Tere algab saade, laste lood MINA, OLEN Kadri kiisel. Täna olen külas Gustav Adolfi gümnaasiumis, kolmanda klassi õpilased Noora, Reinsalu ja Henri Paul lugesid Peep Männili kirjutatud raamatut Susi kriimsilmmetsale Dell ja jutustavad nüüd, mida sealt leida võib. Kuid esmalt loeb Noora ühe katkendi raamatust. Selle peatüki nimi on hundi lasteduda. Hundikutsikad sünnivad tavaliselt aprillis, vanemad on selleks ajaks otsinud võimalikult rahuliku koha, mõnes üsna metsikus paigas, kuhu inimene satub väga harva. Asuladest ja autoteedest kaugemal asuvad suuremad metsad ja rabad on pesakonna üleskasvatamiseks kõige sobivamad. Sünnituspesa on väikese Magasin mahalangenud puu juurde või tüve all. Mõnikord võivad hundid selleks kasutada ka sobi vaks kohandatud mägraurgu või siis tuua pojad ilmale lihtsas maapinnal olevas pesas. Noores kuused kihnikus. Kutsikad sünnivad pimedatena, nende silmad avanevad umbes pooleteise nädala vanuselt. Pojad on mustjaspruuni värvi ja esimesel kuul pinnast vee väljas ei käi. Umbes poolteist kuud söövad nad ainult emapiima. Ega emagi saa algul pesast kaugele minna. Ta käib kiiruga lähedal asuvast ojast või järvest vett joomas. Jahil käib sellel peamiselt isahunt koos eelmise aasta kutsikatega, kui neid peres on. Kui jaht on olnud edukas, sööb hundiisa kõhu kõvasti täis ja tuleb pese öelda. Siin oksendab ta söödud liha välja. Nõnda ei pea ema poegade toitmise ajal nälga kannatama. Millest raamat jutustus rääkis hundist jääd, kuidas hunt elab, mulle meeldis hästi see, see läks täpselt nii, et et kuidas hundid paarituvad ja siis nende pojal ja kuidas pojad saavad suureks ja kuidas nemad saavad poed ja siis lõpuks võib-olla vähe olisest hundisurmast, aga noh, seda ei pidanudki olema. Võib-olla. See rääkis hundi ja palju, mis temaga looduses on juhtunud ja mis temaga siis kõik on juhtunud selle suure aja jooksul. Et vahepeal uskusid hoopi see meie esivanemad nendesse hästi, aga, Nüüd me kardame teda hoopis natukene. Et oli jah, rohkem juttu, mitte fakte. Aladokale oli ka neid fakte ja siis oli seal igav loo lõpus või oli isegi selliseid mingid, kus sees oli nagu see loo kokkuvõtte, et mis seal siis oli, et, et räägiti näiteks sellest, et mida hundid söövad, eksju, ja siis pikemalt räägiti selles jutus, aga selles ringis oli see kokku võtta, et et hundid söövad seda, seda, mida nad siis kokkuvõttes söövad. Kuidas teile see raamat meeldis? See raamatu tundus isegi täitsa tore, et sai teada, palju. Huntidest, mida isegi ise ei oleks teada saanud. Ja mulle ka meeldis, ma ütlesin emale, et ma tahan jälle seda hundiraamatut lugeda ja siis, kui ma käisin raamatukogus, siis ma ei tahtnud muid neid laenutatud raamatuid praegu lugeda, ma tahtsin kogu aeg seda hunti lugeda. No see oli huvitav jaa. Seal oli hästi palju seda, mida laps nagu ise või arvata, et seal oli kirjutatud sellest, et kuidas hunte püüdakse, mina seda üldse ei teadnud, et olid sellised lipud ja siis need pandi niimoodi hundi ühele piiralasse, siis ma ei teadnud seda, et hundid selliseid võõrkehasid kardavad. Siis ma arvasin, et nad on väga julged loomad ja kui ma väiksem olin, siis ma arvasin üldse, et et osad need lõvid ja need loomadele üldse pahad, kes hammustavad teisi, söövad ja marsid jänesed ja kõik need on hästi head, aga nüüd ma saan aru, et kõigil on siin oma nagu elulugu, et nad peavad saama nagu ise elada. Mulle meeldis sellepärast, et seal oli hästi palju räägitud sellest, mis seal kõik hundiga juhtunud oli, siis tavaliselt seal oli öeldud ka niimoodi, nagu päriselt, looduse seadus ütleb, et tugevamad jäävad alati peale. Milliseid huvitavaid asju ta siit raamatust teada saite? Minule Ta oli kindlasti see huntide püüdmine ja siis