Eesti teedevõrgu kogupikkuseks on peaaegu 60000 kilomeetrit. Poolteist tiiru ümber maa. Meie jõgede ojade kogupikkus on küll poole lühem,  kuid selge see, et nad jäävad meie teedele ette. Kui palju just on Eestis sildu ja sillake esi polegi täpselt teada. Kuid meie maanteedel maanteed moodustavad aga teedevõrgust  umbes kolmandiku on ligikaudu 1000 maantee silda. Sillad on oma ajastu inseneri mõtte kehastuseks  ja paljud neist kujutavad enesest ka tõelist vaatamisväärsust. Olgu siis kuldvärava sild Californias Toveri sild Inglismaal  või kunagi Euroopa pikimaks betoonsillaks olnud sild kasari jael. Paraku viivad maanteed, sillad, viaduktid,  tunnelid meid loodusest aina kaugemale ja kaugemale. Mispärast pole sugugi liiast küsida, et kes  ja kuidas rajaks küll niisugused sillad,  mis ei lahutaks, vaid ühendaks inimesi loodusega. Veelgi enam me ei vaja üksnes selliseid sildu,  mis viiks inimest inimeseni või inimest looduseni,  vaid kui paradoksaalne see ka pole. Me vajame sildu, mis ühendaksid loodust loodusega. Kujutage ette tiheda liiklusega silda, mida ei kasuta inimesed,  vaid hoopis hundi kari, jänesepere, rebased,  kitsed, metssead, hirved ja teised loomad. Selline pilt on üles võetud Lääne-Poolas. Ka arenevas Eestis on loomade tehisrajad peagi reaalsus. Meie kõrvale jääb Eesti esimene roheline sild  ehk ökodukt, kellele see mõeldud on? Ökodukt seesama roheline sild on mõeldud kõigile teistele  elusolenditele peale inimese. Et inimene on ainuke, keda sellele ökoduktile ei oodata. Et see on mõeldud. Liikumiseks kõigile teistele liikidele, aga see konkreetne  esimene ökodukt on kõige kõigepealt ja ennekõike mõeldud põdrale. Siin ja selles konkreetses samas kohas on põtrade sessoonse  rändekoridor neil on erinev toidubaas, kus nad põhiliselt  elavad siis talvel okasmetsade piirkonnas  ja suvel lehtmetsades. Ja, ja see on ka üks konkreetne koht, kus  siis kaks korda aastas võib siit sellest kohast läbi käia,  on kunagi varem käinud sadu põtru lühikese aja jooksul paari  nädala jooksul. Nüüd kuidas see toimima hakkab nüüd sellele samale põdrale  ja kas siit hakkab ka ühel hetkel sadu põtru käima,  seda me veel ei tea. Põdrauurijad on välja selgitanud, et suurimaks ohumärgiks  pelglikule loomale on igasugune horisontaalne joon. Seepärast peab ka ökodukt olema võimalikult tasapinnaline,  et kodune mets teiselt poolt vastu paistaks. Eesti lauskmaa tingimustes on seda muidugi keeruline teostada. Ma näen praegu siit ainult mõnda kuuselatva,  aga põder on muidugi minust tunduvalt ka. Kõrgem just nimelt, et, et näiteks siin on kohe ilusti üks känd,  et, et kui ma ronin selle kännu otsa, vot nüüd ma olen  põdrakõrgune umbes ja kui ma nüüd sellelt kõrguselt vaatan  sinna teisele poole, siis see on väga õigesti jäetud,  seal alles alles kuused, millest on peaaegu pool näha,  peaks olema, julgen minna küll, jah. Peaks olema põdrala jaoks peaks olema täiesti julge. Rääkimata teistest väiksematest loomadest. Lähme edasi, vaatame, kuidas see tee nüüd siit edasi läheb. Et miks need sellised kännud ja, ja roikad siin on? Risuvallid nimetatakse risuvallideks neid