Rõndame koos Hendrik Relve Nüüd läheme siis taasrännakutele sinna kaugele troopilisele, hiidsaarele, Borniale, eelmisel korral saime tuttavaks sealsete ahvidega, aga täna teeme tutvust lindudega. Linnuliike on seal ikka pööraselt palju, üle 420 liigi Sis, kes pesitsevad ja veel mitusada, kes sealt läbi rändavad, need testiga võrreldes ikka mitu korda rohkem. Ja see on ka loomulik, et seal ju neid linnuliike rohkem on ikkagi selline troopiline, lopsakas loodus ja ja pealegi, Borneo saar on tohutu suur, palju-palju kordi suurem, kui on eesti. Ja need linnud, keda me seal nägime, noh, need on ikka enamasti väga teistsugused, kui meie siin Eestis oleme harjunud alates sellest tohutu suure nokaga linnust ja lõpetades pisikeste pääsukese moodi lindudega. Salangaanidega. Salangaanid on täiesti legend Aasias, sest nende pesast tehakse erilist hõrgutavad toitu. Näiteks Hongkongis maksab üks alankaani pesa supiports 50 eurot. Ütleme et pisikene kausikene ja 50 eurot. Aga see on tõesti väga hinnatud sealkandis. Ja vot milline see Salangaan nüüd ise on ja millised on tema pesakolooniad ja kuidas neid pesi, seal korjatakse kõik need jutud, tulevad. Ehkki täna saate teemaks Vaat selliseid kajavaid Kraksatusi seal Borneo džunglis veel hommikul salvestasin aga sedasama häält, kuulsime. Borneol kohe väga tihti, see oli nagu kohe mingi refrään, mis seal alatihti kajas. Isegi mitte ainult hommikul, vaid ka päeval kõlab ju hästi kaugele ja hääle järgi juba aimad, et see lind peab olema suur. Ja tema nimi on siis sarvlind. Et miks just sarvlind, sellepärast et on nagu suur sarvsarv linde on tegelikult maailmas vääris laialt Aasias, Aafrikas ma olen neid näinud. Iga sarv, linnuliik on isesugune, aga siin Borneol erinevaid linnuliike tervelt kaheksa. Ühed on siis niukse, tumeda nokaga, teised kollase nokaga, kolmandad punase nokaga ja nii edasi. Aga kõigil on see tohutult suur, massiivne nokknokk näeb niisugune väga imelik, väljas on nagu niisugune topelt. Nii et ühe noka peal on justkui veel teine nokk. Ja vot see on hästi kirev, on see lind näiteks see, kes nüüd siin häälitses, tema nimi on ninasarviklind, tema on, noh ütleme, suled on tal nagu ühtlaselt niuksed tumedad. Aga just see peaosas on eredalt punase-kollase kirju ja, ja nokk samuti. Väga uhke ja toretsev lind on see ninasarviklind ja oleks ta sellest on siis ka nime saanud, et, et tema, see sarv on seal noka peal ikka erry ja uhke. Ja need ninasarvik linnud on kõige suuremad linnud ka seal Borneo metsades. Ükskord kui me sõitsime seal ühel jõel, kao jõgi seal niisugune hästi lai jõgi seal Vornina džunglis siis me saime päris pikalt jälgida, kuidas terve ninasarvik lindude parv lendas mööda jõe kallast. Oli õhtupoolne aeg ja nad olid vist minemas õhtusöögile. Nad söövad peamiselt erinevate troopiliste puude vilju ja ju see parv siis teadis, et kusagil on metsatukk, kus on terve hulk neid mõnusaid maitsvaid vilju ootamas. Ja nad liikusid nagu mööda jõge ülesvoolu, meie liikusime mööda jõge ülesvoolu ja siis me saime vaadata, kuidas see nende elu ja liikumine käib. Pärm, mis nad tegid, see oli võimas, kujutleda sedasama, mida te nüüd üksikut linnud kuulsite, aga kui neid on palju? No ikka täitsa põrgulärm ja mõnikord siis lennu ajal nad siis peatusid mõnel laia võralisel puul seal jõe ääres siis oli noh, terve puu paksult neid suuri linde täis, need oksad olid lausa kas nende raskuse all, natuke nad seal siis lärmasid ja suhtlesid ja mõned nagu tülitsesid ja mõned nagu tundus, et kangesti üksteisele lemmikud, panid niimoodi oma suuri noki omavahel kokku kokku ja siis tõusid jälle lendu. Ja see sarvik linnu lend, see on ka ikka väga eriline, ta on ju raske lind. Ta tekitab täitsa tugevat heli, kui ta õhus lendab. Et kui ma mõtlen nüüd eesti lindude peale, siis noh, ma olen kuulnud näiteks ütleme luigelennuhäält. Ma ei tea, kui paljud raadiokuulajatest on seda hoolega kuulanud, aga kui ka luik lendab päris kaugeltki mööda, sa kuuled täiesti selgelt tema tugevat tiibade vuhinal. Ja vaat seesama niisugune tugev