Kuidas see juhtus, et siia Võrtsjärve kaldale inimese  valduses sattus elus merikotkas isane vist jah. Jah, see on isas lind ja ja see on üsna pikk lugu  ja sai alguse. Peaaegu kaks kuud tagasi sai ta alguse Peipsi äärest,  aga võib-olla sealt esimest otsa, räägib Urmas. Kuidas. Kuidas me sellest kotkast üldse teada saime? No oli ja niimoodi, et kui ma Tulin metsast parasjagu ja oli olnud üks telefonikõne mulle. Koju. Keegi venekeelse vene keelt rääkiv härrasmees oli küsinud,  et kas sellel numbril elab keegi, kes lindudega tegeleb. Ei saanud muidugi asjast aru, mis probleem pärast  siis helistati jälle uuesti ja ja siis tuli välja. Et üks Peipsiääre Inimene on leidnud metsast merikotka. Tegi head meelt, et üks mees näeb nii palju vaeva,  ta otsis kaks päeva, enne kui meiega kontakti sai,  aga siis sõitsime kohale ja tõime selle koja  ka kõigepealt Tartusse. Käisime temaga loomakliinikus, seal on niisugused tublid  ja tuttavad inimesed, kes praktiliselt igal suvel meile nõu  ja abi annavad, sest. Üks kaks, kolm juhust on ikka aasta peale,  et mõni vigane kotkas meie juurde satub. Ja seal siis vaatasid Need, sealsed arstid kotka hoolikalt  läbi ja tegid ka röntgen üles võtte vasakust tiivast. Siis selgus, et ilmselt seda kotkaste on tulistatud. Ja üks tiivaluu oli puruks lastud. Ja muidugi see kotkas ilmselt oli juba ligi kaks nädalat  seal paiga peal olnud lennuvõimetuna ja luu oli hakanud  kokku kasvama. Ja arstid ütlesid, et kui see kotkas nüüd saaks,  ta vajab lihtsalt rahu ja toitu, sest ta oli väga nälginud,  väga nõrkenud. Kui ta saaks vähemalt kuu aega rahulikult olla,  et siis on tiib küll nii tugevasti kokku kasvanud,  et ta võiks hakata lendama. Ja siis saigi see kotkas viidud palupõhja külla,  kus on meil väga hea hea sõber. Kalur. Arman ruuli, kes ka mullu suvel ühe kotka üles Turgutas. Öeldakse, et katkas on kuri lind ja kurja pilguga on see niimoodi. Ei, ei ütleks, mina, hoidsin teda süles ja kõik,  mida. Tema tema tuli alati, kui sisse läksid, siis ta oli  maaseinte peal ja tuli siia luugi juurde. Mul oli muidu võrk, oli ees, eelmine kord,  aga sellega mul üldse võrku ei olnud. Läksin ise kohe sisse, tõmbasin ukse otsa luugi kinni. Ja siis tuli ette selles otses maha, siis said  ka suta. Jah. Aga käest ei söö. Kui sa niimoodi käest ei võta ja alguses ei iga päev ikka  niisuguse poolteist kilovatikas Seal sellega ikka ära puhtaks. Latika tahtis hästi ka lahti. Kuidas ta kala, see, mis ta rebib ta puruks või,  või? Vaat, see on huvitav vaadata, keegi ei usu,  et ikka see ta võtab seda noka keerab tükk,  tuleb nagu rops rops. Kõige luua. Ei ole mingit puhastamist. Jõud on ikka kõua taga, tal. Jala paneb peale siis küüne kinni, siis lööb nokasisse,  siis vähena keerab. Mitte otse ei kaku, seda, keerab. Seerist oli huvitav vaadata jah. Juhtus sedasi, et Emajõel. Lõppes püügihooaeg ja kala sõi otsa. Siis me üritasime teda lahti valla lasta,  et äkki on ta nii palju kosunud, et jaksab ise oma eluga  toime tulla. Aga ta suutis vaid viis-kuus meetrit lennata. Nii et tuli otsida teist kohta, kus, kus teda hoitakse  ja toidetakse ja siis jõudsimegi siia Võrtsjärve äärde Raivo juurde. Ta ööbib, ööbib siin sauna lakas ja. Ja päeval on siis tal treeningukohaks ja taastus taastusravi  kohaks mõrvalinastus. Tehtud aedik. Seal on kindel, keegi tal juurde ei pääse  ja teda ei ohusta mitte viskia. Ja ja sinna on Raivol löödud mõned põik puud,  kus ta saab siis peal istuda ja tiibu harjutada. Nagu ma aru saan, sa nüüd iga päev hommikul tood ta ülevalt  lakast alla ja, ja õhtul treeninglaagrisse  ja siis treeninglaagris viit õhtul jälle tagasi jala magama. Kuidas läbi saamised on? Läbisaamised on head, et siiamaani ründame,  ta ei kipu ja on harjunud. Järjest julgemaks. Pööningul juba laseb, viimaste päevade jooksul on lasknud. Käe ulatusse, enne kui hakkab natukene eest ära põgenema. Aga muidugi, põgenemine