Maailmas juuakse iga päev umbes miljard tassi kohvi  kusjuures kõige suuremateks kohvilürpijateks on meie  põhjanaabrid soomlased. Inimese peale kulub neil aastas nii 10 kuni 12 kilogrammi,  kohvijube või kohvipuru. Millest see tuleb? Võib-olla sellest, et soomlased ei joo kodustes oludes kohvi  kombekalt tassikesest vaid ikka tubli kruusiga nagu muide  paljud eestlasedki. On ikka hüva rüübe tõesti. Kohvioad tulevad meile peamiselt Brasiiliast  või Kolumbiast või Indiast või Indoneesiast  või Vietnamist või. Aga ükski neist ei ole kohvipuu kodumaa. Etioopias talvituvat Eesti sookurge jälgides õnnestus osooni  võttegrupil näha ka pisikest osa selle pika ajalooga riigi  inimeste elust. Tohutu värvikirevus ja mitmekesisus vajab esialgu kohanemist,  kuid meie jaoks midagi väga võõrast siin ju tegelikult polegi. Etiooplaste üks tähtsamaid pühasid on mitu päeva kestev timkat,  mis kirikukalendris tähistab kolme kuninga päeva  ja Kristuse ristimise päeva. Inimesed tulevad välja, riietuvad valgesse,  tulevad linnaväljakutele ja pidutsevad kolm päeva jutti. Traditsiooniliselt toimub palverännak õnnistamised  ja püha veega kastmised. Neljandal sajandil ristiusu vastu võtnud Etioopia on üks  vanemaid kristlikke riike maailmas. Siinsed usutavad on aga hoopis teistsugused  ja meie jaoks ehk lausa kummalisedki. Uhkete massipidustuste naelaks on värvikas rongkäik,  milles kaunite baldahiinide all aupakliku saatjaskonnaga  kantakse väljakule kirikute taboteid ehk Moosese  käsutahvlite koopia. Luksusliku blokaadi riietanud kirikumehi  ja religioossest lummast haaratud tõsiusklikke tulevad  vaatama kõik, kellel jalad kannavad. Tänavatel ninna tungiv omapärane lõhn tuleb aga peaaegu iga  nurga peal aset leidvast kohvi tseremooniast,  kus puusüte peal suitseva kaatia vaik kannab kohvi joomise  kõrvale erilise aroomi. On ju Etioopia kohvi sünnimaa ja just siit hakkas kohvipuu  mujale maailma levima. Geograaf Kalev Sepaga räägime veidi ka Etioopia keskkonnateemadest. Etioopia on olnud oma ajaloos väga rikas maa  ja on praegugi tegelikult ju kultuuriväärtuste  ja loodusväärtuste poolest, et miks ta siis oma elatustaseme  poolest on praegu üks maailma vaesemaid riike,  miks see nii on? Ei, ma arvan, et ta ei ole üks maailma vaesemaid riike. Ta on Aafrika riikide seas kindlasti tegija,  et ta on maailma mastaabis. Tugev keskmik nii oma majandusnäitajate poolest kui  ka keskkonnakaitse küsimustest. Et enne siia tulekut ma just vaatasin maailmapanga  keskkonnaraporteid ja minu jaoks oli see ülla ku tav,  et oli enam-vähem maailmas on keskel oma keskkonna erinevate  indeksite näitajate poolest. Et ta on kindlasti riik, kes on teadvustanud  keskkonnaprobleemide olemasolust ja püüab lähiajal nendega  toime tulla. Ometi on siin hästi palju väga-väga vaeseid inimesi  ja need vaesed inimesed ju põhjustavad neid  keskkonnaprobleeme ka juurde. Kui vaadata nüüd vaeste statistikat, see on  ka päris kurb tegelikult, et umbes 20 protsenti elanikest  elab alla absoluutselt. Elatusmiinimumi ja alatoitluse all kannatab  ka kuskil 40 protsenti. Et need probleemid kaasnevad ka sellega,  et rahvastiku juurdekasv on olnud viimastel aastakümnetel  väga suur ja see kasv jätkub. Kui nüüd hakata vaatama, mis on nagu Etioopia kõige  olulisemad keskkonnaprobleemid, siis kindlasti Põllumaa