vuhin on ka siis ninasarvik linnul kui ta lendab ja ta ongi tegelikult suuruse ja raskuse poolelt täiesti meie Luigega võrreldav. Aga enamasti need sarvlinnud ja see ninasarviklind enamasti me nägime neid ikkagi metsas tavaliselt just kahekaupa. Sest nemad on siis sellised, kus ema ja isa püsivad eluaeg paarina koos. Ja nende pesitsemine, see on ka ikka väga eriskummaline kogu linnuriigis. See on ka teistel sar lindudel kogu maailmas ja see käib umbes niimoodi, et kui leitakse niisugune sobiv suur puuõõnsus, kuhu see suur lind sisse mahub, siis ema ronib sinna õõnsustesse ja isa hakkab talle tooma siis kuskilt sealt jõekalda, et muda sinna avavuse juurde ja ema istub õõnsuses ja omaenda nokaga hakkab seda pesa avavust kinni mätsime. No täitsa siis müürib iseenda vabatahtlikult sinna sisse, sinna puu sisse, ainult pisikene avavus jäetakse lahti just nii väike, et isalind ulatab talle sealt siis toite tundma, kui tarvis läheb. Ja siis, kui ema Linda nende sisse müürinud, siis ta muneb sinna pesasse juba munad ja hakkab mune hauduma ja haub kohe väga pikalt ja istub seal täitsa nagu vangikongis ja tema ainsaks toit diaks, elushoidjaks on siis isalind. Isalind toob talle pidevalt süüa hommikust õhtuni. Ja siis läheb hulk aega mööda ja kui pojad on välja hautud, ega nad siis ka veel pesast ära ei lähe. Pojad on siis veel sulgedeta ja abitud. Ema, siis on ikka sisse müüritud, kuna seal pesas ja isa toob süüa mitte ainult emale, vaid ka poegadele. Ja siis ühel päeval ema otsustab ise, et nüüd on pojad piisavalt kaelakandjad ja siis ta võtabki teha, lõhub ise selle müüri ära, millal ta ükskord varem ise ehitas, nii et paneb nagu iseenda vabatahtlikult vangi ja siis ühel heal päeval vabastab enda sealt vanglast, kas pole imelik? Ja teadlased on püüdnud mõistatada, et miks ta küll niimoodi teeb, on pakutud erinevaid seletusi, üks on see, et et kui see pesa avavus on niimoodi kinni, siis ei pääse sinna laod ja muud vaenlased kes võiksid siis pesa rüüstada ja on ka selline, et see sarvlind siis lihtsalt niimoodi näitab, et kui pesa avavus on kinni mätsitud, et see tuba on siin kinni, et võistlevad sarv, linnud, siis ei tahaks seda omakorda üle lüüa. Aga ega ega teadlased ühest vastust sellele imelikuna, aga seal ei tea. Võib-olla, kui mõelda, et see on võib-olla palju lihtsam, et kui ema lastega seal niimoodi pesas on, siis ta tunneb ennast seal müüri taga lihtsalt kindlamalt. Peab ju olema niimoodi, et minu. Kodu on minu kindlus. Tegelikult see sarv, linnu hääl, mida ma nüüd seal Borneol, salvestasin, segustabki ühe pesa. Koha juurest ja ühel päeval ma käisin siis uudishimutsema aset, milline seal see pesa juures elu käib ja siis avastasin, et seal oli siis asi nii kaugele, et tema oli juba pojad õõnsustest välja päästnud. Ja nad olid seal kenasti rivis seal okste peal. Ja nüüd oli siis selline aeg, et ema ja isa käisid mõlemad poegadele süüa toomas, aga alati niimoodi, et üks kas ema või isa oli sel ajal, kui teine siis süüa otsis, oli alati seal poegade juures valvel. Ja noh, sarvik linnuelus, on see siis selline aeg, kus vanemad õpetavad poegadele lendamise, kunsti ja toidu otsimise, kunsti ja, ja üldse ellujäämise kunsti. Ja vot see niisugune tore hääl, see tuli alati siis, kui üks vanematest tuuli toiduga kuskilt sealt metsast vabandust, sinna laste ja teise vanema juurde ja siis ta siis teatas kogu džunglile, et näed, kui tore, mina tulin tagasi ja tõin süüa ka. Ja kui mõelda nende teiste linnuelamuste peale seal Borneol, siis kõige elamusterikkam oli just see, kui me asusime seal Sukov jõe ümbruses, seal on suur ja võimas jõgi ja selle ümber kihab ka siis väga hoogne linnu elu. Ja muidugi on seal eriti palju just selliseid linde, kelle elu on ühel või teisel viisil veega seotud, näiteks sellised, kellel on põhitoiduks kalad ja nendest kalasööjatest lindudest. Mõned tundusid ikka päris tuttavad, nagu siit testimaltki tuttav lind, näiteks oli seal üks selline täitsa selgesti jäälinnu moodi lind. Ja kui mõelda ja võrrelda Eesti jäälinnuga, siis peaaegu samad