Ma veetsin eri ott kahel rannikul risteldes mitu päeva. Kalastusala oli paminikaanist 35 miili kaugusel, teisel pool pohholi Jaagna nimelises paigas, mis oli liialt kaugele, et mehed võiksid igal õhtul tagasi koju pöörduda. Nii me siis elasime Bougholi rannikul asuvas majas koos nelja või viie Pamilikaanibatkonnaga. Rannal, oli ka palju kohalikke paate, aga need püüdsid võrguga ainult suuri Raisid ja kalu. Vaid dominikaani mehed olid suurtele vaalhaidele spetsialiseerunud konksuga hüppajad. Igal hommikul tõusime varsti pärast koitu ja sõime kerge hommikueine, mis koosnes veest ja leivast. Üks meeskonnast ostis või vahetas kohalike kalameeste käest peotäie rifi kala. Need väikesed pooles Ardiini pikkused, tillukesed eredavärvilised olevused nägid välja nii, nagu oleks nende õige koht akvaariumis. Need ohvriannid puhastati kraabiti, sisikond välja ja grilliti sütel. Asi paistis vaevalt pingutusi väärt olevat. Mustas raudpotis keedeti paar naela odavat teisejärgulist riisi, visati sinna kalad ja siis tõsteti tahmane pott ettevaatlikult RJ kahele. See oli kõik, mis meestel kaheksatunnise päeva jooksul süüa oli. Me viskasime lahti kinnitusköie, millega RJ kaks oli kookospalmi külge seotud. Toonia võttis pikka bambusteiba ja lükkas paadi kaldast eemale ning mehaanik pando sõrmitsas diiselmootorikütusevoolikut. Kui ta oli sellega rahule jäänud, mässiti narmendav stardiköis ümber hooratta ja terve meeskond toonia välja arvatud, rivistus üles, kummardas alla ja võttis köiest kinni. Uno dos tres ja meeskond sikutas, köis lendas õhku, pahvak musta suitsu. Sügav Kluksuv heli ja juhtus ka seda. Mootor ärkas raginal ellu. Ei käigukasti, ei tagurpidi käiku, ei käsiventiili. Pando reguleeris kiirust, puust pooli ümber keritud tamiiliga. Me patrullisime rannikul kogu hommiku ikka edasi-tagasi edasi-tagasi, umbes kümnemiilise halsiga. Päike põletas merivirvendus, mootorimüra tegid kõrvad kurdiks meheni, jõllitasin merd. Melville on kirjutanud sellest tüütust tundidepikkusest ookeani vahtimisest, et märgata vaala. Ta nimetab seda ideaalseks hetkeks romantiliseks avasilmi unistamiseks, kuni selle katkestab äkiline vee liikumine. Õhku paiskub veetolm kohas, kus vaal ilmub pinnale, seiskunud õhku oma kopsudest välja laskma. Siis võivad kašelottidele uut sukeldumist mõnuledes püherdada hingates sügavalt viis või 10 minutit, saates iga hingamise jooksul taeva poole kasselottidele iseloomuliku ettepoole kalduva veejoa mida tooniojada kaaslased püüdsid märgata, oli hoopis raskem. Nõrk loiva sähvatus, lapike erivärvilist vett, väike veealune virvendus. Nende saak ei pruukinud vee peale hingama tulla. See jäi üleni vee alla ja ainult väga terav silm võis seda näha. Ma kahtlesin, kas tooni oli ta meeskonnakaaslastele, jäi aega avasilmi unistamiseks. Tund tunni järel pidasime vahti. Tee viis meid karide äärealadele, kuhu vaalhaide võisid sööma tulla. Polnud üksi, kaks paati, mis kuulusid jõukatel omanikele, olid samuti saaki varitsemas. Nad liikusid sama skeemi järgi nagu meiegi ja ma nägin neis meie peegelpilti kiiresti liikuvaid kergekaalulisi röövloomi siluett mere taustal, samasuguseid hüppaja mehaaniku ja vaatlejate piirjooni. Me vaevu teadvustasime üksteise olemasolu, see