Ründame koos Hendrik Relve. Meie jätkame oma rännakuid Borneo saarel, see osa testist tohutult kaugel seal kusagil keset ookeani Malaisia ja Indoneesia vahel. Eelmises saates rändasime Borneo kõige kõrgemale mäele Kinabalu ümbruses ja leidsime sealt maailma kõige suurema õiega taimerait, lille. Aga täna sukeldume veel sügavamale Borneo ääretutesse metsadesse ja uurime, milliseid ahviliik seal leidub. Just ma räägin aidata Nendest ahvidest, keda ma ise seal kohtasin. Igaühel neist oli eriline välimus ja erilised käitumiskombed. Ja siin sattusin ma kokku ka Aasia kõige suurema ahvi liigiga Orangutaniga ja seorangutaaniga vabas looduses kohtumised. No need seigad olid ikka väga värvikad ja elamuslikud. Ja hea meelega tahan neid täna teiega jagada. Kui ma selliseid helisid mõnel hommikul Tornio metsas kaikumas kuulsin ega esimese hooga ei osanud küll arvata, et, et kes neid teeb. Aga ühel hommikul oli niimoodi, et need kossid, noh täiesti kõrva äärest oli mingi kell viis hommikul väljas oli veel täitsa pime. Ma püüdsin ikka edasi magada, aga isa hääl on nii tugev, tuleb otse voodi kõrvalt teiselt poolt seina ilmselt lähemate puude otsast. Ja siis mõtlesin, et kui niikuinii magada ei saa, et siis lähen vähemalt välja ja. Tungis seal lärmab ja, ja salvestan ka selle hääle, et võtan eestisse mälestuseks kaasa ja kui ma juba välja sain, siis nägin, et polnudki enam kottpime, et juba natuke ahetas ja seal puu otsas olid kaks sellist halli kogu kahtlemata ahvid. Ja nii nad seal istusid, oli näha niisugune üldkuju Niukest keskmist kasvu olid nad ja, ja saba nagu ei olnudki, et ainult pisike saba jupatset selle poolest enamasti ahvidel on ikka pikad sabad, aga neil nagu saba polnudki ja nad ei hõiganud üldse loomulikult maja poole. Nende sõnumid läksid ikka teele sinna džungli poole ja iga kord, kui nad siis hulkasid siseid kuulatama ja kui nüüd hoolega kuulasid, siis tegelikult kostis sealt metsast ka vastus hästi, kaugelt, hästi vaikselt, aga täitsa selgelt. Nüüd kui ma neid juba ka nägin, siis oli ju täitsa selge, et need unerikkujad on Cybonit Need kiibonid, nendel on siis see komme, et neil on igal hommikul see päikesetõusu rituaal ehk siis kontsert ja seda nad vahel korraldavad veel palju lärmakamalt kui see, mille mina nüüd siin omale salvestatud sain. Et mõnikord on ikka lausa terve, mets kajab võimsalt vastu ainult kiivonite hõiget, sest see on väga iseloomulik hääl Borneo hommikusele, metsale ja ega muul ajal päevast sa seda häält Te kuulegi ainult hommikul, nii paari tunni jooksul. Ja Cyboni rahva endi kõrvus on see umbes sellise tähendusega nagu meil siin on umbes noh, igahommikune, hommikutelevisiooni uudistesaade, et saab kuulda värskeid uudiseid. Ja see kõige tavalisem põhiuudis on ju teadagi see, et tegelikult mingit erilist uudist polegi ja ongi rahulik ja Cybonitel noh, kui nüüd eesti keelde tõlkida, et mida nad seal siis sõnumeid saadavad, see lähim paar endiselt hõikas, et meil siin Pole miskit uudist magasime hästi, kõik on korras ja siis kuulavad, mis sealt metsast vastu kajab ja sealt hõikavad need vastu, et meil siin kah nagu tavaliselt ja kõik on korras ja uudist pole ja ongi hästi ja ühtegi uut nägusid metsas juurde pole tulnud. Ja kõik on korras ja algab tore päev ja nii see käib siis Cybonidel igal hommikul. Aga nüüd sellel konkreetsel Cyboni liigil, kes siin salvesti seal on kinni püütud, temal tegelikult eestikeelset nime polegi siis liiginime just. Aga