Iga päevaga venib valge aeg pikemaks. Keskpäevane päike sulatab kõikjalt, kuhu kiired ainult  ulatuvad lume. Näed meelitab sipelgatki pesa pinnale sooja koguma. Teevad isegi katset tööd teha. Mis siis, et esialgu veel väga uimased ja aeglased. Esimesed julged lumikellukesed pistavad sulavate  lumekristallide vahelt oma nina välja. Ega märtsikellukesedki või maha jääda. Mõnikord võib see esimene sooja laine nii vägev olla,  et toob ka esimesed rändlinnud kevadekuulutajad kaasa. Nii oli seekord see ka sel kevadel. Märtsikuus. Keskpaiku oli lumipeaaegu kõikjalt läinud ainult  põhjakallastel ja. Okaspuu metsa all, kuhu päiksekiired juurde ei saanud,  oli veel lund küllaga. Matsalu kandis oli kuulda juba laululuige võite. Nad isegi künnivaresed võtavad juba pesalt mõõtu. Ei tea, kas nüüd meil talvitunud või lõuna poolt sisse  elanud must rästas on hakanud kuidagi väga toimekaks muutuma. Põllulagedal kinnitavad keha esimesed haned. Otsides siin-seal toidupoolist ja ka juba mõningad üksikud  kivideta rändsal kadunud kohal. Isegi oli imet kõrgel aasa kohal, kõlas esimene lõokese trill. Niisugustel soojadel päevadel tundus Et kevad ongi seekord juba võitnud. Tasus aga päikesel õhtul loojuda, kui krõbe külm hakkas  ninast kinni ja sundis toast sooja otsima. Seda märtsikuist kevadsooja ei jätkunud tõepoolest rohkemaks,  kui ainult nädalaks. Tuul pööras ja põhja poolt tuli külma hingust. Need, kes jõudsid rändlindudest, põgenesid külma eest  lõunasse ja kes mitte, pidid esimese kevadrõõmu eest eluga maksma. Kevad puges peitu naasnud külma eest. Lume ja märtsikellukesed peavad vastu. Juba avanema kippuvad urvad tõmbusid kokku uuele ootele. Lumest vabadel aladel otsivad haned toidukoolist. Ka nemad ei rutta külma eest põgenemisega. Ju nad tunnevad mingil viisil, et külma võimutsemist ei ole pikalt. Iga päevaga muutub tasahilju seni pruunjas hall võsa. Värvikamaks pajukassidki on valmis pakatama. Ja nii kui külm vähegi järgi annab veniva turvalise ti pikemaks. Ja näe, juba on ka esimene valge toonekurg platsis oma  paiguti veel lumelaigulisi põlluvaldusi kakseerimas. Prussakas ja, ja tarakan on sellised loomad,  mida, Mida inimesed ei armasta millegipärast aga noh,  see, see armastuse küsimus on. Inimese enda asi, sest prussakas armastab tarakan armastab  inimest küll. Inimesed peavad kodus Tarakene meil on neid vähem, aga välismaal see on täitsa niisugune. Zookaubanduse objekt. See on tegelikult sellise ühe väga ürgse rühmaga,  kes, Elasid ja tundsid ennast väga mõnusalt juba kivisööajastul  tol ajal, nii et selles mõttes erakordselt ürgne seltskond. Ja, ja see seletab ka ära, et nad on hästi vinged vennad. Et ega neid naljalt millegagi murra. Ma pean silmas siin igasuguseid mürke ja,  ja muud kraami. Nad on noh, äärmiselt vintsked. Meie kliimas oli kõige kergem nendest lahti saada. Nii et. Ei köetud, tehti aknad lahti talvel ja ja küllalt ruttu need  majast kadusid, sest hariliku meie kodu Kodu või köögiprussaka jaoks piisab poolt tundi kuskil noh,  miinus seitsme miinus viie kraadi juures,  et et nad Majast oleks kadunud. Aeg-ajalt nimetatakse hariliku koduprussakat ekslikult tarakaniks,  kes siis on, kes? No prussakas on selline Kõige tavalisem? Kõige tavalisem selline loom, keda võib kohata köökides ja,  ja eelkõige köökides, kus on sahvrites ka,  aga seal on jahedam, kus on süüa ja tema tunneb ära selline  ta on selline pruunikas. Kusagil senti üle sentimeetri suur poolteist sentimeetrit  kusagil ja ja tal on selline ees, selja peal on sellised  kaks tumedat sellist triipu. Veel kaks liiki nende sugulasi elab Eestis,  aga need elavad metsas, nemad on need, kes saavad hakkama,  nüüd on tegemist metsaprussakatega. Nad elavad metsas ja söövad sammalt ja muu sellist taimset toitu. Aga nendel on siis ees seljal nagu selline tume laik. Tarakan eelkõige, jutt on sellest mustast tarakanist,  kes on, ei ole nii tavaline, aga ta on ka levinud. Aga tema selline tõesti must ja läikiv ja selline suurem kusagil. Ja veel see Ameerika tarakan, tema on siis selline hästi  suur ja palju suurem ja, ja selline punakas pruun. Tallinna loomaaed on