kõik oli nii rutiinne. Ainult keskpäeval, minul ainukesena oli kelguna, mehed, teadsid kellaaega peaaegu minuti täpsusega. Pidasime pausi pandumani mootori seisma, mürin halastas meile ning lakkas. Toonia hüppas puks Priidil tallaja sirutas ennast õnnelik, et saab jalgadele puhkust anda. Tahmane pott võeti välja ja mehed kogunesid selle ümber. Nad sõid sõrmedega kühveldades väljuma piskukese riisiportsjonit, klaas vett ja siis 20 minutit lõõgastumist sigareti seltsis, enne kui kõlas uno dos tres ja mootor ärkas uuesti turtsudes ellu. Neli päeva kestnud patrullretkel ei näinud me ühtegi vaalhaid. Toonio kinnitas, et kui me oleksime näinud, oleks meie sellega kätte saanud. Probleem polnud loomapüüdmises hea hüppaja tuleb sellega hästi toime. Raskusi tekitas järjest suurenev vaalhaide nappus ja nende avastamine, kui neid juhtus olema. Neljandal päeval läksime koju tagasi. Mehed tahtsid oma perekondade juurde ja me olime kogu kütusevaru ära põletanud. RJ kaks oli üks harvadest paatidest, mis basseerusid seiklus slaidis ja nad lasid mind õhtul Hispaania torni juures kaldale. Loojang oli eriti kaunis ja lonkisin mäest üles, kus seisid Amadoja Franco linnumajad. Ma seisin kaljutipule, vaatasin läände poholi poole. Päike oli horisondi taha kadunud ja minust allpool jõudis veel üks paate läbi madalatel lainete koju. See suundus litelt Tondosse ja liikus aeglaselt päikese eest läbi. Libisedes muutus paat pronkspunase mere taustal mustaks. Tuulehoog kandis minuni mootorimürina. Ma kuulsin mootori rütmimuutusi alguses töötamas, siis vabakäigul siis taas töötamas. Kui paat ummiklainetest tõusis ja vajus. Vaalen oli mulle rääkinud, et see on hääl, mida kogukond ootab õnnestunud jahil tuleva paadi hääl, mis veab midagi rasket. Paat oli nüüd otse minu vastas Miil kaldast eemal ja väga väike. Selle järel võib-olla 30 jardi kaugusel kiiluvees eraldas mu silm veest välja kerkivat õhukest musta poolkaart. See oli tohutu saba, lainetav look, must vari. Vaalhaide veeti koju. Tavalise suurusega vaalhai lõuad võivad olla üle nelja jala laiad. Kui need on toitumiseks avatud, moodustab suu natuke lameda o-tähe kuju ja paljastab suure kurgutunneli. Siis näeb suu teetruubi moodi välja. Loom on filter toitu ja ta saab oma toidu kätte imedes suhu, otsatul hulgal merele leides sealt müriaadi pisikesi olendeid, peamiselt kalamaime ja korallivastseid, väikesi koorikloomi ja muud planktonit. Mõnikord neelobaal haiga väikeseid kalu nagu näiteks Ansooviseid, sardiine ja kalmaari. Kuid ta 6000 Jädemelist hammast on hammustamiseks liiga väikesed ja vaalhai peetakse inimesele üldiselt ohutuks. Aga kui sa näed vee all tohutud pead käsivarre kaugusel välja ilmuvat ja kujutad ette haigutavat maantee treeni ja tuletan meelde, et loom toitub imemise teel soovitsa palavalt, et vaalhai oma suu kinni paneks. Ma olin sukeldunud maski ja lehtedega küttimispaari alla ja näinud eelmisel õhtul, kuidas kinni püütud vaalhaid järel veetakse. Paat oli nüüd Little Tondo lähedal karidast kaugemal ankrus ja elus. Vaalhai oli selle kiilu varjus loas. Üks köis riista ülemise lõua juurest merepõhjas lebava ankruni. Teine lühem oli seotud veepinnale poi külge ja kolmas köissilmusena ümber looma, saba visatud ja siis üles paadi külge kinnitatud. 