Mets Lõuna-Eestis mõts on Eesti keeles ürgvana sõna,  mille puhul polegi päris selge, kas see on balti  või soome-ugri päritoluga. Rohkem kui ükski teine linnu või loomanimi on aga metsaga seotud. Kes kuulakem, Mets, mõtus, mets metsas, Euraasia suurim kanaline. Kunagi oli metsis meie metsades vägagi tavapärane,  aga kui metsasid üha enam ja enam põldudeks künti hakkas  metsiste arvukus ka langema. 19. sajandil kadusid metsised sootuks Saaremaalt 20.  sajandil Hiiumaal ja ehkki statistiliselt on praegu  Eestimaal metsasid mitu korda rohkem kui 100 aastat tagasi. Metsiste arvukus aina langeb ja langeb. Miks. Kui osooni võttegrupp Soomaa metsade vahele jõudis,  oli kevadise metsise mängu eelluure juba tehtud. Siis üks tuli, lendas, tuli kuskilt sealtpoolt,  lendas risti siit läbi mängu. Ja vaata, siin ei saa ju, kuna ta istus metsas sees,  kuhugi tuli rops maha ja mingi hetk jälle. Mispärast me need võrgud siia metsadena üles paneme? Need loorvõrgud on nüüd meil üks püügivõimalustest,  et metsist, metsi see kuu kai ka kätte saada. Et me paneme nüüd need võrgud siin rapetsi kujuselt  ja siin on kohe juures, on metsis ööbimispuu,  kuhu ta õhtul sisse peaks lendama. Ja, ja kui ta nüüd hommikul maha lendab,  eksin tegutsema, siis meie lootus on see,  et ta võiks siia loorvõrku sisse tulla. Metsise püüdmine on üks osa riigimetsa majandamise keskuse  rahastatavast kompleksuuringust, kus esmakordselt  kavatsetakse kinni püütud metsised varustada saatjatega et  uurida selle hääbuva kanalite käitumist ja anda kasulikku  informatsiooni tema elupaikade taastamiseks. Tegelikult peab vaatama kogu metsisökoloogiat. Selle elupaiga suhtes Sest metsis elab meil aastaringselt, ta ei rända ära  ja kui metsis arvukuse arvukus langeb, siis järelikult need  põhjused peavad peituma kusagil siinsamas Eestimaa metsas. Ta on ka suurte metsade liik, kes vajab eluks päris suurt territooriumi. Ega me päris täpselt ei tea, mis meie metsistele meeldib  siin metsas teada on, et mängupaikadega helistavad nad hõredaid,  männikuid, kus alus metsa ei ole aga samas,  mis nad muul ajal sellest teevad, selle kohta meil  informatsiooni praktiliselt ei ole. Ja ka ei ole võimalik välismaalt kuskilt üle võtta,  sest kõik uuringud, mis on tehtud, ei, ei ole,  vastavad meie meie metsadele. Viimase 40 aastaga metsiste arvukus kahanenud vähemalt viis korda. Teadlastel on aeg sekkuda, et rohkem vajalikku  informatsiooni selle liigi päästmiseks koguda. Metsa alla on püstitatud umbes 100 meetri pikkune võrk,  millega loodetavasti varahommikul ka metis kinni püütakse. Et aru saada, kui suurel alal see võrk on. Jooksen selle läbi. Olen alles poolel maal. Nüüd te olete ehitanud metsise maja ja aia siia metsa,  milleks neid vaja on? See on jah, kuna osa kukkesid, mängis sealpool  ja üks oli meil siin selja taga. Et kui nad siin mängus edasi-tagasi kõnnivad. Et kui metsik tuleb, kõnnib puude vahel,  satub selle aiandus aeda kõndima, see on umbes nagu kalamõrd töötab. Ja kui kõnnib, kõnnib pikku aeda, satub selle kastini. Ja see on nüüd kahe poolega, mõlemal on uksed ükskõik,  kummalt poolt, see metsis tuleb pikku aeda  ja poeb siia kasti sisse. Ja kui ta siit nüüd läbi läheb poe siia sisse. Siin on niisugune päästiku nöör kui metsis siit läbi läheb,  ta