Meie üheks kõige tuntumaks kevadekuulutajaks lindude seas on põldlõoke. Kui talv on olnud lumerohke, siis hakkavad esimesed põldlõokesed meile jõudma siis, kui maalapi kaupa lumest sulama hakkab. Nii nagu oli meil eelmisel aastal. Kui aga talvel õiget lund ei ole, nagu on käesoleval aastal, siis hakkavad lõokesed tagasi pöörduma juba õige vara kult. Kui eelmine aasta veel aprilliski oli üsna paks lumi maas siis sellel aastal oli juba veebruaris maa lumevaba ja juba siin märtsi alguses, veebruari lõpuski oli kuulda esimesi kevadekuulutajaid. Kevadekuulutaja tiitlile võistlevad koos põldudel sukesega ka mõned teised linnud, nagu kiivitaja, kuldnokk ja künnivares on kõige tuntumad. Tõsi küll, künnivareseid ja mõnikord ka kuldnokki võib kohata üksikute isendite talvel ja eriti pehmema kliimaga rannikualadel. Põldlõoke veedab Talvet aga seal, kus on soojem ja lumevabam Euroopas või isegi Põhja-Aafrikas. Ta on tegelikult üsna laia levilaga linn ning elutseb üle terve Euraasia ning inimene on teda isegi mitmele poole ise elama talutanud. Näiteks Uus-Meremaale. Põldlõoke on segatoiduline ja armastab muuhulgas väga igasuguseid seemneid, mida avamaastikel kasvavad taimed siis neile ette kasvatavad. Põldlõoke ongi heinamaade niitude ja põldude elanik. Kindlasti tuleb paljudele ta vette selline mäng, mida võiks nimetada põldlõokese otsimine. See käib nõnda, et kui oled sõbraga kuskil põlluvaheteel jalutamas ja kuuled kõrguses lõokese laulu siis teete võistluse, kes ennem põldlõokese taevast üles leiab, see ongi mängu võitja. Mõnikord võib see mäng aga üsna lootusetu olla, sest okei võib mängulennul tõusta isegi kuni 200 meetri kõrgusele ja vahest harva veel kõrgemale Ki. Tavaliselt küll jääb see lennulaginal sinna 50 või 100 meetri piiri peale. Isased lõokesed alustavad mängu lendu tavaliselt vaikides ja hakkavad laulma alles paarikümne meetri kõrgusel. Ja kõige kõrgemast punktist olles seal natukene aega tiirutanud, hakkavad nad alla lauglema ning viimase osa mängulennust sööstavad nad otse alla maapinnale. Ja kui nad on maapinnal, siis on neid väga raske märgata, sest neil on suurepärane pruunikirju varjevärvus. See varjevärvus aitab neil sulanduda kuivanud pruunide kõrte sisse, mis varakevadel põldudel on heinamaadel või ka põlluvahelisel kruusateel on nad samuti üsna märkamatud. Üks lind ei ole õhus mängulennul tegelikult mitte väga kaua. Lend kestab keskmiselt kolm kuni viis minutit. Põldlõokest pesitsusterritooriumid on väga täpselt paika pandud ja neil on justkui nähtamatud seinad õhus, millest nad eriti üle ei lähe, sest üle lendamisel rikutakse piirilepingut ja sellele võib järgneda lindude omavaheline õhuga klus. Põldlõoke seal on ka sugulasliike, kes samamoodi lennates mängu laulu ette kannavad. Eestis kohatavatest liikidest sagedasem on nõmmelõoke, aga tema eelistab hõredaid männikuid ja põldude kohale laulma ei tule. Haruldase matest aga võiks nimetada lõokest, kes on pigem lõunapoolne liik ja meil väga harva pesitseb. Kuulame nüüd lõpetuseks põldlõokese laulu ennast. Põldlõokese laulule on iseloomulik see, et see on katkematu lauluvulin. Selles ei ole selgesti eristuvaid Salme katastroofe, nagu on näiteks rästastel või kasvõi kõige tavalisemalt metsvindile.
