Mets vaikne, tihe lumest koormat kaet, Kun, hanged, oksteni, et läbipääs on imekun aastakümneid pole helisenud saed ja hiigla oksist, tüvistik on pime. Kun inimesist vähe radu, Aet tee viib säält läbi. Kuuldub sõitjat, till, hunt astub teele, hambad irevil, hunt astub teele, hambad irevil. Nälg ajab murdma. Hundi kõht on tühi, mets tühi, saaki pole kusagil ning pakane on vali pärast jõulupühi. Ent hundil näljast hõrenenud ju vill. Mets piirati inimesest, sulut, aed, hunt kõigist põlat kõigist taga, et hunt kõigist põlat kõigist taga, et kõik vihkavad metsa vaba hulgust, on tapetud linnud-loomad, ära praet suure nälga vaja võtta julgust ning murda hobumees, kes kasukas maet. Kui pole armuheitu kusagil, siis murra see ehk lange võitlusel.
