Rändame koos Hendrik Relvega. Me jätkame oma rännakuid seal Borneo troopilistel saarel, hiigelsaarel kusagil kaugel Kagu-Aasias. Ja selle saare põhjapoolne osa kuulub mäletatavasti Malaisia-le, lõunapoolne Indoneesia-le ja peaaegu otse keskelt läbistab seda saart ekvaator. Eelmises saates oli juttu sellest, kuidas sellel saarel kulgeb tänapäevaelu ja mismoodi siinset haruldased vihmametsad. Ohtu, sest asustus aina tiheneb, istandused ja põllud laienevad. Ja eriti just need õlipalmiistandused on, on põlismetsale ohuks. Aga täna teeme me siis Borneo põlisrahvastega. Neid nimetatakse üldiselt jakkideks, aga selle nime taga on tegelikult üle 200 erineva rahva igaüksteisest oma keele ja kommetelt erinev. Ja kunagi olid need jakid hästi kuulsad, legendaarsed kartmatud sõdalased ja peakütid elasid ligipääsmatutest metsades omaette ja tahtsidki omaette elada. Praegusel ajal nad suhtlevad ikka muu maailma, ka inimpäid nad enam ei kütti. Ometi on neil säilinud palju endisi kombeid, näiteks see, et elatakse päris sageli erilistes pikmajades. See pikk maja on kümneid meetreid pikk ja seal elavad ühe katusel hulga peresid. Väga omapärane ehitis. Vot ühes sellises pikmajas sai ka veedetud öö ja sealsete inimestega suheldud. Ja mismoodi Nemad seal elasid? See oli siis just Runguse rahvas, üks paljudest põlisrahvastest. Seda me saime kohe õige lähedalt. Koge. Need helid, ma salvestasin siis selle Rõnguse rahva juures ja võib-olla need kõlavad kuidagi arusaamatuna, et kuidas neid siis õieti tehakse. Et kas seal mingi muusika või on see hoopis mingisugune ühine talgutöö. Tegelikult ei olnud see üks ega teine, see oli meelelahutus, võiks öelda, et mäng või isegi sport, aga mõnes mõttes ka isegi võib-olla. Ja ma püüan kirjeldada siis, et kuidas see siis käis. Maas istusid kaks paari poisse kõrvuti ja nende peos olid siis niisugused pikad mitmemeetrised, bambuselatid ja neid bambuse latte tugevasti käes hoides maapinna ligidal, niimoodi maaga paralleelselt lõid nad siis nagu neid latte rütmiliselt kokku. Ja samas oli seal lattide vahel ka üks poiss, niisugune teismeline poiss ja tema osavus seisis siis selles, et ta pidevalt kepsles ühelt jalalt teisele ja alati toetas jala maha just selle koha peale, kus need bambuselatid kokku ei plaksutanud. Et see vist päris valus olla, kui niimoodi jalg sinna bambuselattide vahele jääb. Ja latid tabavad hoopis su pahkluid. Aga see poiss ei vääratanud. Ja siis lattide kokkulööjad tõstsid aegamisi tempot, vaatasid, et kuidas ta hakkama saab. Et kas jääb vahele või ei jää vahele. Aga see oli osav poiss, täpselt lattide kokkulöömise rütmis ta niimoodi pass seal ja ei jäänud kordagi vahele ja teenis lõpuks isegi ära pealtvaatajate aplausi. Ja see oli põnev vaadata ja ilmselt veel põnevam mängida. Ja vot kogu see tegevust, mis parajasti toimus, see oligi siis selle pikk maja katuse all. No pikk maja, see on niisugune, umbes nagu eestlastel on rehielamu siis hästi traditsiooniline vanaaegne elamu ja praegusel ajal nii nagu meil rehielamuid maal annab Borneol neid leida, enamasti on nad kadunud, rohkem on neid saare kõrvalisematest püüdes ja siin külas, kus meie nüüd olime see Rungus rahva külas, selle nimi oli tina, on kolm ja siin oli siis niimoodi, et see oli suhteliselt ligipääsetav küla, siia sai isegi autoteed pidi ligi ja siin oli neid pikmaju alles praeguseks ajaks ainult kaks. Ühes elasid siis kohalikud inimesed kogu aeg ja teine oli siis seatud niimoodi, et kui tulevad huvireisijad, siis mõned pered lähevad sealt välja ja lasevad siis ööbida siin külalistel ja kui nad ära lähevad, kolivad jälle