degradeerumine on üks tähtsam teema et üle  karjatamine järjest uues järjest rohkem võetakse kasutusele. Märgalasid eriti just karja karjamaadena  ja ka intensiivsus suureneb, et jällegi väetiste koguste  kasutamine on mitmekordistunud. Noh muidugi see altas on olnud väga madal. Et oma silmaga näha, millega tegelevad inimesed oma  tavapärastes maamajapidamistes, peame autod kinni ühe  rehepeksutöö juures, kus kahte härga ringiratast ajades  eraldatakse terad sõkaldest. Meid kutsutakse sõbralikult ka majapidamisse sisse  ja siin saame näha maaelu oma eheduses. Oleksime sattunud nagu 19.-sse sajandisse. Siin väikses talu majapidamises on näha suurepärast näidet,  kuidas traditsiooniline põllumajandus on säilinud. Lehma laudast korjatakse sõnniku ja mulla seug viiakse  teisele poole maja hunnikutesse. Siin segatakse see segu heina ja tuhaga ning kuni maini  seisab see siin ja siis viiakse see põllule väetises. Need sõnnikupätsid, siin korjatakse karjamaalt kokku,  tuuakse siia, lüüakse käsitsi laiaks kuivatatakse  ning on seejärel suurepärane küttematerjal. Näiteks toidu küpsetamisel. Seejärel kostitatakse külalisi muidugi kõige parema kraamiga,  mis värskelt saadaval. Loodetavasti ei tee see kõhtu lahti. Jätame sõbraliku pererahva oma toimetuste juurde  ja liigume edasi, kuid juba varsti peame taas peatuma,  et näha tavapärast viljalõikust, mida tehakse loomulikult sirpidega. Ühe etiooplase igapäevaellu kuuluvad kahtlemata  ka kõikvõimalikud kandamid, olgu siis enda  või eeslite seljas. Tihti on need eukalüptide oksad, mida siis metsast linna  küttematerjaliks tassitakse. Külastame meiegi ühte eukalüptimetsa, mis tegelikult on  hoopis puupõld. Diss bu ise ka. Asi sai. Camingine Weneseesen. Rohelusest linnakeskkonda astudes ei saa üle  ega ümber prügist, mida on ühe eurooplase jaoks siin selgelt  liiga palju ja igal pool. Ühel areneval maal on selles vallas veel palju probleeme. Praeguse linnastumis tase on ju küllaltki madal,  et umbes 20 protsenti elanikest elab linnades. Aga see linnas toob kaasa kõik need olmeprobleemid. Kuidas korraldada prügivedu, tsentraalset kanalisatsiooni,  et linnades osaliselt on alasi, kus on kaetud  nii prügiveoga kui kui tsentraalse veevärgiga. Jälle, kui võtta statistika poole pealt,  siis umbes 70 protsenti prügist korjatakse saated ära linn linnadesse,  millest umbes üheksa protsenti läheb prügimägedele,  viis protsenti kasutatakse uuesti ja viis protsenti umbes komposteeritakse. Prügikogused ei ole meiega võrreldavad, et nad on ikkagi  vaesed ja ei osta nii palju ei tarbijat,  kus 200 grammi prügi päevas tekib, et see on umbes 60 70  kilogrammi aastas. Kui on nii vähe tarbimist, siis on ka vähem. Jaa aga ikkagi 30 protsenti prügist läheb ikkagi kuskile. Org vette või või jõkke või või kuskile metsa alla. Või lihtsalt oma urtsiku taha, et. Jälle tuleb, keegi korjab selle üles. Inimeste suhtumise muutmine vajab pikaajalist planeerimist,  mistõttu on Etioopia valitsus väljastanud rohelise majanduse strateegia. See hõlmab põllumajanduse, metsanduse, ehituse  ja transpordi, targa arendamise ning Etioopia rikas loodus  peab olema selle kõige keskmeks. Mina ei küta oma suitsuahju Euka lüti, vaid suvalise puuga. Hoopis olulisem on, mis puuliigist saepuru  või laastu ma suitsu tekitamiseks ahju panen  ja