kändude kuhilaid,  et need on paigutatud siia selleks, et, et siin ei liigu,  mitte et siin saaksid liikuda kergemini ka teised loomad  peale põdra ja eriti just väiksemad näiteks kärbid,  nirgid. Ja siis. Kõikvõimalikud hiirlased, närilised. Saavad liikuda nendesamade risuvallide varjus  ja lisaks nüüd veelgi enam, need risuvallid tekitavad neile Kohalik elupaiku üks suuremaid mõjutajaid,  mida metsa rajatav tee elusloodusele teeb,  on elupaiga kaheks tükiks jagamine, mis viib populatsiooni  killustumisele ja aja jooksul hävimisele,  sest loomade liikumine on takistatud. Mida siis teha? Tükkideks jagamist on võimalik vältida, ehitades tee ümber metsa. Kui vältimine on majanduslikult täiesti mõeldamatu,  siis on võimalik kaaluda leevendusmeedet rajada ökodukte  ja läbipääse, et loomad saaksid liikuda. Kolmas võimalus on kompenseerimine, kus uus elupaik  rajatakse hävinenud elupaiga asemele. Ma usun, et see on üks üks parimaid lahendusi,  sest et kõik mujal maailmas viimasel ajal tehtud ökoduktid  on sarnase lahendusega ja ma usun, et ta sellise kompaktse  ja võrdlemisi suletud keskkonnaga tagab selle,  et, et võimalikult vähe müra jõuab üles ökodukti peale  ja häiriks siis seal liikus. Kukuvad ulukeid, milline see ehituse protsess välja nägi,  üldse? Nagu ikka, te. Et kõigepealt rajati siis alla tee, mille kohale  siis hakati rajama, neid kaarsildasid või teraskaari ja,  ja siis toimus täitmine ning viimases osas  siis lisati need piirded ning jäänud on veel  siis kevadise töö, nagu haljastamine. Et lõpuks peaks siis seal ka peal korralik võsa kasvama. Mitte niivõrd võsa, kui loodame, et väiksed puud,  et me oleme plaanid sinna istutada nii. Hariliku sarapuud kui ka mändi, et keskel on selline  sarapuuvöönd ja servadest pisut kõrgem Siis juba männimets, võib-olla isegi väikestest mändidest. Palju siin varemalt enne seda ökodukti üldse selliseid tee  ületamisi oli või ka ka liiklussurmasid siin loomade puhul. Preteerimine toimus ja, ja viidi läbi seda keskkonnamõju hindamist,  siis eksperdid tuvastasid, et siin on tegemist olulise  põtrade liikumise kohaga ja, ja tegemist on  ka Harjumaa rohevõrgustiku rohekoridoriga. Ja, ja meie enda õnnetuste statistika näitas  ka seda, et, et siin oli enne loomaõnnetusi juhtunud  ka põtradega ja, ja ka vahetult enne ehitustööde alguses  algust oli üks oluline suur põdraõnnetus. Ja pudraõnnetused kui sellised on loomulikult kõige kõige  suurema mõjuga ja kõige ohtlikumad liiklejale,  nii et ühtpidi kindlasti meil oli soov, et saaksid loomad  turvaliselt liikuma, aga teistpidi ka, et kaitsta seda teel liikujat,  inimest. Ütlema, et siin on ütlemata õdus, et ma ei näe mitte üheski  suunas mitte ühtegi autot. Et kui ma oleksin metsloom, on küll väike automüra kuskil taamal,  aga ma julgeks vist minna teisele poole küll. Üldiselt jah, eks tegelikult, kui metsast metsloom tuleb  maantee ligi, siis ta tegelikult samasugust müra taset nagu  praegu kuuleb samuti, nii et, et sellega ta on juba  suhteliselt harjunud. Et, et ma ka leian, et see, need asjad on siin kõik paigas  väga hästi. Aga inimesed siia peale tulla ei tohiks