pered tagasi. Ja meil oli see muidugi ainulaadne võimalus, et sa saad nagu maitsta seda elu selles tõeliselt vanaaegses Borneo elumajas. Ja Meie giid rääkis, et kui sa tahad praegusel ajal minna Borneol nüüd sellistesse paikadesse, kus peaaegu kogu küla koosnebki ainult nendest vanadid Vik majadest siis sellise retke jaoks pead varuma endale vähemalt kolm päeva. Et sinna minek ja lihtne, sinna ei vii ühtegi teed ja sinna sõidetakse paadiga päev otsa, enne kui jõuad ühe esimese sellise külani. Ja noh, kui sa juba nii kaua oled sõitnud, siis ühe päeva oled seal kohapeal ja kolmas päev kulub veel tagasi tulekuks need kokku kolm päeva. Ja kui minna siis veelgi sügavamale sinna, hiiglasaare südamesse, siis seal on kohe päris palju rahvaid, kes umbes samamoodi elavad ja nende majad asuvad siis reeglina just otse jõe kaldal vaiade peal. Et jõed on siin ju ainsad võimalikud liikumise ja ühendusteed, nii et siis ka hooned püsivad alati jõgede ääres. Jaa, kunagi hästi ammu ütleme siis, tuhandeid aastaid tagasi elas enamik Borneo põlisrahvastest nagu metsa rahvastena just seda tüüpi majades, nad olid siis nomaadid, kes sõltusid ainult siis sellest jõe ja metsaandidest. Ja juba hilisemad nendel aastasadadel said paljud et nomaadid siis nagu pool nomaadideks hakkasid siis natukene aedu pidama, seal džunglis ja põlde ja natuke ka koduloomi ja need metsasaadused jäid nagu teisejärguliseks olid ometi tähtsad. Ja Nende üldnimetus selliste põliste jõeäärsete pikmajade elanikke, ühisnimetus oli siis ta jakid enneta, jakid on tõesti oma keelelt ja kommetelt ja ka riietuselt olnud väga erinevad ja praeguseks ajaks loetakse neid kokku kaks miljonit, et noh, tundub võib-olla, et palju, aga kui mõelda Borneo kogu elanikkond on 20 miljonit inimest, siis ikkagi ainult üks kümnendik praegusest Borneo rahvast. Nii et tegelikult Tal on põlisrahvaid ikkagi vähe ja enamasti reeglina on nad niisugused hästi. Pisikesed, see liikmete arv on, on pisikene ja pigem niuksed, eredad eksootilised rahvakillud, kes nagu laiali pillatud üle saare kaugematesse, nur kadesse, aga igal pool need ikkagi on näiteks neil on omad nimed ja näiteks saare lõunaosas teavad kõik, et seal elab selline põlisrahvas nagu pakkum paid ja siis Borneo idaosas jälle Pariitod ja saare keskosas ka jaanid ja nii edasi. Ja need on väga põnevad rahvakillud, igaüks väga omanäoline, nii et igast ühest neist võiks teha kohe täiesti omaette, väga värvika saate. Ja nüüd nüüd Tügi viimase sajandi jooksul on paljude selliste loodusrahvaste elu võtnud võrdlemisi kurva pöörde sest Nad on lihtsalt öeldes jäänud jalgu tänapäevaelule tänapäeva tsivilisatsioonile ja mõned nendest niisugustest vastuseisudest siis tsivilisatsioonile on olnud hästi jonnakad ja tugevad nende rahvaste poolt. Nad on sellised võitlustahtelised ja siis läheb see ikka võitlus nii suureks, et äratab juba isegi rahvusvahelist tähelepanu. Kuni viimase ajani on üks selliseid Borneol põlisrahvaid, Benaanid, Benaanid elavad nüüd just seal Borneo Malaisia poolses osas ja nad on tänase päevani pool nomaadlikud, ehk siis harivad põldu, peavad aeda, aga näiteks küttimisel on nende elus ikkagi veel väga suur tähtsus ja nagu ikka selliste rahvaste puhul kogu selle rahvaarv on väike, neid on kokku siis 10000. Ja näiteks kui nad jahil käivad, siis neile ikkagi meeldib jahti pidada just puhkpüssidega ja mürginooltega. Ja neil on hästi palju säilinud neid vanu, väga iidseid kombeid ja kõik oleks olnud hästi. Aga siis Malaisia valitsus avastas mõnikümmend aastat tagasi, et aga need metsad, need niuksed, ürgsed metsad, mis siin on väga