Kajakad on linnud, kellega on paljudel kindlasti kokkupuuteid, aga need kokkupuuted võivad olla täiesti erinevates olukordades. Linnainimesele on kajakas arvatavasti see lind, kes käib prügimäel toitu otsimas ja on sellega endale veidi ebameeldiva kuvandi saanud. Meremehele aga on kajakas arvatavasti lind, kes kalalaevade või paatide järel lendab ja ja veest kalu välja noppida. Matkasellile aga võib kajakas olla tuttav kusagilt rabajärvelt seal pesitsema üksiku kajaka paari näol. Kajakaid on Eestis mitmeid liike ja nõnda võib-olla, et need kolm inimese tüüpi kohtasidki täiesti erinevaid liike. Kõikidest ma täna rääkida ei jõua, aga kolmest tavalisemast küll. Helehallide tiibade ja roosade jalgadega pirakas hõbekajakas on ilmselt linnainimesele kõige tuntum. Ja tema ongi see, kes tavaliselt prügimägedel käib toitu otsimas ja samuti linnatänavatel noolib raasukesi maha visatud hamburgeripaberite vahelt. Ja kui neil pojad on koorunud, siis nende kaitsel võib ta tõesti agressiivnegi olla. Hõbekajakapojad lahkuvad juba mõne päevasena pesast ja seetõttu ei maksa imestada, kui linnas pesitsevate kajakate pojad justkui eksinalt ringi uitama tahad. Looduse suudavad need pojad päris hästi oma kaitsevärvusega keskkonda sulanduda ja kiskjate eest pääseda. Aga tehiskeskkonnas arvatavasti nõnda palju ei aita. Sellegipoolest on kajakad järjest rohkem linnadesse elama asunud ning viimastel aastakümnel avastanud endale linnades pesitsemiskohana maja katused. Üldiselt on katusel pesitsejaks liigiks tavaliselt hõbekajakas aga seal võivad elupaiga leida ka teised kajakad ja isegi tiirud. Linnades pesitsevate kajakate menüü ei koosne aga ilmtingimata prügist. Selles võib-olla isegi suurema osakaal katel ussidel või isegi taimsel kraamil nagu marjad või taime lehed. Aga rääkides veel hõbekajakas, siis nagu kõik kajakad on ta veelembene. Looduses, võime teda kohata Ta nii mere ääres, meres olevate laidudel kui ka siseveekogude ääres. Nii nagu inimenegi suudab hakkama saada nii tiheliasustusega, linnades kui üksikutes metsataludes võib ka hõbekajakas pesitseda üksteise kõrval kolooniates või üksikute paaridena eraldatud rabajärvedel. Järgnev helipilt on salvestatud ühel Eesti väikelaiul, kus pesitses hõbekajakate koloonia. Lisaks kajakatele oli samal laiul ka räuskab tiirude koloonia ja nõnda nad seal kahe kambana seda maa lapikast jagasid. Hõbekajakas natuke väiksem on kalakajakas. Vahet aitab lisaks suurusele teha ka see, et kalakajakas ka silma vikerkesta on üleni must. Samas hõbekajakad on see kollane ja seal keskel on must pupilliava. Seepärast võib jääda mulje, et hõbekajakad on justkui kuri või salakaval pilk. Kalakajaka hääl on kiledam, kaeblikum kui hõbekajaka. Naerukajakas on umbes sama suur kui kalakajakas kuid tema tunneb välimuse järgi eksimatult ära vähemalt täiskasvanud linnu. Naerukajakad on pea must ning jalad punased ja ka tema hääl on väga eripärase käreda kõlaga. Ka tema armastab seltskonda ja pesitseb sageli kolooniat enam. Kui koloonia on suur, siis see kisa, mida seal tehakse, näiteks siis, kui inimene tahtmatult või tahtlikult sinna lähedusse satub on lausa kõrvu lukku. Aga tänase kajakate lõigu lõpetuseks mängin võrdluseks hoopis salvestuse ühe põhjapoolsema kajakaliigi pesitsuskolooniast keda Eestis ei ela. Ja see salvestus on tehtud Põhja-Norras ja selles kuulete kaljukajakate hääli. Selle liigi inglisekeelne nimi on kiti koik, mis peaks viitama just kaljukajaka iseloomulikule häälitsusele.