värvid ka. Et selline nääpsuke lind, sinisekirju, sulerüüga ja nokk on niisugune hästi pikk ja peenike, kehaga võrreldes tundub eriti pikk ja peenike ise ta on niisugune pisikene värviline lind, et Eestimaal on ju just tänavu kuulutatud jäälind aasta linnuks, nii et teda võib siin ka Eestimaal vaatamas käia, lendavaks kalliskiviks, teda kutsutakse väga vahva. Ja vot siinsamas Borneo sügavas džunglis. Et nüüd ma nägin peaaegu samasugust lindu ja ta ka tegutses umbes samamoodi nagu Eestis istus kusagil jõe kohale kaarduva Loksalt ja siis järsku sööstis alla, niimoodi pikeerisid ja napsas ilma sukeldumata niimoodi kergelt vett puudutades sealt kala noka vahel, noh, enne oli ära silmanud, et seal nüüd hästi veepinna ligidal kala on ja laks võttis ära täpselt nagu Eestis. Ja õieti väga kindlat ei saanudki otsustada, et kas see on nüüd täpselt sama liikumise Eestis ja kui koju läksin, siis tegin veel kodutööd järgi. Siis sain ikka noh, väga täpselt selgeks, et, et no sarnane küll, aga vat ei ole teine jäälinnuliik seal kaugel Borneol. Et ta kuulub küll samasse jäälindude perekonda, aga tema nimi on siis türkiis jäälind. Ja noh, need erinevused, Need on tõesti nii-öelda klubi liikmetele märgatavad, et, et Pealt tõesti sinine nagu meie omaga natukene tumedam sinine ja, ja kõhu alt ta niukene, hele, aga selline sügavamalt kollane kui meie jäälind ja nii edasi, niisugused pisikesed erinevused, aga, aga üldmulje on kuidagi küll niisugune nagu veel erksamatooni, kui see meie lendav kalliskivi, eks ta selle järgi siis selle ametliku nimegi on saanudki, et türkiis jäälind. Ja mõlemad pesitsevad täitsa ühtemoodi. Nii et teevad kuskile järsku kaldajärsaku sihukese pika tunneli ja selle lõpus on siis niisugune suurem pesakoht, kus siis pojad välja hautakse ja poegi kasvatatakse. Aga neid jäälinnuliik või jäälinnus, sugulasi ta, neid oli siin Borneol ikka päris palju ja siinsamas jõe ääreski oli neid mitu liiki ja räägin ainult ühest. Seda sain ka pikalt jälgida ja pildistada ja see, ütleme siis meie jäälinnu sugulane, tema nimi on jõgi, safiirlind nafta on siis ei kuulu samasse linnu perekonda ja ta välimus on niimoodi, et ütleme, keha üldproportsioonid on samad, et nagu niisugune lühike temp saba ja hästi pikk knock kehaga võrreldes. Aga ta oli palju, palju suurem kui meie jäälind oli selline lasa tuvi mõõtu lind ja tohutu tult kirev no kirev nagu pühademunapea oli pruun ja kael ja alakeha olid erkkollased, tiivad jälle erksinised ja nokk niukene, võimas, pikk, vaid ka jäme, punast värvi. No ikka väga eriline ja selle järgi muide, selle eriliselt võimsa noka järgi teda nimetatakse inglise keeles toonekurenokk, kuningkalastaja noh, et nagu kuningkalastaja, need on üldse maailma jäälindude sugulaste hulgas sellised jäälindude moodi linnud, kes on hästi palju suuremad kui meie jäälind ja teistpidi on nad siis ka kuninglikult osavad kalastajad. Aga jah, siis kuning kalastaja, kellel on ees siis toonekurenokk. Aga nagu ütleme, kalapüügiviis on sama nagu meiegi jäälinnule tika istuks seal oksa peal ja passib linde. Ja pesa ehitab sama moodi, et niisugune pikk tunnel kusagil kaldajärsaku, kus aga noh, kuna ta on nii palju suurem Lintsis, ta sööb ka noh, toekamat toitu too need pisikesed jäälinnud, need söövad ainult pisikesi kalu, selliseid, kes nii-öelda kurgust alla mahuvad. Aga see siinse jõgi, safiirlind, tema püüab ikka päris suurigi kalu ja mitte ainult konni ja krabisid neid kõiki, siin troopikas leidub ja ka lausa selliseid hiiresuurusi loomi mõnikord kaldalt ja mõnikord ka teiste lindude poegi lihtsalt tarvitab toiduks. Ja kui nüüd veel edasi mõelda nende kalasööjate lindude peale, keda seal aujõe ääres Borneol nägime, siis eks kord öösel nägime ühte sellist tegelast, no ööretk käib niimoodi, et minnakse paatidega välja ja siis on nagu sellised taskulambid ja taskulampidega, siis valgustatakse ümbritsevaid puude oksi. Ja vot sellisesse taskulambi valgusvihku jäi meil üks hästi suurte silmadega öökull. Vaat kull tema siis kannab nime väike kalakakk, tema ametlik