palju väärispuid. See on ju varandus, on roheline kuldsiit, saab ju riik endale hästi palju tulu ja siis väga lihtsa otsusega otsustati, et hakkame seda raiuma, seda metsa ja ja saame ja ka riigile palju tulu. Ja algasid niuksed, väga ulatuslikud raided. Ja loomulikult see oli ju Benaanide kodu ja endastmõistetavalt neile see ei meeldinud ja nad hakkasid metsa raiduritele vastu. Ikka tõsiselt hakkasid vastu, kohe peaaegu läks nagu sõjaks, kas need nüüd taie masinad ei saanudki seal tööd teha üldse? Ja siis tõi juba Malaisia valitsus välja täitsa politsei ja sõjaväe ja siis nende kaitse all raiuti siis edasi. Aga nettenani rahva juhid, nad olid siiski ka selles mõttes osavad, nad oskasid, tahan suhelda ka tänapäevapäraselt. Nad saatsid siis Malaisia valitsusele pidevalt järjekindlalt igasuguseid kirju protestikirju ja ka rahvusvahelisele üldsusele andsid teada, et kuidas nende ainuvõimalik kodupraegu kaob ja see tekitas jälle rahvusvahelist huvi ja siis tuli siia juba rahvusvaheline meedia peale. Ja kui juba näiteks BBC võimas telekanal hakkas sellel teemal saateid tegema siis see pani juba natukene selle Malaisia valitsuse tegelikult kukalt kratsima ja siis oli niimoodi, et siis sõlmiti esimesed kokkulepped selle Benaani rahvaga. Noh, niisugused näiteks, et teeme siia teie kodualadele suure rahvuspargi ja teised inimesed, siin ei tohi elada, teil on esmaõigus olla siin siis edasi ja elada samal viisil, nagu varem oli leping lepinguks, tegelikult läks niimoodi, et metsa raiuti ikkagi teatud määral päris hoogsalt edasi. Ja penoni rahvas ei jätnud ka oma vastuseisu ja see vastuseis on kestnud kümneid aastaid. Ja no kogu see võitlus muidugi on kahjuks väga ebavõrdne, sest ühel pool on ikka kogu tänapäeva tsivilisatsioon ja ühel pool ainult üks rahvakild. Et praeguseks on ikkagi juhtunud niimoodi, Epenaani metsade alad on jäänud ikka tohutu tult palju vähemaks, kui need oli varem ja just praega praegusel ajal rajatakse just nende maanteele yht hästi suurt hüdroelektrijaama tammi, mille järel siis puudutatakse ka suur osa nendest maadest üle ja, ja sealt viiakse läbi ka ühte suurt ja võimsat maagaasitrassi. Nii et olukord on ikka nagu öeldakse, lootusetu, kuid siiski lootusrikas ja iga Benaani elanikud ikkagi oma jonni ei jäta, nad sõdivad edasi. Ja nad ikkagi usuvad ja loodavad, et, et neil noh, midagi kasvõi oma endisest elukeskkonnast ehk siis metsast õnnestub päästa ja ja sellega siis säilitada ka oma endised eluviisid. Ja kombed. Noh, see oli nüüd siis jälle see bambuselattide mäng või, või see hüppamise tants, mida me seal Rõnguse rahvad pikmajas kuulasime ja mida me seal salvestasin. Ja kui ma neid poisse vaatasin, kes seal üksteise järel läksid sinna hüppama ja oma julgust ja osavust näitama, siis tuli nagu niisugune tunne, et see on nagu omamoodi sihukene sõjatants. Ja siis mõtlesin, et paljudel rahvastel on olnud niimoodi, et praegusel ajal on saanud sellest mäng aga võib-olla sajandeid tagasi oli see hoopiski täiskasvanud meeste tegevus ja võib-olla sellisel viisil valmistuti sõdalase elu. Miks, sest sõdalastena olid ta jakid ja siis ka muidugi see rumm, kus rahvas ikka täiesti legendaarsed. Nad tekitasid ikka oma vaenlastest tõelist hirmu. Neil olid erilised kombed, mida teistel rahvastel ei olnud ja üks näiteks selline, mille poolest nad isegi väljaspool Vornejat kuulsad olid, oli see, et nad küttisid päid. See peade küttimine, see on tegelikult üsna rahvusvaheline asi paljudel mandritel ma olen kokku puutunud kombekad muidugi nii-öelda, mis on olnud kunagi sellest on räägitud. Mulle näiteks kas oli