Olen kunagi kuulnud lugu neiust, kes läks ülikooli  bioloogiat õppima ja kui temalt sisseastumisel küsiti,  et miks ta selle eriala valis oli põhjenduseks,  et kassipojad on ju nii armsad. Lugu läks edasi selliselt, et neiu jättis peagi õpingud  katki kuna loodus on oma ilmingutes harva  nii armas, nagu mängivad kassipojad. Nüüd kohe on ka teil võimalik testida oma tegelikku loodushuvi,  sest me ei lähe nüüd Laande vaatama midagi,  mis oleks nii armas vaid kogume ja uurime erinevaid junne. Mõnikord läheb pool tundi, enne kui esimene leitakse  või isegi rohkem. Mis loomaga meil tegemist siis võiks olla? Nugis ikka musta nu ikka paistab suuruse järgi üle. Leid kotikesse ja edasi. Osooni võttegrupp sai võimaluse minna välitöödele koos Tartu  ülikooli sooloogidega, et uurida, kuidas läheb meie suurimal kanalisel. Metsis on Eesti metsade kõige kaitstum lind  ning viimase paari aastakümne jooksul on riik võtnud kaitse  alla üle 1000 hektari metsise mängupaiku kuid linnu arvukus  väheneb jätkuvalt. Miks seda keegi täpselt ei teagi? Mida me selle suure seltskonnaga siin metsa vahel nüüd  tegema hakkame? No me lähme välja praegu selle metsise projekti raames  ja meid kindlasti, mis meid huvitab, põhiline on aja,  täna on, on see, kes need kisked on, kui palju neid on neid  kiskeid ja kas nad metsis söövad, ühesõnaga me korjame need  ekstsemendid üles ja vaatame, kas seal on metsise jäänuseid  või ei ole. Ehk siis me hakkame täna metsas siin kogu  selle rahvaga väljaheiteid otsima. Halvasti, kui see ka kõlab, aga, aga me peame väljaheiteid otsima,  kuna see on looma nagu elutegevuse. Ainukene niisugune jäljend, mis ta järgi jääb siia,  et ta siin olnud on ja mis ta siin teinud on. No mets on ju suur ja lai, kuidas see võimalik on,  et me nüüd selle. Kammime no eks me vaatame neid piirkondi,  kus tavaliselt metsisemängud on ikkagi, sest noh,  meie senine kogemus näitab, et kiskjad ikka kogunevad metsisemängudesse. Kas nad teavad mingil perioodil, et siin on,  on toitu kättesaadaval või aga igal juhul me oleme leidnud  rohkem eksremente, kiskjate eksemente metsas,  mängudest kui, kui neilt ümbritsevate aladelt põhimäng on,  näed, siin on põhimäng, on siin ütleme, mitte  selle kraavi juures, vaid järgmise kraavi juures. Me peaksime tegelikult mõlemalt poolt katma. Oleme jõudnud metsise mängupaika ja meid on teatud aheliku. Nüüd on meie eesmärk otsida kõikvõimalikud väljaheited siit üles. Mulle antud selline pakk väikseid kotikesi siia,  ma pean siis selle väljaheite sisse panema. Ma küll ei saa aru ja ma ei näe ühtegi junni mitte kuskil,  nii et neid on üpris raske siit leida, aga õnneks on minu  juures siin üks doktorant Ragne, kes otseselt uurib kiskjate  toidusedelit ja metsise osa selles. Ragne, kuidas ma nüüd Kuidas ma need junnid siin peaksin ära tundma,  et kui kerge üldse leida neid, on neid ekstremente. Selliselt pinnalt see on üsna keeruline,  sest et nad kipuvad olema üsna sama värvi,  mis see maapindki siin on. Ja väga sageli lähevad segamini näiteks selliste vanemate  puuokstega või ka näiteks vanade seentega. Ja need on ka üsna väikesed, tegelikult,  et sõltuvalt loomast võib-olla peakski minema vaatama sinna,  seal on leitud üks ilus väljaheide. Praegu leiti just metsise väljaheidet, nii et vaatame,  millise junni laseb üks metsis. Aga kuidas sa eristada, et see just metsise jama,  kuidas ta nagu erineb teistest? No üks asi on näiteks konsistents, et kui vaadata,  mis