Käesoleva aasta looduskaitsekuu motoks on oma puu. See on üsnagi mõtlemapanev moto. Kas igal puul on omanik, kas igal inimesel on oma puu? Kas me ikkagi teeme kõik selleks, et iga puu säilik,  et tal oleks eluvõimalus kuni tema eluea lõpuni  sest puud elavad reeglina pikemat aega, kui inimesed? Ja praegu me seisamegi siin Euroopa suurima musta papli  juures mille eluiga on ligemale 300 aastat. Ta on istutatud Peeter esimese poolt, järelikult me võime  öelda sümboolselt tegemist on Peeter esimese puuga. Ja nüüd ongi siis võimalik meil vaadata,  kas meie selle puu kaasaegsed oleme siis teinud tema  säilimiseks kõik mis on meie võimuses, mis on meie oskusteks. Ja kuna tegemist on papliga, mis on ikkagi suhteliselt kiire  kasvuga puu, siis tema puit on pehme puit,  tähendab tema vanus on selle puu liigi kohta  ka märkimist vääriv. Antud puu puhul on muidugi rakendatud tervet rida meetmeid. Esiteks on tema stabiilsuse tagamiseks pandud talle peale  siin mitmete aastate eest klamber. Klamber on sisse sooninud, sisse kasvanud  ja praeguses situatsioonis võiks öelda, et ta on mõneti  isegi nõrgendavaks teguriks, kuivõrd puu liigub tuultes tormides. Klamber on jäik. Teine niisugune märkimist äramärkimist vääriv Tegur on siis, et me oleme mingite aastate eest tema ära betoneerinud,  seest kõikvõimalike kivide, betooni ja, ja ehitusprahiga. Tänapäeval, kus puude hooldamiseks on kaks maailmas kaks  niisugust erinevat lähtepunkti, üks on siis niisugune ameerikalik,  teine on Saksa oma siis Saksa-Saksa koolkond,  nagu on siiski sellel seisukohal, et ühte puud ei ole  soovitav seest ära betoneerida kuivõrd ühelt poolt tekib  siis sinna betoonikihi ja puidu vahele täiendav niiskuse  kogumise võimalus, seal elavad parasiidid,  seal elab, seal on niiske, tähendab ka selle puu peal me  näeme juba seene viljakehasid, mis viitab sellele,  et on kõdunemis pro. Nüüd me oleme jõudnud Kadrioru parki. Järjekordne koht, kus on tegutsenud ja oma Oma pargilembelisest ja puudelembelisest näidanud Peeter  esimene seisame Is tamme all. Kadrioru park oli see koht, kus löödi kand maha. Just üks põhjus selleks oli just need olid just need tamme,  et park pidi siia rajatud saama. Ja see tamm On siis ka ligemale 300 aastane,  vähemalt kui mitte veidi vanemgi. Ja ka tema kahjustused on käega katsutavad  ja silmaga nähtavad. Puu on kaheharuline ja tema sisemuses on suur õõnsus kuhu  koguneb vesi. Ja see on siiski käivitanud juba niivõrd suure Protsessi, et on ilmnenud juba ka seened puutüvel,  mis siis viitab sellele, et puu on kahjustunud  seeneniidistiku poolt ja, ja tema eluiga elupäevad  põhimõtteliselt on juba loetud. Siin oleks nüüd Väga hea näidata, kuidas siis oleks tegelikult õigem ühte  sellist puud. Stabiliseerida, kui selle eelmise puhul oli paigutatud ümber  niisugune metallvits mis oli siis tugevasti lõikunud puu kehasse. Ja omamoodi, nagu nõrgendas seda, seda puu stabiilsust lausa  siis siin oleks vajalik puurida läbi mõlema haru äärmiselt  horisontaalselt augud ja paigaldada siis tross,  kusjuures siis kummalegi poole jääksid vastavad  reguleerimise lapid. Ja vastavalt sellele, kuidas siis toimuvad niisugused  mehaanilised muudatused, siis saab siis seda  ka järele anda või, või siis koomale tõmmata. Sellist metoodikat valdavad reeglina niisuguse ametinimega  inimesed nagu puukirurgid aga kuna praeguses situatsioonis  on siiski küsitav, kas seda puud