Minu jaoks looduses käies ei ole pilt number üks,  et minu jaoks on just oluline see emotsioon,  mida ma, mida ma metsast või loodusest saan looma nägemine,  millegi põneva põneva nägemine. Et see, kas ma nüüd pilti saan või ei saa,  no see on juba teisejärguline pilt, on alati minu jaoks  selline boonuse asi, muidugi ma soovin pilti,  aga kui ma näen, et siit ma head pilti ei saa,  siis ma ei hakka, ma ei hakka nagu seda kehvad pilti tegema ka,  et ma jätan pigem klõpsu tegemata ja püüan olla vagusi,  lihtsalt jälgida. Ja teinekord on niimoodi, et pilt võib tulla  ka sellisest kohast, kus sa vaatad, et. Valgust ei ole, kõik on võsa, ilusat puhast pilti ei saa,  aga vot loodus mängib sellise hetke kätte,  et ühel hetkel kõik asjad klapivad ja sa saad tühjast kohast  sellise pildi, et vau. Looduses käies ma püüan jääda ise rohkem sinna tahaplaanile,  et ma oleks märkamatu ja kui ma, kui ma näen leian midagi,  mis mulle huvi pakub, mida võiks pildistada,  siis ma kõigepealt jälgin seda eemalt. Ja õpin seda, oleneb, keda ma jälgin. Õpin seda liiki siis tundma tema käitumist et teda mitte  mitte häirida. Kui ma juba tean, milline tema selline piir on,  siis ma püüan seda piiri mitte ületada, et pigem pildistada  liiki kusagilt kaugelt ja lasta sellele,  olgu siis lind või loom seal linnu-looma enda juurde. Tulla kui see, et mina hakkan tema juurde minema  ja ta näiteks ära hirmutan. No teinekord on tõesti nii, et kui ma mõnes metsas liigun  näiteks siin ürgmetsas Ma tean, et siin on kakulisi, ma tean, et siin on värbkak  olemas ja kui ma ise leia, siis vahest ma tõesti kutsun teda. See ei pea olema muidugi üldse kakuline,  ma näiteks, kui ma lähen põdra pulma ja kuulen,  et põder ohib kusagil roostikus ja ta välja ei tule,  aga ma tahaks seda jubedalt näha. Ja kui ma ei suuda ennast tagasi hoida, siis ma tõesti  vastan talle ja kutsun ta välja, teinekord ta tulebki välja,  näitab ennast. Ma saan mõned pildid ära, loom muidugi on kergelt pettunud,  näed, ei olegi teine puksi ja põder siin. Linnuga on samamoodi, teinekord näiteks värbakui ma siin vilistasin,  ta võib tulla nähtavale, ta võib ju tulla uurima,  et kes on tema territooriumil ja ma saan teda jälgida. Metsas, sa oled tegelikult külaline, kui ma vaatan aega  tagasi 15 aastat või suisa 20 aastat, siis noh,  metsas ma käituda ei oskanud. Kui ma nägin, et seal oli ikka selline kuivanud kuivanud puujändrik,  siis mulle poisikesena meeldis seda ikkagi pikali tõugata. Tänasel päeval ma seda muidugi ei tee. Et metsas metsas tuleb, tuleb osata käituda  ja liikuda vaikselt, kui sa liigud vaikselt,  siis mets avab ennast, siis sa siis sa märkad asju  ja looduse ja metsa minnes ei maksa kunagi niimoodi minna,  et oh, ma nüüd lähen ja näidake nüüd mulle,  et ma tahan nüüd näha ja siin ei toimu midagi  ja lähed ära ja oled pahur, ei metsa, metsa,  ära mine niimoodi, et, et ma pean nüüd saama. Mine vaikselt metsa, vaata mida mets ja loodus sulle annab  ja ma olen jumala kindel, et ta annab, kui sa istud kasvõi maha,  ära mõtle niimoodi, et ma istun nüüd siin  ja näed, midagi ei toimu. Aga istugi siin ja mõtle oma mõtteid ja võib enam kui kindel olla,  et hakkab toimuma ja varsti õnnestub midagi näha. See on ka koht, kus sa saad olla iseendaga,  sa kuuled, siin näiteks, kui me siin kuulame,  siis siin on kuulda tuulekohin puude latvades,  siin ei ole kuulda automüra. Kui siin midagi kuuleb, siis võiks veel linde kuulda. Siin sa kuuled oma mõtteid, siin ei ole midagi häirivat,  et see on kindlasti mida, mida, mida mets pakub.