siin sees on nüüd natuke lähemalt. Siin on näha okkaid. Taimeosasid, et teatavasti meil kiskjad okkaid ei söö. Et see on üks selge asi, sellepärast et siin väljaheite sees  on männiokkad see juba ütleb väga palju ja  siis siin on ka näiteks näha selliseid kraapimisjäljed. Mida on ilmselt ka seesama metsis teinud? Kes siin kõndinud on, ehk siis tegemist on märgistamisega. Et siin on nii-öelda oma territooriumit märgistav metisekukk just. Taaskord nägime ühte metsise väljaheidet  ja tegelikult on terve tee neid täis ning seireandmete järgi  peaks neid suuri linde olema siin vähemalt 10. Siin on nüüd midagi Nonii esimene leid. Ja see ei ole metsise väljaheide. Metsise väljaheite siin on näha nüüd karvad,  tavaliselt on rebasel tüüpilisem selline pikk,  ütleme seitse sentimeetrit isegi pikk üks junn,  siis paistab, et see võiks siiski olla rebane. Ma panen selle koordinaadi kirja. Nii ja järgmine väljaheide leitud jah, kes see nüüd on  ja seal lugis ja ma võtan üles, siis võib-olla on natukene  parem näha. Üsna väike. Ta on tõesti hästi väike. Aga noh, nagu tüüpiliselt ikka tegelikult kisketale meeldib  jätta siia tee peale. Et oleks ikka hästi nähtav. Mis mõtet on märgistada, kui keegi ei leia? Nii, aga kuidas sa tunned ära, et nuga nii,  esiteks ta on üsna väike rebane, meil nii väikest ei tee. Teiseks võrdlemisi keerdus ja kui me nüüd siit lähemalt vaatame,  siin on näha karvad ja väikesed luud, ma arvan,  et on ilmselt söönud mõnda karihiirt. Kaasa mõtleme kaasa juba teine liik, siis leitud. Alles saime ühe väljaheite kotti pandud,  kuid nüüd on leitud juba midagi uut ja siin on midagi suuremat. Nii Ragne see nüüd küll lugise oma ei ole. See ei ole kindlasti nugis ja nii suurt väljaheidet saab  meie metsades teha ainult karu. Karu on käinud, karu on siin käinud. Väga väga värske see nüüd ka muidugi ei ole. Aga seda me siiski kaasa võtma ei hakka. Karu metsise raskes elus süüdistada ei saa,  kuna kokkupuuteid kahe liigi vahel on vähe. Kuid hoolsad magistrandid pakivad ka tema hunniku siiski kotti. Äkki läheb vaja? Kui tavaliselt on metsis kiskjate maiuspalaks,  siis sina uurid seda, kuidas metsis on metssigade toidusedelis,  kas tõesti metssiga sööb siis metsist? Ja mets igas kõike, mis seal ette juhtub,  kaasa arvatud lindusid. Ja kui see lind juhtub olema metsik, siis läheb söögiks  ka metsis. Kuidas sa selle kätte saad siis? Kui see on väike lind väike poeg, alles siis ei ole see  murdmine talle mitte mingi probleem. Iseenesest siga saaks hakkama ka suurema metsise murdmisega. Ja just nimelt pesitsusajal on metsised rohkem maapinnal. Ja nüüd just need väikeste lindude murdmisega,  kui suur suudab juba eest ära lennata, siis nooremad  võib-olla alguses nii kiired ei ole. No metssigu on ju Eestis viimasel ajal päris palju  ja suuri karjasid, et kui palju need mõjutavad seda metsise  asukonda üldse. Minu senine töö, mida ma olen teinud, on näidanud,  et metssigadele mõjuvad väga väga kontsentreerivalt just  nimelt söödaplatsid, mida on Eestis ikkagi juba üle 4500. Kui nad käivad seal sagedamini ja loomulikult kõik,  mis neil tee peal ette juhtub ja süüa külbab saab neil  siis toiduks. Ja kuigi me teame, et, Et nad tõesti suudavad, pesasid rüüstata  ja nüüd hiljutised toitumisanalüüsid magudest,  siis on ka näidanud, et lindude esinemissagedus on üsna suur. Liiklus metsas on olnud tihe, leiame rohkesti põdra,  kitse ja jänesepabulaid. Kiskjatest on siin põhilised luusiad, nugised,  