkasid rändeteid. Meil rõngastatud rasvatihaseid on leitud isegi hiljem püütud  Prantsusmaal need rasvatihased, kes elavad  ja sünnivad linnas, nad on enamikus paigal nnud. Linn pakub neile talvel toiduressurssi aga enamik meie  metsades pesitsevaid, rasvatihaseid. Võtab ette? Kas lühema või pikema rändetee see siin on musttihane kõige  väiksem tihaseliik. Eestis on pesitsusaeg, tema arvukus suhteliselt väike. Tema on tüüpiline indikaatorliik vanadele kuusemetsadele. Viimastel aastatel on selle liigi arvukus olnud rände ajal  väga tagasihoidlik. Tänavu tundub, et ta on tõusnud ja et on tegu jällegi ühe  musttihase sissetungiga. Ja ilmselt põhjuseks, miks selle liigi arvukus alla on läinud,  on see, et terves Kirde-Euroopas on vähenenud vanade metsade  osakaal punarind. See on tüüpiline öörändur. Öösel toimub tunduvalt aktiivsem ränne kui päeval. Öistele ränduritele on väga iseloomulikuks jooneks see,  et nad sageli koguvad endale. Mitme mitmele poole kehale suured rasva pood  ja mõnedel liikidel võivad need ulatuda kuni 40 protsendini kehakaalust. See on väga oluline, sest rändel peavad ju linnud ületama  väga palju takistusi, olgu see siis kasvõi meie Läänemere  siin või siis Sahara kõrbe, paljudel kaugränduritel. Ja tihtipeale saab just selleks Pudelikaelaks lindudel mitte tingimused pesitsusalal,  vaid just neil samadel rändeteedel, nii et  selle tõttu ka on väga oluline teada. Teada selliste linnuriikide ja kide rändestrateegiad,  seda, kuidas nad, kuidas nad liiguvad. Pesitsusalalt talvitusalale, kas nad teevad ühe suure  või liiguvad vaikselt. Päevase rändega. Ja, ja millised on need võtmealad, kus toimub  siis puhkamine toimub rasvumine? See on noh, väga oluline. Lindude kaitse seisukoha pealt. Ja ainuke meetod, kuidas seda uurida, ongi just rõngastamine. Meie rõngastamine siin Kabli linnujaamas on,  on. Korraldatud niimoodi, et see toimuks võimalikult kiiresti  sellistel masspäevadel, kus, Püütud lindude koguarv ulatub seal 2000-ni,  siis kindlasti on lindude siin hoidmine,  kastis hoidmine, rõngastamine, teatav stressi tekitav faktor. Rõnganumber saab olema igale liigile erinev. Ja see jääb siis nagu edaspidi linnu linnutähiseks. Mis aitab meil seda konkreetset lindu hiljem  ka rände teel identifitseerida? Ehk siis erinevates püügijaamades taas tuvastada. Selge on see, et sellistel Arvukamatel päevadel ei õnnestu meil kõiki liike kaaluda  ja mõõta. Lihtsalt üritame. Maksimaalselt määrata vaid sooja, sooja vanuse on  loomulikult teatud liigid, kellele me pöörame suuremat  tähelepanu ehk eraldi. Uurimisuurimisobjektid siin sootihane väga huvitava,  huvitava käitumisega, keda siiani arvati olevat täiesti paikne,  samamoodi tutttihane. Kellede puhul võib siiski täheldada teatud rändeliikumisi Ja nende puhul on oluline teada Kõiki kehaparameetreid vastavaid tänahommikused,  linnud näiteks olid noh, ütleme rasvavabad  ja samas ilmastiku on suhteliselt soodne. On selge, et, et on toimunud suurem liikumine siia. Nii praegu on meil tegu must rättaga, see on emane noorlind. See on jälle üks selline huvitav liit, kes on Eestisse  levinud viimase pool sajandi jooksul ja käitub. Siin väga erinevalt räntsuse mõttes just. Linnades