Laare laine. Kalamehe elu on selline, nagu, nagu ta elu on  ja kala on väheks jäänud ja sel aastal teda peaaegu,  et on üsna vähe. Külgedel suuremad vahendused. Tõesti, neid on palju ja kui ausalt väljendada,  siis on tõesti viimaste aastatega üsna hulga palju maks läinud. Praegu naerda meie üle, eks ole, noh, näete ju midagi on,  eks ole, ei ole ka ja, ja las nad olla siis ei taha neid  näha ja ka kogu lugu on, eks ole, selle asja juures. Aga noh, peame teadvustama, et, et ta tõesti on probleemiks. Asi vist on selles, et keegi neid ei ole hirmutatud. Oma hulga aega tuleb paadi juurde nad igal pool,  eks ole, keegi mingi keema ei ole nad lihtsalt ilus,  salvesti tuleb kala võtma. Näo poolest ei ole üldse kiutatud, üsna armsad,  aga, aga tegude poolest küll on. Ja, ja noh ikka meie hulka kalasaak ütleme juba siin isegi  poole ja üle selle läheb ikka enda nahka. No see, mis teda katki närib, see on nüüd vähe,  kui ta on näiteks siin karja sees, kala ei tule  siis üldsegi, eks. Võtab merest ka, aga tal on siit lihtsam,  kala ei lähe eest ära, ju näiteks tuuleaga on,  ta jookseb nokkapidi ninasse kinni ja siis ta ei pääse  kuskile poole, mis talle sisse ka võtta. Nüüd. Oleks. Omad ja seliti, siis saate. Täna rõõmu. No vahepeal on niimoodi, et on kolm-neli tükki sealsamas  maas ja nüüd hulk aega niimoodi olnud pole üldse olnud,  jälle see on, see on väga juhuslik. Väga juhuslik on, aga kui kala on, siis saab ikka külge ka. Ist küll, ma ei tea, kas ta soe ka. Seda käivad kas neid paremaid karu läbi hammustamas? Et miks seda hüljest ei tohiks võtta kui metsas hunt,  et kui hunt on juba Eestis 300, siis on 100 meest talve läbi  kütivad neid, et pooled maha lasta. Kui hunt hülgeid on siin meres, no paari 1000 ligi,  siis tuleb neid, kel hoida ja kaitsta, nendele ei tohi  midagi teha ega hirmutada neid. Eile teeme ära jälle 200 kilo, oli suus. Oli pünnis seda surnud. Vanasti oli kogu aeg niimoodi, et Kihnu ja Ruhnu mäetati  pidevalt olid. Jahil olid need saared ääres siin siis nad kartsid,  mõnelasid maha ja siis nad hoidsid kaugem nagu künnistest  ja Hermuta, aga nüüd enam ei karda mitte midagi. Tohutult palju, lihtsalt praegu on kalate nuku. Lahti saada peaks olema niisugune õigus,  et mees saaks püüniste juurest relvaga neid kohutud vähe. Ja, ja, ja noh, mis on väga nahaalsed on,  tuleb korral ka kutsuda, kui mina ei oska minna,  see asi peaks olema, aga siia ei tohi, ei tohi köhid  ja ka hilja teha, on seadus, näeb seda, mehed on,  tuleb maal, siis võib köima hakata. Kui nad saavad aru, et sa oled hülge peal siin pauku,  et maksad 6000 ühe hülge peal pole pauku tehtud,  ei tohi teha, kolm korda peaks juures, oleme see vak poiss,  esines televiisor tänava talve, siis hakkab enam-vähem  keskpiir tulema. Ma ei tea, mis siis saab enam, ja täiskasvanud hüljes sööb  ju neli tonni kala aastas ära. Ja siia räägitud ka siin on looduskaitse tegelane. On teise vaada, nad ei tahagi seda, neid vähemaks jääb rohkemaks. Meil on oma töökohad ja saavad raha ja. Kui majal väikesed pole Eesti peab neid ürtsi üldse söötma  ja toitma siis teised riigid