on järjest kiiremaks läinud  vastavalt sellele, kui palju ta on kosunud. Kosunud on ta hästi. Kaks kuud sellest mööda kui. Me ta Peipsi ääres tõime ja eks me proovi täna  siis teda lahti lasta. Tundub küll niimoodi, et et ega vabana üles kasvanud kotkast  ikka puurilindu ei saa, sest nagu me tänagi nägime Kui ta vähegi vähegi saaks, siis ta kohe siit meie juurest põgeneks,  sest ta ikka lakkamatult treenib tiibu ja proovib,  proovib minema pääseda. Tähendab, me oleme nüüd õige mitmete kotkastega niimoodi  tegelenud ja ja noh, siit on näha, et see on tõesti vana  merikotkas ja Kuna ta rõngaid jalas ei ole, ega ma ei oska ütelda,  kui, kui vana on, aga, aga noh tundub, et üle 10 aasta võib  see vanus olla. Kusagil nädala pärast me proovime uuesti. Raivol on mahti tegeleda, et laseb mõni mõnel hommikul ta  siin heinapõllu kohal lendama et siis on näha,  kui kiiresti ta jõudu juurde kogub ja vähemalt  nii palju läks hästi selle kotkapaariga,  et. Me teame, kust pesast see. Vanalind pärit on. Ja alguses kartsimegi, et ka pesitsemine on ebaõnnestunud,  sest kui Pesas on väike pojad, siis emalind peab neid valvama  ja isalinnu mureks on siis toidu tassimine. Ja kui me nüüd juuni keskpaigas käisime pesa kontrollimas,  siis selgus, et emalind on ikkagi selle ülesandega hakkama  saanud ja pesas oli üks üle kuu vanune kotkapoeg,  nii et. Seal läheb kõik hästi. See kotkas sai vabaduse omale siin Matsalu rannalagedal. Miks just siin? Meil oli nüüd Selle kotkale valida uuteks elukohtadeks mitu võimalust. Üks võimalus, et. Panna ta loomaaeda. Eile nagu. Jäi kohe kõrvale, sest ega see Ega see puuris elamine just kellelegi ei meeldi  ja eriti sellele vanale kotkale. Kes võib-olla 10 või, või rohkem aastat juba? Vabaduses elanud on? Et see võimalus jäi nüüd kõrvale siis oli veel võimalik viia  teda oma kodukohta tagasi. Kaks kuud tagasi. Me käisime Einariga selle kotkaga Peipsi kandis,  sealt, kust ta pärit on. Ja kõigepealt üritasime päris järve ääres ühest pumbamaja  katuse pealt ta lendu lasta aga see lõppes väga. Ebaedukalt lend oli 10 meetrit pikk ja pea ees vetti. Aga ta sõudis ilusti uhkelt kaldale ja võtsime taga kaenlasse. Mõtlesime, mis edasi teha. Siis tuli idee, et viime päris pesa juurde. See jäi siis pesast, ütleme üks kilomeeter oli üks selline  lage raiesmik. Panime ta kännu peale ja aega meil oli, mõtlesime,  vaatame, mis saab. Aga siis juhtus väga huvitavaid asju ja väga kiiresti. 10 minutit sai kotkas olla kännu peal. Siis ilmus emalind. Aga muidugi emalindu nägi ennem. Isalind kui meie, sest äkki kotkas ei pea niimoodi viltu  vastu taevast. Ja ühe silmaga väga tähelepanelikult hakkas taevast vaatama,  vaatasin meie binokliga, oligi lind üleval emalind. Ja siis paari kiire tiiruga tuli emalind alla  ja liugles üle isalinnu vahest 15 meetri kõrguselt. Ja veel, teinekord piki terve raiesmiku ja jälle madalalt  üle isalinnu. Läks mööda üks pool tundi. Pärast seda pesa juures tõusid noor kolmeaastane noorlind  ja emalind aga pesa juurest ei olnud näha raiesmikul see koht,  kus oli isalind maas. Seda kohe kindlasti mitte. Ja siis tiirutasid nad mõned minutid koos. Emalind läks alla pesa juurde tagasi, aga see kolmeaastane poeg,  see tuli otse otse, otse täpselt isalinnu juurde. Paari kiire tiiruga jälle laskus raiesmikul alla  ja purjetas jälle 15 meetri kõrguselt üle isalinna. Kaks korda niimoodi. Läks puu otsa ja muidugi binokliga, vaatasime seda asja. No need olid tuttavad linnud, seal mingisugust ärrituse  märki ei olnud, et oleksid kuklasuled kuidagi turris  või midagi. Tundsid suurepäraselt, 11. Vot siis meil jäigi mulje, et see suhtlemine nendel omavahel  võib olla palju keerulisem, kui meie arvame. Kui ta siin on küllalt palju jõudu kogunud et ta suudab juba  pikka maad lennata, kas ta läheb tagasi või loe. Kui ta Kogub nii palju jõudu ja ta hakkab lendama,  ta läheb kindlasti tagasi. Ma