Vanasõna ütleb, et tibusid loetakse sügisel,  sama kehtib ka kalamaimude kohta. Just sügis on see aeg, mil marjast maimuks kasvatatud kala  alustab oma elu looduses, jõgedes või järvedes. Paljud meie veekogud on sel määral reostatud,  et kala elupaigaks need veel sobivad kudemiseks,  see tähendab paljunemist aga mitte. Seepärast ongi looduslike veekogude jaoks kunstlikult  toodetava asustusmaterjali osatähtsus Eestis aasta-aastalt suurenemas. Kala püüda? Seda tahab igaüks ja on püüdnud ka võib-olla Eestis liiga  palju ja praeguseks on meil neid juba liiga väheks jäänud. Paljud meie kalaliigid on tugevasti kannatanud inimese  tegevuse tõttu. No näiteks võtame siia merisiiga, praegu püütakse merest  juba vähem kui Peipsi siiga Peipsist. See liik on eriti ohus ja on vaja kasvatada väikesi siia  poegi selleks, et merre lahti lasta, et neid seal ikkagi  oleks ka kaluritel püüda ja neid rohkem oleks. No miks siiga näiteks ei ole, mis see põhjus on,  siis on see, et meri on reostatud siia koel mu alad meres  puhta liivapõhja alad, kus siia mari saaks talvel rahulikult areneda,  on kaetud vetikate ja muda, aga ja praegu enam sealt siia  poegi peaaegu ei tule. Ja siis jääb üle ainult kala tiigis kasvatada väikesed siiad  valmis ja lasta merre lahti, kus nad suureks kasvavad. Praegu me arvame, et kusagil viis kuni 15 protsenti nendest  võiks suurte siigadena tagasi tulla ja anda  siis kaluritele jällegi selle Hiiumaal ja Saaremaal  nii hinnatud soolatud siia jõululauale. Eesti veekogude jaoks kasvatatakse asustusmaterjali praegu  seitsmes kalakasvanduses Jõgevamaal härjanurmes kasvatatakse  koha ja siiga Hiiumaa lõngus meriforelli Lääne-Virumaalt  põlulast tuleb lõhe samast maakonnast äravuselt jõeforell  Saaremaal pidulas kasvatatakse merisiiga  ning Tartumaal Ilmatsalu ja Haaslava kalakasvanduses haugi,  linaskit ja karpkala. Meie käisime oktoobri keskpaigas härjanurmes kalamaime lugemas. No neid on kostad nokkinud. Arne nüüd lähevad sul nüüd maha kandmise või. Kuule, anna, ma võtan osa endale kaasa, analüüsiks ta veel  lõpus piisid lugeda ja vaadata, kas on muutunud midagi kasvatamisega. See on ikka merisiig või, või on hoopis midagi muud? No mine tea, riigis tiigis. Ikka teed räime ja siia vahet. On sul kilekott, panen mulle natuke kaasa,  ma usun, et ma teen kott pimedas öös võtan kätte kala  ja teen ka vahet, kas on pered või on. Siig. Tiit Paaver on üks Eesti väheseid kalandusteadlasi,  kes jälgib pidevalt meie kalakasvanduses toimuvat  ja püüab head nõu anda, kuidas kala kasvatada  tulemuslikumalt ja milliste liikide kasvatamisele tuleks  senisest enam tähelepanu pöörata. Merisiig, mida härjanurmes ühe kalaliigina kasvatatakse,  peaks lõpuks merre välja jõudma ja sealsete kalurite  püügivõimalusi suurendama. Koha on aga röövkala, keda na ib meie väikese purukala  poolest rikas tetes järvedes. Kohamaimude kasvatamisel on seega järvekalastiku liigilise  tasakaalustamise kõrval eesmärgiks luua püügivõimalusi siseveekogude,  kaluritele ja ka harrastuspüüdjatele. Kalamaimude tiigist ja sumpadest välja püüdmise juures on oluline,  et maimudel jätkuks kogu aeg piisavalt hapnikku. Kalaveopaagid on seetõttu varustatud hapnikurikastusseadmega. Sai une kala, mida Lääne-Euroopas väga hinnatakse,  mille turuhind on väga kõrge ja mida meie kalurid tahavad  kõige rohkem püüda. No ilmselt me ei jõuagi Läänemerd kohaga täis asustada,  et sealt nii palju annaks püüda. Aga meie väikejärvedesse tasuks seda kindlasti rohkem lasta. Ja on väga hea, et Aarne Liiv siin hoolitseb  selle eest, näete siin nendest basseinidest