Tere ja kaunist laupäeva hommikut, järjekordne nädal on  möödas ja nädalavahetuse esimene päev tuleb ikka maahommikuga. Kuigi sel talvel ei ole väga paksu lund olnud,  muudab talv siiski nii mõnelegi kohale ligipääsu  keerulisemaks ja tänu sellele ka töö tegemise raskemaks,  ent mitte kauaks. Tänases saates näitame üht tõelist imemasinat,  mille on ehitanud Läänemaa mehed Arvo ja Veiko Kirss. Ärge olge nii tagasihoidlikud, see on midagi täiesti erakordset. Mida te olete teinud siin? Ega neid rõõme on ka enne olnud, eks ole,  aga, aga mis puutub nüüd sellesse tehnikasse  siis muidugi jah, see on saavutus omaette. Hiljuti kirjutas meile üks murelik vaataja,  et maahommik ei ole ammu lambaid näidanud. Tänases saates parandame selle vea ja külastame Reinu talu,  mille peremees sügab mõnuga Kotlandi lambaid. Olgu lumenappusega, kuidas on, on ka tänavune talv piisavalt libe,  nii vaatamegi, aialoos, lumekoristusvahendeid  ja seda, kuidas tõrjuda libedust. No võistlus, maa, kuni postini sobib, sobib ikka. Olete valmis, olen valmis pähe saama, võitma ikka võitma,  no vaatame seda asja. Niisiis võistlejad kohtadele. Üks, kaks läks. Süda jäi. Alust otuseks pean teid aga hoiatama, sest meie saate  avalugu ei sobi vaatamiseks nõrganärvilistele  ja võib teid taimetoitlasteks muuta. Me vaatame etapiti, kuidas lihatööstuses valmib metsseast. Suitsuvorst. Mis toimub alates sellest hetkest, kui jahimees on metsast  sea lasknud ja enne, kui ta siia jõuab? Kõik jahimehed tõenäoliselt on läbinud vastava koolituse,  ehk siis need saavad metsas teha juba esmavaatluse ise  rümbala ära ehk siis vaadata siseelundeid. Et kui nende esmavaatluse on siis kõlbulik,  siis nad toovad oma rümbad meile, kus nad saavad nagu  siis põhimõtteliselt ööpäevaringselt neid ise siin. Ise nagu rippesse tõmmata ja vastavad deklaratsioonid täita  siin kohapeal. Kui on nii-öelda siga rippes, siis algab teie töö,  siis algab meie töö jah, et siis siis võetakse gi rümbalt  nahk ja, ja võtab meie veteametnik, kes meil siin iga päev  kohapealne on tema siis võtab. Trihinloosi proovi ehk siis keerisussi proovi saadab  laborisse ja, ja, ja kui, kui lo on laborisse saadetud,  siis ootame kaks, kolm päeva, kui saame sealt vastuse,  kas siis negatiivse või positiivse või negatiivse läheb rümp edasi,  ütleme lihalõikusesse. Mõned jahimehed küll võtavad oma oma nahad tagasi  kes trofeeks, onju kes kuhu, onju, aga, aga reeglina ütleme  99 protsenti läheb kõik muidu. Kuidas. Ulukit töötlev lihatööstus väldib seda, et minu kui kliendi  hamba alla ei satuks ükski haavel. See käibki, käib läbi juba siit, korrastusest on esimene etapp,  kus siis töötaja korrastab rümba. Siit siit leitakse ka enamus kuulid ja haavlid  ja edasi lihalõikus, kus. Suure tõenäosusega saadakse kätte, aga ikkagi on olnud juhuseid,  kus, kus ta jõuab ka, ütleme, vorstiliha sisse juba,  aga siis on muidugi meie sõber hunt, mis kõik need kinni võtab,  et muidugi selle hinnaga, et siis on hundi sõelad  ja noad on katki, aga vähemalt ei jõua kuul vorsti. Kui palju siis üks nii-öelda sissetoodud keha võib oma  kaalust kaotada, kui ta on nüüd nende kahe ruumi vahepeal? No ikka päris palju, et 30 protsenti, 40 protsenti,  et ütleme, see nahakaal on päris suur pea,  eks ja, ja kõik see, mis ära lõigatakse,  see oleneb ka asustatud jahimehel on pealask,  on ju siis siis on nagu kadus väiksem, kui,  kui on näiteks. Makku lasknud õhtul. Nüüd on siis saabunud laborist meile negatiivne vastus,  mis meie jaoks on positiivne, et antud lihas  siis trihinelosi ei ole, ehk siis rahvakeeli keerisussi ja,  ja me võime nüüd seda liha lõigata ja, ja lõikuses  siis ongi niimoodi, et kõik väärttükid, fileed,  kaelad, tagaosa lihased lõikame eraldi välja,  need siis lähevad kas orekasektorile või  siis me teeme ise singiks ja, ja ütleme siis muu liha,  seal tekib sellest siis kõik tekib vorst. Millest me siis edasi hakkame metsavorsti tegema? Aga ülejäägi ütleme, kondid, toruluud ribid lähevad kõik  praegu utiliseerimisele. Kuhu nad siit lähevad? Siit nad lähevad Väike-Maarjasse, kus siis toimub  siis põletusprotsess, kus nad hävitatakse,  lihalõikad ongi meil, kuna neid koolis ei koolitata,  siis me oleme ise koolitanud, ütleme ikka kaks-kolm kuud  läheb aega, et lihalõikaja saab selle vilumuse  ja kõigest muidugi ei tule ka lihalõikaja  mida nad nii-öelda selle keha juures nägema peavad. Nad peavad suutma eristada neid anatoomilisi