jääb, jääb, jääb neid väga palju talvituma  ja kui me linnades vaatame neid talvel, kes talvituma on jäänud,  siis torkab silma, et väga paljud on nad just üleni musta sulestikuga. Ja ja hästi kollase nokaga vahel inimesed ju küsivadki,  et kuldnokad nagu talvituvad. Tegu on tegelikult musträstastega ja need musta sulestikuga  ja kollase nokaga. Need on tegelikult vanad isalinnud ja siin avaldubki üks  selline nähtus, et vanad isa linnud jäävad talvituma. Samal ajal kõige räntsemad on need noored emaslinnud. Kes liiguvad Eestist ära? Mida te siin püüate siin roo vahel? Siin näeme me loorvõrku ja tegelikult linnurõngastamises sai  just revolutsioon alguse nende loorvõrkude leiutamisega,  see oli kuskil viiekümnendatel aastatel. Ja see võimaldas just hakatagi rändeaeg linnus linde  märgistamiseks püüdma. Roostik iseenesest on Väga püsiv elupaik, Ta ei muutu. Kui me metsas püüaksime linde, siis seal toimuvad kaunis kiiresti. Põõsad kasvavad kiiresti suuremaks ja püügitingimused muutuvad,  aga roostik on väga hea. Just selliseks lindude arvukuse muutuste jälgimiseks. Linnud on väga head indikaatorid. Nad näitavad väga hästi neid muutusi, mis looduses toimuvad. Aga aga kas keskkonnaseisundi muutus kuidagi peegeldub  ka rasvatihase elus? Kahtlemata meil on Kilingi Nõmme ümbruses juba pikka aega. Oleme rasvatihase populatsiooniökoloogia alates 70.-test  aastatest 70.-te aastate algusest uurinud. Ja seal on mitmeid huvitavaid jooni. Nii näiteks 80.-te aastate alguses ilmusid Kilingi-Nõmme  rasvatihase asurkonda sellised emalinnud,  kes ei olnud võimelised enam munemunema,  ehitasid pesa valmis ja alustasid haudumist tühjal pesal. Täpselt samal ajal ilmusid samasugused märgid Hollandis,  Saksamaal ka Soomes. On mitmeid uurimusi selle kohta tehtud üheks süüdlaseks  peetakse happevihmasid ja kaltsiumipuudust. Me tegime eksperimendid, kus me andsime rasvatihasele Ja samuti ühele teisele linnuliigile must kärbse eile lisakaltsiumit. Looduslikult saavad nad oma kaltsiumi reeglina tigudest. Teod vajavad samamoodi kaltsiumit oma kodade ehitamiseks. On selged märgid kaltsiumi defitsiidist mõlema linnuliigi  puhul nii rasvatehasel kui must kärbsenäpil. Siit aga see selgus just tänu sellele, et oli võimalik seda  hästi kompleksselt uurida. Kas siin uusi linnuliike olete ka leidnud,  siin rändel? Ja Kabli on andnud Eestile terve rea uusi linnuliike,  olgu see siis punapea, õgi ja linnujaamades on ju meil  püütud ainult sellised idapoolsed liigid nagu vööt,  lehe lind ja kuldlehe lind või tõmmulehe lind. Siis. Linnujaama linnujaamadest on saadud. Eesti ainsad taigatihased kätte, need on kõik kablis tabatud,  neid mujal Eestis ei olegi fikseeritud üldse. Nii et ka puht faunistiline tähtsus on sellele lihtsalt. Et me teame Teame, kes meil Eestis levivad ja selgus,  et vöt lehelind on üsna tavaline läbirändaja meil enne  linnujaama asutamist ei teadnud me selle liigi olemasolust  ega läbirändest Eestist mitte midagi. Selle ränduri jaoks on protseduurid seekord lõppenud. Ja edasi ta on saanud külge rõnga. Teda on mõõdetud, ta on kaalutud. On vaadatud, kui heas seisus ta rännakule minnes on  ja mida muud talle soovida, kui seekord. Head teed.