tulevad väikesed kohapojad,  kes lähevad meie väikejärvedesse. Riik toetab meie veekogude asustamist kunstlikult kasvatatud  kalamaimudega kalakapitali kaudu. Tänavu on kalamaimude kasvatamist rahastatud kahe miljoni krooniga. Aga kelle mureks peaks veel kalamaimu kasvatus olema? Selline kalapoegade asustamine meie vetesse,  see on ikkagi teatud regionaalpoliitika,  see, millest meil nii palju räägitakse ja kahjuks natuke  vähe tehakse selle avaldus. Sest selline kalapoegade kasvatamine see annab tagasi mitte  ainult kalalihas ja selle hinnas vaid see kindlustab tööhõive. See avab võimalusi arendada teisi majandusharusid,  nagu näiteks turismi kalaturismi annab mingeid võimalusi  töötlevale tööstuse le, kes sellest kalast midagi teeks  ja müüks. Ühesõnaga, see hoiab maaelu alles nendes piirkondades,  kus neid kalu kasvatatakse, aga samuti ka nendes piirkondades,  kus seda kala pärast siis püütakse. Meie vetesse lastakse praegu lõhet, see on teatud riiklik kohustus,  et Läänemeres üldse lõhet oleks, siis peame me  ka lõhepopulatsiooni toetama. Küllalt palju lastakse meil meriforelli ja seda peaks laskma  veel rohkem. Sest see on ka väga väärtuslik kala, mis ei jää lõhele  kvaliteedilt küll millegi poolest alla. Meil tänu Arne Liivile, nüüd on koha ja siia kasvatamine  üsna heal järjel. Aga no näiteks juurde võiks alati kasvatada jõeforelli harjust,  mis on väga huvitav. Spordikala ja haugi oleks tingimata, et vaja rohkem asustada  meie järvedesse. Ehkki haugi oleks meie väikejärvedesse röövkalana vaja kasvatada,  pole selleks esialgu veel vajalikke tingimusi olemas. Härjanurme kalakasvatajat Aarne Liivi tabas aga tänavu  augustis tõeline üllatus, kui ühe karpkalatiigi  tühjendamisel jäi sinna siplema kaheksakilone haugipurakas. Kuna tiik tehti tühjaks, pandi lonniks ristitud havi  kinnisesse basseini, kus selgusid tema kintsakad  toitumisharjumused Talle toiduks mõeldud särjest  ja ahvenast lonniloobus. Seda isukamalt kugistas ta aga endast väiksemaid liigikaaslasi. Söömise ajal ei tohtinud lonnid keegi segada,  muidu sülitas ta poolikuroa välja ja see jäigi basseini roiskuma. Aarne Liiv arvab lonnivanuseklassis üheksa aastat hiljuti  toimus härjanurme kalakasvanduses kohalik rahvahääletus,  mida teha lonniga. Siis otsustati, et vähemalt esialgu teda ära ei sööda  ja lasti ta kanalisse talvituma. Loodab, et lonni ei satu ka röövida. Püüdjate kätte? Röövpüük on aga eriti kalade kudejõgedel  nii looduslikku paljunemist kui noorte kalapoegade  täiskasvanuks saamist takistab valus probleem. Igal sügisel toimuvad ikka meil reidid kude jõgedel  ja kahjuks ei ole ainult siin ahingumeestest juttu,  lahingumees võib püüda võib-olla õhtu jooksul üks-kaks kala kätte. Palju suuremat muret teevad need, kes püüavad elektriga kala  ja kasutatakse muidugi nii elektriagregaate kui  ka võetakse otse vooluliinidest. Kui arvestada seda, et seal ühe püügi tulemus paaritunnis  hirmutulemus võib olla seal Tuhandetesse, või kümnetesse tuhandetesse võidakse saada  kasu ühe püügiga, siis loomulikult see risk tasub nendel ära. Ja selle tõttu, kui nad välja tulevad, seal panevad välja  ka korralikud valved ja ja see tegevus toimub organiseeritult. Igal aastal meil on siiski õnnestunud. Kaks-kolm elektripüügiseltskonda kätte saada,  kes siis? Olenevalt tekitatud kahjudest siis kas kannavad vastutust  halduskorras või siis kriminaalvastutust. Soomes teatakse rääkida lugu talumehest,  kes tegi oma kolme hektari suurusest odrapõllust Tiigi  ja sai kohapoegi kasvatades hoopis suuremat tulu. Eestis pole looduslikud tingimused