kui oleks vaja, mina paneks talle eesti keeles nimeks Vornio Gibol, sest mujal kui Borneol seda Cyboni liike ei ole. Enamik Kivoneid elavad Aasias, täpsemini just Kagu-Aasias. Ja seal on neid kohe päris palju liike ja Gibanid üldse. Terve see perekond kuuluvad nende ahvide hulka, kes on paaritruud. Ehk Mona gaamid, et see on ainult üks väike osa afi rahvast, kes on siis sellised, et üks paar püsib enamasti kogu eluaeg truult koos ja kui mõelda jälts selle ahvide riigi niisuguse hierarhia süstemaatika peale siis Cybonit kuuluvat sellesse ahvide rühma, kes on meile inimestele kõige lähemad Nad on siis üks inimahvide perekond ja inimahve maailmas on tegelikult väga vähe. Ja vist on niimoodi, et enamik inimesi teavad neid suuremaid gorilla, šimpans. Orangutan. No need on kuidagi ikka nagu toovad võimsad suured inimahvid. Aga see kiibon, see nääpsukene, et tema on ka inimahv, seda vist teatakse vähem. Ja kui mõelda, et kuidas ta siis inimesega sarnasust on, niisuguse puhtalt sihukse välise võhikliku pilguga peale vaadates siis nagu on küll, üks on näiteks see, et tal pole saba. Et sabatto ja teine on see Ta kui kiibon kõnnib maa peal, siis ta kõnnib kahe jala peal täpselt nagu inimene. Ja samas on tema esijäsemed tohutult pikad, need, kui ta kõnnib küll kahe jala peal, siis kergelt aeg-ajalt toetub siis ka nii-öelda kätele kummalegi poole teed, sest seda on hästi kerge ja niimoodi toetada nende esijäsemetega. Aga üldiselt läheb niimoodi maad mööda sirgelt, selg sirgus ja eemalt vaadates on ikka eriskummaline vaatepilt, kui Cybon kõnnib inimene, mis inimene ainult hästi karvane ja, ja käed ripuvad peaaegu maani välja. Seda Cyboni kõndimist maapinnal ma oma silmaga Borne olen näinud, sest see on Varuldastel juhtumitel võib-olla rohkem loomaaedades, kui tal ei ole piisavalt puid. Ta maapinnal liigub haruharva ja siin ma nägin ikka Cybonid, tema päriskodus ehk seal üleval puude võrades. Ja, ja siin on need käed ehk esijäsemed talle ikka väga suureks Abiks nende esijäsemetega nendega, ta liigub tohutu tult, osavalt, väga kiiresti paindlikult seal puude võrade vahel. Ja ega tal pole vajagi maha tulla, sest siitsamast puu otsast ta leiab endale ka piisavalt toitu. Igasugupuude vilju ja lehti, peamiselt. Siin on ka Cyboni öömaja. Kui ta näiteks magama heidab, siis ta lihtsalt Kivonit istuvad niimoodi hästi lähestikku, kuskile jämeda puude harude vahele istuvas asendis magavad tihedalt üksteise kõrval. Nende meelest väga hubane öömaja. Ja loomulikult on ka puude võrrad parim kaitse kiskjate eest, kes seal maapinnal ringi luusivad. Jah, sellised need Cybonite hommikusõnumit siis olid, mis mind magada ei lasknud ja, ja nende häda oli küll sellel hommikul selles, et et noh, neid uudiseid või sõnumeid, neid ei saanud ka kuidagi kinni keerata, nagu raadiot keerad, et kipun, neid ei saanud kuidagi kinni keerata. Ja salvestasin täpsemini ühes rahvuspargis, selle nimi oli tanoomi oru rahvuspark. Ja seal me läksime samal päeval ka nihukesele päevasele pikale metsaretkele ja. Tahtsime seal igasugu elukaid, aga oli siis üks ahviliik, keda ma nüüd Borneol varem ei olnud näinud, me olime olnud mitmetes rahvusparkides juba teist nädalat, aga, aga see oli uus. Need olid niisugused kippunud, sest väiksemad ja eriti silmapaistvalt erksat värvi kohe täitsa väljakutsuvalt punast tooni. Et nagu tahaks kohe näidata, et vaata nüüd mina siin ja askeldasid ja rabistasid sa sihukeste väikeste karjadena