tükke,  kus siis kus mingi osa lihast kätte saada,  et, et väga lihtne on lõigata kogu liha nii-öelda vorstilihaks,  et ära peenestada. Muidugi me saaksime väga hea vorsti siis,  kus on näiteks sisefileed on ju sees, aga,  aga need on lihtsalt nii väärt tükid, et need tuleb ära kõik  välja lõigata. Millisest metsseatükist saab vorst lõpuks? No ütleme, vorstiliha tuleb ikka mesiosast. Külje ribide vahelt seljast ka tagaosa puhastamisest. Kui lihased välja lõikab, tekib, tekivad lihajäägid,  mida siis, ehk siis trimming, mida saab siis vorsti kasutada,  nüüd siis on lihalõikusest liha jõudnud vorstitsehhi  kus Kauri siis. Hundistab seda ehk siis rahvakeeli suur aklihamasin,  kus liha läbi lastakse ja uluki liha me laseme  siis hundist läbi selle põhimõttega, et,  et võimalikult palju neid kõõluseid ja lümfisõlmesid lihast  eraldada või peenestada, et, et nad ei satuks  siis kliendi hamba alla ja hundist liigub liha juba edasi  sega ja sea ehk siis putru se peal hetkel  siis segati sinna sisse maitseained. Ka siduvusained, et vorstistruktuur koos püsiks ja,  ja nüüd ongi segamine, kus on muidugi väga oluline  kutrimehel siis jälgida, et, et see segu saaks ühtlane  ja ühtlaselt segatud. Et ja edasi läheb ta nüüd siis segust masinast välja ja,  ja kärru ja vorstipitsi. Aga mis toimus meie selja taga ruumis maitseainete kaalumine,  lisa ja maitseained, et, et vorst saaks maitsestatud  ja et need põhiliselt ka siis siduained,  et see vorstimass pärast kestas ka koos püsiks,  mis sealt kottidest välja voolas? See on saladus. Igal vorstimeistril on oma retsept, mille järgi ta teeb,  et kõik põhiliselt ma ütlesin, et siduvusained,  maitseained. Siin etapis saab vorsti segu kuju, mida me oleme noh,  harjunud nägema ja just nii, et siin toimub siis. Vorsti pritsimine vorstikesta. Ma arvestan välja, et kui vorst kaalub näiteks 270 grammi  siis peame siin sisse panema 340, sest ülejäänud lihtsalt  kuivab ära. Vorstisegu läheb kodusse, on prits, mis siis doseerib  etteantud koguse täpselt välja. Ja siis on meil siin kasutusel poolautomaatne klipsaator,  et saaks vorst ilusti kesta fikseeritud. Kuskohast see vorsti kest pärit on, mis see on? Siin on näha vorstikest. Tõenäoliselt see ei kesta vist arvatavasti meil Saksamaalt,  see on juba kofreeritud suitsuvorstikest juba meeritud,  see tähendab seda siis, et paljud kestad on rullis. Ehk siis on rullid, kus tuleb käsitsi maha kerida panna vette,  ligunema see, et ennem töötus peab kesta  ka leotama ja, ja, ja siis peab käsitsi tõmbama sinna toru otsa,  mis on meeletu aeg ja selles kofeeritud pulgas on hetkel 40  meetrit kesta umbes et sellega saame hulka kiiremini  ja efektiivsemalt toota. Vastus tehnoloogia näeb siis ette nii, et pool tundi me seda  vorsti kuivatame. Kaks pool tundi suitsutame ja siis keedame kuni kuni vorst  on lõpuks valmis ja nüüd lähebki jahutusse aga temperatuur,  mis temperatuuril need küpsevad? 70 kahesed laadini peame keetma, et siis on kõik  mikrobioloogiliselt korras. Et see nagu ette hakkama me laseme 73-ni,  et vorstile saada, selline ilus pruun suitsune välimus,  selleks on vaja ennem ennem toodet kuivatada,  et see suits siia peale hakkab, sest niiskele pinnale  lihtsalt suits ei jää. Et sellepärast me kuivatame. Suitsu kilest rääkida, siis on inimesed ikka harjunud  lepasuitsuga või, või, või ma ei tea õunaga  või millegi sellisega, aga kuidas tööstuslikult see käib,  meie kasutame ka lepasuitsu ja nüüd jahutatakse seda kui  palju maha pluss kuueni ja kui mis on selle ruumi temperatuur,  kus no ütleme, neli on ette antud, aga, aga kui soe vorsti  sisse panna, siis kohe tõuseb, et üle 10 isegi et aga seal  on suht intensiivne kuulutus, et päris kiiresti,  et poolteist tundi kuskil ja ja vorsti võib edasi lükata,  siis seisutusruumi juba. Ja kui pikalt ta seisutus ruumis on? No olenevalt ütleme 24, kui 48 tundi vorstid  siis olnud 24 tundi seisnud ja saavutanud vajaliku kuivatuskuivusaste. Ja nüüd siis toimub vorstide pakkimine, pakendame vaakumkeskkonda,  et, et vorstile pikemat säilivusaega saada. Ja, ja siis siin ongi näha, et vorstid kaalutakse üle,  et, et nad jaekaubanduses kindla kaaluga oleks  ja kõik, mis on alakaalulised, vorstid, need  siis paneme eraldi ja need siis müüme kas oreka sektorile  või siis ka, ütleme, jahimeestele. Pärast kogu töötlemisprotsessi on meie ette lauale jõudnud  mets ja lihast täis suitsuvorst. Kui pikk kogu see protsess