päästab lahti ja jääb siia niimoodi lõksu. No see on kõige huvitavam osa, miks meil neid tehiskanu vaja on. Tegelikult need kanad on kuke meelitamiseks ja,  ja reeglina kuked tulevad maa peale mängima just siis,  kui kanad on mängus. Meie selline inimese avaldus, siis on nüüd see,  et me kasutame neid tehiskanakujusid, paneme need siia  võrkude serva, mis me ennist üles panime. Ja lisaks nendele kanadele me siis paneme üles  ka veel valjuhääldi väikese. Kus me siis varahommikul laseme kana häält? Ehk, et me püüame siis kukkesid võimalikult Kihevile ajada. Võrk on nüüd meil siinsamas maas. Ja ja me paneksime selle kusagile siiasamasse,  võib-olla mätta peale. See kana on siin ilusti mätta peal, paneme ta siia,  ootab natuke, ootab oma kosilast kosilast. Kell on saanud kaheksa ja meil on aeg varjesse minna. Oleme oma telgid püsti saanud, metiseuurijad veedavad öö  seal ja meie võttegrupp selles telgis ning  ka kanad, mis on seal taamal, on ilusti paigas,  võrgud on paigas, püünised paigas. Nii et ootame nüüd ööd, kui metsise kuked tulevad siia mängule,  oleme hästi vaikselt ja loodame heale õnnele. Vaid pool tundi pärast päikeseloojangut on kuulda metsise  kukkede saabumist, mis jätkub varahommikul ihumise  ja naksutamisega. Pool kuus, kui mäng on just hoo sisse saanud  ja kuked meile lähenemas, käib võrgus sahin  ja esimese püügi tulemus tundubki käesolevat. Me oleme kätte saanud nüüd metsise kana. Ja püüame seda siis võrgust nüüd kätte saada. Et ilmselt olid ka kuked võib-olla natukene. Heidutatud nendest Meie telkidest ma arvan,  et nad päris siiapoole ei tulnud, kuigi siin mõlemal pool  võrke mäng mängivad, kuked olid. Aga, aga miski neid vist ilmselt natuke segas  ja see. Aga võib-olla et see oli ka niisugune loomulik,  et nad mängisid natuke sealpool täna hommikul. Aga see, et nüüd kana just siia võrku Lendas Ma arvan, et see oli meie jaoks tegelikult palju. Või kõige vähem oodatud, et just kana kätte saame,  sest et kanade püüdmine ei ole tavaliselt üldse. Noh, see ei käi nii lihtsalt et kana tuleb võrku,  tükimaad, harvemini. Mulle anti ülesandeks kontrollida, kas sinna puuri on  ka täna öösel keegi sisse kõndida. Tundub, et puuri uksed on kinni. Vaatame järgi. Puuri lähemalt vaadates on näha, et keegi on siia öösel  sisse kõndinud, kas oli see metsis või mõni muu väike loom,  seda me täpselt ei tea, kuid ta on siit ka välja ennast  rabistanud ja öine rapsimine oli päris kõva  ja kui lähemalt vaadata, siis auk on siin igatahes väike sees. Kuid ühtegi metsise sulge siin igatahes ei ole,  nii et ilmselt oli see mõni pisike loomake,  kes ennast siit välja rabeles. Vahepeal on metsis võrgust välja saadud,  nüüd pannakse kirja linnu mõõdud ja kaal. Jäänud on veel saatja kinnitamine, mis on juba peenem näputöö. Sa palusid korjata mul metsise sulgi, mispärast neid vaja on? Nagu te nüüd näete Siis metsise kanal on nüüd saatja seljas,  aga see on valget värvi ja kui te vaatate nüüd metsise kana  nii öelda selja sulestikku, siis see on ideaalne kaitse  värvus ja selleks, et nüüd seda, seda ohtu,  et see saatja on nii-öelda saatja pärast,  just leitakse see lind üles, see valge värv paistab metsas kaugele,  siis me kleebime siia saatja külge tema enda sulgi. No loodame, et vähemalt see aitab säästa  