inimene kindlasti  tohiks siia tulla. Ainukesed, kes siin võiksid käia, on seirajad,  kes siis käivad sedasama liivariba, mis siin on. Seiramas regulaarselt, et, et välja selgitada,  millised loomad siit siis üle hakkavad käima. Seega, meie peame ka siit kiiresti lahkuma,  et meie lõhn siit kaoks ja, ja loomad saaksid. Täpselt nii. Aga vaataks võib-olla korraks seda liivariba. Kas me midagi leiame siit? Siit on läinud üks koerane üle, nüüd. Tõenäoliselt see on koer ja see on koer. See ei ole rebane ja siit on üks kass läinud. Praegu on siin üks koer, üks kass. Siit on läinud. Vot need on küll põdrajäljed. Need ohoh, leidsime pudrajäljed, aga need on juba sisse vajunud,  nad on suhteliselt vanad. Siit on läinud üle üks puder. Need on kuldijäljed, need on selgelt siin on näha suure  suure kuldi jäljed ja need on põdrajäljed teises suunas. Jah, juba käivad. Ökodukti ümber ehitatud spetsiaalselt tarad suunavad loomi ülepääsule. Aiad on ka mujal ohtlikes kohtades, kus loomad võiksid otse  auto ette hüpata. Suure põdra jaoks pole aga mingi vägitükk  ka sellisest tarast üle tulla ning siis on raskusi metsa  tagasi pääsemisega. Nüüd ongi selline olukord, et kui nüüd põder siit või,  või näiteks metskits, kes ei hüppa seda tara sissepoole maha,  hakkab jooksma piki seda tara otsima kohta,  kus kohast tema saaks välja, siis ta surub ennast vastu tara  ja läheb piki tara ja jõuab nii-öelda tagasipääsu kohani. See tagasipääsu koht on selline konstruktsioon,  kus me nüüd praegu ise läheme peale, kus,  mis kus maapind tõuseb. Ja ta tegelikult ta surub ennast kogu aeg sellest maanteest  eemal oleva tara vastu ja ta jõuab tegelikult  siis sellise kohani, kus see, kus, kus tekib tal võimalus. Hüpata metsa poole ilma tarata kohast välja,  ehk siis siit ju saab, saab ta nüüd välja hüpata  ja metsa pageda. Et sellist rajatist ehitades on proovitud nii-öelda looma  moodi mõelda. Absoluutselt täpselt samamoodi võiks öelda,  et mõelda inimese moodi. Kui inimene elaks metsas. Peterburi maantee äärde üle viie aasta tagasi ehitatud  tagasipääsu koht on küll loodusesse kaunilt sulandunud,  kuid praktikas pole hästi tööle hakanud,  kuna loomade jaoks on tõus liiga järsk ning metsa liiga kõrge. Kits veel suudaks siia hüpata, kuid väikestele loomadele on  see liiga raske. Loomade hukkumine teedel on tõenäoliselt vahetuim,  liikluse väärmõju ilming elusloodusele ning on  tundlikumatele loomaliikidele ka otseseks populatsiooni  ohustavaks teguriks. Seega kulub igasugune abi loomale marjaks ära. Kui tee kohale rajatav ökodukt on parim läbipääs kõikide  loomaliikide jaoks siis paljudele liikidele sobib  ka tee alla rajatav loomatunnel. Selline lahendus on põhimõtteliselt mõeldud välja kõikidele  välja arvatud suured sõralised. Põdrad kitsed, metssead ja siis ka karu tõenäoliselt seda  väga ei kasuta siiamaani vähemasti ma küll ei tea,  et karu oleks sellisest tunneli st läbi käinud küll aga  näiteks Ilves on siit konkreetselt sellest samast tunnelist  läbi käinud ja kõik väiksemad loomad, rebased,  kährikud, Saarmas, näiteks mink on üks kõige aktiivsem  sellisest tunnelist läbi käia. Ise