Oleme troopilises vihmamõttes tähelepanelik vaataja on  küllap aru saanud, et tegelikult pole me ei Aafrikas,  Aasias ega ka Ladina-Ameerikas. Näed ka inimeste peegelpildid on klaasil näha. Küllap märkasid juba, et osa vihmametsa taimkattest on  tagaseintele maalitud. Ja sedagi, mis loomad vee all teevad. Saab jälgida läbi klaasi. Oleme Põhja-Ameerikas suurjärvistu ääres hhius linnas nimega  Kliivian mis hoolimata oma tööstuse poolt saastatud  minevikust sai kolm aastat tagasi äkitselt kuulsaks siin  vast avatud troopilise vihmametsaga. See kuue ja poole 1000 ruutmeetri suurune  ja läbi kahe korruse ulatuv hoone on koduks  ja omamoodi noalaevaks 600-le Ladina-Ameerika,  Aasia ja Aafrika toopiliste vihmametsade elanikule  kellest suur osa esindavad liike, mis looduses on ohustatud  või isegi hävinud. Kunstvihmametsa rajamine võttis kaheksa aastat  ja läks maksma Eesti kroonidesse arvutatuna üle 300 miljoni. Hoones hoitakse tegelikult troopilisele vihmametsale  iseloomulik üle 30 kraadilist temperatuuri  ja niiskustaset, mis küündib 80 protsendini. Aeg-ajalt täituvad ruumid soojade uduvoogudega,  lööb välku ja kallab vihma. Päeva ajaks kliimatingimusi külastajate heaolu nimel pisut korrigeeritakse. Ometi saavad siia tulnud kätte üsna loomutruu vihmametsaelamise. Hoolimata sellest, et osa nähtust on dekoratsioon. Kuidas loomad sellesse suhtuvad? Metskassid olid kunagi tõelised džunglikuningad. Mitmete Indiani suguharude jaoks olid otselotid,  pantrikud ja kalakassid pühad loomad. Nende hammastest tehti kõrvarõngaid. Nende nahka riietati võitluses, sest see tõi õnne. Seal on troopiliste alade kunagised kuningad jäämas ilma oma elupaikadest,  sest troopilised vihmametsad hävivad. Samuti peetakse kaslastele jahti nende uhke naha pärast. Debi Copland, inimene, kes selle loomaaia kaslasi  vaieldamatult kõige paremini tunneb, arvas,  et loomad tunnevad end sinisma hästi. Siin on nende elukeskkond üsna sarnane tegelikule vihmametsale. Ka pakutakse neile just säärast sööki, värsket kala  ja linnuliha, mida nad vabas looduses ise püüaksid. Panime tähele, et ühel kassil oli vaid kolm jalga. Mis võis temaga siin turvalises paigas juhtuda. Mehhiko ja Columbia vihmametsadest On kadumas ka tapiir. See üheldase londi sarnase mokaga taimetoiduline loom võib  kasvada üsna suureks ja kaaluda kuni 300 kilo. Maailma suurim näriline on kapibara. Täiskasvanud kapibara võib olla inimese raskune. See kapibara siin pole veel poole aastanegi. Amazonase jõe ümbruse vihmametsades elab kolmandik kogu  maailma linna. Liikide. Paatnukk on ööelanud. Nii mõnedki tiivulised on sattunud täbarasse olukorda oma  kauni suliskatte tõttu. Punaara ehk makao on metsikus looduses. Lõplikult kadumas. Seda pronksikarva tiivulist kutsutakse tapjapargiks. Ta on tõepoolest äge suhtleja. Pesitsushooajal pidavat emalinnud häälitsema,  kui haukuvad koerad. Troopilistesse vihmametsadesse, mis moodustavad vaid kuus  protsenti maapinnast on koondunud pool meie planeedi elust. Kõik eluvormid on üksteisega seotud keeruka sõltuvussuhete  võrgustiku kaudu. Iga taime või loomaliik, kui ta hävib, nõrgendab kraadi  võrra elu võimalikust maad. Selles mõttes on loomaaias kui elu säilimise noalaevad. Kas juhtub, et loomaaias järglasi andma hakanud liik  loodusesse tagasi viiakse? Sipelgakarud ehk õige nimega suur sipelgaõgijad on pärit  Ladina-Ameerika vihmametsadest. Looduses sööb sipelgaõgi ära 35000 putukat päevas. Hambaid tal muide pole, kuid oma pea meetri pikkuse keelega,  mis võib limpsida 160 korda minutis, ahmita putukat suhu  ja neelab alla. Siin loomaaias toidetakse sipelgaõgijaid aga