Äsja on ilmunud raamat rahva pärimuslikest õuemängudest, taimede vee ja kividega. Raamatu autor on Kristel Vilbaste, kes on ka praegu stuudios. Tere, Kristel. Tere. Olete nimetanud ennast vaba ajakirjanikuks, kirjutad loodusteemadel Eesti Päevalehes, esmaspäeviti tagakaanele, kus kohas sa veel ennast avaldad? Niimoodi igapäevaselt? Neid kohti väga palju praegu ei ole, et ma olen, teen tähekesele lugusid ja Kuku raadiosse, loen ilma parandajasse ja põhiliselt küll tegelen rohkem koolitusega. Et õuesõppe koolitusi viime läbi kosmik sarvega ja sealt on needsamad mängud ka väga paljud pärit ja sellest ka ei sai see raamat alguse. Tahtsingi kysida istet, kust see idee tuli, aga nüüd juba tuligi ilmsiks, mis allikast sa nende mängude kirjeldused oled leidnud. Asi sai alguse sellest, et Ühel hetkel sattus minu kätte vanaisa Gustav Vilbaste raamat, et meie kodumaa taimi, sealt ma leidsin, kuna ma otsisin just tähekesse igasuguseid vanu lugusid taimedest ja sealt sattus üks niisugune vahva mäng ette, teelehe sikutus, kus kaks last siis sikutavad teelehte pooleks ja seal sees need Rootsis jäävad enamasti ebavõrdselt ühele poole kaks ja teisele poole kolm. Et teeleht on küll seitsme rooline, aga, aga, aga viis on tavaliselt need, mis jäävad ja et siis see, kellel on rohkem seal võitja. Ja siis ma hakkasin vaatama, et kas on veel taimedega mänge ja alguses tundus, et ega noh, et neid on palju. Et ma mäletan oma lapsepõlvest hästi palju igasuguseid mänge. Aga kui ma siis hakkasin neid Päevalehesabas seal kirjutama, siis äkki ühel hetkel selgus, et ups, et ei olegi. Ja siis hakkasin korjama neid ka õpetajatelt ja õpetajatelt ikka tuli midagi, et hästi palju varuks oli just lasteaiakasvatajad ja õpetajad õpetasid seal näiteks heegelnõelategemist, et kuidas üks õpetaja Marie rääkis, kuidas ta, tema vanaema juba võttis pliidi eest oksarao tõmbas, kui lastel igav oli ja ja tegi sellest sellise heegelnõela ja siis lapsed heegeldasid pik pikki-pikki. Ja need on need seal mängude raamatus kõik kirjas. Millist kirjandust üldse praegu pärimusmängudest on veel välja antud. Kui ma internetti panin sisse sõna pärimusmängud, siis ma leidsin sellise ühe õpetuse, mis käis kõikidelt lehekülgedelt läbi, aga ma nagu viiteid raamatutele ei leidnud. Ometigi on vist küll eestimängudest raamatuid? Mulle tundub, ma olen ise ka koju ostnud, kunagi mängudest on üks hästi hea raamat on, millest ka on mulle siia sisse pandud mängijast talvise talvise aja mänge on Aleksander Kalamehe rahvamängud mida ilmselt enamik inimesi on kunagi lapsepõlves käes hoidnud ja sellest on päris päris mitmed trükid, et isegi minu käes on vist kahe kahe erineva väljaande trükid ja, ja sealt seal on, aga nad on sellised. Ma kujutan ette, et neid kasutati hästi palju pulmades neid mänge ja selliseid õuemänge on seal küll vähem, aga ma olen nad kõik läbi sorinud ja korjanud sinna sisse, mis, mis vähegi sobisid. Aga selle. Ma ütlen, et selle minu raamatu mõte alguses oli teha lillemängud, et panna kõik lillemängud, aga lillemängijaid ka hästi vähe on, on säilinud, noh, kõik teavad neid võililledega igasuguseid tegemisi. Aga talvepool ma jäin ikka tõsiselt jänni. Aga siis ma korjasin ka sinna veel käbimänge ja tõrumänge ja