34 jalane elukas oli peaaegu sama pikk kui paat ja polnud mingit võimalust dominikaani. Kalamehed oleksid saanud selle hiiglasliku saagi oma paati vinnata. Neile ei jätkunud nii palju jõudu. Ja kui olekski küllalt tugevad olnud, oleks kümnetonnine vaalhai paadi ära uputanud. Aga ikkagi on looma kaal vees liiga suur, et teda 20 miili kaugusesse sadamasse pukseerida. Niisiis ronib hüppaja pärast seda, kui ta on konksu vee all Haile sisse saanud tagasi paati, et abistada meeskonda koletusliku saagiga võitlemisel. Iga kord, kui vaalhai sukeldus, andsid nad köit aeglaselt järele. Kui ta uuesti pinnale tõusis, lasid nad selle järsult lõdvaks. Võitlus võis kesta kaks või kolm tundi, enne kui loom hakkas vabaltujumise katsetest väsima. Selleks ajaks olid meeste käed marraskil ja verised. Siis läheb hüppaja tagasi vette, seekord noaga ja ujudes looma selja kohal teeb selle selgroos pea lähedal väikese sisselõike. See lõige lööb rivist välja suurema osa kala närvisüsteemist ja muudab ta tuimaks. Selle tehnikaga sunnivad vaalakütid looma endaga kaasa tulema. Hay ülemisse huulde tehti puhas ümmargune auk ja sellest pandi läbi raske pukseerimisköis ja vaalhai, kes ujus oma vangistaja järel nagu pull ninarõnga otsas, juhiti Pamilikaani. Nüüd ootasid Kalamehed vahendajat Mäks vale roosat tooma kanuusse, astuks looma suuruse ja seisukoha kindlaks määraks ja omahinna pakuks. Kuivaalemminud sukeldumiskohale sõudis ilmus vaalhai suuaeg-ajalt veepinnale, nagu tõstaks ta pead, et uurida, mis teda paigal hoiab. Loom ujus aeglaste kobavate ringidega, püüdes lõua otsast lahti saada ja ta paksude Pähniliste mokkadega suu tegi vees aeglasi muigutavaid liigutusi. Ma polnud kunagi vaal Haile nii lähedale ujunud. Minusugust algajat tegi eluka kogu sama ettevaatlikuks, kui ta tohutu sugugi. Ikkagi on see tõeline hai näeb just sedamoodi välja. Samasugune suurustlev, lihaseline saba, pikk torpeedokujuline kere madalal all paiknevate rinna Loibadega, mis on nagu tasakaalu hoidvad tiivikud esiletükkiv koon. Kuigi see siin oli palju Tõndim ja samasugune looklev liikumine, kui ta ennast külgedele painutas. See tuletas meelde telesaadetes nähtud röövhaisid selliseid nagu mõrtsuk Hay atlandi makohai ja pikkuim-hallhai kavaal. Hai nahk ajab hirmu peale. Rohekashall valgete tähnide kahvatute triipudega üle puistatud. Need meenutavad tiigrikaitsemustrit või gepardi täppe. Kinnitasin endale, et see elukas on täiesti ohutu, aga muu tahtmatu reaktsioon oli, et see olend on hai ja haid võivad olla eluohtlikud. Loom minu ees oli tohutu. See oli täiskasvanud näide maailma kõigu soojaliste liigi suurimast esindajast. Mul oli tunne, nagu haaraks elukas mind täielikult oma suurusega vaalhai keha, selle tohutu suure lameda pead aga ulatus nii kaugele vette, et ta saba oli veealuste varjude maailmas peaaegu nähtamatu. Ja loom oli vägagi elus. Ümmargune silm vaatas otse minu poole. Ma nägin pea tagaosas viit lõpuselõhet, mis avanesid ja sulgusid, kui hai vett läbi suu sisse pumpas. Kurjakuulutav saba kiikus vahetevahel kahele poole. See oli hiigelelukas ja omas elemendis. Vee all olin mina sissetungija aeglane, kohmakas ja tema kõrval köömes. Suur loom võib ilma, Edda