selle kana elu. Selline lisapingutus. No kanal on nüüd selline moodne tehnoloogiline küüruas,  mis te arvate, kuidas ta ennast metsas tunneb? Noh, selle saatja kaala 50 grammi ja kana oli kahekilone,  et see on selline kaal, mis seda linnu tavapärase elurütmi  aga südamerütmi enam häirida ei tohiks või veel ei tohiks häirida. Et. Me loodame, et see kana hakkab elama oma normaalselt. Kui suur tähtsus see nüüd on, et see esimene metsise kana on  kinni püütud ja raadiosaatjaga varustatud nüüd metsise  uuringu jaoks üldse? No tegelikult, kui me metsise kukkedest veel midagi aimasime,  siis metsise kanade kohta me teame ikka õige vähe. Nii et hakata seda pikalt jälgima, mida ta nüüd teeb just,  ja, ja vähe sellest, et me lihtsalt salvestame endale  arvutisse ja paneme kaardi peale tema asukohapunktid. Me hakkame neid asukohapunkte ka läbi käima,  et konkreetselt vaadata, milline see metsa tüüp,  On me kasutame metsaregistri andmestikku RMK oma. Ja, ja me teeme ka kohapeal ja, ja kui see kana juhtub  paigale jääma, siis on meil lootust, et ta  ka endale kurnamune. Ja, ja eriti uhke oleks veel see, et kui ta tibud oleksid,  aga see on alles esimene metsis. Loodate veel püüda? Jah, jah, see on alles esimene metsis. Meil on planeeritud niimoodi, et me püüame nii. Nii-öelda majandatud metsadest ja me püüame  ka täiesti looduslikest elupaikadest metsiseid. Nii et suur töö on nüüd alanud ja seisab ees kuni maikuu  keskpaigani umbes. Hommikusest läbielamisest stressis lind jääb lahtilaskmisel  esialgu paigale, kuid juba mõne minuti pärast tõuseb lendu  ja temalt saadav informatsioon on tulevikus abiks. Et suursugune linnuliik ikka meie metsadesse alles jääks. Me oleme küll justkui metsarahvas, kuid metsas käime ikkagi  üpris harva. Selle põhjustest on mugavus, võõrandumine  ja ka lihtlabane hirm. Uuemal ajal on ka uuemad hirmud ja nende seast on vaat et  esikohale tõusnud puugihirm. Kui koostada edetabel loomariigi kõige ebameeldivamatest esindajatest,  siis Eestis pälviks puuk kindlasti koha esikolmikus. Teda kardetakse ja õigusega, sest puugilt saadud haigused  põhjustavad ränki inimlikke tragöödiaid. Seega õppigem oma vaenlast tundma. Hommikust peale olnud niisugune niiske ja isegi vihmane ilm,  kui suur on tõenäosus kohata sellise ilmaga? Suhteliselt väike, kuna putukad ja ämblikud  ja puugid kaasa arvatud, nad ei talu sellist külma. Ja. Ma usun, nad on kuskil siin väljas, aga nad ei ole aktiivsed lihtsalt. Teil on kaasas üsna kummaline riistapuu mille nimi on  siis teaduskeeles lihtsalt lipp ja vaatame,  mismoodi õnnestub meil seda lippu kasutada  ja kas me ka mõnda puuki hoolimata külmast näeme. Seda lihtsalt niimoodi siis lohistatakse. Ja vaadatakse, mis on peal. Ja kuna me rääkisime, et täna on külm ja vihmane  siis me praegu esialgu siin midagi ei näe,  mis on tema elutsükkel? Tavaliselt on kaks aastat, Larv peab esimesena saama verd,  kui ta koorub kevadel, siis ta Suve esimesel poolel peab leidma kas hiire  või linnu. Kelle külge ta siis kinnitub? Saab vereannuse kätte, siis ta saab moonduda juba nümfiks  ja nümf sama aasta jooksul siis sügise poole. Samamoodi peab leidma endale peremehe peremees looma samamoodi,  siis joob verd ja siis jällegi tuleb ära  ja moondub siis täiskasvanuks puugiks. Kes