niisugune toetama  ka siis näite. Ma arvan, et siis lendaks Tallinnast kohe otse siia Hiiumaa põhjarannikul,  siin on see selgrahu üks suuremaid suviseid kogunemiskohti. Siis. Ja siit siis siia siia, Vilsandi rahvuspargi põhjaossa,  kus on ka üks suurem koht ja siis sealt võib  siis üle Pärnu lahe tagasi tulla, et see,  see plaan oleks selge, lähme. Käes on veebruari lõpp. Iga päeva, isegi tunniga läheneb hülgekevad oma haripunkt punktile. Laidudele ja jäärüngastele on hakanud kogunema sünnitamisvalmid,  ema, hülged. Piirivalve lennudki on kevaditi seatud nii,  et müra hüljeste kogunemispaiku võimalikult vähe häiriks. Vaid tänane lend on erand. No tänavune aasta on jälle üks nendest nii-öelda tavalistest  aastatest selle seitsme aasta jooksul, mis ma olen  hüljestega tegelenud, on ainult kahel aastal olnud piisavalt jääd. Hüljestele poegimiseks ja hallhülged on siis jääpuududes  sunnitud ka see aasta poegima siis Lääne-Eesti väikestele  laidudele ja kasvatama oma pojad üles, seal  siis nende jaoks natuke ebaharilikus olukorras. Pärnu lahes ja Kihnu ümbruses, kus on üles väga tähtsad sigimisalad. Siiski seda jääd nii palju on, et see meie vähe arukam  ja ja tundlikum hülgeliik viigerüles saaks ikkagi rahulikult  ära sigida, sest et. Üleste sigimise edukusest väga tugevalt oleneb  selle Läänemere asurkonna edasine käekäik. Me peame meeles pidama, et Läänemere hülgeasurkond on praegu  just välja tulemas väga sügavast depressioonist,  mille on Selle sajandi jooksul inimtegevus nendele loomadele põhjustanud. Koos esimeste märkidega hülge kevadest käivitu küljest  poegimisaladel teadustöö. Inimesed teha pole siin just teab, kui palju saab õppida  tundma hüljeste käitumist ja vajadusi. Saab selgitada välja nende lemmikpaigad ja neid kaitsta. Eesti teadlaste jaoks algas hüljeste uurimine Nõukogude  piirirežiimi kukkumisega 80.-te lõpul. Varem puudus hüljestele lihtsalt ligipääs. Selline tobe situatsioon, ütleme teadusmaailmas,  et iga loom oli kinnistatud mingisugusele asutusele Ja hüljes oli kinnistatud Kaliningradi. Ühele uurimisinstituudile ja siis arvati,  et sellest piisab, kui Kaliningradi mehed uurivad terve  Läänemere hülged ära ja, ja nii edasi. Aga siis kukkus, kukkus see Kaliningradi instituut kokku,  kui ja, ja Eesti hakkas aru saama, et, et võiks olla  ka omal mingisugused rahvuslikud. Programmid või huvid selle asja suhtes. Teine põhjus, miks see, nagu pihta hakkas oli väga tugev  rahvusvaheline huvi. Kuna. Soome ja Rootsi kolleegid said teada, et väga suur osa kogu  Läänemere hallülge populatsioonist asub Eestis  ja poegib Eestis. Paistsid ainult kajakad ja nende pärast pole niisuguse  ilmaga sinna mõtet hakata minema, et võib-olla on mõni loom peal,  aga natuke vaiksemat ilma ootama. No see, mida me siin praegu näeme, on, on midagi ikkagi erakordset,  võib öelda. Isegi maailma mastaabis sellepärast et ma olen nende samade  halliülestega kokku puutunud ka Norras ja,  ja Šotimaal, kus siis meie hüljeste need lähemad sugulased  elavad ja ja sellist tunglemist sellist Kuhja poegimist ei ole mitte kusagil mujal,  aga aga