üleval pea kohal ja vahetevahel ikka piilusid nagu sealt okste vahel, et ikka meie poole ka, et noh, et kas te ikka näete, siin me oleme ja me oleme nii ilusad. Ja need siis liigiliselt kuuluvad siis languuride perekonda, languure on Aasias kokku üle 20 liigi. Aga see, siin see niisugune punane langur, see elabki ainult Borneol või isegi veelgi täpsemalt mitte kogu Borneol, vaid ainult põhja Borneol just siin, kus me ringi liikusime. Ja temal, sellel Anguuri liigil ei ole ka eestikeelset nime, aga mu meelest ta võiks olla siis Punalanguur. Sest ta on ju nii eriliselt punast värvi. Ja, ja sellel samal päeval me nägime teisi ahviliike, aga need olid juba sellised, keda me olime varem teistes Borneo rahvusparkides näinud. Need olid makaagid. No makaagid, need igavesed marakratid, neid on ju maailma troopilistes metsades päris palju mitte ainult Aasias, vaid ka Aafrikas, olen ma neid näinud ja jälginud. Ja siin Borneo saarel olid, need, keda me nägime, olid kaks makaagi. Liit. Ühe nimi on eesti keeles Lapunder ehk rõngassaba makaak. Ja teisel ei ole eestikeelset nime siiani pandud, pole jõutud panna. Aga kui oleks vaja, mina ristiks ta siis pikk saba Macaagiks. Sest need kaks makaagiliiki selle poolest just erinesidki eta. Et üks oli sihukese niukse searõngas sabaga hästi lühikesega ja teisel oli igavene pikk sirge saba. Ja eks nad mõlemad on käitumiselt, nagu ma olen kogenud üldse need makaagid on, liiguvad suurte karjadena, niuksed lärmakad ja kusagil ei leia nad asu, kogu aeg askeldavad ringi. Ja eriti agaralt askeldavad just need noored teismelised. Need kogu aeg müravad ja kaklevad ja õiendavad. Ja mitu korda nägime oma silmaga, kuidas üks noor uljas makaaginaga üritab hüpata ühe kauge puuoksalt teisele kaugele oksale. Natuke läks, viltu, kukkus oksast mööda, rabinal kukub allapoole, mõtled, oi, mis tast küll saab. Aga iga kord. Ta saab kusagilt kukkudes niimoodi oksast napilt kinni, jääb pidama. Mitte kordagi ei näinud, et keegi neist oleks maha prantsatanud. Ja üks makaagi jõuk sellepärast meelde, et meie rahulik ESTA, see lõunavaheaeg kui troopikas on nii palav, et sa lihtsalt natukene oled seal oma toas varjus. Et nad nagu täitsid selle täielikult ana ägeda rünnakuga. See oli seal sukk augu metsas päise päeva ajal ja korraga kuuled, Ta oli vaikne korraga terve katus täis tahutud rabinad, sagimist, askeldamist, kraaksumist, osa siis sellest kambas, tuustisid seal katuse kallal ja osa piilusid aknast sisse, niimoodi, et et nagu üle katuseääre, pea alaspidi, vaatab sulle sealt aknast sisse nihukese tõelise niukse, häbematu pilguga, et et äkki saan sisse äkki midagi näpata. Ja nad on kõvad Bad. No meil olid aknad ikka korralikult kinni nagu peab ja neil polt nagu midagi sealt võtta, dast kahjunud ju eriti ei teinud, lihtsalt seal üleval see jõuk lärmas ja laamendas kisa taevani ja siis korraga ühe sekundiga kõik kadunud viimseni täielik vaikus, nagu poleks siin üldse mitte kedagi olnud. Aga vaat selliseid hääli teevad juba ühed, teised Borneo ahvid. Need on ühed kõige kuulsamad Vornja ahvid kõige erilisemad ja nende nimeks ninaahvid seegis praegu häält tegi, see oli isa ja kui ta sellist häält tegi, siis miski teda ärritas. Võib-olla lähenes kusagilt keegi vaenlane. Ja vahepeal kostis seal päris vaikselt. Sest inisevat häält, see on ka nina file hästi tunnuslik seda ininat ta teedki oma ninaga. See tema nospel, see on ikka täiesti vaatamisväärsus omaette. Eriti