rebased ja kärbid, aga mitte ainult. Paksust metsast ei leia mitte ainult loomade,  vaid ka hooletute inimeste jälgi. Keegi on siin joonud õlut ja jätnud kõik pudelid metsa alla. Meie oleme aga keskkonnasaade ning korjame pudelid üles. Tehke seda ka teie, liigume veel ühe metsakvartali edasi  ja siis on otsingud läbitud. See on tänapäeva bioloogi mitme tunni töö tulemus  ja mitte ainult ühe bioloogi, vaid üle 10. Bioloogi, et need on, see on siis see saak,  mis me nüüd metsas saime. Et siin on erinevate kiskjate väljaheited  ja siis metssea väljaheiteid me kõigepealt külmutame nad selleks,  et hävitada siis parasiidi mune, mis võivad olla nakkusohtlikud. Et nad on kuskil mingi nädal aega on miinus 80 kraadi peal. Ja siis võtame nad välja ja siis on kaks asja,  mis me teeme, üks on see, et et me analüüsime selles  sisalduvaid toiduosakesi, et need pestakse välja ja,  ja siis määratakse. Ja teine asi, mis on, on see, et, et kuna  siis kiskja seede kulglas on paljud asjad juba läbi seedunud  ja ei ole seal nendest eriti jälge jäänud,  siis ainuke võimalus, kuidas seda analüüsida,  on DN-analüüsiga, et sealt me saame veel täpsemalt  siis teada, mida ta on söönud. Need on meil siis varasemalt kogutud väljaheited,  mis ma siis panin hommikul siia likku, et nad  siis kõik karvad ja muu kraam, mis siin sees on laiali lahustuks. Ja natuke siin sonkida ja siis me valame need siia sõelale. Ja põhimõtteliselt siis sorteerime välja erinevad toidukategooriad,  mis siin sees on. Tavaliselt me lihtsalt sorteerime välja. Karvad. Ja luud ja. Nagu paistab, et Ragnel on seal suletükid Tükid tähendavad siis, et ta on viimati lindu söönud ja. Siin paistab, et on mingi putuka. Kest. Ja mõne närilise hammas. Kui pikki päevi te niimoodi laboris veedab siin? Jah, see võtab ikka päris kaua aega, et. Võib-olla niimoodi? Kuus-seitse väljaheidet jõuad päevas läbi nokkida,  kui oleneb muidugi, kui suur väljaheide on  ja kui palju seal seda luutükke sees on. Teaduse nimel lõigatakse lahti ka tuhkur. Esimene hakkab silma kohe, et siin on mingisugused nahad. Mulle see nahk natukene nagu meenutab konna kõhtu. Miks peaks lisaks välja heitma? Eespool, millist toidugruppi on rohkem, seda me väljaheite  põhjal nii selgelt öelda ei saa. Sellepärast on kindlasti vaja ka magusaid vaadata. Ja kui väljaheites võivad olla asjad juba vanad,  siis magu on ikkagi värske. Me näeme täpselt, mis seal kõhus on ja mida seal ei ole. Mind huvitab ikkagi, mis see lõpptulemus  siis teile annab, et just see kiskja on seda metsist söönud. Tema väljaheites on selle jäänused. Ja kõige olulisem on see, et, et me saaksime teada,  mis on need metsik arvukuse kahanemise põhjused  ja siis saaks hakata otsustama, milliseid meetmeid  siis rakendada, et see arvukus tõuseks, et aidata neil  siis sellel populatsioonil kasvada. Meil on seal nii ja naasuguseid hüpoteese,  miks, miks see populatsiooni arvukus langeb,  aga keegi pole seda veel nagu uurinud ja,  ja me ei julge, nagu küll öelda sajaprotsendilise kindlusega,  et vot nüüd see ja see faktor nüüd on ilmtingimata kõige olulisemad,  et sellepärast see uuring ongi. Projekt on tegelikult alles alguses ning kiskluse mõjud on  metsise kompleksuuringus vaid üks osa suursuguse linnu  käitumist ja elupaigaprobleeme uurime juba järgmises saates. Ühiselureeglid näevad ette, et koerapidajad peavad oma  koerte väljaheited ise üles korjama. Nii ongi enam ja ka sanitaarsem, enamasti seda  ka