on? No ütleme, ühe mets ja vorsti tegemiseks kulub tugev  töönädal ehk siis viis, kuus päeva. Et lihalõikusest tulnud lihast saaks valmis vorst. Küll aga saab kiiremini siis, kui kui me kasutame  sügavkülmast võetud liha siis on see protsess kolm päeva. Hea küll, kui see liha nii-öelda ringleb nädal aega siin,  siis aga kui palju on inimtööjõutund selle vorsti tegemise  taga umbes? Noh, kui me arvestame, et kuus-seitse inimest teeb,  onju, siis oleneb kogusest, et kas me teeme ühe lati. 100 kilo on ju? Et võib-olla 100 100 kilo tegemiseks? Iga iga töötaja seal kuskil 20 30 minutit kulutab. Aga siit võib siis juba proovida. No ega midagi halba küll öelda ei saa. On tunda metsa maitset, on küll. Kuidas ise rahul olete? Täitsa hea. Eemalt vaadates võiksin ma praegu istuda mõnes tuttuues John  Tiari või klaasikombainis. Kui aga lähemalt vaadata, selgub, et selle masina nimi on  mülkameister ja ta on ehitatud ei kusagil mujal kui Eestis. Läänemaal. Täna on igal juhul kirsioja talus ajalooline päev. Ärge olge nii tagasihoidlikud, see on, see on midagi täiesti erakordset. Mida te olete teinud siin? Aga ega neid rõõme on ka enne olnud, eks ole,  aga, aga mis puutub nüüd sellesse tehnikasse  siis muidugi jah, see on saavutus omaette. Vaadates seda, mis tingimustes tehtud on ja,  ja ja aga hea on see, et see kogemus on kõik,  mis on ud aja jooksul, see on nüüd siis rauda pandud ümber,  eks ole, nii et suurepärane, minu arust teil oli ka. Ka lisas, eks midagi jääd nagu kätesse ka külge,  et need oskused ja kõik need mõtted ja lahendused,  et neid on hea edaspidi ka kasutada kuskil. Nii, aga kui me nüüd kerime aega nii palju tagasi kui  sellest masinast ei olnud veel ideed, kui sündis see mõte,  kuidas, mismoodi see kõik käis, mismoodi see välja näi. Kõik öeldakse, et kõik, mis see, mis on leiutatud üldse  maailmas on laiskade inimeste toode, eks ole,  tead sa, et mina ei viitsi ka tööd teha,  mitte ei viitsi teha tööd ja ikka vaatad,  kuidas kergem saab ja, ja rohkem saab ja odavam saab toota. See põhimõte pole kunagi teistmoodi olnud,  ega ta ei ka ka vist. Laiskus on viimane sõna, millega iseloomustada Arvot  ja tema poega Veikot pilliroo lõikamisega tegelev kirsioja. Talu on töö tegemiseks proovinud mitmeid masinaid kuid sellist,  mis meeste vajadusi rahuldaks, ei ole nad veel leidnud. Nii tuligi poeg Veikol hakata ise masinat ehitama. Eks need ideed ja ikka tekkisid paberi nurga peal kuskil kritseldused. Et siis jälle mõtlesid, et kritseldati edasi  ja vaatasid, et ahah, nii võiks parem olla. Aga mis see lähteülesanne nii-öelda oli,  kas oligi see, et teeme ühe masina, millega saab igal pool  kõike teha, või oli ikkagi see, et, et oleks vaja nüüd  korralikku roolõikaja? Mõte oli see, et roomikmasinad, nagu te lavastajat näinud on,  kahe lindi peal sõidavad, kui nad tahavad nüüd keerata  siis nad peavad kannapöörde tegema nii-öelda,  et siis nad lõhuvad maad päris korralikult. Aga see masin siis temal on nagu näete rool peal  ja ma saan sujuvalt manööverdada, kus vaja on. Masin peab olema selline, mis ei lõhu pinnast,  säästab pinnast, mis oleks, tähendab, erisurve oleks väiksem  kui inimesel, eks ole, et ta ei vajuks sisse  ja et järgmine aasta oleks jälle midagi võtta,  muidu lõhub roorisoomid ära, eks ole, see pikk lint,  mis niimoodi keerab jõuga ja, ja seal mitu aastat ei tule  sinna õiget roog või tuleb siis tuleb niisugune noh,  haige roog. Aga kui nüüd nii-öelda isa roolõikamise vajadus on ammendunud,  siis mida selle masinaga veel teha saab? Noh, selle jaoks ongi tal näha, et masina etteotsa  ja tagaotsa saab kinnitada rippsüsteemi. Et siis vastavalt mõttele, mida on vaja teha üks põllutöö  juures midagi metsas, midagi teha. Et on võimalik sinna kinnitada erinevaid seadmeid nagu näiteks,  no nagu näiteks kasvõi tõstuki saab ette panna või,  või taha otsa sis et metsast tõsta palki peale,  kui on kuskil väga soises kohas, näiteks ei saa kätte,  näed, et hea palk on, aga kuidagi kätte ei saa. Aga teeme väikese tiiru ümber ümber mülkameistri,  ma tahaks näha ka, mis on, mis, kuhu käib,  mis ja nii edasi. Lähme, vaatame masina juures, jah, see platvorm on tähtis,  et on kindel tasapind, ei, libise. Siin on näha, et on rifel plaat. Et, et palju siia platvormi peale võiks roogu minna  siis ka mingit muud materjali, no kuskil poolteist tonni  ikka julgelt, et kandevõimet täiesti piisavalt  ja selle pooleteist tonniga, isegi