isadel. See on ikka uskumatult suur ja uskumatult jäme. Ma ei tea ühtegi teist ahviliiki maailmas, kellel oleks niisugune tahud nospel ja see on niisugune otsast laienev ja, ja niimoodi allapoole nagu kongus või longus niimoodi, et ripub lausa huulte kohal. Ema ninaahvid on hoopis teistsugused, nii et selle järgi on ema isa hästi kerge eristada. Emadel on nisukene nina, et et see sirutab pikalt otse ette nagu terav pliiats, nagu nagu Buratinos. Väga eriline ninaahvide riigis ja isane nina, kui sa näed teda, kohe, tekivad mingid tunded ja, ja niisugune tunne, et nojah, et, et ta tahab nagu olla oma suure kongus ninaga kangesti väel. Kas ja jälle see ema nisuke püstnina, see jälle tundub kohe, et nojah, et see emand tahab olla kuidagi hästi nipsakas ja inimese silmale mõjuvad nad mõlemad lihtsalt nalja, et ja eks, nii on see olnud ka Borneo põliselanike silmis väga kummaliste ninadega. Kas ja kui siia ilmusid juba mitu sajandit tagasi esimesed Hollandi kolonistid siis kohalikud panid väga kiiresti ahvile uue rahvapärase nime, nimelt need hakkasid neid nimetama Hollandlasteks. Sest vaadake, aasia inimeste ninad, need on niisugused hästi pisikesed alad, tee, nihukesed, pisikesed armsad nipsninad ja kui nad nägid hollandlase, siis oli nende jaoks täiesti võimatu too, et kusagil maailma nurgas võib elada nii suurte ninadega inimesi. Noh, tegelikult käib see mitte ainult hollandlaste kohta, vaid kõigi eurooplaste kohta, et see on Aasia inimestele alati väga kummaline, et, et kuidas ühe inimese nina võib nii hiiglaslik alla ja ninaahv, siis on nende meelest nagu eurooplane. Nojah, inimest Ta ajab seal natukene naerma see, see ülisuur nina, et noh, et natukene nagu naeruväärne või midagi. Aga ninaahvide jaoks absoluutselt nii ei ole. Meil on ikka täpselt nii, et mida suurem nospel, seda uhkem ja nina phi isal on muide veel niisugune eripära, et kui ta vähegi nagu ärritub või erutab siis tänase väga suur nina, see niuke, lai nagu labidas, see läheb täiesti punaseks. Ja nina-Fi emandatele on see täiesti fantastiliselt kaunis, et midagi ilusamat ja vastupandamatult on võimatu ette kujutada. Kui üks isa on tohutu suure Nospliga ja see värvub igal võimalikul juhul hästi kiiresti punaseks, no see on ikka ninaahvide riigis absoluutne võrgutus, vahend ja on täitsa niimoodi, et need kõige suuremate ja punasemate Nospletega isad, nendel on alati mitu kaasat, ongi kohe niimoodi. Ja jälle niisugused isad, kelle Naspid jäävad kuidagi pisikeseks, need jäävad sageli ilma kaasata siis nagu poissmehepõlves. Ja üldse see ninaahvide nagu elulaad on niisugune, et nad elavad karjadena, ehk siis üks isa peabki nagu haaremit ja seal karjas on siis tavaliselt kümmekond looma üks siis hästi suur, tugev vägeva Noskliga isane ja ülejäänud siis kõik need Buratino ninaga emad ja, ja siis lapsed, lastel on ka alguses niuke Buratino ninaga pärast isadel läheb siis Kongu ja, ja laiaks. Ja neid vaatamast sai väsi metsas, mitte kunagi. Meil olid head võimalused selleks, me olime seal Sukov jõe ääres mitu päeva. See on hästi suur ja lai jõgi. Kaldad on tihti laialt soised, nina ahvidele just selline lai jõgi, hästi soiste märgade metsadega kõige lemmikum mets, sealt nad leiavad lihtsalt parimat toitu. Neile meeldib see kõige rohkem ja siis me lihtsalt väga tihti olime niimoodi, et kiiret pole. Oled seal paadis, istud vagusi, siis binokliga või siis läbi fotoaparaadi teleobjektiivi siis lihtsalt rahulikult jälgida, mis