muidugi on see lepp siin ahjus on juba parajalt tahenenud. Lõhefilee see on nuumkala summas suureks kasvanud. Uluklõhesid või ulukmeriforelle, kes vabalt ringi ujuvad,  pole meil turult või poest reeglina saada vähemasti praegu  mitte tulevikus ehk siiski, sest Eestis tegeletakse juba  aastakümneid nende kalade, asurkondade taastamise  ja tugevdamisega. Mis emotsioone sinus tekitab, nende pisikeste kalapoegade nägemine. See koorumine on alati niisugune rõõmus aeg,  sest siis me näeme, et meil on õnnestunud viljastamine ja,  ja marja autamine, et kui on hästi koorunud  ja on on kena, elujõuline vastne, siis see tekitab muidugi rõõmu. Põlula kalakasvatuskeskus tähistab kahe nädala pärast  kahekümnendat juubelit. Tundub, nagu oleks lõhevastsete koorumine ajastatud täpselt sünnipäevale. Tegelikult kooruvad lõhepojad ikka omasoodu. Siiski on nende eest otsustatud tulevik. Sobivas vanuses viiakse kasvandikud lõhejõgedesse,  et taastada meie looduslikke lõhevarusid. Väga paljudes endistes lõhejõgedes oli ta praktiliselt hävinud. Et kas reostuse tõttu või mingitel muudel põhjustel ülepüügi  tõttu või röövpüügi tõttu algupärasel kujul säilinud on  ainult Kunda keila ja Vasalemma jões ja sinna  ka lõhet ei asusta. Kokku oli ajalooliselt 12 lõhejõge ülejäänutes,  ta oli ikkagi väga halvas seisus või puudus üldse lõhe juba seal. Lõhejõgede veepuhtus ja takistuste puudumine on põhiline eeldus,  et põlula kasvandike uus elu looduskeskkonnas õnnestuks. Teisalt tuleb jõkke asustamiseks leida sobiva päriliku  taustaga kalad. Selle teeb keeruliseks fakt, et igasse jõkke  mis tahes pärit Toluga lõhe ei sobi. Kuidas seda asustusmaterjali leiteks, ma saan aru,  et, et mõni jõgi võib-olla ei omaga enam seda loodust  looduslikku populatsiooni, kus siis mari  või need suukalad. Sellisel juhul võetakse Võimalikult lähedal olevast naaberjõest asustusmaterjali  Põhja-Eestis lõhepuul on see põlula. Asustamismaterjal pärit Kunda jõest. Kunda jõgi on algupärane, sellele piirkonnale omane lõhe populatsiooni. Pärnu jõest räägime siis Pärnu jõki, asustatakse taugäeva  jõest pärit lõhet, sest et sealne piirkond on teistsugune  ja Soome lahest pärit lõhed sinna. Pärnu tükke ei ole mõistlik asustada. Osadesse Eesti lõhejõgedesse sobiva järglaskonna saamiseks  on Põlulas oma sugukari. Teiseks tehakse igal sügisel koostööd kaluritega,  kes aitavad kasvatuse le püüda kudemisküpseid,  meriforelle ja lõhesid. Kaluripoolne koostöö. Ongi see, et, et, et. Püüda püüda siis sumpades? Neid sugukalu, isasid ja emasid, et ja meie töö oli  siis paljuski see, et võtta need marjad ja niisad ja,  ja vaadata, et need kalad seal sumbas kõik ilusti elaksid  ja üle elaksid selle kuni marja võtmiseni. Kaladelt võetud mari viljastatakse ja hautatakse kasvatuses  kuni vastsete koorumiseni tuleb marja jälgida iga päev nagu  oma silmatera. Mida sina marjade marjaterade haudumise ajal siin täpsemalt teed? Korjan välja valged terad, mis on surnud  või ei ole viljastunud. Kas see on loomulik, et mari niimoodi ära sureb? Teatud kadu on loomulik, osad on viljastamata terad  ja osad lihtsalt loodusest on ette nähtud,  et ta sureb, ära sea sinna midagi. Ja mis siis juhtuks, kui neid mitte välja korjata? Kui neid välja mitte korjata, siis läheb hallitus edasi  tervetele marjateradele. Vaata, sul on see juba