siis talvitub. Ja juba siis kevadel, järgmisel aastal Emane puuk  siis muneb kaks kuni 3000 muna. Aleksandri lapsed, Agnes ja Sander on harjunud koos  entomoloogist isaga looduses käima ja teavad,  kuidas ennast puugi eest kaitsta. Ta on suhteliselt rahulik loom, aga järjekindel ta. Ronib umbes 20 kuni 60 sentimeetri kõrgusele  ja ootab ja ta võib oodata päevi, nädalaid  ja kuid millal möödub kas lind või loom või inimene  või inimene kui on näiteks rada nagu siin  siis ta tunneb ära lõhna järgi vibratsiooni järgi. CO kahe järgi, et siin on siis loomade või inimeste suurem  kontsentratsioon ja sinna ta siis tasakesi tasakesi ronib  ja jääb voodi. Tal on esiteks esikäpad niimoodi välja sirutatud  ja seal on muidugi ka halleriorganid, mis on väga tähtsad  just selleks, et tajuda, et loom on lähenemas needsamad asjad,  mis ma rääkisin, vibratsioon, siis lõhnad samuti  siis valguse ja Varjumäng ja ta siis oma esikäppadega lihtsalt jääb külge  ja siis vaikselt ronib ja otsib seda kõige magusamat kohta,  kus on õrnem nahk. Ja sinna ta siis klammerdub. Tal on imikärss, millega ta siis puurib endale augu sisse  ja jääb mitmeks päevaks siis seda verd sinna imema. Kui ta juba klammerdub naha külge selles õiges kohas,  siis ta oma süljega. Viib sisse ka valu, vaigistavaid aineid,  see tähendab seda, et sa lihtsalt ei tunne seda hammustust,  aga samas selle süljega ta viib sisse ka baktereid  ja viiruseid. On olemas võsapuugid ja laanepuugid, mille poolest nad erinevad. Exodes ritsinus ja ikodes persulcatus, ütleme,  kui tavainimene vaatab tasa peale, siis ta ei tee mingit vahet,  nad on väga sarnased, aga neil on natuke erinev eluviis  ja tegelikult kõige suurem erinevus on levikus,  et Laane puuk, tema on rohkem nagu Siberi  ja Kaug-Ida loom ja tema esineb kuni Kesk-Eestini kõik rajoonid,  mis jäävad siis nagu ida ja Kagu-Eestisse. Seal neid esineb aga kodeeriinus ehk võsapuuk,  tema on rohkem Lääne-Euroopa liik ja tema levib  siis üle Eesti. Ja ta on siis, nagu ma ütlesin, siis saartel  ja siis Lääne-Eestis samuti olemas, kus ei ole  siis laanepuuki. Kas mõlemad nii laanepuu kui võsapuu kannavad haigusi? Ja samamoodi ühtemoodi kannavad haigusi ja Eestis on kuni  kuus haigust praegu vähemalt leitud, mida nad kannavad edasi  ja kõige ikkagi ohtlikum on puukporrelioos  ja puukensefaliit ja tule tularemia pakri  ja rangli saartel. Mürgiseid puuke on viimastel aastatel Eestis palju. Boreelia bakterit kandvate puukide osakaal on Pärnumaal  ja saartel lausa 30 protsenti. Ensefaliiti põhjustavat viirust kannab viis protsenti puukidest. Neuroloog Toomas Toomsoo tunnistab, et puugihaiguste lood  lähevad aasta-aastalt üha keerulisemaks nii diagnoosilt kui ravilt. Aga kumba siis rohkem karta? Faliiti või borrelioosi? Lihtsam on kindlasti buk nsefaliit sest et kensefaliit on haigus,  mille saab, mida saab inimene ise tõesti reaalselt ära hoida,  sest ta saab vaktsineerida. Borrelioos on nüüd niisugune, et tema on krooniline haigus. Ja kahjuks täna arstiteadus ei arstiteadusel ei ole selgeid  vastuseid selle kohta, et. Et kui kaua see haigus kestab? Me teame näiteks, et on juhtumeid, kus seesama borrelioos,  mis on alanud nii-öelda nahavormina läheb tõesti üle,  kas siis liigeste või südamevormiks ja mina närviarstina,  