kui see nii-öelda  poolteist tonni masina peal kogu see masinaraskus eelda,  läbib ikkagi iga soo ja vajadusel ka meetrise vee. Noh, sooga oleneb soost, muidugi kui sa päris mülkasse satud,  siis on, võib jamaks minna, et põhjata, hülgas. Aga vett jah, meeter natuke peale ei juhtu taga midagi. Räägi pisut mootorist ka, mis mootor peal on. Mootor on tal katerpillar mis on siis tuntud ehitusmasinate  ja raskemasinate mootor? Ta on töökindel alumiiniumist asju vähe,  mis tavaliselt automootorite järgi annavad,  et kõik on valmis, raske tegelikult. Aga no see tasub, tasub ennast ära pika peale. Ja mootori võimsust on siin 200 kilovatti,  kõige tähtsam selle masina juures on rool. Et rool on siis kolmes kolmes võimalusest seadistatav et sa  tõmmata endale juurde ja siis nurga parajaks jääda,  et see oleks mugav tööd teha. Et kui on head nurgad, siis käed ei sure ära. Töö ajal. Jaksab teed kauem teha siis teine on kohe juhtpult,  kus siis näha on kaks kangi, üks on punase nupuga. See on siis sõit sõidukang, temaga saab siis sujuvalt  sõidukiirust muuta kas edaspidi või tagurpidi,  et nullist maksimumi, mis see maksimum on,  kui kiiresti noh, tegelikult on tal kaks kiiruse  diapasooniat on null kuni 12 kilomeetrit tunnis  ja teine diapasoon on siis kuni 24 kilomeetrit tunnis. Siin on näha, soojendusahi on puudu praegu,  et ei ole paenutada sinna, et lihtsam on niimoodi  elektriasju veel teha siin, mis on, viimased sabad on jäänud  ja siis, kui elekter on ilusti paigas, nüüd võib ahju  ka paika panna, et siis on see auk ka kinni. Kui algselt seisnes mülkameistri idee ainult pilliroo lõikamises,  sai Veiko kiirelt aru, et nii head riista võib kasutada  peaaegu igal pool. Pane traktorile õige tööriist külge ja anna aga minna. Kogu see mülkameister nimed on, on välja mõeldud,  välja töötatud ja tegelikult ka ehitatud ju siinsamas  kirsiaja talus. Pisikestes ruumides talvel on külm, suvel on palav,  aga ja valmis ta lõpuks sai. 2007. aastal Tallinna tehnikaülikooli tootmistehnika  inseneri magistridiplomi saanud Veiko õppejõud ei julgeks  ilmselt koduses töökojas veedetud tunde ainepunktidesse  ümber arvutada. Oled sa kokku arvutanud ka, kui mitu tundi oled sa istunud  selles ruumis ja ehitanud kombaini või traktorit ma ei teagi,  kuidas pidi teda nimetada. Oi, siin ma usun, et ikka kisub minul endal ikka üle 1000  tunni kohe julgelt, et et ei valeta üldse. Pluss veel siis, mis abilased abiks käinud siin tegemas  kokku muterdamas asju ja tõstmas ja. Kes need inimesed on, kui palju neid on nii-öelda kes,  kes on pannud oma käe külge kogu asi? Kindlasti isa on olnud siin abiks ja naabrimees on väga  palju abiks olnud ja siis ka tegelikult tehnikaülikooli,  st on palju abis käinud mehaanika katselaborist. Ja palju selliseid häid sõpru-tuttavaid on,  kes on kaasa elanud ja aidanud. Mülkameister on nüüd siit välja sõitnud. Kas ongi kogu lugu, kas nii-öelda töökoda jääb paremaid aegu ootama? Ei tea, eks siin on igast huvitavad mõtted,  tekib nüüd, kuidas edasi arendada mingit tööriista,  talle juurde mingit niidukid või purustajat või. Et eks kui ta nüüd sõitma hakkab ja tööle,  siis näeb, mis tal vaja on, veel juurde. Mitu korda oled sa seisnud siin ruumis ja mõelnud,  et põrgu selle kõigega. Ja neid kordi on palju olnud. Tuleb mõni meelde ka mõni tõeliselt keeruline koht,  kus, kus tõesti hing sai täis. Siis oli, kui see roomikusüsteemi tuli natuke ringi ehitada,  et sain aru, et see vana süsteem ei oleks tööle hakanud õigesti,  et. Et. See oli hästi töömahukas, et teha uuesti ringi paremaks. Palju aega võttis ja aga nüüd ta õigustas ära  ja töötab ilusti ja ei ole midagi öelda,  tasus, tasus vaev. Kas selle nii-öelda selle know-how peale,  mis sinu peas on, on nagu tormi ka juba joostud,  küsitud, et kuule, tule meile, parv, mis sa seal oma kodu  garaažis möllad. No eks ikka küsitakse, et äkki tahad tulla  või midagi, aga. Noh. No tegelikult Kui nüüd aus olla, siis ma olengi riigi töö peal  selle tööga aga seal on ka väga palju ära nagu kasustunud,  et mis ma siin teen. Et see on ka sellel ettevõttel kasulik. Aga hing ja süda kuuluvad ikka mülka meistri juurde. No eks ta paraku nii on, et, et see on ikka oma Omal südamele lähemal. Me oleme rääkinud sellest meeletust ajast,  mis on mülkameistri arendamise alla pandud,  aga kui suur see rahasumma võiks olla? Eks ta jah. Sellist. Ühest vastust on isegi raske anda, sest ei olegi nagu. Lõpuni