nii käepärane töö,  et see tuleb hästi välja, aga. Algajale väga lihtne ei oleks. Jah, sest et mari on hästi tundlik, tal on teatud staadiumid,  et. Et sa nagu Hiina pulkadega võtad siit vahelt välja just need,  mis on surnud ja surnud ja sellised valged. Möödunud sügisel pandi põlulas hauduma 450000 marjatera. Kasvatajate töö on õnnestunud, kui iga kahe tera kohta  kasvab üks kahe aastane asustamiskõlblik lõhe. Loodetavasti saavad tänavusel hooajal kuuluvatest vastsetest  Eesti jõe juba lähiajal nii umbes paarisaja 1000 liikmelise lisa. Oskad sa niimoodi välja tuua ka, et mõne sellise jõe,  kus just nagu läbi põlula töö või siis selle taasasustamise  on olukord märgatavalt paranenud, kus enne  nii hästi. Ei olnud seis. Põlula töö on seni keskendunud Põhja-Eesti lõhejõgede  taastamisele ning Põhja-Eestis. Üks põhilisemaid jõgesid on. Neid olnud näiteks see Pirita jõgi Selja jõgi ja viimasel ajal ka Purtse jõgi. Algupäraselt üheksakümnendatel lõhe sisuliselt ei siginud. Ja selja jões, vee kvaliteedi paranedes ja põllula  asustamistöö tulemusena on lõhe sigimine muutunud regulaarseks. Samamoodi on Pirita jões. Regulaarne lõhe sigimine taastunud ja viimasel ajal on. Vara veel öelda, aga Purtse puhul on ka Häid aastaid. Lisaks kala uurijatele märkavad põlula kalakasvatuse töö  otseseid tulemusi. Kalurid. Lauri Laurent on viimased 27 aastat püüdnud kala  kolga lahest. Nagu on meriforelli ja lõhe Lood on parem või parem kui hakati nagu ametlikult püügilube jagama,  siis olid, olid loomulikult, saagid olid. Saagid olid väga-väga head, sest et keegi polnud ju merele  pääsenud nõukogude ajast nagu alati Nõukogude aeg oli vahel,  aga need saagid. Muidugi, mõne aastaga drastiliselt langesid,  sellepärast et keegi keegi ei ohjanud seda püüki,  mis merel toimus, et püügilube ja kõik püügilube jagati  kõikidele ja justkui seda reguleeritud vahepeal oligi jupike  tühja maad ja sellest ajast peale, kui on asustama hakatud,  siis on saagikus noh, peaaegu taastunud sinna,  kus ta algaastatel oli, kui ma alustasin püüki Nendes samades rohelistes basseinides on ette kasvatatud  neli ja pool miljonit lõhe ja meriforelli  ja nad kõik on leidnud tee erinevatesse Eesti lõhe jõgedesse. Kas tuleb kunagi ka selline aeg, kus põllula ei pea oma kalu  enam Eesti jõgedesse asustama, et igal pool on looduslik  populatsioon nii tugev? Ma arvan, et lõhe osas võib seda loota kindlasti. Aga nüüd sellepärast ongi meil vaja ka proovida teiste  liikide kasvatamist, et et saame seal siis abiks olla,  kus olukord nii hea ei ole. Ega see suund ongi selline ka rahvusvaheliselt  ja igal pool mõeldakse seda, et ega see kasvatatud kala  asustamine on see viimane abinõu, et eelkõige jõgede  elutingimuste parandamine on põhiline. Kala. On nüüd valmis ja temaga on veel vaid üks mure. Kuidas hoida teda nahka panemata. Homseni. Vastapäev lihaheitepäev ja selle puhul on kombeks süüa head  ja paremat palju vaid mahub. Eestis süüakse hernesuppi või vasta kukleid,  Venemaal aga süüakse Maslenitsa puhul pliine kas  või hapukoore või meega. Mina ajan asjad sassi ja söön homme pliine suitsulõhega. Sassis on kõik ju niigi vastlad kuidagi eriti rohelised  ja talv on talv vaid nime poolest. Mullu samal ajal. Aga vaatamegi nüüd südame soojendamiseks mullust lund  ja mullust jääd ja ja üht