kavatseks sind vigastada. Lihtsalt kuhugi poole mõne liigutuse teha ja suu puruks litsuda. Vaalhai oli 10 korda suurem kui ükskõik milline raske hobune. Ja enne sukeldumist olin ma näinud, kuidas hai ainult ühe piitsa plaksatusena kõlava sabalöögiga lõi paadi kõikuma ja kolm meest vete poetas. Ujusin lähemale ja piilusin teda läbi väikese videokaamera pildiotsija. Ma üritasin suurt pead otse kaadri keskele saada. Läbi merevee tungivad hommikupäikese kiired valgustasid voolus, ujuva mererohupruune lehti. Need segasid vaatamist. Näidikule keskendudes püüdsin ma mererohtu kõrvale tõrjuda ja vaalhaid kaadrisse saada. Loom näis haihtuvad sinakasrohelisse tausta. Äkki tundsin ma kerget müksatust. Tõstsin pilgu ja taipasin, et vool oli viinud mind pea ees tohutu suu ette. Veekindel objektiivali looma koonumik saanud vaalhai ei teinud sellest väljagi. See, mida ma kaadris merekarva taustaks pidasin, olid tegelikult vaalhai tohutu pea. Tõdesin, et ma seisan tehnilise probleemi ees. Kui ma üritan filmida mõne jardi kauguselt, muudab halb nähtavus hai ähmaseks. Kui ma lähen lähemale, on loom liiga suured kaadrisse mahtuda. Ainus võimalus oli Haile ujudes ring peale teha ja sihtida teda kaameraga, mitte kaugemalt kui viie jala kauguselt. Ma hakkasin pihta. Elukas oli nii pirakas, et ma pidin aeg-ajalt pinnale Vulpsama ja õhku ahmima, siis taas sukelduda. Hai ignoreeris mind endiselt. Möödusin jõllitavast silmast. See istus sügaval shoklis üsna laia suunurga juures. Silm oli tennisepallist veidi väiksem ja ilma laugudeta. Selle sulgemiseks keerab vaalhai silmamuna ja just nagu imeb selle pea sisse. Otse silma taga oli väike ümmargune auk, mis võhiku arvates võis olla kõrv. Tegelikult oli see taandarenenud lõpus ja selle taga asetsesid tegelikult lõpuselõhed. Neid oli kokku viis nagu väga terava noaga lõigatud pikad sügavad haavad. Need laienesid ja sulgusid, kui loom merest hapnikku ja planktonit võttis. Ma ujusin keha kõrval tahapoole, järgides kolme esiletungivat Ranti, mis jätkusid peaaegu suure sabani. Kohati oli täpiline nahk kaetud roostepunaste plekkidega, mida ma pidasin vetikateks. Umbes neli jalga lõpustes tagapool möödusime voolus lainetavate valgete liharibadega ääristatud august. See oli koht, kuhu hüppaja konksu oli surunud. Hiljem sain teada, et see oli kriitiline koht. Hüppaja pidi konksu lööma just sinna loomakülje sisse, et veepinnal oleva paadi külge kinnitatud raske köis tõmbaks sukelduvad vaalhai külili ja too ei saaks enam täie võimsusega ujuda. Kui konks, kinnitus liialt taha või selja ülemisse kumerusse ei takistanud see vaalhaid piisavalt, keda võis ujuda nii jõuliselt, et köis katkes või siis tuli jäme teraskonks välja või läks paat ümber. Vaalhai kõht oli palju heledam. Sellele oli siiani kinnitanud paar imikala, kes olid kasutanud priiküüti, teadmata, et nende võõrustaja on vangi langenud. Lõpuks jõudsime massiivse saba suurel labani. Kui ma ümber selle ujusin hõõtsusse vaikselt kahele poole ja ma läksin taas liiga lähedale. Saba virutas mulle vastu nägu, kuid oma meeldivaks üllatuseks tõdesin ma, löök oli pehme. Vesi oli seda leevendanud. Tegevusulatusest tagurpidi välja. Sumanud, vaatasin ma piki olevuse külge ja tigeda Hay hukatuslik kuju