Inimese geenide funktsioone, haigusi, uusi ravimeid  ja raviviise saab uurida transgeenset hiirte peal,  kellel mõni kindel geen on välja lülitatud  või vastupidi, tavapärasest aktiivsemalt tööle pandud. Sadu tuhandeid kroone maksva transgeense hiire tegemiseks  kulub teadlastel pea kaks aastat. Geneetiliselt muudetud taimi kasvatatakse maailmas  miljonitel hektaritel, saagikad hästi säilivad  ja haiguskindlad taimesordid. Tõotavad senisest efektiivsemat põllumajandust  ja uudseid võimalusi toiduainete tööstusele. Võõra geeni abil saab panna taime valmistama ravimit  või keemiatööstusele tarviliku tooraine. Kas inimene tohib ikka taimi oma käe järgi maitsvaks  viljakaks ja mugavaks sättida? Mis saab loodusest, kui võimust võtavad geneetiliselt  muundatud organismi? Geneetiliselt töödeldud toiduained tekitavad kõhklust  ja protesti. Euroopas on ainult. Viis teaduskeskust, kus osatakse muuta tavaline laborihiir  geneetiliselt muundatud katseloomaks. Transgeenseid hiiri tehakse ka Tartus. Teadlaste tarkusele ja erilisele laboritehnikale lisaks  läheb hinnalise geenihiire valmistamiseks tarvis täpsust,  kannatlikkust ja aega. Kestab suhteliselt kaua, see on umbes poolteist kuni kaks  aastat ühe sellise modifitseeritud või muteeitud hiire tekitamine. Ja see algab. Väga kaugelt sellest peale, et me kõigepealt saame  selle geeni, mida me tahame modifitseerida  ja esimene etapp ongi siis selle geeni, mis meil  siis olemas juba katseklaasis selle modifitseerimine  sellisel kujul, et me viime siis mingisuguse mutatsiooni  sinna sisse või lülitame meid huvitava geeni hoopis välja. Ja see toimub kõik niisugused katseklaasi tasemel,  nii et seal veel hiirtega tegemist midagi ei ole. Ja kui me oleme sellised geenikonstrukti valmis teinud,  siis kus me oleme selle mutatsiooni geeni sisse viinud,  siis? Järgmine etapp on juba, meil on vaja see mutatsioon viia rakkudesse. Ja, ja selleks kasutatakse selliseid rakke nagu  embrüonaalsed tüvirakud. Need on need rakud, millest kõik meie keharakud alguse saavad. Me kujutame ette, et meil on umbes 200 erinevat raku tüüpi organismis,  siis vot need embrüonaalsed tüvirakud on need rakud,  mis annavad aluse kõikidele nendele rakkudele,  nii et kui me kujutame ette, et meil on kahesajakorruseline maja,  siis nende embrüonaalse tüvirakkudega me saame Kõik korrused valmis ehitada. On on võimalik koekultuuri kasvatada ja,  ja neid on võimalik, siis nendesse rakkudesse on võimalik  sisse viia meie konstrukte. Ja, ja selleks, et nüüd neid leida üles sealt rakkude massist,  millised on need meie modifitseeritud rakud selleks  kasutatakse erinevaid markergeene siis mille tulemusena kõik  ülejäänud rakud surevad ära, jäävad ellu ainult need rakud,  milles markerke sees on. Ja need rakud, me korjame üles ja, ja külmutame maha,  et siis hiljem need rakud viia. Hiirde või hiire varajase ümbruse. Nüüd me olemegi jõudnud järgmise etapi juurde  mis seisneb selles, et need rakud, mida me oleme  modifitseerinud et need on vaja kuidagi hiirde saada. Selleks kasutatakse varajasi embrüoid ehk plastotsüste  mis on sellised ümmargused ümmargused rakumoodustised,  kuhu siis süstitakse mikroinektsiooni pipettide abil meil  modifitseeritud