kalakasvatuseks  nii soodsad kui Soomes. Enamus praegustest kasvandusest jätkab juba aastatepikkuse  traditsiooniga paikades, nii ka härjanurme. Kui me nüüd vaatame, kuidas samasugune tegevus käib meie  naabermaades no kas või kõige lähemal Soomes,  siis seal on selline kalamaimude kasvatamine  ja vetes asustamine küll palju populaarsem tegevus kui meil. No muidugi, soomlastel on vett ka ikka tükk maad rohkem. Aga ikkagi on need arvud lausa vapustavad. Kui nad asustavad igal aastal 30 miljonit siiapoega  ja peaaegu 10 miljonit kohapoega oma vetesse,  siis meie esialgu oma numbritega, mis ulatuvad siin  võib-olla 100000 juurde noh, näiteks kohapoegi üle 100000  natuke need jäävad ikka tükk maad alla sellele,  mida soomlased teevad teises meie naabermaas Rootsis. Seal on jällegi lõhevarud kannatanud selle tõttu,  et ehitati elektrijaamadele tammid ette ja kala ei pääsenud  enam oma koelmutele. Selle tõttu kehtib seal seadus, mis kohustab elektrijaamasid  kinni maksma samasuguse koguse lõhemaimude tootmise,  nagu oleks looduslikult sellest jõest tulnud. Nii et seda nimetatakse kompensatoorseks asustamiseks. Meil Eestis paraku ei tule suurt midagi tagasi saastemaksudest,  reostusmaksudest, mingitest inimese poolt loodusele  tekitatud kahju tõttu võetud maksudest sellele,  et asustada vetesse noorkalu. Sellele tuleks küll tõsiselt mõelda, et ka saastekahjude  arvelt tuleks ikkagi kalavarusid toetada. Eestis on paraku siiamaani sõltunud see,  kui palju kalu vetesse asustatakse. Eeskätt sellest, kui palju kohaliku maakonna inimesed on  sellest huvitatud. Kui maakonnas on kalandusspetsialist, kes hindab kõrgelt  sellist tegevust, siis ka see maakond ostab noori kalu  ja laseb oma vetesse. No näiteks Võrumaal on see praegu üsna levinud  ja Võrumaa vetesse on väga mitmesuguseid kalu viidud. Samal ajal mõnes teises maakonnas tasuks seda võib-olla  rohkemgi teha. Kohamaimud said nüüd tiigist välja püütud  ja viiakse nüüd mõõtmisele ja kaalumisele. Selleaastasi kalamaime saadi härjanurmes rohkem kui oodata osati. Probleemiks ongi, et lepinguid nii suure maimukoguse vette  laskmiseks ei osatud hooaja algust sõlmida  ja osa kalamaimudest jääb nüüd kalakasvandusse oma  tiikidesse talvituma. Need kohamaimud viiakse kuremaa järve. Kohamaimud saad jaanipäeva aegsest marjast on kaheksa  ja poole sentimeetri pikk ja auto peale laaditakse 7400 maimu. Härjanurmes. Sel aastal kasvatatud kohamaime lasti Eestis vette kokku 150000. Vette said nad Hiiumaal ja Saaremaal mitmesse merelahesopi  Võrumaal Tamula ja Vagula järve, Valgamaal Aheru järve,  Läänemaal, Haapsalu lahte, Jõgevamaal Kaiavere  ja Raigastvere järve ning osa saadeti ka Lääne-Virumaa  ja Põlvamaa veekogudesse. Maimude väljalaskmisel tuleb osa transpordiveest enne välja lasta,  et kalamaimud voolikust liiga suure survega tulema ei hakkaks. Poolikut ei olegi vaja järve keskele vedada,  ka madalas kaldavees leiab iga maim endale sobiliku paiga. Üldse kasvatame me oma kalakasvatuses. Pärnu poolsiirdesiiga. Merisiiga koha ja peletit. Kohamarja seni me saime oma kaladelt, aga kuna nüüd paar  aastat tagasi meil juhtus väike äpardus Emaste sugukaladega,  siis. Siis me oleme viimastel aastatel toonud koha Pärnu lahest. Kus koha jaoks on pandud vette kunstpesad kohad sinna peale  koevad ja siis, kui on õige ja täpne moment,  siis me lähme toome need kultsa pesad udukambriga ära. Tähendab ei too mitte vee sees ära, vaid on spetsiaalsed  kastid olemas, kus, kuhu piserdame, vett hoiame kõrge  õhuniiskuse ja siis niimoodi saame siis kohamarja ära tuua  ja inkubeerima selle