selles ei ole mitte niivõrd hülged võib-olla süüdi,  kuivõrd see, et, et see Eesti rand, mis on nendele  poegimisalana väga Väga traditsiooniline või väga armsaks saanud ei paku  niivõrd palju saali, et nad saaksid siin ennast jagada. Praegu on meil siin sündinud juba 140 hüljest,  nii ütleme, ega seda nii täpselt ei saagi  või kunagi lugeda sellepärast et, et ikka läheb sassi. On näha, et siin on. Enamus neist nii nädala paari vanused, vanemaid poegi on  üsna vähe, et me praegu oleme just nagu selle sigimis  perioodi harja paigus ja, ja siit on veel pooled,  hülged on veel sündimata ja neid siin kevade jooksul tuleb  juurde ja. Selge on see, et kui inimene looma siin saare peal kokku,  saavad, siis inimese kohal, et need loom mingil määral häirib,  aga kui natukene selle julge hingeelu tunda  siis saab niimoodi siin hakkama, et me väga nüüd ei häiri  ja nad nagu ei ei hoomagi, et et meie siin nende seas ei ole hülged. Ja. Nad on valvsad selle suhtes, kui me käime siin. Püsti, et nad näevad meie silueti taeva taustal  ja me räägime kõva häälega, siis ütlesime tubakat  ja aga me väldime seda ja proovime olla rohkem hülged. Siis nad võtavad meid enda sekka ja lasevad ennast vaadata  üsna lähedal. No eks see meie saabumine muidugi oli suhteliselt lärmakas,  see paadimootor töötas ja ja me tulime, aga emad ei ole kaugel,  emad on siinsamas kõrval vees ja nad väga valvsalt jälgivad seda,  mis me siin teeme. Ja, ja kui olukord siin rahuneb vaata enam mürise,  siis nad tulevad rannale oma poegade juurde. Hülge ema leiab oma poja üles vaid asukoha järgi. Kui lahusolek venib pikaks ja poeg kolme-nelja ruutmeetri  piirest välja roomab, võib see talle kaasa tuua näljasurma. Hülgepoja lapsepõlv on tegelikult lühike. Kolme nädala jooksul, mil emad ise söömata,  joomata poegi imetavad saab 10 kilosest vastsündinust 50  kuni 60 kilo kaalub iseseisev hülgekutsikas. Kuni 60 protsendilise rasvasisaldusega emapiim lisab hülge  pojale kaks või isegi kolm kilo kehakaalu päevas. Samaaegselt pole sugugi ime, kui hülgeema ise  imetamisperioodi käigus sadakond kilo alla võtab. Emapiimast saab ka hülgepoeg kõik vajalikku,  et ta saaks vastu panna siis looduse kurjusele. Sellest rasvast tekib talle see polster,  mis aitab teda hoida külma eest. Ja. Piimast saab ta ka kõik vajalikud antikehad vaigustele,  mis siis looduses neid varitsevad, sellepärast et hülgepoeg  on omapärane. Ta sünnib nii-öelda puhtana Ja kõik selle, mis tal vaja on, saada haigustele  vastupanemiseks saab ta siis oma esimese elunädala jooksul. Ja see on üks väga huvitav uurimisteema praegu,  millega me ka tegeleme selgitada välja, kuidas  siis see keskkonnareostatus võib mõjutada seda  vastupanuvõimet haigustele. Just hülgepoegade varases kasvueas? Paraku tuleb kõige nooremad hülgepojad uurimata jätta just  esimestel elupäevadel, mil ema ja poeg teineteist tundma õpivad. Meil saavad alguse nende hülgepoja tuleviku jaoks  nii olulised omavahelised suhted peab võõras end eemale hoidma. Hülgeema ja poja vaheline tutvus vältab ju kõigest mõne nädala. Seejärel seisab emal ees uus