rakud sisse. Nüüd, kust me need embürod saame, mida me,  mida me nagu tahame modifitseerida Need,  me saame doonorhiirtelt. Need doonorhiired ongi need musta värvi hiired. Nüüd kui me oleme doonorhiirte need embrüod eraldada eraldanud,  siis me paneme sellise söötmetilgakestesse  ja paneme nad kappi, ootame seda aega, millal me saame  nendega tegutsema hakata. Kui me oleme kõik need embrüod niimoodi ükshaaval üles  korjanud siis sealt edasi ongi järgmine ülesanne meil viia  need embrüod mikroskoopi. Alla, kus me saame nendega hakata neid manipulatsioone tegema. Selle mikroskoobi all siis me viimegi. Need embrüod kokku nende embrüonaalsete tüvirakkudega,  mis me oleme koekultuurist saanud. Ja, ja selleks me võtame siis embrüonaalsed tüvirakud  ja viime samamoodi selle pipeti abil sinna kambrikese,  kus see mikroinektsioon toimub. Me viime need rakud varajase emos ehk plastat süsti. Ja selleks on ühelt poolt meil niisugune pipett,  millega me hoiame seda ümbrat kinni, et ta meil ära ei  liiguks alt. Ja teine pipett, mis on niisugune s b, millega me korjame  sealt kambrikesest, need embronaalsed tüvirakud,  neid on umbes 10 kuni 12, mida me vajame. Ja kui me oleme korjanud sinna pipetti, siis me nad süstime. Hiire tagasiviimine. Toimub operatsiooni käigus ja kõigepealt,  nii nagu ka inimeste puhul, on vaja see hiir magama panna  selles mõttes, et talle süstida narkootilist ainet. Et oleks võimalik see operatsioon valutult läbi viia. Ja, ja operatsiooni käigus me toome nagu hiire emaka hiirest välja. Et ta oleks meil mikroskoobi all nähtav ning me võtame  inkubaatorist nüüd juba siis inekteeritud embrüod  ja viime nad. Selle väikese nõelaga sinna emakasse. Me viime tavaliselt sinna kuus kuni 10 embrüot. Õmbleme kõik need haavad ilusti kinni ja jääme ootama,  et umbes 21 päeva pärast, sest täpselt nii pikk on hiiretiinus,  sünniksid meil need pojad, mida me siis nimetame imese hiirteks. Et kindlaks teha, kas ja kui palju neid meie poolt  modifitseeritud hakke on sisse viidud, selleks kasutatakse  ära hiirte, sellist erinevat nahavärvust. Et ühesõnaga need rakud või need embrüod,  kuhu me viime neid rakke sisse, need on ühte värvi hiirelt pärit,  nimelt mustalt. Ja need rakud, mida me oleme modifitseerinud,  need on pärit beežil hiirelt. Ja kui need kaks Embro, mis on must ja rakud,  mis on bee id kokku saavad siis tekibki ja sünnibki selline kimäär,  mis on nagu kahe värviline. Ja nüüd mida rohkem on seda bee ivärvi, seda rohkem on neid rakke,  mida meie oleme modifitseerinud. Ja, ja nüüd edasi, et saada see modifikatsioon päris niimoodi,  et ta kannaks põlvest põlve edasi me ristame neid kimääre  tavaliste hiirtega ja ristame neid seni,  kuni me saame üleni beeži, hiire üleni peshiir on see hiir,  mis kannab seda mutatsiooni edasi järgnevatele põlgkonda. Aastasadu on sordiaretajad ristanud välja valitud taimi  ja põllumajandusloomi ning püüdnud niiviisi luua soovitud  omadustega sorte ja loomatõuge. Tänapäeval oskavad teadlased võtta geene bakteritelt,  viirustelt, taimedelt ja teistelt elusolenditelt  ja panna need tööle võõras organismis taimes  või loomas. Geenitehnoloogiliste meetoditega uute sortide loomist  nimetatakse