nimi polnud ta nii väike midagi, kui meie kakkudega võrrelda, siis ikka niukse keskmisega aku suurune, noh, niisugune kodugakkumatu lind. Aga et kalakakk muidugi siis sellepärast, et et toitub kaladest, meil Eestis kakud kaladest ei toitu, aga tema siin täielikult elab ainult kaladest ja sellepärast ta siin jõe ääres ju parajasti passiski. Ja kui ma nüüd mõtlen kõigi nende lindude peale, keda me seal nägime, et milline pakkus nagu kõige efektsema etenduse siis selleks oli üks lind, kelle nimi on aasia madukael. Me nägime neid Aasia madu kaelu ikka päris palju seal jõe peal, nad olid päris tavalised, mõnikord olid nad kohe sihukese parvena koos istusid vahel puude võrades, mõnikord ujusid vees ja madu kaela. Välimus, kes nüüd eesti linde tunneb? See on üsna niisugune kormorani moodi ta siis selline pikk kael ja pikk nokk ja suur tugev lind. Ja nii nagu meie kormoran ikka see madukael, et tema elab ikka kaladest ja on meister, kalastaja, meister, sukelduja ja see madukael kasinat näiteks sukeldus ikka väga pikaks ajaks mõnikord vee alla, nii pikaks ajaks, et mõtlesid, et ei tea, kas on ära uppunud siis ilmub hiigla kaugel pis ootamatus kohas, vupsti jälle vee peale välja. Siis nagu jahti seal vee all sel ajal. Ja see komme, mida ma meie kormoranide eurosele Niko, vaadanud üpris selline iseloomulik kormoraanidele, see oli madu kaelal ka, et et nad kuivatavad oma tiibu seal kaldal, et seisab kuskil kivi peal või oksa peal ja siis ajab oma suure tiivad laiali, mõjub umbes nii nagu ajaks niisukese keebi laiali, et tohutu suurena tunduvad need laiali laotatud tiivad ja seisab täiesti liikumatult niimoodi, et see on tegelikult seda kuivata, tab oma tiibu kormoranide ja madu Kaltelgi on niimoodi, et tema tiivad on kohevamad kui teistel veelindudel ja siis sukeldudes sinna sulgede vahele satub vett ja siis ta niimoodi kaldal kuivatab ennast. Aga kui ta niimoodi tiivad laiali ajanud, siis ta nagu mingisugune hiigelnahkhiir, ma ütleksin, väga niisugune ürgne mulje jääb temast ja ja ta ongi tegelikult siis meenutab tõesti nagu seda terada Tüürus, seda kuulsat ürgaegset lendsisalik. Aga ikkagi, miks selle madu kaela nimi madukael on, seda saad kohe aru, kui sa näed teda vees. Kui sa ei tunne linde ja eemalt vaatad, siis selle tundub, seal on kindla peale üks väga suur madu, kellel on tea pikalt eest väljas, sellepärast et madukael ujub vees niimoodi, et ta keha praktiliselt üldse näha pole. Ainult see tohutu pikk kael ja seda ta siis väänata. Ta keerutab seal õhus, mõnele võib täitsa kohe hirmu peale ajada. Ja vot ükskord me siis nägime seda, kuidas madukael siis kalaga trikke tegi. Passisime teda hulk aega, seal seal üks pisikene sukk, au, kitsas lisajõgi. Madu kaelal oli kalastamise aegu, kui sukeldus kuskile, jäi väga mitmeks minutiks vee alla, siis Vuksas jälle nagu vee alt välja. Enamasti tühja nokaga, aga ühel korral tuli vee alt välja ja noka vahel oli, noh, võiks öelda. Paras peletis, nisugune käevarre pikkune, jämeda peaga peenikeste vuntsidega. Need vuntsid Tolklesid niimoodi suu juures talle nagu mingid pikad peened nöörid, väga imelik kala. Aga et need kalad, kes on niisuguste pikkade nii-öelda vuntsidega, need on tavaliselt segad, ma arvan, et see oli ka ekssäga meie Segalanganis pikad nii-öelda vuntsid, need ei ole tegelikult tundsid, neid nimetatakse poisteks ja segan seda vaja, sellepärast et sega elab alati seal veepõhjas, seal on hästi pime, seal ta nii-öelda roomab muda peal ringi, kombib siis nende poistega ümbrust, need on hästi tundlikud ja niimoodi leiab endale midagi söödavat. Otsis, mis ta otsis, seal veepõhjas endale söödavat, nüüd oli ta ise sattunud siis madu kaela, söödavaks saagiks, aga siin oli üks hädasaak oli liiga suur, no ei mahtunud lihtsalt kuidagi noka vahelt edasi. Teda oleks vaja olnud siis madu kaelal niimoodi alla kugistada, et see säga satub täpselt otsejoones tema kurku. Aga niimodi? No mitte kuidagi ei mahu. Ja siis hakkas madukael tegema nisukesi vigureid, et hakkas pilduma seda säga kõrgele õhku. See oli väga-väga