Loomaaialood. Loomaaia loomisel. Tere, mis on üks loomaaed ilma põnevate veelindude eta. Täna saame kaasa elada seiklustele, mis olid seotud veelinnutiikide rajamisega ja mis tõid Tallinna loomaaia inimestele taas kord unustamatut põnevaid avastusi. Sest näiteks hetk, kus tiik on valmisega, vett kohe kuidagi ei pea, paneb silmad särama, aga kõige tuimem kujul nii sellest kõigest muust räägib lähemalt Mati Kaal ja mina olen Haldi Normet. Nii et saabumine kauaoodatud Veskimets ei tähendanud esimese hooga veelindudele, küll teab, mis häid tingimusi. No paraku oli see mitte ainult veelindudega niiviisi, vaid kuna me kolisime suhteliselt väikse tüki peale sellest sellest 87 hektari suurusest territooriumist olid need sõjaväelaod ikkagi kitsad, et üksteise lähedal ja, ja kogu see noh, oli küll suurem paar-kolm korda kui, kui, kui see 2,7 hektari suurune vanaloomad Kadriorus, aga ikkagi oli see suhteliselt pisike noh, võib-olla alla kümnendiku sellest sellest meie territooriumist ja elukate jäneste puurid, mõned olid kogunisti veel väiksemad, kui, kui nad olid mäekalda tänaval ja veeninud iikidel, kuigi, et uues kohas oli meil veevärk ja kanalisatsioon kõik, mida meil vana platsi peal paraku ei olnud siis veelinud mida me saime kasutada, see ei olnud oluliselt suurem, kui, kui seal mäekalda tänaval ja ja samas ala suur ja, ja linnuhuvilisi on palju ja ja selles mõttes, kuidas ikkagi inimestele väga põnev põnev rühm siis et hõlvata seda territooriumit. Perspektiivplaani järgi oli ette nähtud terve tiik, Gide süsteem, mis oma olemuselt juba paljalt veepeeglit oli paar kümnendikku hektarit rohkem, kui, kui vana plats üldse kokku oli. Ja siis kui edasist arengut silmas pidada, siis, siis hakkasime mõtlema selle peale, et projekteerida lisaks siis juba Käiku läinud paksunahaliste majale veelindudele, kes ei vajanud olulist hoonet siis korralik kodutiikide näol ja maaparandusprojekt oli tol ajal niisugune organisatsioon, kes siis pidevalt, et igasuguseid maaparandusobjektid, Ta oli harjunud projekteerima ja temale siis antigi ülesanne teha projekt selle loomaaia jaoks ka. Ja nemad siis selge, et tolle aja võimaluste ja ja tolle aja kogemuse baasil hakkasidki siis projekteerima, nii nagu nad suuri veehoidlaid maaparandusobjektidel olid harjunud projekteerima ja kuna ei olnud võimalik, kunagised plaanid, ütleme esialgu, kui me siin rääkisime nendest võimalike paikade otsingust, siis siis arvati mõnes mõttes, et no et, et umbes see veskimetsa kant on hea, et seal võib tuua kas Harku järvest või Kopli lahest taruga vett. Pärast selgus ikkagi, et ühelt poolt olid mõlemate, tol ajal väga saastunud ja teiselt poolt, ega see ei olekski niisama lihtne olnud. Siis otsustati tegelikult, et see veelinnutiikide toide tuleb lahendada puurkaevude baasil. Ja siis teha nii, nagu maaparandusobjektidel tehti tiheldati seda savisegust naerupinnast, mis siis pidi olema eelduseks, et need tiigid ka vett peavad ja maaparandusobjektidel, kus oli nagu valdavalt savine, savine pinnas ja vajadused on teda lähedalt veel juurde, et siis nagu trambitise savi suhteliselt tihedaks ja need, need maaparandustiigid pidasid suhteliselt hästi vett ja no mitte ainult et nüüd maaparandusprojekt oleks projekteerinud vaid ka tiikide ehitus sai antud siis põllumajandustehnikasüsteemi