elu need ninaahvid seal elavad. Ja sealt siis nad askeldasid niimoodi. Üldiselt nad on suurt kasvu, ütleme keskmisest Avistika palju suuremad, nende kuub on erepunast värvi, osalt ka niuke elegantselt hallik, kas ja nende nägu on ikka uskumatult ilmekas ja nad teevad ka igasuguseid näoilmed ja mitte kunagi sa ei väsi, see on nagu mingi näitemäng, mis sinu ees seal metsas maha mänginud tehakse, kuidas üks ninaahvipere siis elab oma igapäevast elu? Iseenesest midagi erilist, emad, lapsed on seal võras okste vahel tavaliselt otsivad midagi, leiavad asi, mis pistavad põske ja isa istub siis kusagil tüüpiliselt nagu tooli peal, niisuguse jämeda oksa peal ja ei tee mitte midagi, lihtsalt vaatab ümbrust, oma peret, kõik on kontrolli all ja, ja tema istumispoos, see on ikka väga vahva. See on täpselt nagu ühel tõelisel jõuka talu peremehel et istub seal oksa peal nagu toolil, käed on põlvede peal niimoodi. Ja ees on ilmatu suur õllekõht. No tõesti nagu selline õhupall, väga suur ümar pall. Et võiks praegu mõelda, et õllejoomisest muidugi ei saa olla, et millest see siis on? See on sellest, et nina ahvidel on looduses väga eriline toit ja eriline seedesüsteem. Nii et mitte ainult isadel ei ole see vägev kõht, vaid ka emadel ja lastel, niuksed, õhupallid, kõik seal ees. Ja ninaahvide menüü on tegelikult väga keeruline ja seal on hästi palju erinevate puuliikide lehti, pungi vilju, õisi erinevatel aastaaegadel, erinevad hästi keerulised menüüd ja tihti söövad nad toiduks selliseid puudeliikide lehti ja vilju, mida ükski teine loom ei tarvita. Ta muidugi ei tarvita, sellepärast et neid on raske seedida. Aga see nina-Fi vägev kõht, see seedib need kõik ära. Ja see, et tal on nii lai toidumenüüsse tähendab ju seda, et metsas ei ole tal iialgi toidupuudust karta. Ja teisest küljest ta on tal siis seedimine, on niisugune väga tähtis ja, ja tõsine tegevus ja ninaahvi magu on lausa erilise ehitada tusega, see koosneb mitmest kambrist ja igas kambris käib vahetpidamata tõsine seedetegevus erineva seedimisastmega toit läheb nagu ühest kambrist teise. Ja kui me seal niimoodi istusime, hiirvaikselt seal paadis ja siis kuulad, et mis sealt metsast kostab, siis muude ahvi häälte hulgast kostis tõsi, täiesti tõsi, täitsa selgesti siukest ninaahvi, hoogsa seedetegevuse häält. Ja no kui nüüd otse välja öelda, mis hääl see siis oli, noh, need olid niisugused mehised, Röidsused ja niuksed, noh, ütleme kõhutuulelaskmised, Need kossid ikka kohe ikka mus 100 meetri peal välja. Nii et ninaahvide menüü ja, ja seedimine on ikka väga-väga keeruline ja, ja see on omakorda põhjuseks, miks ninaahve saab maailma loomaaedades väga-väga harva näha. Neid ei jaksata lihtsalt ülal pidada, soni kohutavalt raske. Aga looduses jällegi on niimoodi, et mitte kusagil maailmas neid ahve ei leidu mujal kui ainult Borneo saarel. Ja ainuüksi sellepärast tasub minu meelest juba Borneo saarele tahta, et näha neid ninaahve. Minu meelest kõige naljakamad ja kõige suurema ninaga ahve. Vaat sellist häält ma kuulsin ükskord, kui ma olin kulgemas seal sukk, au looduse rajal, täiesti üksinda keset päeva ja, ja see oli nii imelik hääl, et ma jäin paigale nagu naelutatud ja hakkasin mõistatama, et kellel seal võiks olla, näha ei ole midagi satsiumblil, kardin täiesti läbi. Paistmatu mõtlesin, et nagu oleks metssea moodi, ei ole ikkagi mingi suur loom, peab olema. Ja siis, kui naiste hoolega põrnitsesin sinna väikestesse