näiteks Amazonase metsades ja päris pikalt ka näiteks Uus-Meremaal mauride juures, sellest ma uuride peade küttimisest sai kunagi isegi siin kuula rändajat saadetes räägitud aga siin Borneol see nüüd jälle eri moodi võrreldes teiste paikadega. Põhiline oli nüüd see, et siinse pea küttimine oli Ühe mehe nisugune isiklik ka auküsimus või siis väga isiklik selline eksam, mille ta pidi nagu läbi tegema ja see käis siis niimoodi. Noormees, kes oli jõudmas siis nii-öelda täismehe seisusesse pidi tegema siis retke kusagile vaenulik hõimumaale surma seal ühe vaenlase sõdalase ja siis tooma tema pea koju ja seda peatsis töödeldi kuidagi eriliselt, nii et lõpuks jäi järele sellest Ta ainult niisugune puhastatud valge kolju ja see kolju riputati vot sellesama pikk maja seina peale ja seal seina peal oli neid juba enne rivis, sest nii palju kui oli mehi seal pikmajas, nii palju oli ka seal koljusid, sest iga mees pidi tõestama, et ta on nüüd siis nagu täisväärtuslik mees sellega. Ta tõi sellise pea kuskilt vaenlaste maadelt siia koju. Ja tegelikult oli seal siis terve rida neid koljusid seal seina peal ja alles pärast seda, kui see mees oli selle nii-öelda eksami läbi teinud, oli tal õigus näiteks võtta naine, rajada pere ja üldse astuda täitsa meeste rivisse. Ja koljude tähendus oli võrdlemisi huvitav, et selles mõttes ütles, et, et neid ei käsitletud pärast seda Nendest olid saanud nagu sellised rituaali esemed, neid ei käsitletud enam kui midagi vaenulikku vaid otse vastupidi, usuti, et see nüüd siin juba oma pik maja seina peal kannab endas maagilist väge ja et ta näiteks hoiab majaelanike haiguste eest ja õnnetuste eest ja igasugu kurja eest. Ja teisest küljest, kui pikk maja seinal oli pikk rivi koljusid, siis näitas ka igale külalisele, et see pikk maja Annika, täiesti elujõuline. Ja noh, see traditsioon püsis veel seal kusagil isegi 20. sajandi alguses, aga tasapisi ta siis hääbus muidugi. Ja kuskil 20. sajandi keskel oli üks viimaseid kordi, kus tõsiselt räägiti veel peakettidest ja see oli nimelt teise maailmasõja aega aitäh ja nagu mäletate, sel ajal ju jaapanlased olid siis okupeerinud saare ja siis peeti nendega nagu missugust partisanisõda. Ja siis oli niimoodi, et nendel Ta jakkidel meestel oli siis nagu vana kombe järgi et kütime siis neid jaapani sõdalasi ja, ja, ja kord, kui siis õnnestus mõni neist surmatas, löödi tal pea maha ja ja siis prepareeritise kolju ja pandi sinna oma kodumajaseina peale üles. Aga, aga see oli eriline juhtum ja, ja tegelikult selleks ajaks oli see komme ikka praktiliselt hääbunud ja muidugi praegusel ajal on ta muidugi absoluutselt kadunud, aga muidugi neid lugusid peaküttidest. No need lood ei ole kuskile kadunud ja kui sa ikka Bornale lähed ja ütled, et kuule, et räägi peaküttidest midagi, no siis tuleb jutte rohkem, kui sa iial jaksad kuulata. Et see folkloori on vägagi elav praegusel ajal Borneol ja muidugi neid koljusid saab näha siis Borneo muuseumiks. Väga tihti näiteks just niisugused pikmajad, kus meie nüüd elasime, seal oli nüüd siis elamiseks, aga mõni niuke pikk maja on muudetud muuseumiks ja vot seal on ka siis seina peal, neid võib olla sajanditevanuseid inimkolpasid siis nagu näha, see pikk maja ise. Kuidas see siis välja näeb? Et ta on selles mõttes imelik, et ta on suhteliselt kitsas ja suhteliselt pikk, et hästi lai katus peaaegu maani välja ja läheb tohutu pikalt kümneid meetreid, et see pikk maja, kus meie nüüd seal olime ma kohe huvi pärast mõõtsin sammudega ära, et kui pikk ta on ja siis arvutasin oma sammu pikkusega niimoodi välja, et see oli näiteks siis 55 