siis puutun kokku. Neuroloogiliste patsientidega, kellel on  siis närvisüsteem kahjustanud? Kas siis perifeerset või kesknärvisüsteemi? Ja, ja need haigused on kõik kroonilised  ja nende haiguste ravi on elukestev ja me näeme tegelikult,  et on väga ränkasid haigusvorme, mis, mis kulgevad,  mis võivad isegi markeerida teatud juhtudel klassikalisi närvihaigusi,  kuigi selle haiguse alusmaterjaliks on tegelikult nagu borrelioos. Kui on nagu selline värske borrelioos siis ta tegelikult  väga hästi ravile allub. Et, et võtad antibiootikumi oma kindla päevade arvu  ja siis põhimõtteliselt peaks olema ta nagu tapetud. Aga on terve rida juhtumeid, kus, Kus ei tööta? Kui inimene hakkab borrelioosi ravima 16 tunni jooksul  pärast nakatumist, on ravi tulemuslik hoopis tavalisem pikk teadmatus,  mis teeb arstide jaoks keeruliseks tõve diagnoosimise  ja lükkab tervenemise haige jaoks määramatusse kaugusse. Nii juhtus armastatud laulja Uno Loobiga,  kes elab Laulasmaal. See võis olla siin võis, võis hammustada mind kusagil mujal. Ma ei tea, kus. Aga noh, ma jäin hiljaks arsti juurde minekuga Tol ajal oli moes vööt ohatis ja kõik vaatasid,  et mitte kõik. Mul oma abikaasa vaatas kandla alt, oli selline punane kogu  aeg ja mõtles, et noh, on vööd tuhatis ja. Ma ise mõtlesin, sügeleb natukene ja las ta  siis sügeleb. Ja pesin korralikult ja ikka sügeles ja siis,  kui ma arsti juurde läksin, siis oli juba hilja. Siis oli juba ilmselt see mürk oma töö teinud veres. Kõik mu näitajad läksid. Alla allamäge südamenäitajad. Kõik kroonilised haigused nagu ägenesid üsna järsult,  lühikese ajaga, mõne kuuga, nagu pikkamööda küll,  aga, aga tuntavalt märgatavalt siis tekkisid nagu ma panin  tähele Esialgu autosõidul niisugused kerged tasakaaluhäired. Et mina läksin, auto sõitis paremale, kui mina läksin nagu  otse edasi. Aga praegu ma olen sellega nagu harjunud autosõidul  absoluutselt ei mõjuta. Aga noh, käimisel kergelt on tunda kerget tasakaalujärjed Kas võib siis tegelikult nii öelda, et puuk sai otsustavaks  teie lauljakarjääri lõpetamise juures? Ma ei saanud enam laval liikuda, ma ei saanud enam olla,  nii, mul mul ei olnud, noh kadus hääl ja vahel oli,  vahel ei olnud, nüüd hakkab juba tagasi tulema,  ma ei saanud vahepeal isegi mõelda. Aga kui te nüüd vaatajatele ütlesite, mis on see asi,  mis teid nende aastate jooksul tegelikult kõige rohkem  aidanud on, sellest borrelioosist jagu saada? Eks ikka liikumine, viibimine värskes õhus palju,  palju liikumist, väga palju liikumist, nii palju,  kui jalad võimaldavad. Et saaks, saaks palju-palju värsket õhku palju endast läbi pumbata,  seda loodust, mis meid ümbritseb ja, ja mille suhtes me  oleme väga, väga ükskõiksed. Minu hommik algab hommikuvõimlemisega üsna vara väljas  kindlasti aastaringselt. Samas see ei pruugi olla, ei pruugi olla mõnus,  ei pruugi olla kuigi, kuigi hea. Aga ta on, ta on tervislik. Ta on igal juhul kasulik. Peaasi, et kogu aeg oleks tööd, et keha töötaks. Siis läheb see mürk kiiremini välja. Kuidas me teeme inimestele selgeks väga lihtsal moel,  mismoodi ennast puugi eest kaitsta? Esiteks, kummikud peavad olema jalas kindlasti  ja mida kõrgemad, seda paremad näete lastel on  ka kummikud, mitte ainult sellepärast, et siin on märg  ja kui teil