paaritumine. Suureks saanud hülgepoja aga meelitab tühi kõht merre. Küljes on üks sellistest loomadest, keda on võimatu  dresseerida keda on võimatu õpetada inimese pilli järgi. Tantsima, ja ja kui on ütlus, et sa sööda hunti palju tahad  hunt vaatab ikka metsa poole, siis hülgega on see samamoodi,  et sa võid. Pojast peale kasvatada, sülle võtta, paitata iga päev,  see meeldib talle. Sa võid teda kalaga toita ja anda talle hõrgutisi. Aga kui sa viita mere äärde ja lased ta lahti,  ta ei vaata tagasi ka, kui ta läheb sinna,  kuhu ta tegelikult. Kuulub ja see võlub, see, selles on see müstika,  et mis paneb mind Uurima teada saama rohkem nende elust. Kuskil seal merel. Sajandivahetusel oli Läänemeri koduks enam kui paarisajale  1000-le hülgele. 70.-te lõpuks oli sellest järele jäänud vaid tühine üks protsent. Keskkonnamürkide järjest suurenev kontsentratsioon meres,  küttimine ja vähenevad kalavarud olid selle looma liigi  viinud ellujäämise kriitilise piirini. Nüüd, mil kloororgaaniliste ühendite kasutamine  ja hülgejaht Läänemere valgalaga riikides juba aastaid  keelustatud on merekeskkond jälle tasapisi taastuma hakanud  ja hüljestegi arv suurenemas. Tundub, et peab hakkama otsi kokku tõmbama,  sellepärast et lastega isa läheb väga kõvaks  ja emad on ka üsna närvis seal, nii et järgmisel korral. Siia tulles juba oli näha, et, et linnud olid siin ametis  rannal millegi söömisega ja üllatusena ei tulnudki,  et see oli surnud üles seekord, mida nad siin nokkisid  ja ja see on nüüd väga heas toitumuses väga heas tervises  olnud ema hüljes, kes on siis nüüd sigimise ajal surnud  ja ja see pakub meile nüüd ühe võimaluse veel veel uurida. Mis vaevab neid Läänemere hülgeid, kui suured on nende  keskkonnamürgisisaldused ja, ja mis nüüd konkreetsel juhul  võis olla selle surma põhjus. Niimoodi sellise huvitava uurimismaterjali otsa sattumine on  üsna harv, sellepärast et hülged mereloomadena. Surevad või lõpetavad oma elu kuskil avamerel  ja väga harva Nad siis satuvad nii värskena uurijate kätte. Kuna Läänemere hülgeasurkond on vähearvukas  ja ta on kaitse all, siis on mõeldamatu mingi selline  teaduslikel eesmärkidel hüljeste küttimine  või kuidas iganes seda võib nimetada. Just taastuma hakanud Läänemere hülgeasurkond ei talu veel  vahele segamist. Ka on õiget hülgejahti väga kulukas ja keeruline pidada. Omal ajal tegid vilunud kütid seda talve jää  ja mitte igale mehele polnud see töö jõukohane. Pealegi hukkub ainuüksi Eesti kalurite mõrdades igal aastal  paar-kolmsada hüljest. Tänavu suvel andis Rootsi kalaamet katseliselt välja 30  hülgelaskmisluba et koguda teadlastele uurimismaterjali  ja uurida loomade reageeringut küttimisega. Tulemuseks oli, et paarikümnest hülgest,  kelle pihta lasked märki tabasid saadi kätte vaevalt pooled  ülejäänud merre jäidki. Just sellised kohad, sellised avamerelised rivid on,  on tüüpilised allulaste kui lesila. Kuidas neid nimetada? On väga üksikud kohad Eestis kuskil seitse  või kaheksa niisugust suuremat hülgest ja kogunemise kohta  ja need kõige suuremad numbrid siin võivad uletada isegi 300-ni. Aga kogu Läänemeres hinnatakse allhüljeste arvukust,  no kuni 7000-ni neid võib-olla ka rohkem,  aga kindlasti mitte vähem. Aga neid võiks olla igaks juhuks rohkem. Sellepärast, et üljestel on nüüd viimase 10 aasta jooksul  Läänemeres olnud kaks üsnagi tõsist Katastroofi, kas sa nüüd katastroof saab nimetada,  aga ütleme õnnetust üks nendest oli siis? 80.