kõike muud repolte kokku arvutanud,  siin. Aga see summa on kuskil. Kuskil jah. 30000 kanti kuskil niimoodi. Paberimajandus tegelikult ongi, mis teeb masina kalliks. Et iga masinaga käib ju kaasas kõik need ohutusjuhendid,  kasutusjuhendid, sertifikaadid, vastavuse isolee. See on tegelikult väga niisugune kallis ettevõtmine. Et see lõpuks ongi, mis määrab kogu seadme hinna. Et, et üks on see, mis sa teed, ta reaalselt valmis,  aga teine on see veel sama palju otsa, mis paberimajandus on. Aga millal siiski võiks olla see pidulik lindi lõikamine? Selle kevade siis see mahub ilusti ära, et osa osad on  olemas juba ostetud ja tellitud. Palju jäänud enam, seda on hea kuulda koerasaabastele üle saada. Igal juhul ma soovin edu ja jõudu. Järgmise saatelõigu juhatan sisse Ilmar Trulli luuletusega,  mille leidsin Eesti Ekspressi vahelt. Talviti on tee peal jää ja merevee peal on  siis jää üle vee, nüüd läheb tee jäine talvetee on see jää all,  ujub kala ja ta ujub tee all salaja. Ehkki tee peal, libe jää on täitsa julge tunne tal auto alla  ta ei jää kuigi ujuv auto all. Nagu isegi aru saite, on luuletuse pealkiri jäätee. 1956. aastal moodustati Eesti NSV-s vetelpäästeteenistused  ja taoline teenistus moodustati ka Haapsalu rajoonis. Selle vetelpäästeteenistuse üheks Töö osaks oli talvine jäätee hooldus. Ja rajamine Haapsalu- Noarootsi vahele. Ennemalt oli ta. Kui ei olnud vetelpäästeteenistust, oli ta natuke niisugune anarhiline. Et talumees tuli ja läks ja, ja vanad vanad inimesed räägivad,  et ei, ei muutunud ei möödunud ühtegi talve,  kui mõni hobune läbi ei vajunud. Ennemalt me alustasime, kui jääpaksus oli 19 sentimeetrit. Nüüd. Nagu kindluse mõttes me hakkame, kui on 20 21 sentimeetrit. Siis me hakkame mõtlema nagu avamise peale. Jää on ju teadagi ju. Ujuv ollus vee peale. Ja, ja, ja seal, nii kui praegugi on, on meie paremal käel  siin näide, kuidas öö jooksul asjad võivad kardinaalselt muutuda. Käesoleval ajal oli, oli niimoodi, et vesi  või jää tuli hästi kõrge veega ja nüüd on niimoodi,  et kalda ääres, kus jää oli põhjani, see külmus kinni nende  madalate temperatuuridega ja kus on sügavam,  seal on jää ujuvas asendis. Ja nüüd kui ta tõstab tuult lõunatuult Siis tekib, tekib säärane renn nagu. Ja siis jookseb see tõusuvesi jää peale. Mul on Haapsalu taga lahti, on nii kui oma viis sõrme väga  täpselt ju teada ja selged. Ja kuna ma tean, mismoodi liiguvad veehoovused  ja kus on allikad, siis ma nagu ei pea väga palju vaeva nägema,  sest ma panen maha jäämõõtmise noh, nõndanimetatud kohad  või majakad. Ja siis ma käin regulaarselt seal vaatamas,  mis jääga on juhtumas, kas peseb alt ära  või kasvatab reeglipäraselt, kui me avame jäätee,  siis kasutamine on on väga-väga tihe. On päevi, kus küünib see arv ühes suunas,  sirka 500 autot. Aga tava on, kui see esimene hoog on maha raugenud,  siis. Haapsalu poolt kusagil 170 noarootsi poolt kusagil üks,  150 autot esimesed paar nädalat, siis on ju neid uudistajaid,  mitte ma ei mõtle tavajääde kasutajaid just neid uudistajaid,  noh siis on siis nad on küll langes ja, ja,  ja küll ühtepidi kinni ja ja natukene neid manitseta tuleb siin. Ühesõnaga jääte kasutamise reeglite selgitamise selgitamise osas,  et tegevust jätkub kogu päeva. Andekad loomanimed on mind alati hämmastanud  ja näiteks bläki Birgit, Melissa pissitirts,  kiirjooksja ja karvapall võiksid olla väga vabalt bändi koosseis,  tegelikult on nad aga Rein vatku kotlandi. Lambad. Ma sellest saan aru, et miks Heinbi külje all  või siin Noarootsi tuleb just Gotlandi lambaid pidada,  aga kuidas teie nendeni jõuad? No ikka läks nii, et mul naine guugeldas  ja otsis variante, et mida, eks ja siis just saimegi teada,  et ongi siis see Viikingi lammas ehk siis Kotlandi lammas,  et Viking oma oma lamba siis ristis reiside pealt kaasa  võetud karrakul lambaga, eks, ja siis tekkiski selline kruss  siis karvaga. Kotlandi lammas, eks mida siis rootslased nüüd hoolega  peavad ja, ja ise kasvatavad ja söövad ja. Aga nii-öelda kui lammaste lugu oli loetud,  siis oli kohe otsus selge, et tuleb, tuleb Kotlandi lambad. Jah, loomulikult just iseenesestmõistetavalt Noarootsi  vanade rootslaste alal, eks peab olema see viikingi lammas  ehk siis Kotlandi lammas, eks. Nii, nii saigi leitud see koht, eks Saaremaalt,  kes müüs, eks seda Kotlandi lambaid ja nii saigi see asi  korda aetud. Üle 20 aasta ettevõtjana tegutsenud Rein Vatkul sai  