kummaline. Iga selle õhku viskamisega lendas õhku veepritsmeid, sega lendas kukerpallitades taeva poole ja siis kukkus alla, siis järsku nagu sirutub moodi taeva poole, niisugune jäme võimas veevoolik, sellel veevoolikule avaneb viimasel hetkel nukk pärani ja siis ta katsub sinna enda vooliku sisemusse saada kala aga no ei lähe õnneks jälle hakkab otsast peale ja niimoodi ta seal songleeris kohe hästi pikalt. Ja noh siis viimaks ühe korra ikka siis säga see niuke jämeda peaga suurte vuntsidega sega, 100. otse täpselt avatud noka vahelt täpselt püstloodis talle kurku, siis läks kurku Läks, tal jämedaks mitu korda jämedamaks, kui oli ja, ja väga mõne hetkega oli see suur säga siis kaela mööda niimoodi alla libisenud ja oligi siis madu kaela kõhus. Vot midagi sellist ma ei olnud. Veel kunagi elus näinud. Nii, ja las nüüd see sarvik linnu hõikumine seal džunglis. Olla need sissejuhatuses ka sellele viimasele Bornia linnule, keda ma täna siin saates tahan tutvustada. Neid on õieti terve perekond ja see on perekond, Salangaanid. No Hiinas ja Aasias on nad väga legendaarsed, aga mitte need linnud ise, vaid vaid nende pesad. Ja neid me nüüd seal siis nägime. Ja nad on niisugused tegelikult ei ole kui meie lindudega võrreldes siis meie pääsukese moodi nihukesed, pisikesed, pikkade tiibadega linnukesed, tumedat värvi. Aga nüüd nagu linnuteadlaste nagu liigituse järgi on saun kaanid tegelikult kõige lähedasemad meie piirid Tajale, piiritaja Eestis, ta ei ole pääsuke, pääsukesele lähedane liik. Noh, see piiritaja, see on sihukene, tumelind, ülisaledat tiibadega ja mõnikord näed teda kõrgel kõrgel taeval all niimoodi liuglemas ka huvitav ja väga osava lennuga lind. Aga neid Salon kaane siis piiritaja sugulasi, neid on tegelikult maailmas päris palju, mitte ainult siin Bornal, gaasia mandril, isegi traalias Okjaanias ja mujal ja palju liike ja ka Borneo saarel on tervelt neli erinevat Salangaani liiki. Ja nad kõigist nendest suurest hulgast, seal on khaani, liikidest on siis kaks, need, kes on siis need kogu Aasias tohutu kuulsusega linnud oma pesade pärast ja need kaks elavad mõlemad Borneol ja ühe nimi on siis eesti keeles. Pesasala on ka noh, teadagi sellepärast, et pesa on hõrgu maitsega. Teisel seal on Khani liigil siiani eestikeelset nime ei ole, aga kui peaks panema, siis paneks neid teks. Must pesa, salakaval. Niimoodi teda kutsutakse ka inglise keeles, nimelt asi selles, et pesas alangaani pesal on heledat värvi aga mustpesas alangaanil on niisugust tumedat värvi, aga mõlemad siis kõlbavad süüa. Need pesad ja on väga hinnatud. Ja vaat siin siinsamas Žukov jõe lähedal. Kui me lahkusime sealt jõe äärest, siis üks poole tunni sõidutee kaugusel jõudsime koobaste nii, need olid hiigelsuured koopad. Nende nimed olid kumanud tongi. Vot jaa, seal ongi need Salangaanide suured kolooniad need komotongi koopad, need on tegelikult siis kaljude sees niuksed koopad ja nad on lubjakivi kaljudesse. Lubjakivil on üldse selline omadused, vooluveed uuristavad neisse väga tihti hästi pika aja jooksul igasuguseid koopaid ja uurdeid. Eestiski on ju paekivi, on ka ju lõppeks lubjakivi ja meilgi on need kostivere ja kui metsa, padja ja urkad, need on väga põnevad kohad, ma olen seal nii palju käinud. Põhimõtteliselt geoloogilised on, et komantongi koopad tekkinud samal põhjusel. Aga nad on röögatult palju suuremad. Ja nüüd, kui ma siia jõudsin siia koopasuu ette, siis ses koopasuu juba see oli tohutult suur tali, mitmekorruselise maja kõrgune, raske nagu ette kujutada. Ja kui sa sealt üle selle avavuse sisse astusid, seal taga see ruum, see ruumi suurus teda kuidagi meenutas oma suure joonelisuses nagu mingeid katedraali. Aga ta ületas ikka mitmeti kordselt mis tahes inimkätega ehitatud katedraali maailmas. Ja seal siis, kui sa seal liikusid, noh kirjeldamata seda avarust on väga raske kirjeldada. Seal põhjas oli niisugune laudrada, mida mööda sai siis seal koopas nagu ringi peale teha. See võttis aega ikka päris kauaaegse selle ringi peale teed ja kus inimesed seal põhjas