meetrit pikk maja. See on ju ikka päris pikk, kui mõelda, et üks elumaja on selline ja milline ta sealt seest välja nägi, see oli ka hästi põnev ja kordumatu ja efektne, et kus olite, tõusid sinna katuse alla, siis oli niimoodi, et ütleme, see parem osa parem pool kogu sellest katusealusest oli kõik nagu suur ühtne ruum, noh nagu mingi hiigelsuur randa, seal ei olnud isegi seina, ainult need vaiad ja, ja pea kohal katus ja see tohutu suur, avar ja ka küllalt niukene valgusrikas ruum. See võttis ära tegelikult, et üle poole kogu sellest katusealusest. Aga siis seal vasakul pool jooksis nagu ühest maja otsast teise siukene, ühtlane punutud sein. Ja, ja selle seina sees olid siis uksed. Iga nelja meetri järel oli üks uks, nii et kokku oli selle seina taga siis 11 ust ja kui sa nüüd selle ukse lahti tegid, siis seal oli niisugune ruum eluruum. Kui meieni sinna magama läksime, siis meil oli seal lihtsalt põrandal paar madratsit, kaks inimest ühte tuppa. Ja nii oligi ja kui näiteks nüüd siin elab juba see Runguse pere näiteks tavaliselt siis ütleme, ema, isa, paar last, siis nad elavad just üks pere elab ühes sellises ruumis ja ega neil seal midagi traditsioonilises sisustuses muud ei olegi, lihtsalt mingisugused magamismatid maas ja ühes nurgas siis niisugune kividest laotud leease, et ta sai kasutada niimoodi, et sa panid sinna, süütasid tule see lahtine, kuis seal põleda, et ta ei võtnud tuld, eks ole, tal niuke kivine säng igast küljest kaitstud, ainult pealt lahtine ja seal siis tehti süüa. Ja vot minu meelest need elu toakesed nendeks, eks ole. No muidugi, siis seal oli siis niimoodi, et näiteks selles konkreetses pikmajas elas siis näiteks tavalisel ajal 11 peret kõik ühise katuse all, aga igalühel oma ruum ja maja pikkus pidi sõltuma sellest, et kui mitu inimest ja peret siis kokku on seal katuse all olid koos siis nagu sugulased või hõimlased. Ja olenevalt sellest, kui suur siis see seltskond oli, nii pikk oli siis ka see pikk maja, nii et see niisugune ütleme siin kümnekonnapere jaoks, see oli niisugune keskmine, aga mõnikord võis ta olla kaks korda pikem sest seal oli siis näiteks 20 peret ühe katuse all, midagi erilist selles ei olnud, oleneb vajadusest. Ja minu meelest kõige huvitavam ja vahvam oli ikkagi see osa sellest pikmajast, mis oli nii-öelda see ühisruum selle tähendus, et see oli selline tõesti ühise suhtlemise ala, kus siis need kõik majaelanikud pidevalt suhtlesid ja läbi käisid ja tavaline on siukene. Päevarütm oli siis see, et päeval mängisid seal lapsed, vanemad olid kusagil väljas tööl või kusagil aga siis oli seal hea olla lastel sellepärast et katus pea kohal päikese eest kaitstud tuul käib ilusti läbi värske õhk. Ja õhtul siis, kui tulid vanemad koju sisse, et ikkagi niimoodi, et enne hämarat tavaline rutiin nii 100 aastat tagasi kui ka praegu, et siis tehakse seal oma toas oma peretoas seal selles kivist lee asemel siis nagu. Aga kui toit on valmis, siis tullakse selle toiduga sinna välja, sinna, selle ühise suure veranda peale ja süüakse üheskoos. Ja kui siis on kõht täis ja mõnus tunne kontides, siis ollakse lihtsalt seal veedetakse õdusat aega niikaua kui tahtmist on ja, ja siis oli kohe nagu kindel niisugune traditsioon ja, ja elurütmi, et on niimoodi pikmajas käis ja seda me saime ka ise kogeda, et tegelikult need õhtused tunnid seal hämaras ühise pinna peal, et need olid kõige vahvamad sinna tuli siis õhtuks hämaruses ka juba külarahvast, kuidas nad mängisid neid oma mänge ja tantsisid oma tantse ja ja ka kutsusid meid nagu kaasa tegema ja ja üks nendest meele lahutustest oli ka siis