kartsin seda, et kui siit korra on ilves läbi käinud  või mingid kiskjad, eks ole, et siis see võib olla teistele  saakloomadele takistuseks, et nad siit enam ei lähe,  siis, aga see on ka looduses järelikult paigas. Et kui rada on ees, lõhnajäljed on kõikide omad olemas,  siis järelikult on koht turvaline. Tee ehitaja võib ju loomale uhke pääsu rajada,  kuid kas loom seda ka kasutama hakkab, on iseasi. Seepärast tuleb enne ehitamist teostada korralikke eeluuringuid,  võtta üle paremad näited varem tehtud ning leevendusmeetmete  kulud juba algsesse tee projekti sisse kirjutada. Kokkuvõtteks peame andma loodusele täpselt sama palju tagasi,  kui tee rajamisega ära võtame. Inimene peaks nüüd. Ütleme iga oma mugavuse tekitamise juures,  sellega on ta võtnud ära ja muutnud teiste elusolendite elu  palju viletsamaks, on võtnud ära nendelt nende mugavuse. Ja nüüd esiteks oleks juba praktiline, et inimene annaks  neid mugavust oma mugavuste tegemisel teistele midagi tagasi. Ja teiseks, kui me jätame kasvõi eetika kõrvale,  siis kui me käitume sedasi ilma oma mugavuse luues ilma  teiste peale mõtlemata, ilma looduse peale mõtlemata  siis varem või hiljem me jõuame selle olukorrani,  nagu on Lääne-Euroopas paljud riigid jõudnud,  et neil liigid kaovad, neil ei ole ka loodust enam,  neil ongi praktiliselt endal ainult puupõllud. Loodus ise ei kasvata neile midagi, loodus ise ei paku neile  enam teenuseid, sest neil on seal looduselt need teenused  ära võtnud. Vot needsamad teenused, mida tegelikult Me saame tasuta looduselt praegu me hinda absoluutselt. Kui palju igapäevaselt me kasutame selliseid teenuseid,  mida loodus pakutud pakub, meile tasuta. Looduse suurim teene, suurim and on see,  et ta laseb inimsool ikka veel olemas olla. Iseasi, kas ja kuivõrd me seda hinnata mõistame. Kuivõrd me üldse oskame looduses olla, olla niisama ajamata  taga nii või naasugust kasu. Ega ikka eriti ei oska ka mina mitte. Kuid minu sillaks looduses on kalapüük. See võib olla ka lindude vaatlemine, ravimtaimede korjamine,  ratsutamine, jalgrattasõit, tervisejooks  ja palju muudki, näiteks golf või niisugune uus sportmäng  nagu Disk, golf. Me oleme üsna üksmeelsed selles, et looduses viibimine on  meile väga kasulik kuid vahel tasub siiski küsida,  et mida meie kasu võib meile tegelikult maksma minna. On liikumisaasta ja suurepärane, et loodus paneb õla alla  nende inimeste harrastusele, kellele meeldib vabas õhus liikuda,  jalutada, joosta, suusatada. Aga kui suur on koorem, mille me tohime panna loodus  õlgadele ja kui suurt koormust talub tallinlaste üks  armastatumaid liikumispaiku, Pirita jõeoru maastikukaitseala. Mõned kuud tagasi tekkis siia Pirita Jõeoru  maastikukaitsealale moodne diskgolfirada,  see tähendab siis, et inimesed võivad käia mööda metsaalust  ja loopida noh, vanas keeles lendavaid taldrik. Selliseid kettaid. Mida teie, Jüri Martin inimesena, kes seda metsa ja,  ja neid alasid ammu on uurinud ja armastanud sellisest  rajast arvate? Kuidas öelda, nagu kahepidine on see arvamine,  üks on, et inimestel peab ju lusti olema  ja kui on ilus mets, miks mitte. Aga