Eleegia kõrvun veel nüüdki. Too mändide heli. Silmin Punavat tüved olid kenad, need ammu läinud suved. Mäletad, Veli? Mäletad Veli kõveraid, kaski mändi täis, tõrvunud haavu? Mäletad mölkaid, noid kraave, peet, kun sai jahti. Haavapuud rähnidest auklikeks, puret, kuused ladvuni, alasti. Paigal, seal soo kohal lendasid alati rongad ja kured. Rähnid kirevad kured ja rongad täidavad metsi, noid hõikskiga üleni. Hääl laskub alla pedaja tüveni. Põõsad, kun, mustavad tombud. Põõsaste mustavad tombud vaikselt kuulavad, seal neelavad kõrkjate hulgad. Lähimat häält kostub ehk nüüdki veel sool seal, kui vanasti kurgede ronkade heli. Sellep sinna veel kunagi Veli ootaminud tagasi. Oota, mindi jäädavaks tagasi.