pragudesse, seal lehekardina vahel siis ühtäkki nägin, et sealt suunast, kus hääl tuli, kerkis üles käsi. See oli täitsa nagu inimkäsi, väga palju pikem ja üleni kaetud punakaspruunide karvadega. No siis oli asi selge, see peab olema Orangutan, Aasia kõige suurem inimahv Tornio sade eriline haruldus. Ma arvan, et ma olin tast kuskil umbes 50 meetri kaugusel. Mul oli kaasas nagu metsasid ka korralik teleobjektiiv koos fotoaparaadiga ja, ja siis ma mõtlesin, et noh, kuidas teda pildi peale saanud. Kindlasti ei tohi liiga lähedale minna, aga siit ei näe midagi ja siis natukene niimoodi hääletult iilisin väga vähe edasi ja, ja niisuguse lagendiku peale. Eks see lagendiku peal ootama, et sealt vähemalt üles vaadates oli mingisuguseid puuoksi näha. Ja jäin sinna vakka, olin hästi kaua täiesti hääletu. Orangutangi poolt, mitte mingisugust häält ja korraga kuulen täiesti hoopis teisest nurgast. Tuleb seesama hääl, mida ma juba olin kuulnud ja siis läheb NAGU lehekaardil natukene laiali. See karvane käsi lükkab nagu lehti kõrvale ja sealt lehe aknast piilub mind Orangutan niuksed, lähestikku asuvad pruunid silmad. No see võis olla mingi 30 meetri peal. Ja huuled olid torus, nina sõrmed olid laiali, eks ta nagu nuusutas, ta ei saanud aru, kas seal on kedagi või ei ole. Ja nihukesed pikad punased karvad rippumas mõlemalt poolt nägu alla, noh nagu niuksed, pikad punased juuksed, täiesti fantastiline. Täpselt nagu mingi mets, inimene vaataks mulle otse vastu õige lähedalt ja ta piilus ja uuris ja, ja ta ei saanud aru, kes seal on, ma olin täiesti liikumatu, täiesti hääletu. Ja lõpuks ta nagu rahunes maha ja see niisugune kohtumine selle Rõngu Taaniga lõikas ikka elu lõpuni nagu, nagu mällu sisse. Ja rangutan. Malai keeles ju tähendabki metsa inimest ja palju-palju aega tagasi oli niimoodi, et usutigi põliselanikud uskusid. Torangutan on siis üks eriline inimtõug, kes elab eriti sügaval metsas, on eriti karvane, aga ta kuulub inimeste hulka, sellepärast. Malai keeles ongi õieti see sõna ise. Orang sõna esimene pool, see tähendab inimest ja uut on, see tähendab metsa kõhkkongi, siis rangutan metsainimene. Ja siinkohal ma tahaks õiendada ühte eesti keele õiendust, eestlastel on väga tihti kombeks öelda selle inimahvi nimeks korrangutang mitte Orangutan, üks täht seal lõpus juurde ja Malai keeles tähendab see absoluutselt midagi muud. Rang on siis inimene, aga tang tähendab Malai keeles, et inimene on kellelegi võlgu. Nii et kui sa ütled, et orangutangi, siis tähendab inimene, kes on võlgu, nii et ütle ikka metsainimene ehk korrangutaan. No see selleks, aga minu seiklus seal silmitsi Arangutaniga läks siis niimoodi, et, et kui ma seal paikselt püsisin, siis ta hakkas üleval puude võrades toimetama. Ta maa seal midagi turnima ja puudelt lehti ja vilju sööma. Ja kusagilt sealt okste ja lehtede vahelisest rägast selle oma pika teleobjektiiviga, mul õnnestus isegi mõned pildid teha, noh, ta oli nii kõrgel, et ma silmaga nagu eriti suurt midagi ei näinud. Pärast pilti suurendades avastasin tõelise üllatuse. Tema pikkade punaste karvade sees oli imepisikene poeg, ta oli klammerdunud sinna ema selga ja hoidis sealt siis 20 küünega kinni. Ja, ja ta oli tõesti imepisikene, beebi keha veel pooleldi paljas, ainult mõned üksikud karvad hõredad, punased karvad keha peal ja peas niisugune tõeline kaunis Orangutani beebisoeng, niisugune püstine, uljas punkarihari. Ja no ta oli ikka tõesti väike rinnalaps