üldse päästa suudame  või tähendab, pigem me ikkagi lausa ei suuda,  kuna ta ka seeneniidistik on juba puupinnal,  siis me ei ole ka, sellepärast nagu niisuguseid väga  tõsiseid Pingutusi nagu teinud Sellele kaheharulisele puule siin sekundeerib  sümmeetriliselt ka üks nimeline puu. See on siis Rootsi kuninga poolt 1934. aastal istutatud puu. See on siis ligemale 60 70 aastane. Noor tamm suhteliselt noor tamme eluiga ulatub ikka  sadadesse aastatesse, ületab järjekordselt meie kõigi elu  ja abi. Nüüd me siis näeme veel ühte üle 300 aasta vanust tamme  hiiglast millega siis ka omal ajal on väga hoolikalt ringi käidud,  tema kõht on kenasti betooni ja kive täis valatud sooviga  seda tõesti aidata ja säilitada selle puu stabiilsus. Tänapäevaste võtete järgi oleks siiski õigem see betoonikiht  eraldada puu seest puhastada. Ja tagada tema stabiilsus siiski vastava metallkarkassiga. Seda kõike eelnevat arvestades näeme, et meie linnapuude  saatus meie endi kätes. Meie võimuses on neid aidata nende eluiga pikendada,  sest iga puu ülesandeks on täita tema elu kohustus. Oleme Harjumäel ja kohas, kus mõni aeg tagasi kasvas 300  aastane pärn. Tallinna linna keskkonnaameti raporti järgi keskkond  1000 990995 raiutakse aastas Tallinnas circa 600 puud. Selles mõttes ma muidugi olen veidi raske südamega siin kesklinnas,  et tõesti siin üle paarisaja puu tuleb liiga järsult maha võtta. Prioriteedid peaksid olema haljastuse tekitamine neis kohtades,  kus haljastus on kadunud või kus seda pole tühermaade haljastamine,  mitte olemasoleva haljastuse väga kallis uuendamine,  nii nagu praegu on tegemist Tallinna kesklinnas Toompea  nõlvadel ja Harjumäel Projektid ise. Päris mitmed eksperdid on kogu selle tegevuse kahtluse alla  seanud või nimetada võiks professor Masingut Tartust  või härra lennukit. Eesti haljastajate klubi presidenti. Haljastuse uuendamisel linnades on kolm põhifunktsiooni. Esimene on ökoloogiline, mis on nüüd väga terava kriitika  osaliseks saanud. Teine on sotsiaalne ja kolmas on kultuuriajalooline. Sotsiaalne on seni nagu kahe silma vahele jäänud,  kui ma siin nüüd loen Viktor Masingu artiklist rida et  jätkem kõrvale esinduspaikade ilupuud, siis minul tekib küsimus,  kas Harjumägi on esindusväljasala või ei ole  ja edasi kus palju ei käida ja kus ei saagi jalutada. Vot sellega ma olen nõus, aga küsimus tekib,  et miks ei saa, sest kui üks haljasala on niivõrd linna sees,  siis on ta eelkõige mõeldud inimestele ja sotsiaalseks kasutamiseks. Samas on haljastusel ju väga suur funktsioon ka. Õhusaaste vähendamisel õhupuhtuse tagamisel  ja siin see tegevus, mis toimub siinsamas Vabaduse platsi eras,  kus raiuti maha Vabaduse platsi piirnevad suured pärnad  ja asemele istutati pisikesed pärnad. See tegevus on küll selles suhtes kahjulik olnud linnakeskkonnale,  sest need väiksed pärnad Vabaduse platsil väga intensiivse  liikluse poolt tekitatud saasta piiravad märksa vähem kui  vanad puud. Harjumäel. Võeti raiete ja pargi rekonstrueerimise käigus maha 50 puud,  liigiliselt olid nad valdavalt vahtrad, olid saared  ja olid mõningad saarvahtrad. Ökoloogiliselt muidugi on väga tähtis biomass,  kui palju siin hapnikku need taimed toodavad,  kui palju süsihappegaasi seovad. Ja noh, taimkatte roll on selline, siin ei saa keegi midagi  vastu väita, omaette küsimus on, kas see roll niivõrd tähtis  ja suur on südalinnas. Ühelt poolt muidugi