muutus mu silmis hoopis teiseks. Siin soojas meres kinniseotult mägivaalhai välja nagu hiiglaslik vagur, lehm. Aga nagu lehm, kes ootab tapamajas oma järge. Kui ma pinnale tõusin, oli Mäks Valeroso juba oma puutüvest õõnestatud paadiga teel looma üle vaatama. Minust möödudes viipas ta lõbusalt ja selleks ajaks, kui ma Little Tondo randa jõudsin, oli suurem osa külaelanikest liivale kokku kogunenud ja vaatas näol õnneliku ootus eduka jahi paadi poole. Varsti ilmus nähtavale teine paat poholist toodud plastmassist külmkastidega. Kastid kanti kaldele ja laoti liivale virna. Hay lasti loast priiks ja juhiti köie otsas kalda suunas. Just enne seda, kui loom paadi küljest lahti sai, nägin ma taas, kui tohutult tugev ta on. Suur saba kerkis äkki veest välja, pöördus ühele poole ja paiskus tagasi, saates paadipuks Priidile kõmiseva hoobi. Löök polnud tahtlik. Ilmselt ainult loomarefleks. Läbi äkilise veel Artsatuse kuulsin ma, kuidas kuue tolli jämedune bambusest puks Priidi latt murdus. Kui vaalhai suur kere aeglaselt kaldale ilmus, viskusid väikesed, täiesti paljad poisid rõõmsalt merre. Nad olid erutusest endast väljas, nad ujusid valjusti ladistades ja hüüdes hiiglasuurel saba poole. Kui loom madalikule jõudis ning ta läikiv silmnähtavale ilmus, ronisid lapseta külge pidi üles. Nad tantsisid, eksisid seal nagu elevandi matuse riitusele pühendunud lustilised külmeed. Vaalhai kõrvalt kerkis üles täiskasvanu pea kurjakuulutav oma käsitsi valmistatud tihedasti, pealegi kaitseprillides sööri sukelduja, kes pidi looma tapma. Ta kummardus üle Haya, hoides kahe käega pikka nuga, lõi selle selgroogu ja lahutas närvisüsteemi. Vaalhaidele pole luid, nende skelett on kõhrest, aga sukelduja vajas kogu oma jõudu, et lõigata läbi juht loomariigi kõige tugevamatest nahkadest. Vaalhai seljal on see moodustatud 11 katvatest hamba moodi kilpidest ja seda on võrreldud raudrüüga. Kõige sagedasemad hüppajate vigastused polnud tekitatud mittehaide purustavatest sabalöökidest, vaid tugevast nahast, mis neid nagu Raspliga lõhki kiskus. Nüüd oli hai surnud ja külaelanikud pumpasid vett oma tööd tegema. Meestel olid käes rasked noad ja teritatud kivid ning nad hakkasid rinnuni vees seistes lihakuubikuid lahti lõikama. Naised moodustasid keti ja andsid liha käest kätte rannani või siis haarasid käntsaka nagu lapse rinnale ja kandsid selle kaldale. Kiire kastmine vette, et liiv maha loputada ja liha pakiti kastidesse, kuni need olid pilgeni täiskaaned. Peale litsutud. Liha oli valge ja tihke. Vanasti polnud vaalhailihal suurt väärtust, seda kuivatati ja müüdi kolmandiku sarvikrai hinna eest. Seda vahetati poholi tagamaade vaestele külaelanikele. Nüüd leidus sellele uusi jõukamaid kliente. Taiwani kaupmehed olid avastanud Pamilikaani hüppajate oskused. Nad pakkusid, et ostavad ära igavaalhai, mis seal püütakse ja ostavad värskelt. Liha viidaks lennukiga taiwani ja seda serveeritakse sealsetes kalarestoranides. Kastid, jää ja sularaha tulid Taiwan'ilt. Dominikaani rahva poolt oli lihatöö ja vaesus, mis allutas neid äripartnerite tahtele. Iga hai eest said püüdjad 20000 peesot aga liikus kõmu, et taiwani diilerid müüsid selle maha 20000 Ameerika dollari eest. Üks dollar oli 35 peesot.