mõnikord ka täppissordi aretuseks. Mille poolest erineb laboratooriumis võõrgeeni  sisseistutamisega loodud taim ehk geneetiliselt  modifitseeritud organism klassikalise geneetika meetoditega  aretatud taimest? Kui klassikalist sordiaretuse produkti võrrelda,  siis geneetiliselt muundatud taimega, siis väga esimeses  lähenduses võib öelda, et seal pole mingit. Vahet mõlemal juhul me igal juhul viime võõrast geneetilist informatsiooni,  siis mingisugusesse ütleme kultuurtaimesse. Aga vahe on nüüd selles, et, Insenergeneetika puhul või siis selle geneetilise muundamise  puhul me teame täpselt, mida me viime sellesse  kultuurtaimesse ja me saame ka pärast vaadata,  kuhu täpselt, millisesse kromosoomi siis see info läks nüüd  sordiaretuse puhul. Me esiteks ei kanna üle mitte ühte geeni,  vaid sadu ja tuhandeid geene. Kuna täpsemalt seal lihtsalt ei ole võimalik. Peale selle on see ülekanne alati juhuslik,  see tähendab, et me ei tea täpselt, millised geenid läksid. Aga selles mõttes lõpptulemus on sama. Meil on üks kultuurtaim, kus on sees mingisugune geneetiline info,  mida seal enne ei olnud. Kui vaadata traditsioonilist sordiaretust  ja seda, milliseid meetodeid seal kasutatud on. Siis loomulikult, nüüd takkajärgi võib öelda,  et kõik need meetodid on olnud head ja piisavalt ohutud,  sellepärast et meiega ei ole ju midagi hullu juhtunud,  et me iga päev poes süüa ostame. Samal ajal selline efektiivne sordiaretus,  mis algas kuskil 60.-te telaastatel, kasutas juba  suhteliselt räigeid meetodeid selle jaoks,  et nende taimede DNA-d siis muuta, kus taimi kiiritati. Radioaktiivse kiirgusega töödeldi mingite väga tugevate mutageenidega,  mille tagajärjel DNA-s toimus tohutult ümberkorraldusi. Enamasti need ümberkorraldused olid kahjulikud,  aga mõnikord oli mõni ümberkorraldus kogemata kasulik  ja siis sordi aretajad selekteerisid siis sellised taimed  välja ja nendest taimedest saadud toitu me tegelikult  põhiliselt praegu poest ostamegi ja iga päev sööme. Need on sordid, mis saadi kuuekümnendatel aastatel. Muudetud geenidega toit on siiski äärmiselt vastakaid  arvamusi ja suhtumist tekitav teema. Ilmselt on asi selles, et toit on meile midagi väga sellist  igapäevast ja lähedast millest tundub, et me kõik teame väga palju. Haigusi ravitakse haiglas alati mingisuguste keeruliste meetoditega,  millest inimesed võib-olla ei tahagi nii väga palju aru saada. Aga kui nüüd on sul laual üks geneetiliselt muundatud tomat,  siis sulle tundub, et see on midagi sellist,  mis, mis on nüüd midagi väga teistsugust  ja erilist, võrreldes tavalise tomatiga,  kuigi tegelikult on geneetiline muundamine ühesugune  protsess igal juhul, kas me muundame bakterit,  pärmi, hiirt või, või tomatit Kui me sööme ükskõik millist toitu, siis me sööme  selle toiduga endale sisse kümneid tuhandeid erinevaid geene  mis on siis nendest organismidest pärit,  millest see toit valmistatud on? Sõltumata sellest, kas tegemist on GMO-ga  või mitte samal ajal ei ole teada ühtegi sellist mehhanismi,  mis võimaldaks nendel võõrastel geenidel niiviisi püsima  jääda meie rakkudes, et see jällegi kanduks edasi järglastele. Ja võib-olla me ei tunne selliseid mehhanisme,  lihtsalt on hea