ma väga hindan ökoloogide seisukohta  ja nende võitluspuude eest, kuid linna kodanikuna ma  võitleks siiski ka oma õiguste eest, et peale õhu tahan ma  ka linnas midagi teha, millestki osa saada,  sest see raha kulub meil praegu tegelikult ikkagi kõikide  linnaelanike keskkonna parandamiseks. Kõige rohkem kriitikat on need haljastuse rekonstrueerimise  projektid saanud selle eest, et linnarahvast  ja huvilisi pole teavitatud. Praktiliselt informatsioon, et selline projekt toimuma  hakkab tööd toimuma hakkavad, tuli välja alles paar päeva  enne seda, kui saed puudesse löödi. Katuse pargi rekonstrueerimisel, olgu ta  siis ajalooline park kogu maailma mastaabis,  räägime me Versaist, räägime Puškini pargist  või räägime me kasvõi Kadrioru pargist on esimene tee see,  et dendroloog teeb pargi tsentroloogia, kus ta määrab ära  liigid ja puude väärtuse. Kui park on olnud aastaid hooldamata, siis tekib looduslik uuendus. Põhiliselt on need vahtrad ja saared, mis  siis pargi ummistavad. Kui inimene käib metsas, siis ta hindab ka tegelikult seda  metsa rohkem, kus on erinevad kaniteedid,  see tähendab, et kus on avatud alad, kus on suletud alad,  kus on grupid ja pargis peab see täpselt samamoodi olema,  sest me tuleme ikkagi hea meelega parki,  kus, kus meil on vaateid, kus me saame olla päikesepaistel,  kui on vilu, siis saame olla päikese käes,  eks ju. Nii et selline avatud ja suletud alade vahekord on  tegelikult selle park, pargi rekonstrueerimise ilu alus. Ja nüüd selle konstrueerimise käigus ongi  siis püütud puudele lisaks istutada väga suures koguses  erinevaid põõsaid, nii okaspõõsaid kui lehtpõõsaid  ja väga kaunisti õitsvaid põõsaid, eelkõige noh,  võiks ka liigiliselt nimetada rikkalikult enelaid,  okaspuudest, mägimänd ja Hiina kadakavormi fitseriana,  samuti siin ebajasmiinia kukerpuusid kõik sellised põõsad,  mis tegelikult noh, ka väga hästi kasvavad. Selline põõsaring taastamine parkides toob kaasa  ka laululinnud, mis, mis on minu meelest väga tervitatav  ja lisaks ka lõhna. Selle me oleme ka väga ära unustanud, sest ajaloolistes  parkides oli ka lõhna väga suur osatähtsus näiteks  istekohtade ümber panna selliseid põõsaid,  mis väga meeldivalt lõhnavad, see toob veel ühe emotsiooni  meile kaasa. Park on projekteeritud nii, et tegelikult ilu peaks jätkuma  kõikideks aastaaegadeks. Kevadel alustavad väga tormiliselt siin suured Enelagrupid,  õitsemist. Süda suvel on. Jälle teised enelad ja põhiliselt, millel on siin suured  rühmad üles ehitatud, on pargiroosidele,  sest need annavad ka väga meeldivat lõhna. Sügisesed suured õitsejad on põõsasmaranad,  mida siin on erinevaid liike ja erinevaid gruppe  ja ka talve peale on mõeldud nende mägimängide  ja okaspuu vormidega, kuid kahjuks noh, okaspuu rinde  suurendamist suurte okaspude arvel on linnahaljastuses väga  raske teha, sest okaspuud siiski linnatingimusi väga raskelt  taluvad on küll Serbia kuused ja ebatsuugad,  kuid kuna siin ikkagi see puuderinne on ka vaatamata pärast  raideid siiski suhteliselt juba tihe, siis noh,  okaspuude istutamist ma nagu ei pidanud vajalikuks. Veel üks uuendus selle pargi puhul on siis  ka nüüd valgustuse niisugune läbimõeldud paigaldamine ühelt  poolt siis korralikud mastvalgustid kolme neljameetrise  posti otsas, mis annaksid sellise üldvalgusti,  mis on vandaalikinglad ja väga ilusa disainiga  ja teine siis selline illumineerimine, eeskätt