teine probleem on tõesti selles, et,  et kas see seda tüüpi metsale selline täiendav lisakoormus  ka sobib, aga seda koormust ma arvan, et ei ole keegi siin  nii väga mõõtnud, et palju mingi pinnaühiku kohta  siis neid jala astumisi saab olla. Kui siin natukenegi ringi vaadata, siis on näha,  et ta on ikka üsna ära tallatud, see mets  ja juured on väljas ja ja nii edasi, et miks see,  see golf siin peab olema, sellest on raske aru saada. Siit siis nagu see sportlane tuleb, eks ju,  eeldatavasti on neid rohkem kui üks, teoreetiliselt teeb ta  umbes sellist asja, eks ju, siin on juba kujunenud. Siis muudkui aga teeb ja teeb ja teeb ja,  ja, ja, ja siis läheb neile ketastele nagu mina praegu läheb  neile järele. Kui vaadata nüüd siin on puude peal on päris tõsised koorevigastused,  et kui nüüd hinnata selle puu tervist, siis see on,  mõne aasta pärast on ta surnud. Kui puu tervis on kehva, siis kõik asjad,  kogu see süsteem hakkab logisema ja tasapisi hääbub Ongi,  nii et lõpuks on mets surnud. Maa pealt on need maapinnasamblikud on kõik kadunud,  siin pole ühtegi. Kui palju siin oli näiteks omal ajal? Ma peast ei oska teile öelda, aga ma arvan,  et siin võis olla üks neli-viiskümmend liiki erinevat,  nii et praegu maa peal ei ole mitte midagi,  need on täielikult kadunud. Kusjuures praegu on kevad. Me võime väga hästi ette kujutada, mis saab sellest disgolfi  rajast siis kui on näiteks käes august ja siit on üle käinud noh,  sadu, kui mitte tuhandeid inimesi. Kui Pirita linnaosavalitsus läinud sügisel enne valimisi  selle golfiraja püsti pani, siis eesmärgiks oligi masside metsameelitamine,  sest rahvas tuleb saada liikuma. Riigi keskkonnaamet maastikukaitseala valitsejana andis  ettevõtmisele oma õnnistuse, nii et juriidiliselt on kõik korrektne. Kettagolf ofrid on rahul, aga kes vastutab pinnase samblike  ja luitemänniku tervisliku seisundi eest? Meie peame seisma selle eest, et kõik, mis seal kavandatakse,  kõik tegevused oleksid siis kooskõlas. Pirita Jõeoru maastikukaitse all kehtiva kaitse-eeskirjaga  need tegevused ei kahjustaks ja selle maastikukaitseala head tervist. Disgolf on ju iseenesest selline spordiala,  mis on üks leebemaid looduses liikumise sporte. Tal ei ole nii konkreetseid radasid, seal ei pea ette  valmistama mingisuguseid erilisi rajatisi,  tegelikult on väga raske leida Tallinnas. No sellised suuremad metsaalad ongi kõik kaitsealused alad. Et ma ma ei tea, mis samaldes te räägite,  aga noh, mingisugune metsakooslus on absoluutselt igal pool. Ja ütlen veelkord, igasugune inimese liikumine jätab  mingisuguse jälje. Ma kokkuvõttes ütleks, et see ei ole päris hea mõte  niisugust atraktsiooni siia korraldada. Et puhkeala peab olema loomulikult linnas  ja ka inimesed vajavad liikumist, see on loomulik. Aga seda saab korraldada ja linnas tuleb seda eriti korraldada,  sest ega teist teed lihtsalt ei ole. Visionäärid ja kaugemale mõtlejad töötavad  või vähemasti peaksid töötama linnaosavalitsuses  sest just nende kätte on rahvas usaldanud oma kalleima vara looduskeskkonna. Kui Pirita linnaosavalitsus otsustas rajada Siia Pirita