vastus sellisele küsimusele. Aga juhul kui sellised mehhanismid eksisteeriks,  siis tõenäoliselt meie genoom peaks sisaldama ikka päris  palju juba seakeene, veisekeene, kartulikeene,  nisukeene ja nii edasi, aga inimese genoom on sekveneeritud. Meie genoom ei sisalda selliseid kõige tavalisemate  toidutaimede ja loomade geene, mis minu arvates ongi  parimaks tõestuseks sellele, et sellised mehhanismid puuduvad. Ja kui me nüüd sööme ühe ühte võõrast geeni sisaldavat toitu,  siis see tõenäosus, et nüüd korraga tekib täiesti uus mehhanism,  mis just nimelt selle ühe geeni nende kümnete  ja sadade tuhandete hulgast välja valib ja kuidagi Meisse  püsima jätab. See tõenäosus on. Ei ole hetkelgi kahtlust, et geneetiliselt modifitseeritud  toit ja, ja see problemaatika maailmas tasub uurimist  ja sinna tuleb kulutada meeletult raha. Põhjus on imelihtne, maailmas on kahjuks neid kohti päris palju,  kus ei jätku kõige suurem probleem on just toidu valgu ks,  ei jätku piisavalt kõrgkvaliteedilist toiduvalku  ja teist lahendust. Maailm välja mõelnud ei ole, kui, kui seda geneetiliselt lahendada. Inimene vajab, mida vajab valke, süsivesikuid,  lipiide vett, mineraalaineid ja vitamiine,  nii vett geneetiliselt modifitseerida ei saa,  noh ei ole nagu võimalik, hästi, aga vähemalt esialgu,  eks ole, ja tuleks ka mineraalaineid ka ei saa  ja vitamiine ka ei ole mõtet modifitseerida  ja seal on oma ring. Nüüd lipiididega on nüüd selline asi, et nende probleem  inimkonda üldse ei ähvarda. Lipiidi on piisavalt, tähendab noh, ütleme rasvu,  eks ole, noh, me ise teeme, teame just vastupidi,  et neid nagu võiks vähem süüa teatud nüüd süsivesikutega ei  ole ka tegelikult probleeme. Kuid noh, mõnes maailma riigis ja piirkonnas võib natuke tulla. Kõige teravam probleem on toiduvalkudega,  sest tõepoolest inimene peab sööma või peaks sööma  täisväärtusliku toiduvalku, kus on väga hea amihapete  vahekord ja see meile sobiks. Ja vot see valgudefitsiit, see on, see niš,  kus GMO on, on, on kõige perspektiivikam  ja kindlasti läbi lööv. Modifitseeritud toidu osakaal teatud mõttes kasvab maailmas,  see on paratamatus. Kuid. Üle ei tasuks pingutada, et noh, totaalset kogu toit olekski  geneetiliselt modifitseeritud, see kindlasti inimorganismile  jälje jätab, kas me tahame või ei taha? Ega praegu sissesöödavast tavalisest toidust on ju selge,  et ka selles toidus on neid biomolekule,  mis on otsesed geeniregulaatorid, noh näiteks teatud  rasvhappeid töötavad otseselt geeniregulaatoritena,  see tähendab seda, et juba praegune toit on üles ehitatud niimoodi,  et ta inimese geenide mängu kontrollib tegelikult nüüd  geneetiliselt modifitseeritud toit hakkab seda kontrolli  spektrit muutma. Mis suunas, kuhu, kui palju väga raske öelda. GMO toitu ei ole inimesed söönud veel kuigi kaua. Seepärast ei ole veel võimalik teha lõplikke järeldusi  muudetud geenidega toidu kaugele ulatuva toime kohta. Põllumajanduse jaoks on geneetiliselt muundatud taimed  tegelikult väga mitmes aspektis olulised,  me võime mingeid täiesti uusi produkte, näiteks ravimeid  toota sellistest taimedest. Ja niiviisi pakkuda nagu täiesti uusi niše kogu põllumajandusele. Aga teine eesmärk on kindlasti