vajaksid  illumineerimist siis just need 300 aastased pärnad,  et ka juba Vabaduse platsil viibides oleks nad  siis näha ja, ja nad innustaksid meid tulema edasi siia Harjumäele,  teedevõrk valdavalt. On 1000, ega kuna sellisesse ajaloolisse parki betoonkivi  sellisel ehedal kujul ei sobi. Tuhk jääb alla, graniitsõelmed tulevad peale,  teed on hästi käidavad kõvad ja paljud sellised väga kõrged  pandused asendati treppidena, sest nad olid väga ebamugavad  käia ja eriti libeda ja märjaajaga, kus nad võisid olla  suisa ohtlikud. Bastioni servale on siis kujundatud nüüd mitu sellist  mõnusat istekohta tagant on toodud uue elemendina sisse  selline puit, pallis saad. No minu nägemuses on siin just see keskaegne arhitektuur oma paekiviga,  millega alati vastandub siis selline puit. Ja need sellised puitpallis saadi, pealsed annavad  siis teha ka sellised väikesed nõlvad, mis on  siis jälle põõsastega taimestatud, et just sinna istekohtude  lähedale tuua sellist lõhna, lilleilu ja  ka värvi parki on nüüd planeeritud kohe 30 istepinki istekohtadesse,  siis seljatagusega pingid, kus me võime pikemalt istuda  ja vaadet nautida, aga selle ülemise ringi peale  siis seljatoeta, pingid, ühelt poolt nad tekitasid nagu nagu barjääri,  aga teiselt poolt annavad inimestele võimaluse  ka kahtepidi istuda. Ühel juhul, kui on kontsert vaadata, siis kontserti  ja teisel juhul need, kes tahavad üksi olla  ja inimeste poole mitte vaadata, võivad istuda seljaga,  vaadata siis seda, mis neile seal kauguses huvi pakub. Nüüd, kui Harju mäge silmas pidada, siis on tal olnud  alaline funktsioon siiski selline vabaõhukontsert. Kuid kuna ta asub Vabaduse platsile niivõrd lähedal,  siis minu nägemuses tekiks siia isegi selline jalakäijate  tsoon ja väga tugeva sellise rohelise fooniga tähendab juba  Vabaduse platsilt tulles inimesel on võimalus näha,  et siin on heakorrastatud ala, ta tuleb siia üles,  leiab siit näiteks mingi vabaõhukontserdi  või istub, näitab külalistele linna. Siit edasi liigub ta nüüd mööda seda falgi teed,  kuni Pika Hermannini jälle on üks võimalus puhkamiseks  siis korrastades ära nüüd kogu selle Toompea nõlva ala vees,  siis nii nendest hoonetest ja müüridest kui teedevõrguni  saame ilusti jala minna edasi, kuni patkuli trepini,  seal tekiks üks aktsent, kus oleks siis selline vabaõhuteater,  amfiteater, kus võiks mängida näiteks mingisuguseid Tallinna  legende ja sealt edasi siis kitsekese juurde,  kus me võiksime kohtuda kellegagi, kes on tulnud balti  jaamast ja meid seal ootab. Tagasitee läheks juba läbi, eks ju, nagu jalakäijate tsooni  raekoja platsi ja tuleks võib-olla uuesti siia Vabaduse  platsile tagasi. Seisame siin laia tänava otsas ja meie ees on  siis kitsekesega haljasala, siin seisab kooti  metskitseskulptuur ja minu nägemus ja mis pärast üllatavalt  läks ka kokku kordi nägemusega, nagu ma hiljem kuulsin,  on see, et kitseke tuleb ojale jooma. Kui me vaatame nüüd siin seda vett, mis jookseb mööda seda  klindiserva alla siis tekkis mõte, et see vesi tuleks nagu  ära kasutada ja kuna tehakse ka drenaaži projekt,  mis on praeguseks valmis siis ehitada selline kividest Kusk  või Oja, kus siis vesi voolab ja kits on tulnud,  siis joomakits on siin praegu võib-olla natuke liiga eksponeeritud. Ta peaks olema natuke maapinnale lähemal  ja tema ümber võiks olla ka siis kibe, tekiks tõesti selline  looduslik situatsioon. Ja