marja otse tiigis. Selle siiamarja, kes nüüd on pool siirde siige,  kes tuleb Pärnu jõke kudema ja kes on üks Läänemere  kiirekasvulisemaid siigasid. Ja küllaltki mõni aasta tagasi juba hävimisohus olev siia vorm. Selle marja saame Sindi haude majast. Seni saime vastsed, edaspidi loodame saada marja,  sest Meie enda inkubeeritud mari marja kaod on tunduvalt väiksemad,  kui on ansindis. Nüüd hiidlaste tellimusel kasvatatav merisiig  selle marja me saime hiidlaste käest. Oli hästi korralik mari ja selle marja kadu meie juures oli  ka ainult viis protsenti, mis on noh, niimoodi. Nagu arvati, et labori tingimustes võimalik Härjanurme s on nii-öelda lahtine kalakasvandus,  kus kasutatakse Pedja jõe vett. Siinsed kalatiigid pärinevad nõukogude ajast. Aarne liiv on härjanurmes kala kasvatanud üle 20 aasta. Meie tiigid on ilmselt siia ja koha jaoks Eestis parimad. Siin ei ole kahtlust, aga varustus on ka tasapisi täienenud,  me oleme ikka viimasel paaril aastal soetanud. Kalaveoks. Ütleme parimat varustust ehkki ta on küll kallis,  aga siiski me saame kala kiiremini kohale viia. Ja kalavedu ei ole mingisugune kaalikate vedu. Kui auto ikka tunniks ajaks mingi rikke,  kui tee peal seisab, siis võib juhtuda, et sellest 20 30000  krooni maksvast koormast ja järgi muudkui 10 ämbrit. Seatoit. Meie tulemus töö tulemus sõltub nüüd kahest asjast,  esiteks kui hästi me töötame ja kui targad me oleme  ja teiseks, et kui palju siis nii-öelda vanajumal soosib  meie tegevust. See tähendab seda, et kas. On ilmast sobiv, et ei oleks liiga kuuma  või liiga külma suve. Et kevad tuleks õigeaegselt, et sügisel ei tuleks liiga vara  külma noh ja palju muid taolisi Momente veel. Riiklikku statistikat selle kohta, kui palju siile,  konni või linde meie autoteedel igal aastal hukkub,  pole olemas. Mitte keegi pole vaevaks võtdnud neid pisikesi laipu kokku  lugeda ka suuremate loomade hukkumise kohta teedel pole  adekvaatset statistikat. Praegu on kavandamisel üks Eesti suurema liiklusega autoteid  Tallinna-Tartu-Võru-Luhamaa maantee. Sellest ei tule küll näidatud kiirtööd, vaid esimese klassi tee,  kuid töö laiendamise ja ehituse kavades tuleb arvesse võtta  ka suure töö ja looduskaitse kokkusobimus. Tallinnast alates. Kuni vähemalt Arduni On teetrass selline, mis täna meid enam ei rahulda. Ühesõnaga kui kiirem sõiduk satub rivisse tipptunni ajal,  siis sinna rivisse ta jääbki. Möödasõit on äärmiselt raske, kui mitte võimatu. Tallinna Tartu tee liiklussagedus on Eesti oludes suurim  tipptundidel sõidab seal mõlemas suunas tunnis 600 sõidukit. Kriitiliseks piiriks, mis nõuab esimese klassi teed,  peetakse liiklussagedus 6000 sõidukit ööpäevas. See piir saabub järgmise aasta 1000 algul. Teetööd on väga kallid tööd ainuüksi renoveerimisena maksab  tee kilomeeter 800000 kuni miljon krooni. Seepärast on uue teetrassi täpne kavandamine üks olulisemaid etappe. Maanteeamet ei piirdu selles ainult iseenese tarkusega  ja kuni novembrikuuni oli omapoolsete ettepanekute tegemise  võimalus ka kõigil teistel. Mis puutub sellesse strateegiasse, kuidas me trassi valime  siis põhimõte on meil selles, et me püüame ühest küljest  toime tulla võimalikult majanduslikult tähendab kasutada ära selle,  mis meil olemas on. Selles mõttes ei ole. Otstarbekas minna metsa teega nii-öelda asulatest,  kaugele ja täiesti uutesse kohtadesse, seal on  ehitusmaksumused suuremad. Teisest küljest on aga ka raske kõikjal jälgida olemasolevat teed,  näiteks teist suunda kõrvale ehitades. Kuna juba loomulik asustus ja ehitused Ja ka loodus paikneb niimoodi, et me