mitte teha ja nemad siis siis vastavalt sellele projektile ka seda hakkasid tegema. Ja kuna nüüd erisus, ütleme, võrreldes nende maaparandusobjektidega oli meie pool ju see, et sinna pidi lisaks nendele veelindudele kes kippusid sinna juba tulema, enne, kui need tiigid üldse valmiski said, tähendab looduse linnud panid juba tähele, et, et on midagi niisugust, kus neil ja maanduda lisaks sellele pidise süsteemi võtma vastu uudistavaid külastajaid ja ja pidi ka hea välja nägema. Ja siis tuli meil mõte juba projekteerimise käigus, et see oli projekteeritud niiviisi, et kaldad olid kindlustatud väikeste põllukividega. See oli kõik sel ajal, kui linnapeaks oli Harri lumi ja finantsidega oli nii enam-vähem korras. Noh, tähendab siis ütleme, need maaparandusobjektid ei olnud väga kallid ja super vusser õnnestus Harri lumi ka asja nii ajada, et osaliselt selle nii projekteerimisega kui kui rajamise käigus sai kasutada üleliidulisi maaparandussummasid. Et see leevendas linna territooriumil, oli maaparandustöid vaja siin-seal teha ja siis neid asju kuidagi sedasi laiendati ja see oli ka üks põhjus, miks järgmine valik pärast paksunahaliste maja oligi seesama v linnutiikide tegemine, kuivõrd siis asjapulgad avastasid, et seal on võimalik kasutada seda, sest üleliidulist maaparandusressurssi. Tore oli ikka selles mõttes seal Nõukogude Liidu rahvaste sõbralikus peres olla. Ikka jah, vingerdama õpetad. Ja muidugi siis, kui meil see eitus seal juba käima hakkas, siis tuli suurem leopard meile jälle külla. Ja ma siis Leopoldile näitasid, mis toimub ja rääkisin, mis kõik hakkab tore olema veelindudel ja veel toredam siis lastel neid velynda vaatama tulla. Ja ütlesin, et vot, et kui nüüd igaüks võib arvutada, et kuus tykki ja nendel on kõik ümberringi see kaldajoon väga-väga pikk ja projekti järgi ta ilus välja näeks, on ette nähtud, et sinna pannakse munakive. Aga et see ei ole ju keeruline, et kui lapsed tulevad loomi vaatama, et igaüks võiks kaasa võtta põllukivi või paar ja siis Leopold siis jälle kutsus lapsi üles, et olge lapsed head, et kui te tahate tulevikus oleks ilus vaadata teilia veelindudel toreselt tiigist välja ronida, neid kive mööda, siis siis tooge, et panime siis Leopoldi koos sinna Loomaaiavärava kõrvale paki püsti ja selle toki peale siis sildi, et, et munakivid linnutiigi jaoks rive tekkis nii ja igal õhtul tuli meil siis vedada sealt ümbert siis neid kive sinna linnutiigiehituse poole ja kuna mõnel lapsel oli, oli niiviisi, et juhtisid vanemad olema kuidagi seotud. Või koguni mingisuguse maaparandusobjektiga siis pärast seda, kui Moskvitši või Žiguli pagasnikus oli toodud loomaaeda külastama tulles, siis mõned kivid siis hakati meile helistama ja ütlema, et kas võiks tuua ka ise kallutaja koormatäie, meil seal on maaparandusobjekti hunnik, kive on üle ja, ja niiviisi õnnestuski meil tegelikult, et noh, uskumatu küll praktiliselt ilma rahata saada kokku niisugune kogus neid munakive. Ega neid kive jäi üle ka siis ilmselt ei jäänud. Ei jäänud, tähendab, sest et see kogus, mis neid sinna vaja oli, sest et see ütleme, kalda laius on võib-olla mingi meeter maad ja, ja ümber kõikide kuue tiigi niiviisi, et see oligi meeletu hulk, mis tegelikult neid kive vaja oli ja need siis kinnitate omavahel noh, niiviisi, et et pandi