Eesti rahvuslind on suitsupääsuke. Seda teavad kindlasti väga paljud eestimaalased, sest suitsupääsukese kujutis on leidnud see igasuguste erinevate toodete pakenditele ja rahvusteemalistes reklaamidesse ja isegi telesaadete tunnus graafikasse. Kui ka täpset fakti ennast ei teata, siis seda, et Eestimaal ja suitsupääsukesel on mingisugune seos. Seda ma arvan, aimavad vist küll kõik. Kuidas aga juhtus nii, et rahvuslinnuks sai tegelane, kes üle poole aastast hoopis Kesk ja Lõuna-Aafrikas sooja ilma naudib samal ajal kui Eesti rahvas peab muserdav aiahalli sügisega ja külma talvega siin näguripäevi nägema. Rahvuslinna staatus ei olegi suitsupääsukesel väga ammu saadud. 1960. aastal Läti rahvusvahelise linnukaitsenõukogu eestvedamisel erinevates riikides otsima rahvuslindude kandidaate. Ning Eesti ornitoloogid ehk siis linnuteadlased leidsid, et suitsupääsuke sobib väga hästi rahvuslinnuks. Suitsupääsuke armastab talumajapidamisi ja seal saab ta nii oma pesa ehitada ta hoonete külge kui ka putukaid püüda, et oma poegi toita. Nii et väga tihe seos on tal olnud Eesti ajaloos. Talupoegade ja talurahvaga. Suitsupääsuke ongi oma suvekodumaades valdavalt inimese lähedust eelistab liik. Miks ta just talukohti armastab seda võitma, seletada sellega, et loomapidamise läheduses on tavaliselt ka hulganisti kärbseid ja parme kes muidugi kariloomi kimbutavad, aga samas on suitsupääsukesel lemmikroaks ja keda ta siis ka oma poegadele toidab. Looduslikult on suitsupääsukesepesad algselt olnud koobastes koobaste seintele siseseintele ehitatud ning sellega võiks ka seletada, miks talle meeldib just hoonete sisse pesa teha kas siis kuuridesse, küünidesse või lahutadesse. Muidugi peab nendesse hoonetesse olema tal sissepääs. Ma olen isegi näinud, kuidas suitsupääsukesed üritasid pesa teha ühe päevadeks välja seisma jäänud suure sõjaväetelgi sisse. Mis oli siis presendist tehtud ja mille ukseava oli oli lahti jäetud. Suitsupääsuke ehitab oma pesa mudast ja kõrtest ja paneb sinna sisse sekka karvu, sulgi ja muud sarnast kraami, mis aitab pesal koos hoida. Ja selle tassib ta üksikute nokatäite kaupa oma pesa kohta ning imutab süljega ja kleebib kokku. Suitsupääsuke elab ka Ameerikas, et ta ei ole mitte ainult Euraasia liik, vaid üle maailma tegelikult levinud. Ja ka Ameerikas rändab ta põhja-lõuna suunal päris pika maa et siis Põhja-Ameerikas pesitseda ja Lõuna Ameerikasse talved veeta. Me võime küll suitsupääsukese üle uhkust tunda, et ta on meil selline ilus ja vahva rahvuslind kuid me ei ole siiski ainsad, kes teda oma rahvuslinnuks peavad. Ka Austria on valinud suitsupääsukese oma rahvuslinnuks. Ma arvan, et Austria talunikud tunnevad samamoodi rõõmu, kui kevadel. Pääsukesed laudauksel esimest korda istuvad ja rõõmsalt süüdistavad ja kuulakski suitsupääsukese laulu mis on suitsupääsukese laulule iseloomulik, et see on selline pikk, sädistav justkui monoloog. Aga seal vahel on kärisevad hääled, justkui tõmmatakse riiet või paberit lõhkuma. See salvestus, mida me just kuulsime, see oli tegelikult tehtud peale pesitsusperiood ja nii, et suitsupääsukesed laulavad ka muul ajal kui pesitsemise ajal. Ja sügisel, õigemini suve lõpus kogunevad pääsukesed parved on sellised, et just just seal ongi sildistamist seadistamist kuulda. Lasen ette ka ühe teise salvestuse, millel on samamoodi üks iseloomulik suitsupääsukese häälitsus. Aga see on hoopis ärevus või hoiatushäälitsus, mida vanem linnud teevad tavaliselt oma pesakoha läheduses, kui nad näevad, et seal ümbruses on mõni potentsiaalne kiskja liikumas inimestega, kelle läheduses nad elavad nii-öelda pererahvaga on nad tavaliselt harjunud ja nende peale nad sellist häält ei tee. Kui aga mõni võõras sinna ilmub, siis siis küll ja järgmine lindistus ongi tehtud, nii et mina kui võõras, siis astusin nende pesa lähedusse ja panin sinna oma salvestusseadmed ja mikrofonid ülesse. Ja alguses tõesti need vanem linnud tegid seda hoiatuse, haridust, aga hiljem nad harjusid ära. Ja lisaks nendele häälitsustele hoiatus halisustele kuuleme ka suitsupääsukese pesapoegade mangumis, häälitsusi, mida nad iga kord, kui vanem linud pesa juurest mööda lendasid siis ette kandsid.