tehakse. Kujutagem aga nüüd meie teadlaste üüratud pettumust,  kui äkitselt selguks, et loodusesõbrad on meie metsad läbi  käinud ja hoolega ära koristanud kõik metsloomade ekskremendid. Moraal. Iga asi omal kohal. Mina saan vahel Laura käest pragada, et jälle on su  kalapüügiussid külmkapis, see ei ole nende koht. Minu meelest muidugi on, aga argumente mul napib,  sest muidugi on sõnnikuusside jaoks päris õige koht ikkagi sõnnikuhunnik. Siin on meie tänase loo peategelased ja ma saan ühe sid  kätte kellega on tegemist, see on nüüd Venemaal aretatud  vihmaussi sort või tõug on starter ja see on nüüd ütleme  siis vene kohalikust ussist ja kirgi, sest sisse toodud ussi  ristand ja laboris aretatud et massiliseks biohuumuse  tootmiseks ma näen, et siit vist biohuumusest ei tule,  aga lähevad sellised väiksed karbikesed,  milleks see on, ütleme, et üks, üks suund  või üks artikkel, mis siit farmist välja läheb,  on, on siis pakendatud vihmauss kalameestele  ja ütleme huvilistele, kes tahavad ussi lemmikloomaks  või konksu otsa. Pärnumaal kasvab endises pullilaudas 30 miljonit sõnnikuussi. Usside ülesanne on toota biohuumust ehk vihmaussi,  sõnnikut, mis paneb taimed paremini kasvama. Aunad on justkui vihmausside ühiselamud. Ussid toimetavad Auna pealmises kihis, kus leidub nende toit. Auna sees on valmistoodang ehk huumus. Võib-olla siis näitan natukene, et, Et siin peamises kihis nad siis söövad, paljunevad,  toituvad, et siin on isegi näha nüüd pisikene  vihmaussijärglane või väiksed valged sõnnikuussid,  need on nüüd välja tulnud kookonist. Vaata, leidsin kas see on võimalik? See on jah, täpselt seesama, mõne nädala vanune,  aga ta tuleb väiksest ussimunast välja ja ussimunastub nüüd  12 kuni 20 tükki. Looduses tuleb kuus kuni 12 tükki ja arvukus on  ka väga tihe, et ütleme, kui looduses on ühe ruutmeetri peal  1000 vihmaussi, siis on noh, väga hea ja väga rammus pinnas,  aga meil on ühe ruudu peal 5000 kuni 20000 isendit. Aga nad siin toimetavad 24 tundi, iga jumala päev söövad  peal ja lähevad siis väljaheidet tegema alla kuskil 30  sentimeetri sisse. Kuule, mis oleks, kui annaks neile natukese veel praegu süüa? No ikka, nad tahavad ikka siin kord nädalas söötmist,  aga mis siis saab, kui nad nälga jäävad ja sa unustad ära,  et neil oleks vaja süüa panna? Kui ma ära unustan, siis hakkab see olema nagu sõjaolukord,  et et, et kes neljane on, noh, hakkab teist sööma. Et kannib, kanibalism hakkab, et siis süüaksegi need väiksed  valged ära ja, ja arvukus tihe või noh, väheneb  ja lõpuks jääb siis see kõige tugevam. Kõige suurem jääb ellu. Siinse farmi elanikele sobib söögiks igasugune koduloomade  sõnnik ja põhimõtteliselt kõlbab toiduks  mis tahes orgaaniline jääde kas või reoveejaamade muda. Meil on niimoodi, et me söödame ära Ja ütleme kuskil paari päeva paari ööpäevaga nad lõpuks  tulevad siia söögi sisse sööma, siia sai nende toit,  mida me selle auna puhul veel näha saame. Siis paneme ussile söögi peale ja paneme ühe külje peale. Ja seal, kus on söök, sinna kolib ka uss siit sellest ühiselamust. Aga siit teise külje peal, kus me seda süüa ei pane. Koli buss ära, noh, mõni isend jääb see välja korjata,  aga siit me saame juba selle. Valmis puhta biouumuse või viimase sõnniku,  nagu me maakeelist seda nimetame. No see on täiesti puhas muld, ma võin ise kinnitada,  mitte mingit lõhna ei ole. Biouumus ta on mullataoline, aga siin on nagu mullast  kordades rohkem seda elujõudu