siis nagu killustikpadja peale pandi kuivsegu ja siis laoti need need munakivid ilusasti sinna noh, nii kergelt loodusliku pinna jäljendades ja siis vihma ja niiskusega see kuivsegu kivistus nende ümber ära ja tekkis väga tore niisugune kaldakindlustus puudu jäänud. No puudu ka ei jäänud, sest me saime siis kõik ära panna, et kujundades nagu looduslähedasemalt mõnes kohas kitsamalt mõnes kohas laiemalt. Nii et tegelikult saime selle Teie siis koos Leopoldi käsitlesime saates suure tänu lastele ja ja puurkaevudega oli ka pisike seiklus tegelikult, et need olid projekteeritud meil niiviisi, et, et oli siis kavandatud kolm puurkaevu, mis pidid siis kindla noh, mingisuguse mõnekümne meetrise vahega minema, siis rebasemäe veeres siis Õismäe suunas ja kui hakati puurima, siis selgus, et esimeses puurkaevus oli vesi ja ülejäänutest ei tulnud kuidagi vett, sest see nii vahelduv maastik, aga nagu vene ajal kombeks oli, et siis pikka mõtlemist projekteerimist ei olnud, tähendab need kaevupuurijad kersid 90 kraadi ja samasuguse vahega puurisid ülejäänud kaks siis ehitajate teed meie loomaaia territooriumile ja said sealt vee kätte ja, ja, ja asi korras, aga praeguseks on see meile kergelt hakanud ühelt poolt peavalu valmistama selle tõttu, et nüüd nad on objektid, mis piiravad meie vabadust sellesama keskkonnahariduse keskuse ehituse juures, sest me peame nende olemasoluga. Teistpidi, jällegi oleksid nad ulatanud muidu meie territooriumilt välja ja mis kõik oleks võinud juhtuda seoses erastamiste ja muude asjadega, on omaette teema ja puurkaevud valmis. Hakkasime siis hoolega pumpama, kui ma sinna tiikidesse vett ja pumpame ja pumpame, pumpame, pumpame ja päris seda õiget taset kuidagi kätte ei saa, vesi küll päris ära ei kao. Aga alaneb, aga tähendab jahusegu pumbata ja auruga töötasid siis enam-vähem, kippus kuidagi ligilähedaselt seisma ja nii kui nii kui pumbad seisma pandi, siis siis hakkas pigem alanema ja ja kui me katse tegime, siis selgus, et noh, kuskile põhja jäi, jäi mingisugune kiht. Aga ülejäänud kadus kuhugi ära. Ja siin oli juba eelmine kord jutuks, et paksunahaliste maja tegemise ajal oli, oli vaja meil kogu seda asja tõsta ja et meie territooriumile oli hulgaliselt toodud igasuguseid ehitusjäätmeid ja muud prahti. Ja kogu see, see ümbrus oli kokkuvõtteks siis niisugune täidetud ja tõstetud pinnas ja selgus, et niisuguse pinnase peal lihtsalt tihendatud savine kiht, mille maaparandajad olid siis nende tiikide põhjaks ette näinud, et need ei suutnud selles kergesti vett läbi, laskus täidetud pinnase osas seda vett kinni pidada ja asi veel hullem tähendab, et kuna see paksunahaliste maja oli ehitatud niukse taldmiku peale, siis hakkas see vesi niiviisi mõjuma. Et, et see paksunahaliste maja kippus ära ujuma koos paksu nahalistega ja, ja kuna kuna see maja oli kaks poolt ei olnud omavahel jäigalt ühendatud, siis siis need hakkasid nagu erineva tempoga järgnevust suusasujuma. Ja me olime päris päris tõsiselt hädas, Soomaa efekt tekkis oma efekt. Probleem oli ikka tõsine, sellepärast et me olime väga ilusad servad teinud, tähendab uurisime, mis soovitavad siis ehitusspetsialistid, võtke, valage toon põhjad ja ja, ja no see tähendanuks, et me oleks pidanud ära lammutama kogu selle selle ilusa laste abiga tehtud kaldapiirde. Ja