liikusid, noh, nad olid nagu pisikesed sipelgad seal laudraja peal, võrreldes selle ruumi suurusega ja katedraali ka sarnast taliga. Et seal koopas tekkis nagu mingisugune kuidagi pühalik tunne. Ma ei tea, võib-olla sellepärast, et see oli ikka nii võimas looduse meistriteos, näiteks seinaääred, seal läksid niuksed, pikad, kõrged jämedad sammaste read, vesi oli neid uuristanud aastatuhandete jooksul, aga need olid lausa sammaste read. Palju suuremad kui inimeste ehitatud sambad. Ja see valgus selle ühest koopa seinast immitses sisse, päikest, seal oli mingisugune avavus nagu niukene, suur aken ja sealt tuli see troopiline päike täie jõuga sinna hämarasse ruumi. Valgusejuga läbis seda hiigelsuurt koobast nagu puit. Ja see oli niisugune võimas niukene päikesevihm, mis, mis seda niisugune valguse kosk nagu, mis läbi selle tohutu hämara ruumi läks. Meenutas nagu tõesti mingit suures piiblis mingit võimsat niisugust pilti, kus on mingi piibellik ilmutis täiesti niisugune üleloomulik valgus ja ruum. Noh, niisuguse asja kohta niisuguse elamuse kohta väga tihti turismibrošüürid ja siis öeldakse, et, et see on hindamatu, aitäh. No mulle see sõna väga ei meeldi, sellepärast et seda kasutatakse natuke nagu liiga palju. Aga siin komatongi koopas oli see küll omal kohal, sellepärast et see oli nagu kahetähenduslikult hingemattev ühest küljest nagu siis saade oli tõesti niisugune üleloomulik, aga teistpidi täitsa asjalikult sõna otseses mõttes. See koobas oli hingemattev sellepärast, et, et ta lõi sul hinge kinni. Sellepärast et sealt koopast Lewis, väga vänged, lehka. No iga koopasuul, see oli niisugune tunne, et lööb lausa jalust maha see lehk, aga siis kui seal koopas kõnnid, siis harjud vaikselt ära ja suudad ikka ringi liikuda. Ja see hingemattev lehm, see on siis sellest, et selles hiigelkoopas elavad tohutud hulgad, mitte ainult seal on kaane, vaid ka nahkhiiri, nahkhiiri on selles koopas, kus me käisime loendatud kokku ei rohkem ega vähem kui kaks miljonit ja et seal on kaane, neid linde siis veel üks miljon ja nende välja heita, et noh, see oli, need katsid nagu ühtlase see parajalt paksu kihina kogu seda hiigelkoopapõrandat ja ja sellepärast see laudrada oli ka väga hea, et siis sai pidanud seal sinna astuma, seda kõrvale jalad täitsa puhtaks mööda laudrada kõndides, aga kõrval ei, ei tasunudki ühtegi sammu tõesti astuda. Ja siis ma imestasin, et aga et kus need nahkhiired siis on ja kus need linnud on, kui nüüd siin, nii palju peab olema esimese hooga seal hämaras. No mitte ühtegi pole näha. No siis juba, kui silmad harjuvad hämarusega, siis silmade kõrgusel mõnes orvas ikka olid mõned nahkhiired mõned üksikud rippusid seal pea alaspidi, sellised pisikesed, umbes nagu meie vee lendlased ja samamoodi rippusidki nagu need meie nahkhiired. Ja miks neid seal siis näha ei olnud? Põhjus lihtsalt selles, et see koobas on nii üüratu, et suur ja need sajad tuhanded nahkhiired, need olid seal kuskil seal mõõtmatus kõrguses, seal hämaras seal kõrgel. Ja neid tegelikult näha saab, ainult siis, kui nad past lahkuvad ja sinna tagasi tulevad. Ja seda suurt protsessiooni minekute tulekut, seda toimub iga päev. Ja siis lahkumine käib siis, kui on, hakkab õhtuhämarus tulema siis valguvatselt, kirjeldamatult võimsa sihukese suitsujoana, ütleme, mis kestab mitu tundi kõik sealt, et välja ja lähevad džunglisse sööma. Ja siis, kui hakkab juba koitma Ma hommikul, siis nad tulevad kõik jälle samamoodi tohutu paraadina jälle sinna koopasse nimetuse, peit magama. Muidugi oleks seda näha olnud fantastiline vaatepilt, aga meie olime seal parajasti hommikul ja vot nii palju meil aega nüüd ei olnud, et oleksime õhtuks sinna jäänud, et seda uskumatut pilti vaadata. Aga miks Nizzalangaane nüüd näha polnud? Põhjus oli väga lihtne. Salangaanidel ei olnud pesitsushooaeg, kui neil ei ole hooaeg, siis nad on laiali igal pool looduses. Ja nad tulevad ainult siis siia, kui nad hakkavad pesi ehitama. Ja nüüd üldse see pesade ehitama tamine ja samuti ka inimeste poolt pesade kogumine, see