kastanimunadega mänge ja ja need on, on sees ja, ja sai juurde võetud siis sealt Aleksander kalamehelt selliseid vees mänge näiteks pikemaks kasvamine, kuidas kasvõi Peipsi või mererannal seisad ühe koha peal ja tammud niimoodi edasi-tagasi, siis sa lihtsalt vajud aegamööda liiva sisse, seal all on selline selline nagu vesine pinnas, mis, mis imeb su nagu vesiliiv sisse ja ma olen muidugi igavesele mängu juurde otsinud seda põhjendust, et miks see juhtub. Aga vahel on nii, et ma küsin tippteadlastelt ja nemadki ei oska seletada. Vaatasin just, et mis praeguse aja kohta mul seal raamatus kirjas on, see sinna sai ta küll vist tara-seatapuga Need pärjad pulmalistele, aga seal on see, kuidas lapsed panevad tara-seatapu sellise lehter õie panevad nina peale, imevad selle niimoodi linnaga õhust tühjaks ja siis jääb nagu kärss või nutsu, nina jääb, jääb nina külge, aga et need asjad on ka väga õpetlikud, et see on esimene asi, millega lastele saab vaakumit õpetada. Raamatutest on hästi head, on ka igasugused pioneeri käsiraamatud, aga neid on väga vähe säilinud. Ja muidugi, mis ma nüüd avastasin, oli see, et on ka päris palju on meie kirjandusmuuseumi arhiivis mänge aga paraku on nii, et üsna raske on mängu kirjelduse järgi selgeks saada, et ka sellesama Aleksander Kalamehe mängu ta järgi ma ei suutnud paljusid mänge näiteks kivinipskit ja ei suudagi sealt aru saada, mismoodi seda tehakse. Selleks on vaja tõesti üht leida üks vanem inimene, kes sulle siis selle mängu ära seletab. Üks väga raske mäng oli, mida ei saa ka seda päris mänguks nimetada, oli Onlingu tegemine, mille kohta mulle kohe vanemad inimesed ütlesid, et ei, ei, seda ei tohi üldse kellelegi lõpetada, et et see on nii ohtlik. Et kui sa paned selle kivi sinna nööri sisse, ma olen selle lahendanud seal paremini öeldes pange lumepall sinna nööri sisse ja heitke, et aga noh, kalevipoegi olevipoegi, kõik heitsid stallingu ja midagi ei juhtunud, et seal on, küllap seal on ka see, et kui me need teadmised unustame siis pole neid üldse olemas, et väga hea oleks ikkagi neid lastele õpetada ja õpetada just lasteaias või algklassides selgeks need asjad ja siis need päranduvad ka nende lastele edasi, muidu nad jäävad kuskile paberi peal arhiividesse ja keegi ei saa aru enam, kuidas need asjad käinud on. Eile sain just ühe hästi hea mängu juurde, on selline vibulaadne ling, et esimene raamat läkski kohe ühele heale mehele ühele metsamehele, kalle Ellerile, kes mulle selle üles joonistas, need, mul on see paberi peal autosel partatšokis ja ja ootab, ootab, äkki saan teha lisa raamatu teise raamatu, et mul on juba neid kogunenud neid uusi mängijaid, see 64 ei ole mitte piir, meil aga tasapisi jah, tasuks nad niimoodi, ma olen palunud kõigil, et kui, kui teil tuleb mõni mõte, saatke mulle neid mänge. Jõhvikaralli siin jõhvikaralli on sellest, kuidas me ise käisime korjamas jõhvikaid ja kui oli, oli selline kehv film ja, ja ei saanud tuulata vanasti neid jõhvikaid niimodi rabas visati niimoodi laste kõrgelt kukkuda mingi riide peale siis tuul puhus ära kõik selle putsud, mis seal samblatutid ja, ja muu sodi vahelt ära, aga kui ei noh, oligi vihmane ilm, siis jäinar kleeppasid sinna jõhvikate külge ja siis meil oli kõht, oli oluline