bambuselattide vahel hüppamine. Sinnagi kutsuti meid siis, kes tahtis kaasa hüppama ja proovima ja see oli noh, niukene hasartmäng, mõnes mõttes. Et hüppad kindlas rütmis, kui sa selle kätte saad, tundub võimatu, aga ometi mitte kordagi ei jää su jalg sinna kolksatavate bambuselattide vahele. Noh, vot just niimoodi nagu kuuldused, nagu kiirenevas rütmis see mäng seal siis tõesti käis, et, et kogu aeg kruviti seda pinget nagu üles ja igav küll ei olnud, ei kaasa teha, aga ega ka lihtsalt kõrvalt vaadata ja muidugi saime siis juttu ajada, meie seda kohalikku keelt ei osanud, aga meie giid loomulikult siis inglise keele vahendas. Ja siis, kui me seal niimoodi külarahvaga juttu ajasime, siis saime mingi pildiga sellest, et kuidas rahvas siin praegu just parajasti elab. Ta võib olla väga-väga ammu, olid ka nemad olnud rändav rahvas seal metsas, aga juba väga ammu on nad siiski olnud juba paigal ja on elatunud ikkagi põldudest ja ja aiast ja koduloomadest. Ja praegu just selles siin külas tina kooli külas on siis seis selline, et, et siin see külarahva põhiline sissetulek tuleb hoopis kautšuki istandusest. Nii et kaudselt istandus on hästi suur, laiub igas suunas ümber küla. Ja kuidas seal siis töö käib, seda ma sain ka näha. Kui ma tõusin hästi varahommikul päikesetõusu eel, siis ma käisin seal puude vahel ja nägin, seal toimub samas just ühte meest. Mees siis kõndis niimoodi puude vahel, tal oli käes niisugune hästi pikk muga sihukese erilise teravikuga ja sellega siis ta tõmbas kuidagi niimoodi osavalt pooleldi ülevalt alla selle tüve peale kahele poole niisuguse nagu vao kokku moodustus, nagu niisugune suur v-täht. Ja selle lõigete seest hakkas silmapilk imbuma seda valget venivat kautsjuki piimmahla ja see voolas tüve külge kinnitatud topsi sisse. No üldiselt ma olin neid kautšibki istandusi näinud muudel mandritel troopikas ennegi midagi väga uut selles minul ei olnud, seal oli seesama ikka see puu ise. Tema tegelik nimi on siis Heweeaa puu. Ta on kunagi kasvanud looduslikult Amazonase džunglites, praegu kasvatatakse Istandustena kogu maailma troopikas ja, ja sellest piimmahlast tehakse siis edasi toorkaudsuk, nii et ja sellest tehakse jälle kummi ja kunagi väga ammu oli see toorkaudsuk meeletult kallis sest see oli ainus toormaterjal, millest kummi sai, praegu tehakse seda keemiatööstuses ja tehakse sünteetilist kummi põhiliselt. Ja, ja sellepärast selle kaudsuk istanduse tulud ei ole üldse võrreldavadki sellega, mis nad kunagi andsid. Aga ikkagi nad annavad mingisugust tulu. Ja põhiline, see tulu on ühtlane, sest toorkaudsuki järele on maailmaturul alati kindel nõudmine. Ja kui sa oled seal istanduse juba loonud ja puud on piisavalt suured, siis annab üks istandus ju pidevalt toodangut seal ju aastakümneid. Aga siin külas oli huvitav kuulda seda, et kuidas üldse see küla nii-öelda juhtimine on korraldatud siin ronguse rahva juures on siis niimoodi, et see ongi tüüpiline, et külavanem on keegi küla kõige rikkamatest inimestest ainult rikaste pulgast külas valitaksegi külavanem. Ja selle külavanema eesmärk ei ole üldse ainult seista oma rahva eest ja ja hoida talle siis niisuguste elu võimalusi. Tema üks tähtis ülesanne siin on see, et kui ta rikas mees, sellepärast ta peabki rikas olema, siis ta peab panema selle küla heaoluks mängu täiesti oma isiklikku raha. Ja see käib just siis niimoodi, nagu siin oli, et see külavanem oli siis oma raha eest lasknud rajada selle kaltsuki istanduse. Ja nüüd, kui siit juba saaki sai, siis oli see niimoodi, et need puud, need oli seal ju tohutu tul hulgal seal istanduses