käib alati siis selle lindude pesitsemise hooaegade järgi. Ja praegu ei olnud see hooaeg, praegu nägime ainult seal koopas kõndimas ühte üksildast poisikest, poisikestel oli käes klaaspurk ja midagi ta sealt maast niimoodi korjas. Me läksime uudistama, et mis tal seal siis on, näitas hea meelega ja ta korjas ühekaupa neid eelmisest hooajast ammu maha jäänud pesatükk eks pisikesi, mis olid siis, see oli nagu mingi järelnoppimine, ütleme, tulite seal väga vähe. Aga tal tasus seda tööd ka teha, kui me sinna purgi põhja vaatasime. No midagi niisugust hõrgutavad seal ausalt öeldes küll ei paistnud. Need olid sellised nagu kartulikrõpsutükid, niuksed, õhukesed Brad ja rabedad ja neid seal purgis oli. Ja need olid tumedat värvi, noh, eks nad olid ju määrdunud seal pinnase peal. Ja ometi ka neid üksikuid pudemeid tasus korjata, iga päev käis siin keegi neid korjamas. Sest ka need viimased kübemed pesadest, need tegelikult pestakse puhtaks ja antakse ülesostjatele ja lähevad sinna põhjatule aasia turule. Aga see pesitsemine, see käib õieti siis kaks korda aastas siin komantongi koopas ja siis on tõesti need miljon lindu siin pesitsemas ja nad on siin pesitsemas paar kuud ja kui pojad välja haub tud ja pesad tühjad, vot siis tuleb see pesade korjamise hooaeg. Ja noh, sel ajal on siin täiesti teistsugune vaatepilt, kogu see koobas, need teistmoodi välja, ma olen näinud seda dokumentaalfilmides siis on terve see hiigelkoopavõlg kaetud, missuguste tohutult pikkade painduvate ja kergete bambusredelit, ega need moodustavad seal igasuguseid labürinti süsteeme, nende vahel rippuvad köied ja siis nendel köitel ja habrastel bambus redelitel nendel turnivad siis mehed Nad on väga osavad surmapõlgavad muidugi kui sa saad Dallase ajad, siis sa oled surmalaps loomulikult. Aga nad on eluaeg seda tööd teinud ja neile meeldib see, nad oskavad seda ja üldiselt ma tea, 10 aasta jooksul vist ükskord on keegi sealt alla sadanud, nad nad ei kuku sealt alla ja siis nad teevad seda väga-väga peen tööd nad siis kuidagi ühekaupa saavad sellele pesa ligipesad, pisikene noh, peopesast väiksem õrnõhuke nagu portselantass ja siis ta võtab sõrmedega õrnalt selle sealt niimoodi seina küljest lahti, et see mingil juhul puruks ei läheks ja siis paneb endale sinna koti ja siis ulata peale edasi nendele teistele, kes neitsist kokku korjavad. Et see on omamoodi täitsa uskumatu asi, mida siin tehakse. Aga mitte vähem uskumatu on see, et mismoodi need Salangaanid neid pesi, valmistavad. Et see on niimoodi, et ehitajateks on ainult isalinnud ja üks isalind ehitab seda ühte pesa kauem kui Kuu aega. Vähehaaval, hästi aeglaselt ja tema ainsaks ehitusmaterjaliks on selle linnu enese sülg, mitte mingit muud materjali. Nii et, et ta seal üleval siis nagu nõrutab enda pisikese noka vahelt pisikese süljetilgani, kui see õhu kätte satub, see hakkab kohe hanguma. Paneb selle ettevaatlikult sinna pesa seina külge ja niimoodi ta seda niimoodi pisikese pärlhaaval ehitab. Ja vot kui ma nüüd siin niimoodi olin, siis mulle hakkas järsku nagu selgeks lööma see arusaamine, et mis asi see Salangaanib pesa on, mis on tema legendaarne kuulsus. Mul tuli meelde, et ma olin poisikesena lugenud mingit kiina reisikirja ja sealt ma lugesin, niukesed, hiinlased söövad pääsukese pesi. Sel ajal ma elasin maal ja vanaema juures laka peal olid ka pääsukese pesades. Katsusin kuidagimoodi ette kujutada, et seesama suitsupääsukesed pesa seal üleval. Et kuidas seda saab siis teha? Söödavaks püüdsin mitut moodi mõistatada, no täielik hiina mõistatus ei mõelnudki üldse välja. Aga, aga vaat siin siin nüüd nagu lõi selgeks, et muidugi täitsa vale on öelda, et pääsukese pesa nendele hoopis teised linnud, Salangaanid ja kui näiteks pääsukesed kasutavad oma pesaehitusel sülge nagu niukseid Tsemendina või niukse kinnitava materjali. Aga põhimaterjal on ikka midagi muud. Vot siis Salangaanidel on ainus pesamaterjal linnu enda sülg. Ja kui mõelda nüüd selle linnu sülje peale, tegelikult see on üks väga salapärane nõre nii nagu ka inimese