talvelindu. Just sellistel kärestikulistel jõelõikudel,  mis ka suure pakasega kinni ei külmu, võime kohata talvel vesipappe. Need toredad väikesed linnud pesitsevad küll kaugel põhja pool,  kuid mõned neist tulevad talvituma meile,  Eesti kärestikulistele jõgedele. Sellepärast et põhja pool on ojad selleks ajaks juba ammu külmunud. Vesipappide elu on jäägitult seotud veega,  sest vee alt saavad nad talvel süüa. Nad on ainsad laululinnud, kes oskavad ujuda  ja sukelduda. Ujumiseks kasutavad nad loibadena tiibu,  sest ujulesti neil ei ole ja nad oskavad  ka veekogu põhjas mööda põhja joosta. Nad muutuvad talvel üsna julgeks, näiteks kui ma siin  passisin neid, siis siis oma toimetamistega,  nad tulid mulle umbes nelja-viie sammu kaugusele,  isegi. Ma filmisin vesipappe siin Keila Joal, kui külma oli miinus  22 kraadi. Vesi auras ja väga põnevad valgused olid. Aga sellise karmi pakasega tuleb meil inimestel vaatlejate  ja filmijate pildistajatega olla viisakad,  jätta lindudele ruumi. Et kui nad on aremad ja ei taha tagasi tulla sinna,  kus nad tavaliselt toimetavad siis ise eemale minna jätta  lindudele vahepeal natuke ruumi söömiseks. Vesipapid leiavad vee alt endale nokapoolist näiteks  ehmestiivaliste vastseid ehk puruvanakesi. Ja kui esimene nälg hommikul on kustutatud,  siis tuleb sulestik puhtaks teha ja veidike puhata  ja serval tunnike tukkuda. Ja siis läheb söögi otsimine jälle täie hooga edasi. Mul oli ütlemata põnev jälgida seda, kuidas vesi  puruvanakesega toimetab, toob ta vee alt välja,  võtab jääserva peal tal korralikult nokaga ühest otsast  kinni ja siis rapsib vastu jääd, senikaua,  kuni tõugu oma kestast kätte saab. Ja nii jäävadki vesipapi toimetamisest jääservale jäljed. Needsamad puruvanad keste kestab. Vesipappide käitumises on iseloomulik see,  et nad teevad sagedasti kükke. Tundub, et kui nad on veidi erutunud või,  või, või pisut kardavad, siis läheb kükitamine sagedasemaks. Aga huvitav on see, et kui on väga käre pakane  siis sagedaste sukeldumiste käigus moodustub vesipappide,  küünte ja varvaste ümber jääklimbikesi. Ja siis nad on just nagu jääkingades ja neil on natukene  libe jääserva peal kõndida. Ja siis, kui need jääklimbid liiga suureks kasvavad,  siis linnud seisavad natuke aega kõhuni voolavas vees  ja ootavad, et jää varvaste ümber ära sulaks,  ise aeg-ajalt piiluvad vee alla, et kuidas olukord on. Kui päike hakkab kevadel kõrgemal Käima siis muutuvad ka linnud lustilisemaks oma kevade  ootused ja hakkavad paarikaupa pikki jõge tegema selliseid  kiireid paaris lende, mida saadavad üsna kõlavad valjud hüüded. Aga vesipapi laulu, seda kuuleme meie haruharva. Vesipapi laul on imeline, pisut müstiline  ja just nagu teistpoolsusest tuleb. Seal on vilesid kriukse ja sidinaid ja sellesama vuliseva  vee helitausta foonil on see äraütlemata kaunis helipilt. Aga päris kevadet vesipapid meil ära oodata ei jõuagi  sest neil hakkab kiire, et jõuda oma pesitsusaladele kaugel Lapimaal. Järgmisel talvel näeme neid siin talvitumas jälle. Kas nii olematul talvel, kui tänavu vesi papid,  meie jõgedel üleüldse askeldavadki? Sellele küsimusele aitab vastata värske salvestus,  mille saatis meile Aivar Andre, kes püüdis vesi papi  kaadrisse halliste jõel vana karistes Kivisilla juures. Kui vaatame, siis näeme O kolm. Osoon.