ja siis mul oli nüüd selge, et ma siis olin kohtunud ema Orangutaaniga, kellel oli veel ka poeg. See oli, see oli tõesti suur elamus. Aga see orangutangi teda me kohtasime ka mujalt mitmel pool seal Borneol, nendel nädalatel ja mitte ainult metsas, vaid ka Arangutaanide varjupaigas, see oli siis sepi, ehkki Korangutaanide varjupaiku. Ja need varjupaigad, need on ka paigad, millest peab rääkima on väga tähtsad rangutanide soo jätkumiseks Borneol. Nimelt asi niimoodi, et ta on väga tihti jääb siinsetes metsades orangutangi lapsi orvuks, mõnikord siis emad hukkuvad seal sellepärast, et raiutakse tohutult palju metsa maha. Mõnikord muul põhjusel, mõnikord on kohalik maa pere võtnud rangutani poja endale sinna koju lemmikloomaks, sellised, siis kogutakse sinna kokku ja seal varjupaigas on siis nagu suur rangutanide kool need kõige pisemad, need beebid, neid siis toidetakse ja ravitakse ja lastakse neil rahus olla, et nad lihtsalt püsiksid sisemiselt tasakaalus. Kosuksid sellest tohutust psühhodraamast, et nad on nüüd ilma emata. Ja siis, kui see orangutangi laps juba suuremaks kasvab, siis ta läheb esimese astme rangutaanide kooli ja seal siis ta teiste Orangutaanidega koos õpib siis elu puude otsa ronimist, ise toidu otsimist ja ka muide pesa ehitamist, sest Orangutan, kes nüüd kasvab koos emaga temale õpetab seda pesa ehitamist, ema. Aga see on päris peen kunst, sest rangutan ehitab igal õhtul endale uue pesa ja see näeb välja nagu niisugune hiigelsuur kauss, neid me nägime korduvalt seal metsas nagu puuokstest kokku painuta, tatud ja vooderdatud puudelehtedega ja kui ta on sinna veel magama läheb, siis ta tõmbab endale lehti veel tekiks ka peale. Ja vot siin rangutaanide varjupaigas ei ole midagi teha. Pesa ehitamist õpetavad siis neile inimesed, kes on omakorda õppinud seda siis metsas vabalt elavaid osangutani jälgides ja niimoodi koolitatakse neid Tani lapsi päris mitmeid aastaid ja siis tuleb see kõrgem kooliaste, siis viiakse nad metsa, lastakse lahti, aga hoitakse neil vargsi pilku peale, et kuidas ta seal looduses ikka ise toime tuleb. Ja kui ta mingil kombel hätta jääb, siis minnakse talle appi. Ja vot selline poolvaba elu, see, kes tahab jälle mitu aastat ja lõpuks siis kuskil noh, q kaheksakümneaastaselt siis on nad lõpuks saanud siis kõik oma rangutani hariduse seal varjupaigas kätte ja ja nad lastaksegi kuskile kaitsealametsades, kus inimesed neid ei kimbuta oma pead elama. Ja näiteks sepilokis oli parajasti koos 50 eri vanusega rangutani poega ja kogu Borneol need kokku oma kümmekond ja nendes varjupaikades siis kasvatatakse pidevalt üles, siis sadu murrangut-le ja lõpuks lastakse siis kaitsealustesse metsadesse lahti. See on väga tänuväärne töö, sest üldiselt käib orangutangi rahva elu hirmsa kiirusega Borneol allamäge. Näiteks viimase 60 aastaga on nende arv vähenenud ligi 50 protsenti. No just põhiliselt sellepärast, et metsi muudkui raiutakse ja raiutakse ja laastatakse ja nende asemele tehakse õlipalmiistandusi ja, ja põlde ja muud. Ja kogu maailmas elavad orangutangi praegusel ajal peale Bornio veel ainult ühes kohas see naabruses olev väga suur saar Sumatra ja Sumatra rangutanide saatus on veel jubedam. Viimase 80 aastaga on sealt nende arv langenud tervelt 80 protsendi võrra. Ja need ongi ainukesed paigad kogu maakeral praegu, kus võib korrangutani näha vabas looduses, meie nägime neid vabas looduses pikkama kuuel korral. Ja muide alati üksikutena, sest