mulle meeldis see, et ma sain seda ka teada, et hundid surevad tavaliselt nendesse tõbidesse, milles nad saavad haigestunud loomade söömisel, et neid on küll nagu lihtne püüda, aga võib see lõppeda surmaga, et ja siis need pisikud, neil mingisugused ussid, kes olid, et need elavad taimede lehtede peale siis taimtoidulised loomad, neid söövad ja hunt sedel taimtoidulisi loomi ära siis hunt võib neid kõhuussid saada. Aga kui neid on väike kogus, siis need ei tee midagi. Aga kui neid on palju, siis hakkab noh, natuke ebamugav, aga sellest Ta ei sure. Aga seal oli veel see kärntõbi, sellesse võib ära surra. Üks hästi huvitav teadmine oli tõesti see, et kuidas ussid sinna hunditehase satuvad, aga siis lugesin seda, et hunte tavaliselt karvavahetuse korv on nagu hari Ko ostsin sealt minema, viib ja siis see oli hästi huvitav teadmine, hunti, õhtu siis meie esivanemad isegi hästi selle kohta olid kirjutanud, tegelikult on niimoodi, et esivanemad uskusid nendeks seda asja, et kui hunt murrab lambakarjast lamba maha, siis see tähendab seda, et järgmisel aastal tuleb rohkem lambaid, aga mingisugune koer või keegi teine murrab lammama, siis tähendab just halba. Ja see hunt kaitseb nagu nende eest, kaitseb pahade loomade ja siis pärast jõutigi niimoodi valiti need kõige paremad hundid välja. Lõpushi saared. Ta tegi sellest koer välja, tegelikult oligi siin ette hunte, hakati kartma niimoodi, et osad inimesed kartsid ja siis need hakkasid nagu nende teiste inimestega vaidlema, siis need lasid neid maha, kes, kellele need hundid siis ei meeldinud. Mulle meeldis veel siit, kui ma loen neid, et siin hunt on metsa sanitar, kes reguleerib külaliste endast väiksemate kiskjate arvukust ning aitab sellega kaasa loodusliku tasakaalu säilitamisele. Et seda ma nagu ka ei teadnud, et ma arvasin, et hunt neid just ei pea neid tasakaalus ja sellepärast need jahimehed elasevadki neid hunte maha. See hundijaht, et vahepeal hakati jahtima neid hunt, et mõnes mõttes see ei ole hea mõlemalt FK-l ja siis see veel, et siin Kaagomaalne näeme siin, et loened üliharva võib täiskasvanud hundi ja koera vahel tekkida ka lähedane suhe. Seda ei ole ise kunagi läinud, aga päris tore näha. Huntkoera siis kas selliseid asju ka oli siin raamatus, mida te varem teadsite? Seda ma teadsin, et hundid käivad nagu niimoodi ühe ühel jälgedel, et nad siis näitajad jahimeestele, et ainult üks hunt on käinud, aga tegelikult on terve kari käinud, siis nende kappa hääled on Ariis eriti ei olnud, et siit sai väga palju uut teada, mida tegelikult isegi ei teadnud. Kas midagi jäi arusaamatuks ka? Ei olnud midagi eriti arusaamatut, et kõik oli hästi arusaadav, et mis seal kõik oli laati. Tuntud ja räägitud, kui oli see peatükk hundi väikesed kiused, et seal oligi räägitud isegi kärp, sest see oli puuk, et mida ta teeb, et isased puugid üldse imegi hundid, Pärdvaid lihtsalt käivad ja otsivad hundi karvase simaseid nendega paarituda, siis nahk juurde teha? No võib-olla oleks nagu veel rääkinud sellest, et kes hunte laiemalt murrab, seal oli nahk kirjutatud küll sellest, et kärn tões Marudesse võib surra, aga et millesse siis hunt nagu veel, sureb peale, seletas, et haigeid loomi Ja tõesti, et see oleks võib-olla ka veel rohkem laiemalt rääkida olnud, need, kes need Hoopis hunte tapavad. Kas midagi oleks võinud teha selle raamatu koostamise puhul paremini? Minu oligi üks asi, mis mulle ei meeldinud, oli võib-olla see, et eessõna oli juba peaaegu nagu jutt? No ma ei tea, võib-olla eessõna peaks olema selline nagu ära raamatukokkuvõtte, et seal räägitakse lühidalt, mida ja järgmisest peatükkides on, mitte ei ole see juba mingisugune jutt, sest see enne siin on hästi palju erinevaid