vahepeal oli siis juba Vene valitsus nagu ära lõppenud ja Eesti vabariik tegi oma esimesi samme. Ja mäletatavasti kohe alguses hakkasime kiikama Euroopa liidu poole ja juba selles faasis, kus me olime siis nagu Euroopa Liidu poole püüdlejad oli meile siis antud teatud soodustusi Euroopa liidu poolt ja üks niisugune meede, mis siis järsku ilmus silmapiirile ja kuulata Te ajalehes välja oli see, et Euroopa Liit pakkus võimalust oma liikmesmaade emeriitteadlaste konsultatsiooni abiks nendes maades, mis olid siis nii-öelda Euroopa Liiduga ühinemise suunas. Ja siis tingimused olid niisugused, et Euroopa liit maksis siis kogu selle lähetuskulu. Aga ainukene asi, mida siis pidi vastuvõtja tegema, et ta pidi niisiis siin kohapeal üleval pidama konsultant. Ja kõik ülejäänud kulu kandis Euroopa Liit ja vaatasin mina siis seda nimekirja, missugused valikud kõik olid välja pakutud ja järsku avastan, et seal Holland pakub välja ühte Irigatsiooni emeriitprofessorit konsultandiks. Ütlesin, et noot, kes veel paremini vesi ehituses oskab nõu anda, kui mitte hollandlased, erigatsioon, seal maa kunstlik niisutamine, no see on, ütleme mõlemad pidi selles mõttes vajadusel. No igal juhul oli selge, et kunstliku liigutamisega seotud veehoidlad Teie, muu niisuguse aisa ehitamise juures pidi ta olema. Ja natuke küll ei uskunud, õnnestub sealt midagi, aga täitsime selle formulari ära ja andsime selle siis vot riigiorganite käsutusse ja ühel päeval tuligi teade, et siis ja siis on siis härra professor tulemas seda asja vaatama. Ja tuligi siis sümpaatne härrasmees, kes oli tegelenud selle asjaga Hollandi kõrval veel Indoneesias ja Indias ja mitmel pool mujal need tõeliselt kõva käsi oli. Ja noh, algul kui me talle seda asja näitasime temaatiliselt, milles asi, et pange kilepõhja ja tehtud, et terve maailm teeb sedasi kilega. No meie jaoks oli, oli see, et, et ühelt poolt ei olnud meil siin teda varem tehtud, teiseks oli see no meie tolleaegsete majanduslike võimaluste juures noh, väga kallis teema, praegusel ajal teeb iga teine mees endale suvekodu juurde selle kilepõhjaga tiigi, aga, aga ta Gilat ei olnud, ärge seda kilet noh, põhimõtteliselt oleks ju seda niinimetatud valuuta eest saanud ju kuskilt tol ajal juba ka tarnida. Aga see hind oli meie jaoks kümneid kordi üle jõu ja teine asi, millest siis võib-olla võib-olla isegi see Hollandi päritolu professor, kus, kus kivid on suur defitsiit. Aru sai, oli see, et me näitasime ja rääkisime, kuidas me laste abiga, et kaldakindlustus, et saime, me ütlesime, et me ei, me ei saa neid lõhkuda. Ja, ja noh, professori raju korrukesed töötasid selles hall oluses väga hästi ja, ja siis ta pakkus meile välja täiesti ootamatu lahenduse. Ta ütles, et hea küll, et kui ta ei jaksa kile osta ja kui ei taha teid kaldeid lõhkuda, et siis miks see vesi peab teil seisma seal tiigis, et seda võib ju ka ümbertiikide hoida ja, ja lasi siis teha seal veel natukene surfamisi. Et olla kindel selles, mis seal näha oli, et see veetase jääb mingi teatud taseme peale pidama sinna põhja ja ütles, et jah, et näha on, et, et altpoolt nelja meetrit ei ole probleemi. Et teil tuleb lihtsalt võtta kätte ja ümber kõikide tiikide, teha vähemalt nelja meetri sügavune saviekraan saviekraan ja see tähendab siis tema soovituse põhjal hakkasime