linnaelust ühel hetkel villand ning otsustas 2002. aastal  koos perega noarootsi kolida. Lisaks normanoptika prillipoodide ketile peab mees Haapsalus  ka kuursaali ning müüriääre kohvikuid ja 2007. aastal  otsustas kõigele lisaks ka lambaid pidama hakata. Muidu Gotlandit peab kaks korda aastas pügama,  eks ju, aga me olime see sügis, olime laisad,  eks jäi, jäi meil teine pügamine ära ja sellepärast neil  ongi nad nagu viltinud, eks teda kasutatakse vildi tootmist. Mis jaoks, kui seda peale vaadata, siis ta ongi nagu,  nagu juba valmis vilt on see tunne nagu läks vildi,  jah, ongi ongi ja kuna ta vihma käes olnud pool päeva väljas olnud,  siis tal vajub see kokku, kui tõesti nagu vilt oleks seljas,  eks. No nii on, eks, ja selles mõttes, aga ta vill on  selline hästi pehme ja selles ongi tema see hea pool,  eks, et kui sa sellest teed endale kampsuni  ja see on ihu peale, siis ta ei ole sul kare,  eks, ja et ta on imepehme, eks Teil on lammaste jaoks siin  suur lageala ja jah, ja on ka talvel väljas,  talvel ka väljas ja eelmine talv, hoidsime neid kinni ja,  ja lambad jäid liiga nõrgaks, eks, ja siis pisimegi sellest,  et parem nad käigu ikka talvel läbi ka suure lumega 20  kraadi külmaga väljas ja ei ole häda midagi  ja ja nüüd kolleegid õpetasid, anna silo veel,  eks. Nii nad silo kõrval söövad, eks loodame,  et see aasta on asi asi korras, aga mis see pidamise juures  siis nad nõrgaks teed, nad ei liigu, nad ei liigu isegi  isegi noh, ütleme, et see kasvõi suurel vanal jääral,  eks see. Sõrg kasvas suureks, eks ei ole enam ju seda kulutamist,  loomulik, et ta liigub, eks noh, on ju ikka öeldakse,  et parem, kui ta liigub, veri käib, eks siis ta on tugevam,  eks muidugi, ainult mis magamiskohast liigub,  sõime ette, sööb natukene, eks ei viitsi teisega kakeldagi,  eks tegevust ei ole füüsilist noh, koormust nagu ei ole,  eks siin ta käib väljas, vahepeal jalutab allapoole,  eks ja, ja no ikka tegevust, eks, kui palju nad  siis praegu sellise noh, ikka tõelise koera ilmaga sees käivad,  ei käi täitsa, nad lähevad, pime, kui tuleb pime,  siis nad kasvõi turvalisuse kaalutlusel lähevad,  lähevad sisse magama, eks, aga aga isegi hommikul läheme kooli,  vii viin lapsi, siis vaatan, et pool pime on ikka pool karja  magab väljas, eks. Kui nad nüüd on kaks korda aastas ära pügatud. Ka nüüd leidsin õnneks ühe inimesi, siis saare Saaremaalt  üks naine, kes siis kasutab ki seda just igasuguste käsitöö  tegemist on oma kositöö selts ja siis ta  selle pügamisrahadega tuleb mulle külla ja pügamisrahade  eest ostab ära, mis enne villast sai, enne kui nii-öelda  tema leidsite. Siis ei olnud meil midagi, me ei osanud sellega midagi teha,  kui läks kahjuks roo välja täiteks roovälja täiteks roovälja täitmine,  see on jälle omaette selline kasulik tegevus selles,  et selle sõnniku ja selle roovälja puudega  või millegagi täitmisega sellega tekib jälle uus heinamaa,  eks heinamaa ei jää vee alla, eks ja, ja,  ja lammastel on jälle teatud aastatega mingisugune  mingisugune 100 ruut meetrit, jälle tekib paremat,  kvaliteetsemat heinamaa, aga teise. Praegu me ei oska seda, kuna meil põhitegevusena liigume  mujal ringi, siis me ei jõua selle asjaga tegeleda alles,  nagu õpime, oleme voki soetanud ja vast suudab. On aine selle asja selgeks õppida ja saame lastele edasi anda,  kõik see võtab aega, eks niisama lihtsalt asjad ei käi. Põhitööks on Reinul jätkuvalt ettevõtlus,  mida kaugtöö vormis püüab ajada Ramsi poolsaarelt. Lammaste eesmärgiks ei ole suur kasumijaht. Nagu peremees ise ütleb, on tegemist ikka südameasjaga. Meil nende lammaste eesmärk ongi, eks, et nad hooldada meie  olemasolevaid maid, eks, et muidu on niimoodi,  et võtad metsas puid maha, eks meeter kasvab seda sepavõsa  peale tagasi, aga siis kui nemad on seal abiks,  siis noh, käib see asi natuke normaalsema teed pidi,  sest me arvestamegi, et kuni 50-ni võiks see kari kasvada  mitte rohkem praegu 25 25 eks, ja maksimumalselt,  et on olnud 35, eks, nii et kuni 50-ni vast laseks rohkem ei lase,  et see suurem kari ei ole eesmärk. Aga ausad, 11-ga ja nagu see ikka PRIal käib,  et on üks jäär, eks, ja siis 10 emast peab olema,  kui aasta oled need pidanud, sa hakkad väikest uute toetust  saama selle põhimõtte järgi, eks, ja no kui viikingite lamba  peale mõelda, siis see toit, mida nad söövad,  peab ka ikka olema selline tõsine. Noh, kas nüüd tõsine, aga, aga ta pole võib-olla