kummikuid parajasti ei ole, kui teil on näiteks saapad,  siis te peate tegema niimoodi panete lihtsalt sokid peale,  kõik kehaosad peavad olema enam-vähem ka aetud,  müts ka kindlasti peas. Ja kui te metsas olete pikemat aega, siis vaadake kindlasti,  mis teil peal on ja. Väga palju oleneb ka riiete värvist. Ma panin spetsiaalselt, näete sellise kirju kampsuni,  kus sa puuki ei näe, eriti kui see on vastne  või nüüd nii. Aga kui te panete heledamaid riideid, siis te näete kohe puuke,  nii et tulebki panna heledad ühevärvilised riided täpselt nii. Ja kummikud. Ega me puukide pärast looduses käimata jätta,  aga tuleb lihtsalt olla tähelepanelik, riietuda mõistlikult  ning kontrollida nii ennast kui lapsi. Kuidas oma hirmust ühe või teise asja eest üle saada? Üks võimalusi on selleks nii-öelda vaenlane ära võita,  alistada. Poisikestena püüdsime selleks pääsküla rabas rästikuid. Kord kui ma olin jälle ühe rästiku kätte saanud,  tulid tema seest välja pisikesed elusad rästiku pojad  ja sellel hetkel taipasin ma äkki valusa selgusega,  et ma käitun valesti, et ma olen kui vääritu  ja rumal tõbras. See jäi ka minu viimaseks kinnipüütud rästikuks. Hiljem neid looduses kohates olen neilt ikka mõttes kunagise  kiusamise eest vabandust palunud ja vaadanud niisama,  kuidas nad roomavad oma roomamisi. Siia Vändra metsade keskele olen ma igal kevadel tulnud,  et jälgida rästikuid talvituvad nad siin ümbruses,  näriliste käikudes ja urgudes kuni kahe meetri sügavusel  kus temperatuur ei tohi langeda alla kahe soojakraadi. Kevadel, kui ilmad muutuvad soojemaks, tulevad nad välja  ja leiavad endale risu sees turvalise koha. Rästikud ärkavad pärast talvitumisperioodi peamiselt aprillis. Esmalt ärkavad isasloomad ja ligi kuu aega hiljem emasloomad. Rästikud talvituvad suurte kogumitena. Rästiku tunneme ära selle järgi, et tema hallikas pruunikal  kehal must siksakiline joon. Rästikute värvus on varieeruv. Esineb punakaspruune, mustjaid ja harva täiesti mustasid isendeid. Ühte säärast õnnestus mul näha. Nad võivad kasvada kuni 75 sentimeetri pikkuseks. Harilik rästik on põhjapoolseima levikuga madu  ja ainuke mürkmadu Eestis. Rästik hammustab vaid viimases hädas. Pigem annab endast märku sisisemise ja põgenemisega. Rästikud peavad jahti videvikus närilistele,  kahepaiksetele, lindudele ja putukatele. Oma saagi tapavad nad mürgiga. Noored rästikud toituvad enamjaolt nälkjatest  ja putukatest. Eestis on rästiku ärkvel umbes pool aastat  ja sellesse aega jääb keskmiselt kaheksa kuni 12 toidu korda. Rästikud elavad kuni 15 aastaseks ja suguküpseks saavad  alles nelja kuni viie aastaselt. Rästikud on elus, poegijad, aga mitte mürgine madu. Nastik muneb ja munadest kooruvad pojad. Vanarahvas on pidanud ussimürki tõhusaks ravimiks,  aga siinkohal tuletan meelde, et rästikud on looduskaitse  all ja liigselt häirida ning tappa ei ole neid lubatud. Ma ei saa teile ütelda, et ärge kartke puuk  või ärge kartke rästikut või ärge kartke karu  või ärge kartke võõrast hulkuvat koera. Muidugi kartke nii parasjagu mõistlikult  sest üksnes loll ei karda midagi. Aga minu meelest on küll kõik need, kes igal esmaspäeval  vaatavad meie saadet ühed väga-väga targad  ja üldse igatpidi armsad inimesed. Raske oli, aga sain ära öeldud. Kolm osoon.