norangutan on loomu poolest üksildane. Et kokku saavad Orangutaanid ainult siis, kui emal ja isal on pulmad, noh, nii paar-kolm nädalat siis lähevad laiali. Kui emal juba poeg sünnib, siis ta kasvatab teda täiesti üksinda. Ja selle lapsega ta elab küll tõesti päris mitu aastat, nii umbes kuus kuni kaheksa aastat ja siis vahepeal tal ühtegi poega ei ole ja kui see laps on siis nii-öelda kaelakandjaks saanud siis muretseb ema endale uue lapse ja saadab selle eelmise lapse siis laia maailma iseseisva elu peale. Nii et nende paljunemine on väga aeglane ja sellepärast on see kogu see Olangutani sugu ikka maailmas praegu väga tõsises ohus. Ja kui ma nüüd üldse mõtlen nende inimahvide peale, keda ma oma maailmareisidel näinud Aafrikas olen ma näinud ju gorillasid ja ja šimpans seid, et ka nüüd neid omavahel võrrelda, siis gorilla on kahtlemata suurem nihuke võimsama kerega. Aga rangutan šimpans ist jälle omakorda kindlasti suurem, et üks isarangutanse annab ikka mõõtude poolest täitsa inimese mõõdu välja. Täis, võimas isa, korrangutanson ikka oma 175 sentimeetrit pikk ja kaalub tublisti 100 kilo. Aga kui jälle võrrelda šimpansi ja gorilla-ga, siis orangutangi keha ehib, see on täiesti teistsugune. Nimelt põhiline, need esijäsemed on ta hästi-hästi pikad ja ka tagajäsemed. Ja see tuleb sellest, et Orangutan elab praktiliselt kogu elupuude otsas, erinevalt gorillad ja šimpansid. Ja nende esijäsemetega on ikka uskumatult osav mööda me saime mitu korda pikalt jälgida, kuidas ta liigub seal mitte ainult ühelt oksalt teisele, vaid hüppab näiteks ühelt puult teisele, vahe on seal kümme-viisteist meetrit ja ta liigub okste peal tihti ainult nagu käte abil. Tõeline fantastiline õhuakrobaat. Ja tema välimus, see on ka ikka väga eriline, tal on palju pikemad, palju efektsemad karvad, kui on šimpansil või korillal punased, pikalt rippuvad. Ja muide isa rangutani kõige suurem uhkus on põsed. No nii nagu nüüd nina, filon, see ilmatu suur nospel siis isa rangutanil on väga vägevad niuksed, paljad põsed ja, ja see on tema ilu kõige tähtsam mõõt. Nii et näiteks kui ema Orangutan peab valima nagu isade hulgast, siis kahtlemata valib ta just selle, kellel on kõige suuremad põsed. Ja muide, isa varangutan, kui ta väga pingutab, siis ta suudab nüüd Buzedel suuremaks veel rohkem punni ajada. Et siis on ta erry ja vastupandamatu ja üldse on niimoodi, et ju need ema ja isa elavad eraldi. Aga mõnikord, kui on pulmade eelne aeg, isad, siis püüavad emasid võrgutada ja ja peale selle, et nad siis oma põski hästi suureks ajavad on veel see teine võrgutamis. Trikk on siis see, et nad laulavad kõige ilusamat rahangutani laulu, mida üldse rahutanid võivad ette kujutada, toda. Ja te kohe kuulete seda rangutani laulu ja ja ärge siin naerge midagi, et see on kuidagi väga metsik Orangutaanide enda keeles tähendab see seda. Siin olen mina pornometsade kõige ilusam isa ja kõik isased hoidkumust eemale, aga emad astugu julgelt ligi. No midagi sellist rangutaanide keeles tähendab. Vaat selline oli siis isa parangutanil sõnum. Ja selle sõnumiga meie tänase saatega lõpetame nendest Bornio erinevatest ahvidest, keda ma seal oma silmaga nägin. Aga järgmises saates sukeldume ikka edasi sinna Borneo metsade sügavustesse ja vaatame, keda seal veel kohtasime. Ja järgmises saates läheb peatähelepanu Bornio lindudele. Need on ka ikka väga erilised, väga teistsugused, kui on eestima linnad. Rändame koos Hendrik Relvega.