Jõeoru, maastikukaitsealale dis golfi raja  siis kas see oli ainuke koht, mida te kaalusite? Tõepoolest, kui kuskil aasta aega tagasi meil see ettepanek tehti,  siis kaalumisel oli mitmeid variante nii botaanikaaiaala kui  ka rannametsaala ja siin ka see ala kaalutlusvariantide  hulgas oli ka eramaid. Aga kõigi spetsialistide hinnangul me arvasime,  et see paik, arvestades siinse transpordi ligipääsu  ja siin ka olevaid kõrval terviseradasid oli kõige parem variant. Kahtlemata, kui inimesed ja loodus on kokku pandud,  siis tuleb maksimaalselt kasutada neid radu  ja neid teid, mis on juba olemasolevad ja vähem kasutada  siis seda, mis loodus nagu ette inimeste käiguks ei käi. Aga ma ütlen veelkord, siin tuleb kasutada mõistlikkuse  alusel ja printsiipe, mis lähtuvad siis sellest,  et loodus saaks hoitud ja inimesed saaksid looduses käia. Pirita jõeoru maastikukaitsealal tegelevad looduse,  mitte hoidmisega peale disgolfarite ka isetegevuslikud ekstreemratturid,  kelle sõitudel on sõna otseses mõttes tükid taga reljeef  rikutud ja erosioon ümberringi. Silmaga nähtav. Maastikukaitseala üks eesmärk on ikkagi seda loodust säilitada,  ilma. Ma ei ole siis ju kaitseala, kui me ei kaitse siin seda loodust,  eks ole. Et see on nagu minu arust üleüldine printsiip ju  kaitsmise puhul, et, et tehakse endale selgeks,  mida me siin kaitseme või miks me teda kaitseme,  kelle eest me kaitseme ja mida on võimalik siin teha  ja mida teha võimalik, ei ole, et see loodus säiliks. Me räägime juttu ja linnud lendavad, selline tore väike  linnulaat on ümber, meie võime ju kaugemale  ka mõelda, et kui ei ole sammalt, kui ei ole puid,  siis ühel päeval ei ole tegelikult ka enam lindusid. No päris selge see noh, kui nüüd meenutada kaugemat ajalugu  või kui kaugel ta siis nüüd on 1962, üks Ameerika naiskirjanik,  Rasel Carlson avaldas raamatu hääletu kevad. See on ka eesti keelde tõlgitud, nii et see ei ole küll  otseselt seotud, nüüd. Kuidas öelda, siis golfi või, või miski muu sellise spordiga,  aga, aga asja moraal on selles, et inimene on loodust  nii palju rikkunud, et, et kevadel ei kuule enam linnulaulu. Me õnneks kuuleme veel. Keskkonnaametnikud on lubanud disgolfi platsidele  nii Pirital kui Nõmmel sel kevadel ekspertiisi teha  ja vajadusel rajad ümber tõsta. Pirita linnaosavalitsus on lahenduseks pakkunud kahjustatud  puude katmise puitlaudisega. Kui neid puid on palju ja neid on vaja laudadega kaitsma hakata,  siis see tekib tõesti juba selline visuaalne reostus. Me kindlasti ka ei saa sellega nõus olla. Et meil oli kavas nüüd kevadel need rajad läbi käia,  me vaatame, mis teha annab, aga kindlasti ei hakka me kogu  rajaäärset metsa laudadega kinni katma. Usun, et seal on võimalik leida palju mõistlikumad lahendused. Nädala pärast, 21. aprillil tähistab maailm maapäeva,  istutatakse puid ja mõeldakse maakera tulevikust. Piirita Jõeoru maastikukaitseala laiub veel täies ilus,  peaaegu Tallinna südames. Meie võimuses On armastada ja hoida loodust  ka linnas. Kõige vähem soovime küll kellelegi miskit moodi oma saates  ära panna. See pole osooni formaat ega ideoloogia. Võib-olla