mitmekülgne,  eks, ega selle, mis see viiking viiking pidi oma reisu peal  seda andma, mida mida anda oli, eks, aga noh,  nüüd on muidugi mitu-mitu-mitu 1000 aastat edasi läinud ikka  siis heina, eks, et siit kohaliku noarootsi mehe Üllari  käest tellin, tellin heinapallideks, tema toob ilusti kenasti,  paneb ülevalt lakaluugist 15 palli sisse,  eks. Ja, ja siis nüüd siis silo, eks, nii et meil käibki kopereerumine,  eks, et teatud mehed kasvatavad teravilja teatud mehed  kasvatavad vi seda heina, eks, ja siis vastavalt ostame  teise toodet. Aga see, et siloni jõudsid, et ka, et see on nagu Ja siis esimest korda annan õnneks. Õnneks üks, üks abielupaar, kes ostis mu käest ühe jäära ära  ja siis nemad ütlesid, et nemad kasutavad selliseid noh,  neid rõngaid, eks silopalli hoidmise jaoks ja,  ja siis annavad silo, eks mina mäletan nõukogude ajast,  et silo oli niisugune märg ja räpane asi,  eks. Niisugune nagu heinapall, aga lihtsalt tal on niiskus suurem  sees ja hoopis teised lõhna, eks. Ja lammaste huvi on väga suur, aga kotlandi lambaid vist  Eestis ikkagi väga palju ei peeta. No ikka on, ikka, on näiteks see Saaremaa firma,  kelle käest ma ostsin, tema loobus, eks noh,  et eelistas natukene noh, selliseid suuremaid lambaid,  kes rohkem liha annavad. Aga siin Läänemaalgi on paar paar Kotlandi pidajat  ja aga ega neid väga palju ei ole, sest ta majanduslikult ei  ole niimoodi nagu, nagu kõige mõistlikum pidada,  eks ta on nike võib-olla niisugune emotsiooni lambas noh,  nii nagu noarootsis peakski olema. 25 lammast, kelle nimel ta lihtsalt raha tuulde loobite. Väga palju tuult ei loobi, eks, aga kasu küll ei saa,  eks ise olen rehkendanud, et kasu hakkaks saama  siis kui peaks olema võib- olla 100 lammast,  eks, et siis hakkas kasu saama, eks, aga see nii-öelda  kotlandi lambal Eesti Eestis on perspektiivi tulevikku  pidada 100 lammast kindlasti kindlasti kindlasti selles mõttes,  et aeg läheb edasi neid kui need naha ilusti ära parkida,  eks nendel nendel on turgu ja ja vaieldamatult villal ka,  eks kui, kui see läheb laiemalt, ta hakkab levima,  eks ja inimestel tuleb arusaamine, et noh,  nii nagu see noh, teatud villad on teada,  et kašmir või miski, mingid villad on pehmed,  eks ja, ja jõutakse igati arusaamisele, et gotlandi vill on pehme,  eks kui kampsun näiteks Kotlandi villas tehtud,  siis ta ei ole nii kare, siis oleks ju enam turgu sellel,  sellel tootel, mis lambast tuleks. Nii et Gotlandi lamba villast tehtud kampsunit võiks ikkagi  müüa kõige kallimates kaubamajades võiks,  kindlasti võiks, kindlasti võiks. Ma usun, et ma usun, need. Viid või mis nad olid, eks, mis siis Inglismaal toodetakse  kõik need villast ülikonnad ja kampsunid,  et need vast on karedamad. Kuulsite. Hakkame teist kulda tegema ja. Eelmisel nädalal palusime teil üles lugeda neli Eestis  kasvatatavat taliteravilja. Need on talinisu tali, rukis, Tali, Oder  ja tali tritikale. Üks õigesti vastanutest tuli loosiroboti tahtel meile nüüd  ekraanile ja tema saab endale raamatu aiatiikidest. Tänases saates näitasime teile päris oma kätega  ja Eestis valmistatud imemasinat mülkameister MM üks. Kas pani te tähele, mitu roomikut seal all oli? See ongi meie tänase saate küsimus. Tuletage meelde ja saatke vastus kuni kolmapäevani  maahommikuerr.ee või posti teel Gonsiori 27,  Tallinn sel juhul ümbriku peale ka maahommik. Tähelepaneliku vaataja, kes saab endale auhinnaks raamatu,  saame teada juba nädala pärast. Kui lumelabidaid poodi valima minna, siis tuleb tunnistada,  et see valik kõigepealt võtab silme eest kirjuks,  erineva suurusega pikemate ja lühemate käepidemetega  ja nii edasi, nii edasi, neid asju on väga palju,  mille järgi üks lumelabida valik teha. No lumevalik lumelabida valik tuleks siis vastavalt  vajadusele valida kas siis on vajadus nagu lund ära visata  või saab lihtsalt lihtsamat teed, et saab lihtsalt sahana  ees kasutades ära lükata. Sellega ongi nagu mugavam, et kui teil on vajadus üle aia  visata naabri naabrimehe ja sellega saab keldrimäest alla  lasta ma proovin. Selle saab rohkem nagu loopida see noh, naabrimehe aeda saab  sellega visata nii et vähe pole. Aga siin on üks päris selline, no siin on üks  siis metalllabidas, mis on siis põhimõtteliselt samamoodi  nagu ees, lükatav, nagu ta saab, saab ka mõlemat,  ta on nagu universaalsem, et siis saab visata  ja saab ka lükata. Käepide on siis tehtud ergonoomiliseks, mis