siin bakterit. Vitamiinid, mikroorganismid, aminohapped,  vulfohapped, kõik, mis on taimele vajalik. Tallinna Ülikooli Tartu kolledži mulla bioloogia laboris  uuritakse mullaelustikku vihma, usside töövõime testimiseks  on ka siin väike vihmaussi farm. Minu hommikusöögi ülejäägid võetakse siin külakostina  suurima hea meelega vastu. Mul on siin natuke kohvipaksu ka, kas kas see  ka kõlbaks ja, ja üks hommikune teekott ja kas see võib koos  sildiga minna aluse koos nööri ja sildiga. Kõik süüakse, suurepärased tegelased. Kas ma peaks selle ära tükeldama või ma teda koorega panna  või banaani? Lihtsam oleks ussidel oleks lihtsam teda töödelda,  kui ta oleks tükeldatud. Imaussid siin elavad siin lava. Kas neid samu usse neidsamu vihmausse või sõnnikusse võiks  ka oma aias näiteks peenras või kompostihunnikus kasvatada? Sõnnikuuss on selline liik, kes oma elukeskkonnaks vajab  maksimaalselt orgaanikat orgaanilist ainet näiteks neid tingimusi,  mis on sõnnikuhunnikus, aga ka kompostihunnikus,  aga tavalises peenra mullas mineraalmullas sõnnikuuss ei ela. Siin laua peal on vihmaussid, mis mul õnnestus koguda  kalastuspoodidest ja, ja ka tegelikult oma koduaiast,  kes on siin klaaspurgis. Need kõik on vihmaussid tõepoolest aga tegemist on erinevate  liikidega ja, ja see liigi erinevus paistab tal  ka välimusest välja. Noh, esimene, mis kohe silma torkab, on ju suurus. Miks siis üks vihmauss sobib biohuumuse tootmiseks  ja teine mitte? Erinevad vihmaussi liigid vajavad oma eluks erinevaid  tingimusi ja sõnnikuuss, kes on kompostimise juures kõige  laiemalt kasutuses olev liik. Üle maailma on selline uss, kes armastab keskkonda,  kus on hästi palju orgaanilist ainet. Ja teine asi, et neile meeldib, kui neid on palju  ja koos iga liik seda ei talu. Aga põhimõtteliselt saaks ka ma näiteks nendesamade siin  klaaspurgis olevate koduaia vihmaussidega biohuumust toota. Põhimõtteliselt nad seda kõik teevadki mullas,  ainult et nad teevad seda erineva kiirusega. Siin on siis näha see sinu 30 miljoni töölise töö tulemus. Kõige esimene toode, mis meil farmist välja läksid,  olid vihmaussid ise ja järgmine, mis me siis saime siit vormist,  on siis valmis biohuumus või vihmaussisõnnik eesti keeles. Järgmine asi, mis meil siit vormis tuli,  oli siis. Vedel vihmaussisõnnik või noh, me nimetame ta universaalseks,  toitelahuseks või toitevedelikuks ja siin pakis on  siis kõik olemas. On pakk ise, mille sees saab kasvatada, see on nagu poti eest. Siin sees on siis pakendatud turba muld,  vihmaussisõnnikuga lisatud Peipsi sibul. Siin on kasutus õpetus, kes ei oska nagu seemet mulda panna  ja retseptid, mis see sibulaga pärast siis teha? Ma saan aru, need on need asjad, mida me tänapäeval saame kasutada,  mida vihmausside. Noh, ütleme, venelased nimetatakse uueks mustaks kullaks,  meie võime ka seda nimetada kullaks, kuna ta on ikka päris  krõbeda hinnaga, mis ta siit vormist välja läheb  ja millega teda poes müüakse. No palju see pakk üks kilogramm ja kaks liitrit,  noh, see on kaks kilepiimapakki, palju selline kott maksab. Poest ta võib maksta kuskil kaks, 53 eurot,  oleneb kuidas poe omanikud nagu juurde panevad seda kindlust,  aga see on uus asi ja ütleme, see tahab harjumist,  et meie oleme turu peal alles nüüd see aasta kolmandat  aastat ja Eestis ei ole seda nagu ennem niimoodi nagu  propageeritud ja ja et hinda veel odavamaks saada,  see tähendab seda, et tootjad on juurde vaja selles