see, et sai ära veeretatud need jõhvikad, et panime sellise, mõnikord tehakse kareda rätikuga, ka meil oli see neile laud ja see oli väga põnev vaadata, et millised jõhvikad, kui kiiresti siis veeresid ja sealt see mäng ka, et kelle jõhvikas veereb kiiremini alla sihukest kaldpinda pidi. Raamatu üks selline põhiline mõte oli see, et et kui ma lastega poes käisin, siis ma nägin seda, kuidas neile hirmsasti meeldib osta kõiki neid hiina vidinaid, mis kohe katki lähevad. Ja mis piuksuvad, mida ma ei kannata kodus. Kõik mänguasjad teevad piiksuvad erineva häälega ja plastmassi on terve kodu täis. Enamasti on nii, et mängivad nendega korra ja siis jääb kuskile riiulisse või noh, enamasti ongi, võetakse suurkaste, viiakse ära pööningule. Selliseid katkiseid mänguasju on tohutult palju. Ja kui nüüd võtta seda, et, et kui palju me teeme keskkonnale kahju sellega, et et me toodame naftast selliseid mänguasju, neid neid plastmassist vidinaid ja, ja siis õpetada koolis, et ei tohi puulehte või, või oksa murda millega mängida, et kumb on see suurem keskkonnakahju, ka see, et laps murrab mingisuguse lille või, või lehe ja mängib sellega natuke aega ja siis tõesti viskab ka ära. Või see ta tõesti, et see Ta väli kuskil Siberis põlisrahvaste aladel segi pööratakse ja kõik hävitatakse, et kindlasti tasuks neid just selliseid mänguasju teha lastele. Et suvel olime just seal Rootsis, Pipimaal ja hästi vahva oli vaadata, kuidas neid mänguasju oli seal ka lastele pandud, niimoodi mängimiseks kas või needsamad kargutajad mis mul lahti kirjutatud on, et ühele dokile lihtsalt kaks klotsi külge. Lüüa naelaga ja lapsed võivad käia lõputult nendega proovida, kes, kes suudab käia ja asjal on ju tegelikult ka sügav mõte, et kui on ikkagi vesine maa, siis saaks nendega ka hästi minna üle sellest sellest esisest pinnast. Ja tasakaal areneb ja kõik, et vaatan just, et sa vaatad seda lehekülge, kus on putke prits. Et sinna juurde on joonistatud ka need mürgised putked. Et tegelikult pani toimetus selle selle ohutuse poole juurde, et mina arvan seda, et kui laps on korra näinud taime siis ta tunneb seda elu lõpuni ära. Küsimus lihtsalt ongi selles, et kui me kogu aeg hirmutame lapsi, et ära võtta seda, et see mürgine ta hakkabki kõiki asju kartma ta ei võtagi neid asju enam kätte. Mikk räägib ikka mulle seda lugu, et kuidas indiaani vanaema Juurde tuleb tema lapselaps ja ta ei ütle mitte talle, et näitab uut taime jätta? Ei ütle mitte, et, et äras, et viska ruttu ära, et see on, see on mürgine taim vaid vaid, vaid ta ütleb seda, et, et oi kui huvitav taimed, vaatame, kuidas seda kasutada saaks. Et nii on ka kõikide nende raamatutaimedega. Et nad on valitud just selliselt, et nad ei ole mürgised ja ja kui me õpime need taimed selgeks, mida me kasutada tahame, siis nad ei võtagi neid teisi. Et, et see on üsna ohutu, et see v putke prits, et ma olin ikka päris pisike, kui, kui isasele tegi, kui tulime heinamaalt ja, ja ta tõmbas siis noa välja ja lõikas meile mõlemale siuksed parajad putke jupid ja tegi kiiresti sinna taguga selle keskmise pulga sisse ja küll oli põnev pritsida siis vennaga, et noh, tegelikult on hirmus hea meel, et mul sellised vanemad on olnud. Ja muidugi ausalt öeldes peab väga