peale selle on minu nägemus, et see võib-olla ei peaks  olema nii sürrealistlik pilt lihtsalt kõrvaltvaataja jaoks,  vaid ka linnaelanikud saaksid siin siis kokku omavahel,  saaksid kokku leppida kohtumisi, saaksid tulla siia  lõunavaheajal istuma ja seda kitse ka lähemalt vaadata. Nüüd haljastuse poole pealt osa puid võeti maha,  et avada siis seda Toompea nõlva. Ja puudealune ala hakkab siis ka meenutama just sellist  metsaaluse tüüpi haljastust kus ei olegi  nii palju just suuri põõsaid, vaid on pinnaga taimi,  mis siis vähendaksid seda erosiooni ja annaksid just sellise noh,  keset linna sellise ilusa meeleolupildi metsast,  kitsest ja inimestest, kes siin siis omavahel kohtuvad. Oleme liikunud nüüd mööda pata kui trepist sillast  ja jõudnud tööjõureservide staadioni taha. Et see on nüüd üks niisugune koht, mis on läbi planeeritud  just sotsiaalses plaanis. Siia on mõeldud niisugune ampiteater, mis kordab samu motiive,  mis me Toompea nõlval näeme, hästi palju sellist paekivi. Ja siin oleks siis võimalik teha vabaõhuetendusi,  kus siis eelkõige võiks mängida Tallinna ajalooga seotud lugusid. Kõigepealt tuleks Toompea müürid lõpuni korda teha  siis edasi raietega avada vaated, kuid ma täielikult eitan  mingit lage raiet, millest siin on väga palju räägitud. Puud jääksid nad raamiksid va kohtades, kus ütleme,  fassaadid on natukene ilmetud või kus on,  kus on vähem dekoratiivsust, seal nad varjaksid,  samas tekitasid aktsente ja nendele juurde  siis nõlvade kujundamisel kasutaks siis. Erosiooni vastu enkamati, kohati muruvaipa  ja küllalt palju siis ka erinevaid põõsaid  ja püsililli. Kuna nõlvad lähevad lagedamaks ja paljudes tekib hirm,  et järsku tekib nüüd erosioon, siis ma võin öelda,  tänapäeva sellises maastikuehituses on väga laialdaselt  kasutatud siis geotekstiilid ja konkreetselt  siis margi järgi, on see siis nagu Enka matt,  see meenutab nagu sellist juuksepahmakat või,  või juure säsi, mis siis rullitakse nõlva peale laiali,  kinnitatakse traatidega ja peale siis pannakse diagonaalselt,  et kas siis siirdvaip murusiirdvaip või siis istutatakse  sinna sisse põõsa ja selline selliselt ehitatud nõlvad on  täielikult eurovisioonikinglad, seda on küllalt paljudes  maades väga edukalt kasutatud, kuid samas ta avab  selle nõlva ja meil on võimalikud siis ka ilusad vaated  ikkagi sellele ajaloolise linnamüürile. Kui nüüd vaadata seda haljasala, mis asub siin Pika Hermanni  torni torni all ja Kelmiküla läheduses, siis minu mõtted  olid seotud eelkõige just selle Pika Hermanni torniga. See on olnud aastaid Tallinna sümbol ja see on  ka kogu meie riigi sümbol, sest siin lehvib meie riigilipp. Ja minu meelest peaks tänu just sellele olema see koht  ka paremini eksponeeritud ja paremini vaadeldud. Siin nüüd eriti suuri raideid planeeritud ei olnudki,  vaid põhiline, mida teha tuleks ühendada need teed,  selliseks graniitsõelmetega platsiks, eitada istekohad  ja niinimetatud kõrgpeen. Kõrgpeenar on siis see, et sedasama puitpallissaadi kasutada,  selleks, et istutused tõsta muust maapinnast,  siis ütleme, 20 sentimeetri kõrgusele just sellel eesmärgil,  et liiklejad juhuslikult nendest üle kõnniks. Taimmaterjal on siia valitud rikkalik just eelkõige  dekoratiivsust arvestades ja kuhu võiks tulla  ka sõpradega kohtuma või minu poolest ka isegi tassi kohvi jooma,  kui leitakse võimalus siia mingi suvekohviku rajamiseks.