tegema seda, et, et palju kopalise ekskavaatoriga tegime kitsa, niisuguse võib-olla 30 sentimeetri laiuse, nelja meetri sügavuse tranžee ja surusime sinna sisse kohe, tähendab need masinad olid järjestikku, et vedelat sinisavi. Et seda, see, mis seal nelja meetri sügavune, see täideti selle sinisaviga niiviisi ära ja kui sa siis natukene vajus, siis moodustus selle trassi asemel tegelikult saviekraan, mis kulgeb ümber kõikide tiikide ja, ja tegelikult see vesi, mis me praegu sinna tiikidesse pumpame. See vesi ei seisa mitte tiigis, vaid seisab selle ekraani sees, sest et altpoolt nelja meetrit on juba nii savine see, see pinnas, et sealt ära ei lähe, ta läks ära külgedelt. Ja elevandimaja jäi ankrusse sinna, kuhu ta parajasti oli triivinud ja, ja vesi seisab nendes tiikides sees. Ja need kivigalda on siiamaani olemas. Ja meil lisaks nendele elukatele, kes meil endal seal on, on paarkümmend liiki looduslikke külalisi, kes tulevad sinna tiikide juurde pesitsema ja üks liik on meile, iseäranis peavalu tekitavad, sest et kui liimi tänava Lonsikut täideti ära ja ehitati sinna maju, siis kolis sealt ära naerukajakate koloonia meile loomaaeda ja on nüüd okupeerinud seal ühe tiigi ümbruse. Ja vähe sellest, et ta kogu aeg seal niiviisi karjub, on see, et, et kui see parv püsti tõuseb, siis siis nad nii-ütelda pasandavad terve pool loomaaeda täisega parklas olevad autod ja meie külastajad, kogu aeg esitavad pretensioone, nende auto värv on, on rikki minemas pärast linnusõnnik on nii tugeva keemilise aktiivsusega, jätaks sellele värvile, eriti kui seal veel ei ole vahepeal poleerimise kihti, siis, siis jätab helemised aasalt kuidagi ära tulla. Siis saab või sai, ei noh, tähendab ega seal ei olegi midagi teha, me oleme siiamaani kimpus nendega, sest et me proovisime igasuguseid asju, aga ütleme, kui areslased on, on arukad linnud ja nende puhul piisab, kui näiteks varese hädakisa lasta siis kajakas ei ole üldse, tähendab et noh, ei tee siuksest asjast väljagi öelda, nad ei varastada eeti mikski või korraks panevad siis lühikese aja pärast annab absoluutselt silmagi ei pilguta. Ja selles mõttes meil ei olegi siiamaani lahendust, see, see koloonia on meil seal, aga igasugu huvitavaid külalisi on ja nende riikidega seoses on muidugi veel veel see asi, et et jällegi üks asi, mis on noh, peab ütlema, mulle tundub eesti riigis küll läinud natuke kehvemaks. Et kui Eesti riik algul algas ja kõik asjad olid reguleerimata, siis oli õigus ka mitte ainult et praegu vist on mingil määral ta säilinud eraindividuaalmajaehitajatele teatud mahus võib, võib ise ise projekteerida ja ehitada. Aga tol ajal oli, oli niiviisi, et see luba oli ka institutsioonidel ja ja kuna Eesti projekti organiseerimisel jäi pisut ripakile perekond Kersten, kes olid projekteerinud meile seda paksunahaliste maja ja ja olnud tegevad ka loomaaia generaalplaani juures natukene ja, ja meie tõmbasime nad selles mõttes hoovi, et võtsime nad endale tööle ja meil olid koosseisus, siis loomaaia koosseisus olid arhitektid, kes siis projekteerisid, et meile väiksemaid objekte ja meie oma töömeestega said nad ka valmis ehitatud ja üks niisugune, noh, võib-olla isegi üks suuremaid objekte, mis tol ajal niiviisi valmis ehitati, projekteerida õnnestus meil meil nende abiga veel mõnda aega, sest