sülg, muide ta on väga keerulise koostisega ja tal on ka väga keeruline toime organismile. Nii et, et kui nii mõelda, siis tõesti võib ju olla, et puhtast linnu süljest tehtud niukene hõrgud siis tal võib-olla tõesti inimesele mingi eriline toime. No vähemalt Hiina traditsioonides on seda aastasadu usutud ja ka Hiina meditsiinis. Ja mitte ainult Hiinas, vaid ka Indias, paljudes teistes maades on usutud, et kindla peale see Salangaani pesasupp või mõni muu roog temast tehtud. Et see näiteks tõstab inimese seksuaalseid võimeid ja vastupanu võimet haigustele ja, ja koguni aeglustab inimese vananemist ja, ja muudab inimese naha jumet heledamaks ja ikka nii edasi ja nii edasi. Ja sealsamas kohapealsel kommentongi koopas rääkisime ja oma looduse giid näiteks niisuguse loo. Ükskord tulid siin bussist maha kaks hiinlannat excus sandid ja nad olid selgelt niukse heledama näojumega kui teised hiinlased, kes sealt bussist välja pudenesid. Ja nad olid kuidagi väga niukses särtsaka ja noorusliku olemusega. Ja oli näha, et nad olid ise väga uhked selle üle, on nii head välja, näevad nii heas vormis ja hea meelega ajasid ka juttu selle meie giidiga ja ja ütlesid, et arva ära, et kui vanad me oleme ja noh, tema välimuse järgi siis oli pakkunud, et 30 aastat naised siis võtsid uhkusega kotist välja passid ja näitasid, et kõvasti üle 50. Ja ise nad seletasid küll, et see on just sellepärast, et nad on eluaeg järjekindlat pruukinud Salangaani pessa suppi. Noh, see mõjub nüüd küll natukene nii sensatsioonilised küll, et kas ikka vananemist saab kohe peatada sellega, et seda tegelikult meditsiiniteadlased uurinud seda Salangaani pesa koostist ja mõju inimorganismile. Ja muidugi koostis selle linnu sülje koostis muidugi hullult keeruline, loomulikult seal on igasugu aineid, proteiine ja hormoone ja mineraale ja kes teab, mida veel, väga keeruline. Ja kindlasti on tal ka mingi toime organismidele, aga et tal nüüd oleks, sest inimorganismile mõju nagu hiinlased ise väidavad, seda kaasaegne meditsiiniteadus küll tõestada ei ole suutnud. Aga sellegipoolest on see Salangaani pesasupp niivõrd kuulus, et praegusel ajal kui maailm globaliseeruv, siis on ta hakanud võidukäiku tegema mitte ainult Aasias, vaid vaid kogu maailmas. Ma Ma olen näiteks lugenud ka eestikeelseid reklaam, et kuidagimoodi siin Eestimaal saad ka endale seda tellida. Ja kogu maailmas saab tegelikult seda kõige peenemates kohtades kindlasti tellida. Ja muidugi pöörase hinnaga. Et noh, enneolematut, et et see üks supiports maksab seal kuskil 50 eurot. Aga kui need Salagaani pesade korjajad siit korjavad, neid pesi ikka sadade tuhandete kaupa. No üks pesa õhkkerge aga ikkagi neid saadakse siit kümnete kilode kaupa ja, ja sellel on kõva hind, nii et kui nad, need Salavani pesad nagu juba toidumaterjalina kuskil maailmaturul ringlevad siis üks kilo seda maksab vähemalt 1500 eurot ja nõudmine on alati suurem kui, kui pakkumine. Ja noh, tegelikult globaalselt vaadates neid söödavaid Salangaani pesi saadakse ka mujalt mõnedest teistest Borneo koobastest ja ka naabersuurelt saarelt matralt ja isegi Kagu-Aasia mandriosast mõnedest kohtadest. Väga ometi on neid paiku väga vähe. Ja komantong on olnud sajandeid kuulus, sellepärast et siin on neid söödavaid, seal on Khani pesi nii palju ja on sellepärast ka praegu väga-väga kuulus oma pesade kaudu võiks öelda, on need Salangaanid vaat et veel kõige legendaarsemaid Borneo linnud üldse kuigi minu meelest on see natuke ebaõiglane, sest kui ma mõtlen selle uhke ja fantastilise nokaga ninasarvik linnu peale, kellel on nii eriline eluviis No mille poolest siis tema vähem fantastiline on? Nii et kui me kuulame seda sarvik linnu kraaksatust, siis siis mõtleme ikka. Tema väärib suurt austust. Jah, selline sai siis seekordne saade, kerge sissevaade Vornja eksootiliste lindude riiki. Aga järgmine saade, selle pühendame hoopis teistele Borneo looduse liikmetele nimelt roomajatele. Ja igasugustele Pisi olenditele, keda ma seal saarel isiklikult kohtasin Rändame koos Hendrik Relvega.