teemasid, mis sellest võiks juba kokku siia raamatusse juttu teha. Õlle eest oli kõik täitsa sobiv, et lugeda oli ja, ja kõik olija. Raamatu illustratsioonid tegi Kerli Toode. Millised olid selle raamatu pildid? Need mulle väga meeldisid, kuigi seal ei andnud väga palju pilte, siiski väga meeldis joonistusstiili ja ma alguses mõtlesin, et see on niimoodi pildistatud, päriselt siis lihtsalt selline nagu fond pandud, et oleks nagu joonistatud. Aga siis ma vaatasin seda illus tratsioonide nagu autorit. Ja siis seal oli öeldud, et see oli tegelikult ikka inimene, ta joonistas need ise. Need pildid olid nagu hästi tema stiiliga või nagu mingid nagu temal on hästi lahe, selline joonistamise stiil ja seal oli iga peatüki kõrval oli selline pilt peaaegu igal. Pirnid on erinevad, et üks pilt näiteks minule väga meeldis, kus hundiema on nende väikeste kutsikatega siis siin raagus hoidid omavahel lolli kutsikat mängivad. Ja siis vahepeal oli selline pilkus hunt ulub ja kus hunt kedagi. Sööd natukene erinevaid pilte, oli, lemmikpilt oli mul see esimene, pane pilt, et mina muudkui mõtlesin, et kes siin peal nüüd on, kas siin on hundikari või on siin isa koos oma nende eelmiste poegadega, siis otsib oma noortele poegadele sööki. Ma ei suutnud seda kuidagi välja nuputada, aga kui oleks selline variant, siis ma arvan, et see keskmine oleks ise need äärmised, kes siin nagu rohkem otsivad, oleksid pojad. Kellele selline raamat meeldida võiks, kes seda lugeda võiks? See on mõeldud rohkem nendele, kes seal loodushuvilised haavad loodusest rohkem teada, siis nendele kõlvavadki sellised raamatud, need, mis räägivad kõikidest loomadest, taimedest, igasugustest asjadest, seen, otsadest. Huvilistele ja minu meelest ka loodushuvilistele lastele, kes veel nagu midagi ei tea, aga võib-olla need teavad, aga see raamat on mõeldud lastele ja ja mul on maal oma mets ja siis, mis ma kindlasti tahaksin uurida neid hunte natukene. Kuidas teile tundub, et on see rohkem lasteraamat või rohkem täiskasvanute raamat, kui ei ole seal vahetud? Siis ei ole isegi vahetel aga mõeldud, et see mulle tundub, et see lasteaiale hästi, et seal niimoodi hästi lahti seletatud. Nojah, see oli lahti seletatud tõesti, aga võib-olla seal kasutati ühes kohas mingisuguseid keerulisi sõnu, näiteks kui noh ütleme, et on meist natuke väiksemad lapsed, siis võib-olla on, nad ei saa aru, mis sõna on bioloogia või midagi taolist ja ma küsisin siin eessõnas oli ka üks hästi mingi keeruline sõna ja siis ma küsisin kodus ema käest, mis sõna see oli. Lõpetuseks loeb Henry ühe katkendi raamatust. Peatüki nimi, õlle, kuidas kihid omavahel suhtlevad? Ühe hundikarja kodupiirkond on suur, kui perekond ei ole sugugi kogu aeg koos vaid piigub sageli ringi väiksemate rühmadena vahel suhtlemiseks kriimsilmal tal mitmeid meetodeid, näiteks lõhna, märgisti, äpuline territooriumi piiraladele, piiripostidele. Nõnda tekitatakse ümber koduterritooriumi justkui nähtamatu aed. Samas kraabivad hundid sageli maapinda. Märgis oleks kas silmaga nähtav. Taolisi märgiseid tuleb tilti uuendada, sest lõhn hajub tasapisi. Värskele õrnalt puudumisel jääb aga teistele võsa, millel nendele mulje, et alal endiste omanike poolt maha jäetud piirkonnast on naabri igal juhul huvitatud seetõttu uuendataksegi lõhe, kes seal kelleni servas dispiirnev naaber galühe territooriumiga. Lennon märgiste abil suheldakse peamiselt võõraste huntidega. Peep Männili raamatut Susi kriimsilm Metsatöll tutvustasid Gustav Adolfi Gümnaasiumi kolmanda klassi lapsed Noora Reinsalu ja Henri Paul. Saate toimetas Kadri diisel tänane Eesti lastekirjanduse keskust, raamatut soovitamast kuule laste lugude saateid internetis, vikerraadio kodulehel.