koht, kus prussaka ja tema sugulastega  hästi läbi saadakse. Päris teadlikult kasvatatakse seal nii hariliku  koduprussakaid kui nende eksootilisemaid sugulasi. Ameerika, Kuuba ja madalaskari tarakane. No nendel madagaskari Tarakanidel on ka üks väga huvitav omadus. Nad teevad häält. Seda võib kuulda ja teevad häält. Isased emased on vaiksed, see on paljude unistus,  et naised oleks rohkem vait. Aga sellega Üks, teine asi, mis on nendel madal kaskari tarakanidel  ja kuidas saab eristada isas ema, sest isasel on peas  väiksed sarved. Nii et. Väga kergesti saab aru, kellega on tegu. Õnneks pole hirmu, et nii suured ja eksootilised tarakanid  meie kodusid ründama hakkaksid. Nende jaoks on Eestimaa kliima liiga külm  ja toidulaud kesine. Kuidas aga prussakad paljunevad? Lapsed tulevad siis niimoodi, et nad peale seda,  kui nad on seda armastust jaganud, siis nad munevad  ja munad on paigutavad sellistesse kapslitesse. Mida siis mammi kannab? Noh, esprosakal kuni koorumiseni välja, see on selline pikk,  selline kotikene üsna nii tugeva kestaga,  mis ei lase suurt midagi läbi. Hermeetiline, ja, ja seal sees on siis kahes reas need munad  kusagil 16 muna. Ja üks ema saab kusagil noh, arvatakse elu jooksul neli-viis  seda teeki, nagu nimetatakse seda muna. Areng sõltub otseselt temperatuurist, näiteks kui on siin  kusagil 22 23 kraadini temperatuur püsivalt, siis kestab areng. Prussakal kusagil 170 päeva, kui temperatuur tõuseb veel  kaheksa kraadi noh, vähem kui 10 kraadi,  siis areng kiireneb rohkem kui kaks korda,  nii et kusagil 70 75 päeva. Aga, aga oluline on see, et nad hoolitseb igaühe eest selles mõttes,  et ta ei jäta neid unarusse. Prussakaid ja nende sugulasi arvatakse maailmas olevat kolm  ja pool kuni 4000 liiki. Iseheade söödikutena on nad toiduks ka teistele loomadele. Need on väga head toiduobjektid ja me kasvatame neid praegu  suuresti ka toiduloomadena, sest neid söövad väiksed aafikesed. Väga hästi söövad linnud. Nii et niikaua kui pole meil ekspositsiooni  ja võimalus näidata külastajatele Neid elukaid. Me kasutame neid teistmoodi. Kui Eduard Vilde vigastest pruutidest piimakannust prussakas leiti,  pidi see pruutide mustust ja lohakust näitama. Piim prussakatele järelikult kõlbab, aga  mida nad veel armastavad? Üks on see, mida nad looduses söövad, teine asi,  mida nad inimese juures söövad, no puuvillaib neile. Loomulikult igasugused tangained, jahu, tooted,  noh, saiad, leivad. Ühesõnaga, sisuliselt on tegemist kõige sööjatega,  nii nagu inimene, siga ja kontrott, selline selles mõttes väga,  väga nii inimese moodi. Aga noh, selle vahega, et muidugi, nende ampluaa on veelgi laiem,  noh piisab, kui öelda näiteks, et nad söövad muidugi nahka  muuhulgas ja noh, nina on isegi kingakreemiga leppinud. Et kui midagi muud ei ole, siis läheb ka kingakreem,  näiteks. Prussakas on ka uskumatult väle liikuja jalgadele,  lisaks annavad talle mobiilsusega tiivad. Nad on võimelised ka lendama. Noh, Emastel on tõesti nad kandid on natuke raske sellistega  aga peale selle nad saavad liikuda ja neil on noh,  küüned või küünised, õigemini jala otsas,  kui vaadata lähemalt või mõne sellise suurendusklaasiga veel,  sellel on veel iminapp siin vahel. Nii et see tähendab, mida see tähendab, see tähendab seda,  et mitte ainult horisontaalselt, vaid ka vertikaalselt  või laes või. Nii et meil ei ole probleeme Liikumisega. Tarakan on väga kiired loomad ja putukatest peetakse neid  peaaegu et kõige kiiremateks jooksjateks. Ega ilmaasjata ei tehta isegi nende vahel niukesi võistlusi  nagu ütleme. See on küllalt huvitav loom ja noh, kaua aega on,  erinevad riigid on süüdistanud kedagi oma naabrite,  kes sealt nad on tulnud noh näiteks Saksamaal Lõuna-,  Saksamaal nimetatakse seda prussakaks reisimaal šwaabiks  kuskil Lääne-Saksamaal hoopis prantslaseks  ja Ida-Saksamaal, hoopis. Russeks nagu Venemaal oleks tulnud, huvitavad sellis. Üsna lugupidavalt. Mul endal oli kõige-kõige huvitavam kohtumine Brusakatega  trans joodi maal. Paistab, et seal on niivõrd külm. Aga mööda soojatorus, mida köeti aastaringselt nad ronisid  ühest kohast teise