valdkonnas,  et kui me saame ikkagi toota tuhandetes tonnides,  siis selle kilogrammi läheb ikka oluliselt allapoole. Vihmausside kasutusala on lai. Peale väärtusliku biohuumuse toodetakse maailmas  vihmaussidest näiteks valku ja ravimeid ning väidetavalt on  venelased ajanud vihmaussidest isegi viima. Viin oli veel veerand sajandi eest Eestis aga Venemaal on  praegugi üldkehtiv maksevahend tihti hinnatumgi kui rublad. Ajaloost teame aga teisigi viinast märksa vanemaid maksevahendeid. Üks neist oli kor pranahk mille vastu Eestis sai kõike muud  vahetada juba enam kui 1000 aasta eest. Viikingi ajal. Pranahad olid väga kõrges hinnas. Paari sajandi eest maksis koprast õmmeldud kasukas paar  korda rohkem sooblinahksest. Kui Euraasias koprad täielikult otsa said Läksid nad  ka moest välja. Aga üksnes tänu sellele oligi neil võimalik taas kord  hõlvata meie maad ja veed. Ma olin umbes kuueaastane, kui vanemad ja külaelanikud  viisid mind vaatama suurt ja võimast tammi,  millest vesi vaevalt läbi ulises. Tammi lõhuti tükk aega ja mitme mehega, kuid lõpuks saadi  sellest siiski jagu. Tamm ujutas üle, metsasid ja selle ehitasid koprad,  vähemalt niimoodi ütlesid mulle vanemad. Tol hetkel tundusid koprad mulle ikka väga-väga müstilised elukad. Mu maakodu asub kahe jõe vahel ja koprad on nende jõgede valitsejad. Peamiselt liiguvad koprad siiski mööda veeteid,  sest nii on turvaline. Sageli löövad nad sabaga vastu vett, andes märku lähenevast ohust. Maismaal on koprad üsna kohmakad. Nad ei näe hästi. Ümbruskonna tajumiseks kasutavad nad peamiselt kuulmis  ja haistmismeelt. Kobras on Eesti suurim näriline, kes poolteist sajandit  tagasi liigse küttimise tagajärjel Eesti aladelt kadus. 1957. aastal asustati ta Eestisse uuesti. Lisaks taasasustamisele levisid nad meie aladele  ka Pihkva poolt. Koprad on üsna pikaealised. Nad võivad elada kuni seitsmeteistkümne eluaastani. Kobras on puhtalt taimtoiduline loom, toitudes suvel  põhiliselt pilliroost, angervaksast, nõgesest  ja puukoorest. Talvevarude kogumisega alustab kobras juba hilissuvel  ja peamiselt kogub ta erinevate lehtpuude oksi,  mida ladustab. Koprad on peale inimese ühed suurimad elukeskkonna ümberkujundajad. Nad ehitavad, tammisid ja uuristavad kaldasse pesasid. Kui kaldad on liiga madalad, ehitavad nad okstest pesakuidas. Koprad rajavad tammisid eelkõige selleks,  et kergendada ligipääsu toiduvarudeni ja et kuiva ajaga  urusuudmed vee alla jääksid. Koprad on sotsiaalsed loomad. Ühel territooriumil elavad koos vanaloomad  ja kahe aasta pojad. Peamised tegevused on toidu kogumine, söömine  ja kasuka puhastamine. Enda puhastamisel kulutavad koprad pea sama palju aega kui söömisele. Noored koprad aitavad ka vastsündinute eest hoolitseda. Kaheaastaselt saavad koprad suguküpseks ning peavad endale  uue kodu otsima. Minu arvates on parim aeg kobraste jälgimiseks maist juulini. Päevad on siis pikad ja ööd on suhteliselt valged. Tuleb lihtsalt otsida mõni paik, kus koprad tegutsevad  ja jääda ootama. Enne kui lahku läheme, tahan ma teile meenutada,  et homme pole üksnes kolmas ülestõusmispüha,  vaid ka rahvusvaheline maapäev. Maapäeva tähistatakse 40 viiendat korda ning igaüks meist  võiks homme oma tähelepanu ja tahte suunata tavapärasest  natukene enamal määral sellele et maa peal ei ela üksnes  inimkond vaid meid on siin karvaseid ja sulelisi okkalisi  uimelisi rist ja liblik õielisi. Ja olgu meil kõigil siin hea olla. O kolm. Osoon.