tihti ei saa lihtsalt  seda teha. Planeerijad tunnistavad, et teetrassi kavanda. Lähtutakse inimesest kui autojuhist, tema sõiduohutusest  ja mugavusest. Põhjendus on loogiline, sest tee põhikasutajad on ju  sõidukid ja nende juhid. Kuidas aga mõjutab tiheda liiklusega tee muud elusloodust? Tallinn-Tartu maantee trass on nüüd üks esimesi suuremaid trass,  mida, mis siis Eestimaal ehitamis jälle tuleb,  selge on see Euroopasse minnes ja me näeme iga päev,  et meil autosid tuleb järjest juurde. Selliseid suuremaid trass tuleb ehitama hakata. Iseasi on nüüd see, et iga asja ehitamise asumisel tuleb  meil mõtelda ka mitte ainult autojuhtidele vaid vaid  ka loodusele. Kui inimene on suuteline tiheda liiklusega seotud ohte  tajuma ja hindama, siis ei saa seda öelda loomade kohta järel. Tuleb nende eest rohkem hoolitseda. Kuidas seda aga teha, kas ehitada loomadele sillad üle tee  ja õpetada neid üle silla käima? Paraku on loomadel omad välja kujunenud harjumused. Üle tee tahavad nad minna sealkandis, kus nende asustus on tihedam. Kogenud jahimehed teavad neid kohti. See on Siniallika. Jahiseltsi jahimaa mida lõikab suur Tartu Tallinn maantee. See oli üks väga loomarikas koht, kui meil arvukus oli kõrge,  aga praegu on ka siit nagu põtrade ja metssigade trass,  läheb üle, tuleb sealt tagant pikavere poolt  ja läheb siis siia üle tammiku suunas. Umbes kümmekond metssiga on siin hukka saanud  ja paar-kolm põtra. Jänesseis satub siin nagu vähem. Too alla, kuna jäneste arvukus on selles piirkonnas väike,  aga satub auto alla ka rebaseid. Kährikuid. Siit käivad aeg-ajalt läbi ka hundid, kuigi huntide  põhilised liikumisteed jäävad meil sellest paigast tunduvalt  lõuna poole. Ja muidugi kõik väikesed loomakesed, kelle me oleme seni  lubamatult vähe tähelepanu pööranud. Ütlen siilid ja. Ja konnad ja. Lääneriikides on loomade töö ületuseks välja mõeldud mitmeid pidureid. On katsetatud nii ületööviivaid, sildu kui tee alt läbi  viivaid tunneli. Paraku on loomade käitumine ettearvamatu  ja inimese püüded panna looma enda loogika järgi toimima  ega ennast tihti. Eriti viaduktid, kust loomad peaksid üle. Magistraali minema need reeglina ei toimi. Parem variant on sildadega, tähendab, kus autod sõidavad üle  loomade teede. Esimese klassi tee juurde kuulub kunagi tööd 25 meetri  laiune ehitusluba mis annab juhile parema nähtavusel kui  kaks eraldi asuvat teesuunda ja tühjaks raiutud ohutus. Ribaalad. Kokku liita tekib umbes 100 meetri laiune lõhe loodusesse,  mis kummalgi pool suurt teed elab edasi omas peaaegu  kinnises süsteemis. See võib kummalgi pool teed kujundada pisut erineva Flora  ja fauna. Trass on enam-vähem selge, kuni koluni või aru vallani sõltub,  missugust uut varianti mööda me lähme. Probleemid hakkavad sealt edasi. Uue teetrassi kujundamine jätkub, loodetavasti saame paari  kuu pärast rääkida juba kindlamatest plaanidest. Kausoon kavatseb jälgida, kuidas Tallinna Tartu Võru Luhamaa  uue tee kavandamisel ja ehitamisel. Looduskaitsjate ettepanekute ja soovitustega arvestatakse  Eestimaa looduse fond on mõne teelõigu osas välja tulnud  päris terviklike lahendustega. Järgmisel korral tutvustamegi looduse fondi ideid  ja kuulame nende põhjendusi. Uurime ka seda, kuidas tunnevad end suurde läheduses elavad  inimesed ja arutleme, kuidas vältida loomade  ja sõidukite kokkupõrkeid. Arutame, kas 500000 krooni loomade kaitse kilomeetri välja  ehitamiseks suurte äärde on vähe või palju. Kas meie okastud looduse krooni inimese kõrval suudetakse  kaitsta ka ülejäänud loodust, kas asfalt tapab  või viib meid edasi?