olen selles täitsa kindel. Siia ta küll ei jää. Ta ju kruvib ennast paari kilomeetri kõrgusel üle tal on  selline kaart pea luu sees, et ta seal nelja-viie tunniga  juba Peipsi ääres. Kui pikka aega ta nüüd Võrtsu jääras sinu ol ajal olnud? Minu hoole all on, ta on peaaegu kaks kuud. Ta on sulle ühesõnaga heaks tuttavaks saanud tegelikult. Kahju ei ole lahkuda. Ju aga elu nõuab oma. Sa oled ju kalur ja ja iga päev pead tööd tegema. Ja sa oled raisanud tema peale üksjagu aega. Miks sa tegid? Eks meeldib aidata sedasama ürgloodust, kuhu me oleme käe  jala sisse väga raskelt panna. Nii on üle kuu aja vist möödas, kui, kui,  kui see kotkas siin Matsalu mal vabadust sai,  kas on näha teda ka on. Ja ta on siin ikka päris hästi nähtav ja päris alguses ma  käisin kohe iga päev teda vaatamas isegi päevas mitu korda  ja selle tõttu ma nägin päris põnevaid asju. Ja eelmine kord me just rääkisime seda, et ei tea,  kuidas need teised kotka temasse suhtuvad  ja ja mul õnnestus näha, kuidas üks teine kotkas tema juurde  lendas ja märkasin, et paremal kõrgel-kõrgel taevas on üks  väike täpp ja see täpp osutus teiseks kotkaks. Ja see teine kotkaste lähenes ja lähenes meile,  tegi selliseid tiir alguses laiemad, siis kitsamaid  ja kitsamaid ja langes sinna päris meie lähedusse  ja tiirutas, tiirutas seal ja, ja see meie kotkas  siis oli tema poole seljaga. Ja ikka jälle vaatas üle õla, nii nagu ta enne minu poole  oli seda teinud sättis oma sulgi ja kohendas  ja aeg-ajalt ajas pea niimoodi allapoole. Ja mulle tundus küll, et ta oli kuidagi väga niisuguse äpu olemisega. Aga see Kotkas ei teinud talle midagi, ta tuli päris  lähedale meile ja tegi üks, kolm tiiru meie kohal. Ma ei oska muidugi öelda, mida ta arvas sellest,  et mina seal olen ja siis hakkas jälle auku võtma,  üles tõusma ja kõrge kõrgustesse kõrgustesse minema  ja kadus minema. Aga nüüd viimasel ajal jälgib kotkast meie valve üle. Niisugune kotka silu ett. See võib täitsa vabalt olla ja ühe lamedama kivi otsas. Minu meelest see ei ole kivisem, mätas. See nüüd ongi see meie kotas ja kui, kui nüüd on kauge,  on natukene. Mulle oli, te olete pidevalt jälginud teda,  mida te viimati nägite, vähemalt? See oli See oli üleeile Käisime Alexiga koos hommikul otsimise sest ta oli mitu  päeva kadunud olnud. Et noh, et leiame siis üles või leiame mingit jälge tast,  kas ta siis on siin või on ära läinud? Ja ja siis leidsime ta üles, ta oli selle kalda peal. Lendas natukene? Siis tegi veel üks 300 meetrise lennu istus kivi otsa  ja jäi sinna Matsalu ikkagi, nii või teisiti on mingi väljakujunenud. Kooskond ja nüüd siia tuleb üks uus niisugune vägev lind juurde. Kuidas selles üldse suhtub? Ega ühest hinnangut ei oska küll anda, põhimõtteliselt,  nii palju, kui mina aru saan, on Matsalu pesa pesabaaride  territooriumite vahel enam-vähem ära jagatud,  mitte küll nii hullusti tihedalt. Ma ei arva, et siin on mingi lausa tiheli olek,  aga. Aga tundub, et siin on. Nii. Kusagil kolme või nelja paari toitumisala siin on küll üsna  palju mitte pesitsevaid linde peale selle käib veel toitumas,  nii nagu mul olid algusest peale teatavad kahtlused,  et Matsalu võib võib nüüd palju uusi merikotkaid lahti  lastuna vastu võtta. Nii need kahtlused on mul ka praegu olemas. Aga seda, seda kotkaste me jätkuvalt jälgima. Vaatame, mis sellest siis saab. Loodame muidugi kõige paremat. Kõige parem oleks siis see, et ta suudaks. Suudaks siin kuni jääkatte püsimiseni vastu lüüa,  siis. Natuke lõuna poole ära rännata ja siis ehk kevadel oma  vanasse pesapaika Ida-Eestisse tagasi pöörduda. Kas see niimoodi juhtub, seda on küll väga raske prognoosida,  ilmselt ka väga raske kontrollida tulevikus,  kas see niimoodi juhtub? Juhtub aga ehk ehk. Einar Tammur ja tema teised ja tema kolleegid ühistust,  kotkas on võimelised seda seda järgmine aasta kindlaks tegema. Loodaks, et see niimoodi juhtub.
