Välja surnud loomadega räägin kuskil ajuvälja taga,  soppides. Mõõkhambuline tiiger mammut. Isegi arheopterüks naerab seal oma esimest kajakanaeru. Külmi iileliustikelt kukub vahel alla kilt maale,  mõnesid väikseid jäätükke lumerahepudi lopsakaile,  lehile. Ringis istume Emajõe võimsal kaldal. Kunagi ristitakse ta donauks. Tuld pole süüdanud, sest elemente pole keegi veel allutanud. Ainult et tajumatu liikumiskrigina saatel maaema nahk lihvitakse,  hajuvad loomad, jään üksi, kuni ilmuvad mu vennad tagasi  jahiretkel kaasas suure kassikeha. Nad peksavad mind, sest kõle on ja igav. Sala luban nende jookidesse segada oga õuna. Ent ma ei tee seda kunagi. Mu vennad on halvad, nad on mu vennad. Mul pole kunagi olnud.