hoopis  teaduslikult välja töötatud asendustoiduga. Amarilla on Hubertil juba teine Gaza kandidaat. Kui vihmamets avati ja teistest loomaaedadest saabusid  tellitud kaks sipelgakaru siis juhtus, et kokku said  verinoor isane ja soliidses eas 21 aastane emane  kes kuidagi teineteist omaks võtta ei tahtnud. Pärast kaks aastat kestnud tulutud poegade ootuste tsustati  Hubertile uus pruut muretseda. Amarilla on vaevalt pooleteisene ja noored meeldivad  teineteisele väga. Malaisia keeles tähendab rangutan metsarahvast. See Kagu-Aasia vihma mametsades veel vaid harva esinev  ahviliik on muutunud väga vastuvõtlikuks epideemiatele. Põhjus on eelkõige elutingimuste muutumine vihmametsade  hävides on ringi liikuda armastavad orangutankid sunnitud  koonduma üha väiksematele aladele. Mitmed ohtlikud haigused, koolera, tuberkuloos  ja isegi gripp on põhjustanud orangu tangide arvu massilise vähenemise. Nende hulk on jõudmas kriitilise piirini,  kus võib juhtuda, et haigused ja parasiidid viivad  selle loomaliigi lõpliku väljasuremiseni. Ettevaatusabinõuna on ka siin loomaaias orangutangide jaoks  sisse seatud eraldi õhu vahetussüsteem. Ka Borneo äärest pärit pataguur maailma suurim magevee  kilpkonn tunneb end siin tehisoludes vaateid turvalisemaltki,  kui päris looduses. Nii Patakuur kui ka sõrmik Saarmas mõlemad tänapäeval ohustatud. Tutud liigid on veepuhtuse heaks indikaatoriks. Aasia sõrmik saama tundlikud lühikeste sõrmeküüntega käpad  on kui loodud toidu püüdmiseks Korneo jõe mudasest pukist. Kui jõevee saastatus ületab teatud taseme,  hakkab nende arvukust silm nähtavalt vähenema. Siin loomaaias on nende eluhulga lihtsam. Teadlaste hinnanguil on vihmametsade taime  ja loomaliikides senini läbi uuritud vaid üks sajandik. Ja sellegipoolest sisaldab veerand maailmas kasutatavaist  ravimeist just vihmametsade taimseid osiseid. Ka 70 protsenti taimseist vähiravimeist on pärit vihmametsadest. Ometi kestab troopiliste vihmametsade hävitus. Igas sekundis väheneb vihmametsade pind korvpalliväljaku  suuruse ala võrra. Igas tunnis lõpetab eksistentsi kaks liiki. Aastaga jääb maailm vaesemaks seitsmeteistkümne 1000 liigi võrra. Troopiliste vihmametsade kahepaiksete konnade  ja kilpkonnade tundlik nahk mis laseb õhu  ja ka vett läbi umbes samuti, kui inimese kopsud ei paku  kaitset saasteainete vastu. Seega võib kahe paiksete arvukuse järgi otseselt järeldada,  missugune on ümbritseva keskkonna tervis. Nagu ka meeleon ja sarvik ongi, võib matamata end värvi  muutusega varjata. Ta võib jõepõhjas saagi ootel lebada päevi,  ilma et keegi teda märkaks. Parajal momendil. Krokodillid on viimased järele jäänud esindajad 200 miljoni  aasta pikkusest roomajate ajaloost. Ka nende püsimine maailma looduses on tänapäeval jõudnud faasi. Oluline roll on mängida loomaaedadel ja kaitsealadel. Vabas looduses elavatele. Koodillidele on inimene eelistanud krokodillinahksi. Veekogude tervise seisukohalt on looduse uurijad leidnud,  et paikades, kust kaovad Krokodillid hakkab vähenema kalade arvukus. Aafrika kultuurides on krokodillidele omistatud maagilist jõudu. Madalas. Edkaril mõisteti kunagi kurjategijate üle kohut,  neid krokodillide jõkke visates. Kui kohtualune suutis välja ujuda, mõisteti ta õigeks. Ja talle anti kahjutasuks pealekauba kaks karilooma tema  süüdistaja kulult. Kui krokodilli ohvri ära sõid. Kinnitas see tema süüd. Kohtumõistjaks elude üle. Võisid tahtmatult saada ka puukonnad, kes eritavad surma  vaid südame ja närvimürk. Neid kasutasid indiaanlased noole otste töötamiseks. Ent miks siiski ei suudeta vihmametsade hävitamisele piiri panna? E.