et kui tekkis see keeld, et enam ametlikult ei võinud projekteerida, siis me saime vähemalt nii, et me nende abiga tegime projekteerimise, lähteülesandeks praktiliselt eskiisprojekti ja siis keegi, kellel oli luba, siis mingi institutsioon oli see, kes siis selle lõplikult vormistas, aga aga selle veelindude paljundus- ja talvemajakese me saime nende projekti järgi ka täielikult valmis ehitada ja ja ta funktsioneerib nende tiikide juures, sest et suur enamik neid linde ei, ei vaja muud kui seda, et me hoiame ühes tiigis talvel ka sellest aastast erinevalt karmi talve puhul ühes lahvanduse lahti kuu sisendveelinnud sisse lähevad, sest isegi võib-olla kaks 30 kraadi külma, kui nendel on lahvaldus ja on küllalt süüa, siis v lind tegelikult külma ei karda. Kas sulestik ja nende jalgade verevarustus on ehitatud niiviisi, et seal suletakse neid veresooni niiviisi, et ei teki seda külmumist ja, ja nii edasi, nii et selles mõttes on, on, nad on universaalsed, ainult mõned lõunapoolsed liigid, nagu ütleme seal Havai, Lagle ja, ja, ja, ja nõsu haned ja mõned niisugused vajavad tegelikult talvel seda seda vaja. Aga eriti on meil seda maja vaja vaja muidugi sigimisperioodil, sest Meie suureks üllatuseks ei saa me praktiliselt nende riikide peal ühtegi liiki Ta normaalselt oma poegi üles kasvatada, sest et hõbemerikajakad ja varesed teevad, et kohe üks nulli, aga need, need looduslikult meie platsi Bel pesitsevad linnud, väga vähesed suudavad, suudavad enda pojad üles kasvatada, et me näeme seal sinikael pardil on, ütleme nädala algul on 10 12, et poega ja nädala lõpus on kaks-kolm järele jäänud, sest et varesed ja kajakad lihtsalt lihtsalt söövad nad ära ja ja selle tõttu, kui me tahame mingisuguseid haruldasemaid veelinde paljundada, mis me otsustame paljundada, siis me oleme sunnitud need pojad kohe koorumise järel võtma Ma ja vanema sinna majja või siis võtma juba ära munadinguvaatoriga välja hauduma ja kasvatavad need pojad nii kaugele, et nad suudavad juba enda eest seista. Ja alles siis saame nad lasta lasta nende tiikide peale, nii et et selles mõttes on see maja väga-väga oluline ja ja, ja jällegi perekond Kerstoni jätnud, et meie territooriumile unustamatu jälje. Ja kui see asi ära keelata, eriti suurte ehitusfirmade lobi tulemusena siis ma proovisin majandusministeeriumi kaudu seda väärama hakata ja vastus, mis mulle sealt tuli, oli see, et ei, seda ei saa lubada, sellepärast et erafirmad vastutavad oma ehitiste garantii erarahaga, ka teie tahaksite seda teha maksumaksja rahaga. Samas on on sedasi, et loomaaiaehitised on nii spetsiifilised, et, et seda on väga raske ehitajatele selgeks teha, mida on vaja teha, kui nad ei ole meie inimesed. Ja teiselt poolt on sedasi, et ei ole mina veel näinud, et kus oleks õnnestunud mingil ehitajal oma erarahaga mingisugust valesti tehtud asja väga kinni maksma. Aga samas need meie enda tehtud asjad, et noh, on praktiliselt funktsioneerinud probleemitud, sest me oleme teadnud, mida me tahame, mida on väga raske kõikide nende ange reeglite järgi mingile võõrale ehitajale selgeks teha. Selline oli tänane saade linnutiikide tekkimisest ja nendega seotud uskumatute seiklustest. Stuudios olid Mati Kaal, Haldi Normet-Saarna ja Maris Tombak. Kuulmiseni nädala pärast. Loomaaialood. Loomaaialood.