see, et me saame niimoodi  muuta taimi näiteks haiguskindlamaks mingitele umbrohtudele  või putuka kahjuritele rohkem vastupidavaks  ja nii edasi. Teisisõnu me saame geenide abil teha kõike seda,  mida praegu tehakse kõikvõimalike põllumürkide abil. Ka praegu on taimed, mis põllul kasvavad,  suhteliselt terved ja kahjurivabad, aga nad on seda tänu sellele,  et kevadest kuni lõikuseni külvatakse sinna põllule  kõikvõimalikke insektitsiide, pestitsiide,  ühesõnaga mürke, mis vaenlaste vastu võidelda aitavad. Ja kui me nüüd seda kõike saame tegelikult teha geenide abil,  see tähendab seda, et tõenäoliselt selline  geenitehnoloogiline põllumajandus on just nimelt see,  mis võimaldab meil põllumajanduse lõpu. Lõpuks muuta tõeliselt keskkonnasõbralikuks,  siiamaani on põllumürgid kõige suurem keskkonnareostaja maailmas. 1973. aastal õnnestub teadlastel esmakordselt kokku panna  DNA ahel mille nukleotiidne järjestus on muudetud teisest  DNA ahelast pärit lõikude sissepanemise teel. 10 aastat hiljem valmib esimene transkeelne taim võõrgeeniga  tubakas veel 10 aastat ja transgeensed taimed kasvavad juba  kümnetel miljonitel hektaritel. Koos uute võimalustega tekivad ka uued probleemid. Mitmetes maailma maades asutakse koostama seadustike  mis piiritlevad täpselt kõik tingimused katsetusteks,  geneetiliselt muundatud organismidega, laboratooriumides  ja avalooduses ning muudetud geenidega toiduainete kasutamiseks. Järjest ägedamaks muutuvad vaidlused GMO de plusside  ja miinuste üle. Kas geenimuutustega organismid ei saa viimaks keskkonnale  ja inimesele endale saatuslikuks? USAs on mõne viimase aasta jooksul kasvanud transgeense  maisi viljelemine ligi paarkümmend. Põllupidajale ja töötlejale mugavad sordid tõrjuvad järk-järgult. Välja ülejäänud. Kui näiteks Indias kasvatasid põllumehed veel 50 aastat  tagasi kümneid tuhandeid riisisorte siis nüüd tuleb kogu  reisitoodang üksnes 10 levinud sordi arvelt. Kas ei liigu maailm geneetilise mitmekesisuse kadumise suunas? Kas ei muutu nii kogu elus loodus kergesti haavatavaks? 1996. aastal selgus Nebraska teadlaste katset. Et Brasiilia pähkli geeni sisaldab sojauba Võib tekitada allergiat inimestel, kes on  selle pähkli suhtes allergilised. Järelikult kanduvad toidu allergienid geenimanipulatsioonide  käigus üle ühelt taimelt teisele. Mis võib juhtuda siis, kui toiduainetesse panna niisuguste  organismide geene, mida inimkond ei ole kunagi toiduks kasutanud? Aastatuhande vahetuseks on teadlased loonud tuhandeid  transgeenseid taimi. Järjest laiemaks saavad GMOde kasutamise võimalused. Samaaegselt hoogustuvad GMOde vastased aktsioonid. Geenitoidu vastu protestivad sellised organisatsioonid nagu  maasõbrad ja Green Pease. Luuakse ikka spetsiaalseid survegruppe. Palju on protestikampaaniatud, aga ärivõitlust. Ebakindlust. Uue ees kui palju argumenteeritud kahtlust  ning muret inimkonna tuleviku ja käekäigu pärast. Kuidas vaatab tavalisest saagikama ja hästi säiliva  põlluvilja vastu protestijate peale see maailma pool  kus valitseb toidupuudus? Tuhanded geneetikalaborid üle maailma otsivad päev päeva  järel uusi võimalusi ja paremaid lahendusi. Iga vastatud küsimus toob aga paratamatult asemele uusi.