jagasti ära nagu külatäiskasvanud meeste vahel, nii et igal mehel oli nii-öelda hooldada töödelda seal paar-kolmsada puud. Ja selle eest sai siis iga külamees külavanemalt kindlat palka. Aga selle kaudsuki enda toodangu selleta said kõik endale ja, ja sellega siis müüs maha ja sai siis oma tulud jälle sealt. Et niimoodi see pidi olema siinkandis just vägagi tüüpiline. Ja kui me seal külas juba olime, siis muidugi inimestega suheldes saime näha ka neid vanu tantse ja laule. Seal oli ka niisugune asi välja mõeldud, et oli tehtud ka neid traditsioonilisi käsitööasju hästi palju erinevaid vidinaid, seal küll punutud disi ja Kell puust mingisuguseid esemeid ja neid siis ka pakkuda, et kes tahab osta. Ja siis kolmandaks oli veel see, et kui me seal olime, toidud olid need toidud, mida söövad just rongusse rahvas ise, niuksed, traditsioonilised toidud. Ja seal tõesti huvitav, see ülihästi mitmekesine see laud. Kõige põhilisemad olid ikkagi aedadest ja põldudelt pärit kohalikud köögiviljad ja puuviljad aga oli ka näiteks kala, mis oli püütud siitsamast jõest ja mis oli siis nagu ära röstitud. Ja mõned nendest toitudest olid muidugi üksjagu eksootilised, näiteks sõnajalalehtedest salat või siis bambusevõrsetest hautis. Või siis banaaniõitest tehtud salat, et ta nüüd kahte esimest ma olin juba varem maitsnud ka mujal Aasias, aga seda banaaniõite salatit, seda ma sõin tõesti esimest korda elus oli päris huvitav avastus. Teadmiseks banaaniõie salata, maitse on niisugune mahe ja hästi meeldiv. Et tal ei ole mingit sarnasust banaaniviljadest tehtud salatiga. Aga ta on söödavad, need õied, kui nad on õieti töödeldud ja niisugune niukene, diskreetne magustoit, ütleme niimoodi. Ja Meile kõneldi sealsamas külas ka siis seda, et enne seda, kui siia üldse hakati turiste kutsuma, siis kõva vaidlus käis selle üle, et naat kutsume siia huvirändureid, et me saame ju selle pealt ka nagu endale külale nagu lisatulusid teenida, et anname neile ööbimiseks selle pikk maja, pakume neile süüa, aga siis oli nagu kaks koolkonda, üks oli siis see, et teeme selle pikk maja hästi mugavaks, paneme sinna niuksed mugavad voodid ja teeme nii, nagu oleks hotellituba ja süüa anname siis nii, nagu nad on harjunud oma kodumaal sööma näikest euroopapäraseid toite. Ja siis teine seltskond jälle vaidles vastu. Teeme täpselt vastupidi, et anname neile täpselt sellised ööbimisvõimalused nagu meil endil on tavaline magamine ja pakume neile just sellist, mitu nagu meie ise sööme. Ja minu meelest Õnneks jäi siis see teine seltskond, viimane jäi nagu peale ja minu meelest noh, no muidugi me olime ju seal ikkagi turistid ja me saime ainult kergelt niimodi nuusutada, seda põlisrahva elu siin Borneol, aga ometi natukene sai seda tunnet sisse, et kuidas on magada pikmajas seal põrandal ja kuidas on need kohaliku Borneo rahvale nii tavalised ja meie jaoks jälle nii erilised toidud ja, ja seesama kaasalöömine muidugi oli ka seal, kui tantsiti ja ka tehti seda bambuseosavuse proovi. Et üsna mitmed eestlased muide, läksid seda bambuse mängu seal mängima. Ja muide, täitsa edukalt tuli neil see välja, nad said isegi kohaliku rahva aplausi. Siis selline sai siis jälle seekordne saade Borneo põlisrahvastest, nende pikmajades, traditsioonidest, nende minevikust ja tänapäevast. Aga järgmise saatega rändame hoopiski Borneo loodusesse. See on väga ainulaadne loodus ja just järgmises saates alustame sellest, et läheme kogu Borneo kõige kõrgema mäe juurde. See on Kinabalu mägi ja otsime sealt üles maailma kõige suurema õiega. Lille. Tema nimi on raitlill. Rändame koos Hendrik Relvega.