oleme aga liiga tundlikud ja teeme kärbsest elevandi. Võib-olla tõesti, kuid, et nähagi kärbest elevandina,  läheks teil nüüd vaja hästi hästi pirakat,  lausa seina suurust telekaekraani. Esimeste kevadiste päikesekiirte lahutamatuteks kaaslasteks  on meile kõigile tuttavad kärbselised. Pärast pikka talv kosutavad nad endi soojade päikesevannide  ja inimestelt pätsatud toiduraasukestega. Kärbselised on kahetiivaliste alamselts ja Eestis kuuluvad  nende hulka 76 sugukonna esindajad. Paljud kärbselised hoiavad oma eluviiside tõttu inimeste lähedusse,  mistõttu võib tarkadeks putukateks pidada. Meie prügikastides ja piknikulaudadel maiustades saavad need  suuresilmsed lendurid oma kõhud suurema vaevata täis. Just kärbseliste toitumisharjumuste tõttu puutumegi kõige  tihedamini kokku hariliku toakärbsega, keda peame keedetud  moosi või lihatüki peal järjekindlalt minema ajama. Aga asjaolu, et nende karvased jalad on enne meie  toidulauale jõudmist rännanud tundmatutes paikades,  on põhjuseks, et kärpselised levitavad erinevaid haigusi. Kuid tegemist ei ole siiski räpaste ja ohtlike putukatega. Vastupidi, kärpselised on looduse sanitarid. Üldiselt on kärbselised väga viljakad. Näiteks emane harilik toakärbes võib soodsate olude korral  ühe suve jooksul kinkida elu kuni viiele. Triljonile järeltulijale õnneks on väga palju häirivaid  tegureid ja niisugust kärbseuputust me nägema ei pea. Olgu ka mainitud, et kui hariliku toakärbse areng tõugust  valmikuni kestab kõigest nädalakese, siis tema ülejäänud elu  tsüklil hahahkel vältab keskmiselt 20 päeva. Nii et laialdaselt levinud arusaam, nagu elaksid kärbsed  päeva või paar, on väär. Habraste putukate maailmas on kärbsed oma eluea pikkuse  tõttu tõelised tegijad. Kärbselistest on mulle silma jäänud sirelased eelkõige seetõttu,  et oma välimuselt sarnanevad nad mesilaste herilaste kimalastega. Triibuline keha tagab kaitse putuktoiduliste eest. Ise hävitavad, aga nad lehetäisid teatud sirelaste liigi. Vastsed imevad üksnes oma ühe arenguetapi jooksul tühjaks  kuni 2000 lehetäid. Sirelasi peetakse mesilaste ja kimalaste järel väga  olulisteks tolmeldajateks. Sageli ei vaevunud toidu saamiseks isegi õiel peatuma  ja toituvad lennates. Mind on alati hämmastanud nende oskus lennata ühe koha peal  ja ka tagurpidi. Räägitakse, et enne vihmaperioodi muutuvad kärbsed üsna aktiivseks. Eestis on peale tatrasaagi ennustatud kärbsete järgi  ka näiteks vihma. Saaremaal vaadati, et kui kärbsel nina otsast tilk oli  järgmisel päeval vihma oodata. Vahel ütleme mõne asja kohta, et nagu kärbsed ümber meepoti  või nagu kärbsed sõnnikuhunniku kohal. Tõepoolest mitmed kärbseliste liigid talvituvad sõnniku sees. Ja kui lüüa täna hark põllurammu sisse, lendab küllap välja  ka mõni kärbes. Miks just täna? Eks ikka sellepärast, et täna on künnipäev  ja künnipäeval tulebki viia põllule natukene sõnnikut  või kasvõi moe pärast künda jupikene vagu  või vaadata üle kõik põllutööriistad. Küllap oletegi seda juba teinud. Kes veel pole see? Ega ei jõua enam hästi küll, sest päike loojub täna koos osooniga. Punkt 20 30. Oo, kolm osoon.