tänama seda, et kooli Kirjastus selle raamatu on tahtnud välja anda, sest kui me õpetajaid ei koolita, et meie vanematel ei ole enam noh, ei ole neid teadmisi, nad ei saa ise enam edasi anda, aga ka kooli kaudu, kus ka lapsed ju kõige rohkem on, saaks neid samu mänge ja lasteaiad, kus saaks neid samu mängu õpetada. Et ma igal juhul soovitan kõikidele õpetajatele see endale muretseda ja ta on parasjagu, on selline mõnus pisike raamatukene, pistad tasku ja võtad sealt vajaliku koha lahti ja, ja loed. Et ma olen neid mänge õpetanud nüüd väga paljudel koolitustel. Ma pean ütlema, et päris palju enam ei teata ka kõige lihtsamaid asju selle orasheinaga vilepuhumist ja ja no pajupilli tegemisest rääkimata, et nüüd on need hiina viled, mis isegi kõik lapsed oskavad puuda aga, aga tavalist pajupilli teha ei juleta. Et minuealised kõik veel oskasid seda, sest noh, vastased ju meile vähemalt viie aastaselt kingiti nuga. Aga tänapäeval kardetakse hirmsasti, et noh, et kui sa noa lapse kätte annad, siis ta lõikab sõrme. Meil oli üks, üks selline kevadpäev, põhjarannikul kutsuti Miku rääkima ja mina siis üritasin näidata, kuidas neid pille teha seal ja olid päris pisikesed just siukseid viie kuni seitsmeaastased lapsed ja meil on need suured ehituspoest ostetud pussnoad 30 nuga ämbritäis ja need on õpetajatele tegelikult määratud ja lapse käe jaoks tõesti suured. Aga pisikesed lapsed võtsid need noad ja lõikasid need pajupillid valmis. Ja see oli üllatav, ma mõtlesin ka, ma kartsin õudsalt, nad lõikavad sõrme. Aga, aga ei ükski lõiganud, et ma olin küll valmis kohe, et vaatasin juba, kus seal lähedal on, et need teelehed, et et see on ka huvitav, et ma vaatan, et kui, kui kuskil turul või laada lõpp on, on igasuguseid selliseid käsitöömeistreid, kes õpetavad noaga midagi tegema siis kohe, kui keegi sisse lõikab, tormatakse sinna peale panema seda plaastrit, aga see on täiesti minu meelest mõttetu, et, et samamoodi võtab kinni seesama teeleht või, või siis noh, tegelikult kui sa lõikad noaga sisse, siis poleks väga ja raudrohupudi peale panna, et see võtab hästi kiiresti. Aga no need teadmised olid meil kõigil olemas, kus Vene ajal oli aega isal-emal järgi joosta ja neid neid plaastreid peale panna polnud olemaski. Selliseid asju. Siin on tõesti väga toredasti, need kõik need mängud, ka ilveidreeritud pildid on teinud Kadri Roosi. Mina ei ole Kadri roosid ise küll näinud, aga minu kätte sattus üks raamat veidi enne Üht muinasjuturaamatu, kus ma neid pilte nägin, mulle väga meeldisid nad. Ja ma otsisin aastaid, kes joonistaks, valmis mulle need mängude pildid. Ja küll proovisin ühe kunstnikuga rääkida ja teisega ja kuskilt ei leidnud seda seda inimest, kes valmisolek seda tegema siis kirjastus leidis Kadri, ja need pildid on ääretult vahvad. Ma küll pidin need õpetused veel ise ette joonistama, et ma söepliiatsiga üritasin joonistada, aga no minu, see ma olen noh, arvutiga ma kirjutan paremini, jooniste kindlasti. Aga, aga selle minu sodimiste järgi on ta väga-väga vahvad pildid teinud, et mulle hästi meeldib selline selline kujundus, mis selle raamatul on. Aitäh. Stuudios oli Kristel Vilbaste, kes rääkis oma uuest raamatust ilma mängud lustakatest rahvapärimuslike ste õuemängudest.