ja hävitab, neid ka ei saanud,  sest inimestel polnud võimalust kuskile. Ära minna korraga. Noh, seal oli neid tõesti niimoodi, et võis Silmad lahti teha ja oli pime. Mõned rahvad peavad neid nagu hea hea õnnemärgiks. Ja vist nad kui nad kolivad kusagile või,  või ma ei tea, kas nüüd kõik, aga igal juhul püütakse nagu  mõni selline kaasa võtta, selline prussaka. Preislane. Tõlkes. Ilmast on linnapuude puhul küllalt noh, raske rääkida,  sageli on nad enne juba niivõrd ebaesteetilise väljanägemisega,  enne kui neid noh, näiteks lõikama hakatakse märgata,  et on mingi vajadus. Igal puul on oma au ja väärikus, aga ka oma elu  ja tervis. Nutiks lõigatud puu jääb sellest ilma  ja ie. Vaatepilt vihjab inimese tehtud vägivalla ala. Kõndisime ringi varakevadises Tallinnas,  et vaadata, kuidas üksiku täisealise, kuid lubatakse isegi  asjatundmatu pilt saab aru, et midagi on valesti kui veel  mullu uhkema roonina puust vaid imelik köit alles on jäänud. Kunagi loodusarmastuse ajal istutatud väikesest puutaimest  kasvanud suured puud ei sobi just alati enam kokku inimese  praeguste soovide ja vajadustega. Inimene on see, kes nüüd igatseb rohkem valku. Kust oma maja sse inimene on see, kes nüüd laiendab autoteid  ja avaldab puude arvelt autojuhtide vaatevälja. Inimene on see, kes rajab üha uusi elektriliine,  mida suured puud oma okstega segama kipuvad. Kas inimesel on õigus nii räigelt sekkuda puude ellu? Sulev Järve on bioloogiharidusega noormees,  kes püüab linnapuude kujundamisel lähtuda puubioloogiast. Uus seisukoht hakkas levima USAs kümmekond aastat tagasi  ja peaks Sulev järve arvates ka Eestis seni  traditsioonilisse puudelõikusesse omad korrektiivid. Üks olulisem asi on see, et, et, et säiliks puu  või loomulik või looduslik väljanägemine. Kõige tähtsam, et puu pärast lõikamist ei näeks välja nagu. No nagu elektripost, mida sageli juhtub? Põhiline, mille pärast ma ise puldi toitema oli see,  et oli kohver ülearu kahe liinidesse. Noh, ei maksa oodata, kuni kuni kuni liinide valdad,  elektrivõrk või või tänava algus tulevad ise seda tegema. Siis on see oht, et. Ei jää see puu enam nii kena ja nemad lõikavad ju niiviisi nagu. Nagu nemad söögivad, nagu nemad oskavad. Praegu tegeleb Sulev järve sellega, et päästa veel  mis päästeamet hoolimatult lõigatud puud annab veidi ümber  lõigata ja sellega Sulev järve ühtimisel peamiselt nõnda öeldakse. Kui elektriliinide hooldajad on ära lõiganud vaid need oksad,  mis hiina õhustavad siis niinimetatud puude päästmise  esmaabibrigaad püüab parandada eeskätt kude,  üldist talli. Küsitavad noored. Sellist. Kesta kirelikud sobivad sellesse vastutate kõrguse  ja kes ka Siiski soovitakse puud ära autada, lõikekohtade hooldusest,  ise aru saab, kas ikka on vaja oksa lõikekohta värvida,  nagu varem kombeks olnud? No selle üle on aastaid või ütleme kümmekond aastat juba  vaieldud niiviisi maailmas. Et kas on nüüd vajadus seda või ei ole. Ja viimaste teaduslike uurimiste alusel on selge,  et selle jaoks ei ole mingit vajadust. Ei ole vaja värvida, ei õlivärviga, noh nüüd on olemas  müügil väga palju spetsiaalseid haavakattevahendeid,  lahkpalsam paileton. No mis justkui peaksid tõrjuma seda mädanike levimist  ja sissetungimist nendes haavades. Aga noh, katsed on näidanud, et see ei pea paika. See on põhiliselt ikka firmade reklaam, neid aineid tootvate  firmade reklaam Puupealaudast lähtuvalt enamasti sobivaks lõikuse ajaks ikka  teed ära kevadel pärast lehtede medistamas. Millal aga otsustada, kooki maha võtta? Kuu on sellises halvas seisukorras ja noh,  kitsas kasvukoht, on näha, et ta ei, ei suuda kaua seal kasvada,  siis oleks ta Vajalik normaalsel ajal õigel ajal ära võtta,  maha võtta, enne kui ta ise maha kukub. Ja siis püüda midagi väiksema kasvul, et sinna asemele  istutada või või hekid või põõsaid istutada. Seoses omandireformiga on Eestist ekinud palju uusi maja  ja maaomanikke kui oma valduse korras ja leitakse küsimuse,  mida teha kõigega tasuks nii küsida ikkagi puude hooldusspetsialistid. Usume, et teame, mis on meile endale hea. Paraku ei tea me alati, mis on elavale puule hea.