-te aastate lõpus Lõuna-Läänemeres kus suri maha 80 protsenti randa lülge asurkonnast tänu ühele viirusele. Ja teine juhtus 92 talvel Soome lahes. Kui mingisugusel müstilisel põhjusel surid maha pooled Soome  lahe viigerhülged. Selleks siis arvati olevat mingisugune sõjaajast jäänud. Keemiarelvakonteinerid, mis avanesid või midagi,  midagi säärast, see ei ole kindel. Ei ole täpselt teada. Ja sellepärast võiksin võib-olla rohkem,  et kui juhtub veel midagi sellist, siis populatsioon peab  olema võimeline sellises õnnetusest või katastroofist eluga  välja tulema. Siis arvavad kalamehed, see on muidugi teine asi. Neid võiks olla küll, nendel ei ole midagi hüljeste vastu,  aga kui nad ainult ei käiks nende kala söömas see on see  konkurentsi küsimus. Väga hea on äri ajada, kui ei ole konkurentsi. Meil on mereliin maa ümber, on tsivilisatsioon,  50 nõukogude aastat ei ole, ei ole olnud,  meri on olnud kinni, nagu öeldakse, täielikult sai kalal  käia ainult teatud kontingent rahvast ja ja,  ja see oli väga väike kotingent, eks ole,  ja, ja sellepärast on, meil on saar saare siin palju  ja laidusi on palju ja, ja väga soodsad,  väga soodsad. Need elamistingimused on inim ümber sellepärast et,  et teisel pool Soome lahte on väga tihe veeliiklus  ja ja, ja intensiivne püüdmine võrkudega lihtsalt on loomad,  ei ole asu saanud ja ja, ja keelati ära ka igasugune  küttimine ja sellepärast loomad on lihtsalt kogunenud siia  Saaremaa ja Hiiumaa ja ütleme juba Pärnumaa  ja nende merede ümber. Nii et et ikkagi rannakalur on jäänud päris nõutuks  selle asja juures, et. No ma ei ütle seda, et päris kõik see kalapuudus oleks hülge  pärast olevat et ju siin on ka teisi põhjuseid  ka mängus kui puhtausalt üles tunnistada,  aga ega me võiks ka hülgeid sööta praktiliselt,  kui me saaks selle eest tasu ja raha, eks ole. Aga aga, et ei ole, siis ei ole, siis on see asi on teistpidi. Ja, ja nii ta on. Meid ei kompenseerita meid ei, ei aidata  selle juures üldse, eks ole. Ainult peab kalur üksinda pärast võitlema  selle üle see ei seisa Eesti kalandusprogrammi,  see seisa maakonna programmis, mitte kuskil ei seisa see  hülge vastu, aita, mine. Tähendab, ma mõtlen materiaalselt, just,  et korvata neid kahjusid ja ja, ja neid neid tühjasi sõitusi,  mis me merel teeme, eks ole. Aga, aga mis sa ikka nut atad, eks ole, meil peab alati  jääma ikka lootus homse peale ikka, et ikka parem on. Homme homne päev varem on. Ega kunagi ei saa pesemist olla, sellepärast see on ikka töö,  õnne, töö, eksole. Vana õnne on, on ei ole, ei ole. Aga kui natuke aga merelt ära oled, siis tahad jälle? Seal ei ole midagi teha. Leevita meeli ja mai. Värvine. Välja. Ja. Värvine. Pere peal. Mina sünnino. Mere maas. Sabemere. Saeme.