tähendab siis,  et on kõiki töid, mis sellega teha, on nagu mugavam teha. On siis ka või? Võtke ja proovige, no ma proovin järgi. Aga see on niisugune hea labidas, millega saab nurga taha  visata naabrimehe aed. Kui see on naabrimehe aed, siis viskan siit. Noh, tundub küll, et natukene on aga ma ei tea muidugi,  kui kui kaua selline töö võiks selles mõttes kesta,  et millal selg valusaks jääb? Sellega just ongi see, et sellega ei tohiks nagu niisugust  asja juhtuda, nii et reuma haigetele ja tikuliidi haigetele  võiks hästi sobida. Kellel on selline diagnoos pandud, sobib selline? No öelge ausalt, millist te ise kasutate? Mina kasutan lume sahka hoopiski jah, et sellega saab nagu  suurem pind, ta on 70 sentimeetrit lai ja sellega saab nagu  suurema pinna ja korraga saab töö kiiremini tehtud. Aga oma lükkamispinnalt või laiuselt on nad. Mõlemad on siis 72 sentimeetrit laiad aga proovime 72  sentimeetrit lund nii siit ära kinni maksaga jalaga aitab  järgi ja. Teine võimalus veel, kui on vajadus sõita,  siis saab, aga. See on küll kaval sõita üles. Kütutada lume, kuhu iganes. No tuleb tunnistada, et pärast nüüd pisikest proovimist mina  jään ikka rohkem nagu labida meheks. Te olete kindlalt sahamees, mina. Ma pakun teile võistluse võtame ühe töö jupi  ja vaatame kummaga, kiiremini saab. Sobib, sobib teie võistlus relva valikuks nii-öelda ikkagi  see kokkuklapitav ja selle juurde. Aga samas mul, mul on ikkagi tunne, et kui need klambrid  siit üks hetk peaksid järgi andma või katki minema,  siis on kõik ja tuleb endale uus sahk osta. Et parandada ju väga ei saa. Ega need ei ole jah, aga tänapäevane plastik ei ole enam. Seda marki, et ta kestab ikka aastaid, aastaid,  mina usaldan ikka metalli ja seda ergonoomilise  siis nii-öelda, et ei tohiks käe käed ja selg haigeks jääda. See on hetkel teie tootevalikat. Proovime ära, võistlus, maa, kuni postini sobib,  sobib ikka. Olete valmis, olen valmis pähe saama. Võitma ikka võitma. No vaatame seda asja, niisiis võistlejad kohtadele. Üks-kaks läks. Süda juba jäin maha. Aga ma tulen järgi, pole midagi. Sotši 2014 oi alt no nii hea küll. Mis ma öelda oskan, hea labidas on natuke,  võib-olla. Sahk on tõhusam ja töö töö laiem. Kui seda rida vaadata, siis tõesti jah. Jõudsite kiiremini. Ma õnnitlen. Täna aga peale lume tegelikult kimbutab ju tihtipeale aias  ka libedus. Vaatame libeduse tõrjeks ka üht-teist. Pilt meie käes on nüüd sootuks teine töövahendid,  hoopis midagi muud, et mille jaoks need on,  mis teie käes on, see on siin siis kaks erinevat jäärauda  millega on siis mugav nagu jääd ära taguda,  kui jää on kippunud jääma trepile. Asfaldile betoonile, kõnniteele, kivile ja siit seest  paistab nagu oleks hommikusöök. Siin ongi siis sellised helbed. Kohe, mis on. Mida saab kasutada siis kuni kuni miinus 50 kraadi? Jah, ütles küll, et miinus 50 ja lubab, et ei kahjusta kivi  ega betooni. Täpselt nii. Siin on kohe mugav, mugav pakend, et peal on kohe. Aukudega see nagu sõel, et saab. No reklaam lause lubab, et kaheksa korda kiiremini kui  mis iganes, teine asi, kas see kaheksa korda kiiremini tähendab,  et kui siia maha valada, siis tuleks kohe silmaga. Päris nii see ei tööta, aga põhimõtteliselt teeb ta kõik teo  kiiremini ära, kui siis. Aga ma siiski proovin vaatama sool järgmised inimesed,  kes tulevad, peaksid saama juba. Kuiva asfaldi peal kõndida, palju seda panna tuleb? No kui on nagu peenem väike jääkiht, et siis on kuni 20  grammi ruutmeetrile. Aga kui läheb, kui lumi ja jää on juba paksem,  et siis on siin kuni 100 grammi ruutmeetrile,  et siis peaks ta oma töö ära tegema, sellel ongi just see eelis. Ta ei, ei kahjusta, kahjustab pinda, mille peale seda loobite. No minu käes on üks teine kott ka, ma näen  selle teile, et mis, mis on ta ka sool või siin on just juba kruus,  siin on siis jääsulatus, sool see on siis  ka enam kasutatud. Jääd sulatus, jääsulatus, vahend, aga sellest nüüd juba  tekivad jalanõude peale randi, sellest tekivad randid  ja sellest määrite ka samamoodi kogu oma. Kogu elamise ja majapidamise ja kõik, kõik autod  ja kaasa arvatud selle soola asemel siis võiks juba võtta  lihtsalt jäme soola ja trepi peal selt küla peale visata,  see on lihtsalt, et ärge siis seda ostke. Ma ei kujuta ette, kui palju soola selle torni sulatamise  jaoks vaja läheks ja vaevalt et ta nädalaga  ka ära sulab. Ent maahommik on teiega tagasi juba järgmisel laupäeval. Kohtumiseni.
